Vabadushingus

* 6. mail 1991. aastal toimus NSV Liidu meistrivõistluste finaali teine mäng Tallinna Kalevi ja Leningradi Spartaki vahel. Kalevi spordihall oli rahvast puupüsti täis.

Juba mängu algul viis Sokk oma meeskonna 4:0 ette. Paraku jõudis Spartak 8:8 viigini. Siis tegi Kalev 12:0 vahespurdi, ent meie meeskonna eduseis sulas seejärel järjekindlalt. Ühel hetkel saatis vastaste mängija palli meie meeste korvi ja kalevlaste edu oli vaid neljapunktiline, aga seejärel lisas Kuusmaa oma meeskonnale kolmese juurde ja ma sain jälle kergemalt hingata.

Poolaja võitis Kalev 42:36, millega mina kui selle mängu aktiivne telerist vaataja olin täitsa rahul.

Teise poolaja esimeste minutite jooksul sai Babenko neljanda vea. Spartak jõudis Kalevist vaid kolme punkti kaugusele. ­Publik jäi järjest vaiksemaks. Ka minul tekkis kartus, et Kalev võib lootus­rikka mängu kaotada.

Rahvamass hakkas paar minutit enne mängu lõppu jälle energiliselt kodumeeskonda eduseisul 78:74 ergutama. Mit­ med pealtvaatajad kargasid püsti, trügisid järjest mänguväljakule lähemale, plaksutasid meeleheitlikult ja hakkasid järjekindlalt skandeerima: „Kalev! Kalev! Kalev! Kalev! Kalev!”

Kuusmaa saatis palli korvi. Spartak tormas ummisjalu vastu­ rünnakule, kuid ei jõudnud korvini ja Kalev sai ise rünnata, mille Babenko lõpetas jälle korviga.

Minus võttis maad üsna suur lootus, et nüüd ei mängi meie meeskond oma eduseisu maha. See tähendas aga, et ta on NSV 9

Liidu 1990/1991 hooaja meister. Et see vormistati Leningradi Spartaki üle saavutatud võiduga, andis mulle eriti mõnusa enese­tunde, sest tegemist oli Venemaa impeeriumi metropoli ja tugeva korvpallikantsiga. Sealjuures olin alati Venemaa vas­ taste poolel, olenemata, kellega selle liiduvabariigi meeskond mängis. Kui aga NSV Liidu võistkond teise riigiga sportmängu mängis või ta sportlane oli võistlustules, olin loomulikult ta vastase poolel nagu kõik mu lähedased. Erandiks oli muidugi eestlase osavõtt rahvusvahelistest võistlustest NSV Liidu võist­ konna koosseisus. Olin abikaasa ja kasupojaga öösel televiisori ette naelutatud, kui kahevõistleja Allar Levandi võistles 1988. aasta taliolümpiamängudel Calgarys. Oh seda rõõmu, kui ta kolmanda koha saavutas!

Täna kõigutasid vaimustunud fännid korvilauda, miilits tor­ mas korda looma. Rahvas oli ekstaasis ja järjest rohkem ergutati rõõmuhüüetega oma meeskonda. Kalevi vahetusmehed kargasid lõpuvile ootuses püsti. Kõlaski lõpuvile. Võit väljendus numbrites 85:77.

Kedagi peale minu polnud korvpallimängu algul kodus, sest mu teinepool oli tütardega oma onu juurde Viljandisse sõitnud ja pidi alles õhtul hilise bussiga koju tagasi jõudma. Mu lapsen­ datud poeg Martin, põhikooli lõpetaja, tegeles täna hommikul koolitükkidega.

Ta ütles väga enesekindlalt: „Ma pean praegu tugevasti pingutama, et tunnistusel oleks vaid kaks kolme, sest tahan ju keskkooli edasi õppima minna.

Ma olen kuulnud, et kui rahuldavaid on rohkem, ei tarvitse ma marjamaale pääseda.”

Ma toetasin ta mõtet: „Loomulikult pinguta. See on täitsa tore, et tahad just Jakob Westholmi Keskkoolis edasi õppida, sest see annab korraliku hariduse, aga viletsate hinnetega ei tarvitse see sul tõepoolest 10

õnnestuda. Pealegi on lähedaseks saanud koolis mõnusam õppida kui võõras. Edukatesse koolidesse on aga kindlasti soovijaid roh­ kesti.” „Tean seda ise ka. Ma olen täna juba ajudele piisavalt tööd andnud. Õppisin isegi öösel, aga tänaseks aitab. Pealegi on ju vaja ka värsket õhku hingata.” „Kas plaanitsed kodus televiisorist Kalevi otsustavat mängu NSV Liidu meistrivõistlustel Leningradi Spartakiga vaadata või lähed spordihalli?” „Kindel on see, et praegu lähen ma välja.” „Kui Kalev täna võidab, siis on ta sel hooajal NSV Liidu meister.” „See on mulle teada. Ma pole veel otsustanud, kuidas päev kulgeb. Õhtul tulen normaalsel ajal koju tagasi, selles võid kindel olla. Võibolla saan mõne klassivennaga kokku ja vaatan tema pool mängu, mine tea. Markoga oli sellest igatahes juttu.” „Mina olin kakskümmend neli tundi järjest tööl. Seejärel magasin veidi ja pole seda hoogu sees, et spordihalli minna. Pea­ legi olen kindel, et täna on sinna väga raske pääseda, sest toimub ju ülioluline mäng, mis otsustab meistritiitli saatuse. Kui on mäng Leningradi või Moskva meeskonnaga, siis on alati palju rahvast kohal, et kodumeeskonda ergutada ja võidu korral suure elamuse saada. Olen isegi sel juhul pileti saamisega hädas olnud, mis siis veel täna rääkida.”

Martin noogutas ja ütles tüdinenult: „Minagi tean seda, aga nüüd ma lippan.”

Ja läinud ta kodust oligi.

Mu rõõm Kalevi võidu üle oli meeletult suur. Kuivõrd olin kodus üksinda, siis otsustasin välja minna, et oma õnnetunnet jagada. Kellega? Kuhu? Loomulikult sinna, kus toimus võistlus.

Ehk näen veel spordihalli lähedal rõõmust joovastunud inimesi?

Seal tekib kindlasti jagatud rõõm, mis võimendab veelgi suure­ pärast enesetunnet.

11

Kui Kalev oleks kaotanud, oleks tal veel teine mäng samas maha pidada tulnud. Spartakil, eelmise omavahelise mängu kaotajal, polnud seda võimalust, ent see ei aidanud teda, et tal oli selg vastu seina. Mõni toriseja võis meie meeskonna võitu kahandada, sest Kaunase Žalgris ei mänginud NSV Liidu tšem­ pionaati selle aasta jaanuaris aset leidnud Vilniuse veresauna ajal toimunud protesti tõttu lõpuni. Selle pani ju toime Nõu­ kogude Liidu siseministeeriumi miilitsa erisalk OMON. Väita, et muidu oleks Kalev kullata jäänud, ei saa kindlasti mitte. See, et Leedu meeskond katkestas meistrivõistlused, oli tema põh­ jendatud valik. Sedapuhku oli Kalev sedavõrd võimas, et ta oli ka siis võimeline meistrivõistlused võitma, kui leedulased oleks võistlemist jätkanud.

Meie meeskonnas oli ameeriklane George Jackson usinasti abiks, mis lihtsustas kalevlaste jõudmist meistritiitlini. Sealjuures aitasid meid ameeriklase kõrval ka kaks tublit venelast Aleksander Karavajev ja Sergei Babenko.

Mul polnud mõtet enam kodus aega viita ja seetõttu olingi kär­ melt juba teel spordihalli poole. Selleks tuli minul veel trammiga sõita ja seejärel halli juurde kiirustada.

Talvel polnud ju veel sugugi kindel, kas Kalev lõpetab üldse meistrivõistlused. Osa otsustajaist pidas Vilniuse veresauna tõttu ebaeetiliseks jätkata mängu punalipu all. Peale jäi siiski arvamus, et meie maale annab edukas korvpallimeeskonna esinemine jõudu juurde Venemaa võimu alt vabanemiseks.

Tõstsin tempot, ent samas vilksatas mulle pähe, et mul pole ju piletit. Kuivõrd mäng oli lõppenud, siis oli selge, et oli narrus selliselt arutleda. Selge oli see, et pääsen loomulikult spordihalli, sest see oli veel kindlasti lahti. Üsna pea olingi oma soovitud sihtkohast vaid vähem kui kahe­ kümne meetri kaugusel, kui kuulsin hüüdu: „Hei, Madis! Mis sa tormad! Pea kinni!”

12

Jaagup, minu hea sõber, istus pargipingil ja lehvitas. Kumma­ line, et ma ei tundnud teda häälest ära ja ei saanud isegi sellest aru, kust suunast hõigati. Ilmselt tulenes see kiirustamisest ja sel­ lest, et mu pea oli laiali otsas. „Sul pole enam mõtet spordihalli minna, sest mäng on läbi,” oli kamraad lahke mulle teavet jagama, kui lähenesin pingile, millel ta rahulikult istus.

Astusin kamraadi juurde ja sättisin end ta kõrvale. „Loomulikult olen kursis, et mängu pole mul võimalik enam täna vaadata.” „Ilmselt oled kursis, kuidas mäng lõppes?” uuris Jaagup, sära­ vate silmadega mulle otsa vaadates.

Noogutasin. „Vaatasin mängu televiisorist, aga seejärel tekkis mul tahtmine sündmuspaika kihutada. Rõõm võttis mul aru peast, aga kodus polnud võimalust aru pähe tagasi saada. Hea, et ma sind kohtasin.

Imestan, et sina selle mängu pärast Ristilt siia sõitsid. Minu teada pole sa eriline korvpallifänn. Poks on sinu meelisala.” „Ma ei sõitnud selle mängu pärast siia, vaid Kalinini tänava sauna külastus tingis selle. See on nüüd kooperatiivne. Hinnad on seal üsna kõrged: saunapilet maksab kolm rubla, võtsin kolm õlut, aga kuivõrd üks õlu maksis kaks rubla seitsekümmend kopikat, siis kesvamärjukese eest kokku tuli mul kaheksa rubla ja kümme kopikat välja käia. Saunaskäik läks mul kokku üksteist rubla ja kümme kopikat maksma... Peaaegu kõigis Tallinna saunades on soolased hinnad. Kas tahad teada, kui palju raha tuleb sul puuga selga võtta, sest kohati on hinnad üksteisest väga erinevad?

Kuivõrd sa ei ela mugavustega korteris, siis on sul kindlasti vaja sauna­mõnusid maitsta. Võin sulle üksipulgi ütelda, kus kui palju pilet maksab, sest olen selle välja uurinud. Võibolla lihtsustab see sinul sauna valikut.” „Anna tulla!”

13

„Tean suurepäraselt, et oled eelkõige Kalma sauna külastaja, aga just see on kõige kallim, seal maksab pilet viis rubla ja viis­ kümmend kopikat. Sellele järgneb Tartu maantee oma, mille külastuse eest tuleb neli rubla ja kaheksakümmend kopikat maksta. Parima leiliga saun on praegu Paldiski maantee saun, mille külastus maksab kolm rubla ja kümme kopikat. Kalinini tänava omast ma juba rääkisin. Neli kümblusasutust on aga ühes hinnas ja selleks on kaks rubla ja nelikümmend kopikat. Need on Raua, Lennuki, Tulbi ja Silikaadi. Hetkel üsna armetuke Kivimäe saun maksab vaid üks rubla ja kakskümmend kopikat.”

Noogutasin. „Võrreldes veel hiljutiste aegadega, on isegi Kivimäe saunas kõrge hind. Kalma sauna eriti kõrge hind oli mul muidugi teada, aga siiski ei ole ma loobunud tema korrapärasest külastusest. Nüüd naudin saunamõnusid seal üle nädala, seega poole harvemini kui seni.” „Nädal tagasi käisin õhtusel ajal Kalma saunas. Tagasiteel ­Ristile jäin bussis magama. Öösel saabusin Haapsallu, mis oli bussi lõpppeatus. Juht ajas mu üles ja sain veel pragada, et õigel ajal oma peatuses maha ei läinud. Linn oli paksult pätte täis, mind küll eriti ei tülitatud. Ent parem karta, kui kahetseda! Mul on kurvad koge­ mused olemas... Tallinnas varastati mu jalge vahelt portfell, milles olid ka kirjanike käsikirjad, kui seisin üldkasutatavas kempsus püsti loomuliku ihuliku vajaduse tõttu. Selle varguse tõttu sain palju kannatada nii materiaalselt kui ka moraalselt... Veel on mul kurb kogemus, sest kui ootasin rongi Balti jaama perroonil, krahmas pätt mu käest koti saunaasjadega ja pistis plehku. Enne seda äsas mulle vastu lõuga. Pärast seda ma enam hilisel ajal saunas ei käi.

Tegelikult tahan sulle jagada üht muljet oma viimasest Kalma sauna külastusest. Minuga üheaegselt viibis seal ka üks sauna­ fanatt koos oma termo-, baro-, hügro- ja muude meetritega. Ta kuulutas valjul häälel, et elab nüüd Õismäel, ent vanniga korter 14

pole ikka piisav ihu igakülgseks harimiseks... Ehkki ta on tei­ nud vanniski kõiksugu katseid, muu hulgas proovinud sedagi, kui kaua ja kui kuuma vett ta talub. „Taluvusekatsed,” nagu ta väljendus. Tal olnud need tulemused kõik kaustikusse märgitud, aga õnnetuseks oli tungitud talle kord tänaval kallale ning võetud kaustik ja muud saunaasjad ära. Ta kurtis õnnetult: „Ja saunanuga (?!?) oli ka koti sees!”

Selle saunafanati ängjutu tõttu sõitsin öösel erataksoga Ristile.

Taksojuht tahtis algul viiskümmend rubla, pärast leppisime pisut odavamalt kokku: kakskümmend viis rubla pluss pudel viina.

Kõlab nagu kakskümmend viis pluss viis. Viina eest olin linnas ju viis rubla välja käinud. Hea, et see pudel mu kotis oli! Seega läks too saunaskäik eriti kalliks. Seetõttu valisingi täna tunduvalt odavama saunapileti.” „Sul on ju Ristil erasaun kasutada. Miks sa saunamõnude pärast linna sõidad?”

Jaagup hingas paar korda sisse ja välja, enne kui vastas: „Me vaevleme küttematerjali puuduses.” „Sel juhul tuleb sul muidugi linnasaunu külastada,” püüdsin igati sõbra suhtes mõistev olla.

Ta vaatas mulle pikalt otsa. „Ma ei mäleta, kas ma olen sulle rääkinud, kuidas ma aastaid tagasi olin samuti küttepuuduses ja selle otsingul päästsin mets­ konna suurest õnnetusest. Praegu teen siin aega parajaks, et bussi­ jaama mitte liiga varakult minna. Kuivõrd viimati jäin väga hilise aja peale ja uinaku tõttu bussis Haapsallu sõitsin, siis olin täna varakult saunas.” „Mulle ei meenu, et sa oleksid metskonda puude otsingul suu­ rest õnnetusest päästnud. Kui aus olla, siis ei meenu mulle mitte kuidagi, et sa oleksid kuskil päästeinglina tegutsenud.” „No sel juhul saad täna kuulda. Võibolla ma kunagi poetasin selle kohta mõne sõna, ent sa võisid oma mõtetes olla ja mu jutt läks sul ühest kõrvast sisse ning teisest välja.

15

Kuna tollel lehekuu päeval vaevlesime samuti suures kütte­ puuduses ja pidime väga vähesega toime tulema, siis otsustasime hommikul kogu perega minna mööda Paldiski maanteed mets­ konda puude asjus läbirääkimisi pidama. Maad on sinna kolm kilomeetrit. Õigem oleks isegi öelda, et meil oli plaanis kütte­ materjali välja manguda.

Asutasime end juba minekule, kui noorperenaine ütles: „Mis te ikka jala nii kaugele lähete. Ma viin teid oma autoga kohale.”

Mugavas sõidukis möödus teekond nagu lennates. Ei jõudnud õieti silmagi pilgutada, kui olimegi kohal.

Metskonnahoones viibis parasjagu kaks noort naisametniku­ kest (raamatupidaja ja abimetsaülem). Esimene neist oli blond, kõhn ja pikk, teine eelmisest tumedapäisem ja jässakam. Abielus näisid olevat mõlemad, sest olid kuldsõrmustega rõngastatud.

Läbirääkimised erilisi tulemusi ei andnud, kuna olime lootu­ setult hiljaks jäänud. Siiski lubati poole suuga, et ehk juunikuus võibolla vaatame, kas tekib võimalus.

Vahepeal oli esimene naine (pikk, blond, kõhn) maja nurga taha kadunud ning hõikas sealt teist (brünetti, masajat). Meie tahtsime ikka veel puudest juttu jätkata, sest vastus oli jäänud kuidagi poolikuks ja ebamääraseks, ent hõigatav (brünett) katkes­ tas vestluse poolelt sõnalt ja lidus samuti nurga taha. Ei teadnud meie, kas sellega on audients lõppenud ning tuleb tagasi sõita, või maksab veel jääda, oodata, kuni tagasi tullakse. Jäime nõutult seisma, olime äraootaval seisukohal.

Siis tormas järsku tumedate juustega noorik ahastava karjega meie juurde tagasi. „Appi! Tulekahju! Põleme!”

Läksime siis meiegi vaatama, kas meist on juhtunud õnnetu­ sega seoses mingitki kasu.

Lauda ots põles kergelt, ent tuli võttis iga sekundiga üha enam ja enam võimust. Naised jooksid ahastades nagu peata kanad 16

ringi, suutmata midagi ette võtta. Kulusid väärtuslikud sekundid, enne kui suutsin noa (üliteravaks ihutud – muide, just eelmisel päeval teritatud) kätte võtta, et loomi valla päästa. Läksin seni veel kergelt suitsevasse lauta. Seal oli kolm suurt veiselooma ja neli kuni kuus vasikat – raske oli aru saada, kui palju neid täp­ selt oli. Vanaloomad olid ketiga kinni, noored köielõas. Suutsin läbi raskuste kolm noorloomaköit lahti lõigata ja valla päästa ühe veiseloomaketi.

Tükk tegemist oli elajate laudast väljaajamisega. Siis hakkas juba laest põleva prahi tükikesi pudenema, eterniitkatus pragi­ ses ja paukus hirmuäratavalt, lähenes katuse kokkuvarisemise ­võimalus. Olin paanikasse sattumas ja sunnitud laudast taan­ duma.

Liiatigi ei lasknud vanad veised mind endile ligi, tahtsid hoopis sarvedega kubemesse ja kõhtu virutada. (Pärast selgus, et kõik olid pullid! Oleksin ma enne seda teadnud...) Kurb oli vaadata hirmsale hukkumisele määratud loomade silmi!

Ajasime auto mujale, et tuletõrjele teed anda. Jälgisime finaali eemalt. Ka spetsialistidel oli lootusetu lauta ning sellega külgne­ vat suurt küüni ja hiigelsuuri kasepuuriitu kustutada, püüti vaid tõkestada tule levikut eluhoonetele, ent needki said mõnevõrra kannatada.

Vahepeal sõitles eriti kuri perenaine minuga: „Miks sina kõiki loomi valla ei päästnud?” „Ma püüdsin kõigest väest, aga ei jõudnud, sest põleva katuse tükid sadasid mulle pähe,” õigustasin ennast. „Üks pull maksab tuhat rubla!” kriiskas perenaine eriti valjult, vahtides mind süüdistavalt.

Noogutasin. „Ah sedasi!”

Muide, lauda panigi põlema sellesama naise nelja-aastane poeg, nagu hiljem selgus.

17

„Kaks suurt pulli jäid sisse ja sa päästsid ainult ühe. Paljukest oleks see aega võtnud, et ka teised valla päästa. Väga vähe ju,” kurjustati minuga edasi.

Taandusin sõnagi lausumata.

Tulekahju puhkemisest oli möödunud napilt kakskümmend minutit, kui kõik oligi lõppenud, mis oli tulekahjuga seotud.

Uhkete abihoonete kompleksist olid järele jäänud vaid rusud.

Sõitsime koju tagasi. Õhtul kuulsin, et siiski oli leidunud keegi minust ennastsalga­ vam inimene, kes oli tormanud pärast minu päästetööd põlevasse lauta ning päästnud teised loomad. Tules oli hukkunud vaid kuus küülikut.

Meie käik metskonda puude hankimise mõttes oli jäänud asja­ tuks, sest nüüd oli sealsetel inimestel ülearu ängi ja muret, et meie pisihädadele mõelda. Ja ega ma niipea olekski söandanud neid tülitama minna.

Selles loos on eriti kummaline see, et me saabusime sinna just parajal hetkel (mul on elus teisigi analoogseid juhtumeid olnud).

Viis minutit varem kohale jõudnutena oleksime oma jutu ära rää­ kinud ning samuti positiivse tulemuseta tagasi sõitnud, teadmata tulekahjust midagi. Viis minutit hiljem oleksime eest leidnud paa­ nikast haaratud seltskonna. Üks tund hiljem (kui läinuksime jala, nagu kavatsetud), leidnuksime eest vaid rusuhunniku ja murest murtud inimesed. * Rääkisime juhtunust ka vanaperenaisele.

Tema vangutas pead. „Teie päästsite osa metskonna loomi, nüüd peaksite ikka küll puid saama! Mina tunnen üht kõrget ülemust puude asjus. Rää­ gin temaga ja loodan, et teil veab.”

18

See oli meie viimane lootus! Selle lootusekübeme sündimises oli oluline roll meie õigeaegsel saabumisel sündmuspaigale ning minu ennastsalgaval tegutsemisel seal.

Võibolla pidanuksin õnnetuspaigal hoopistükkis punase kuke tegutsemist passiivselt vaatlema jääma ning lausuma tulesõnu, ehk siis oleks minust suurem abi olnud?!”

Jaagup avas oma saunakoti külje peal asuva tasku. „Käisin selle kotiga Kirjandusmuuseumis ja sellest ajast jäid mu ülestähendused koti taskusse. Kirjutasin ka mõned üles. Kuula üht üsna toekat: Tuli tumma, raud on valju: tuli ei polda tutavida, vesi ei vendada ubuda, raud ei raiu langusida.

Kui tuleb tule vahingu, siis tulgu tule isändä, siis tulgu tule emändä, vaimu valgeja valagu!

Tulgu tulda ottemaie, vaimuja valatemaie, vesikatilad käässä, vesikulpä katilassa.” „Kuivõrd mina olen pritsimees, siis kas sul leidub ka midagi inimese kaitse kohta tule eest? Mu töökohas on väga puudulikud vahendid, et ennast leekide ja suitsu eest kaitsta, kui mul tuleb punase kuke vastu võidelda. Eelkõige tuleb meil küll prügikaste kustutada, ent kustutustöö käigus saame mõnikord omajagu suitsu sisse hingata, mis mõjub kindlasti tervisele halvasti.”

19

„On ikka! Kohe otsin sulle! Ühest kirjutasin isegi kaks varianti.”

Jaagup uuris natuke aega neid pabereid, mis olid ta peos, ja juba saingi otsingu tulemust kuulda: „Suits mind ei sureta.

Mina suitsu sugulane!

Tuli mind ei põleta.

Mina tule tuttav!

Vesi mind ei uputa.

Mina vee vennanaine!

Kallas mind ei kaota.

Mina kalda kaimukene!

Siin on teine variant. Otsusta, kumb sulle rohkem meeldib.

Kas tunned tulesanuja, taiad raua tarbeeida?

Tuli on tuima, raud on valju, kui ei mõista lepitada.

Ei tuli minu poleda, mina tule tuttuvane.

Ei suitsu minu sureda, mina suitsu sugulane.

Ei vesi minu ubuda, mina vie vennapoiga.

Ei rauda minuda raiu, mina raua languline.”

20

„Mõlemad on väga huvitavad. Leian, et mina pole võimeline üht teisest paremaks pidama. Kuivõrd mul tuleb eelkõige tule­ kahju ennetamisega tegelda, siis anna mulle vastav rahvalaul.

Minul on hea seda kasutada, kui lähen kasvõi keevitustöödeks luba andma. Sellised ettevõtmised võivad laeva sisemuses üsna ohtlikud olla.”

Jaagup muheles. „On ikka! Ega mul tulesõnu enam väga palju olegi üles kirju­ tatud, aga kirjutasingi üles eelkõige eripalgelisi.” „Anna tulla! Nendest neljast aitab mulle täiesti!” „Kui aus olla, siis see, mida hakkan ette lugema, meeldib mulle kõige rohkem. On kuidagi väga lööv,” seletas Jaagup, enne kui paberilt teksti lugema asus: „Valge mees tõuseb meresta, valge katela käessa, valge kepp oli katelassa. Ära puudu punakivisse, liha-luie-liigetesse!

Mina igatahes võitsin punase kuke taltsutamisest, sest vana­ perenaine tõepoolest rääkis kõrge ülemusega ja sedapuhku oli meie kütte saamise mure murtud.” „Need rahvalaulud on mul vaja paberi peale saada, aga mul pole selleks vajalikke vahendeid kaasas.”

Jaagup vaatas mulle pikalt otsa. „Minul pole samuti. Kui tuled minu poole, ajame selle asja korda. Veel lihtsam on, kui kirjutan need juba varem paberile val­ mis. Loodetavasti pole see aeg kaugel, kui leiad mahti minu pool maanduda. Ehk täpsustame seda isegi täna... Sa ei oska muidugi aimata, et pärast võidukat mängu juhtus spordihallis eriskumma­ line õnnetus.”

21

„Mis õnnetus sai seal ikka juhtuda! Kas võitjate õhkuviskamisel kukkus mõni nendest maha ja vajas tohterdamist? Ma loodan, et kedagi ei pidanud haiglasse toimetama.” „Õnneks lõppes kalevlaste maa ja taeva vahel loopimine asja­ osalistele enestele õnnelikult, ent just sellega seoses juhtus suur õnnetus, mida ei osanud keegi ette näha. Sealjuures kannatas terve rühm inimesi omajagu materiaalset kahju.” „Mu mõistus ei toimi piisavalt hästi, et sellele pihta saada. Kas mõnel, kes õhus viibis, läks süda pahaks, ja ta hakkas oksele? Sel juhul reostas ta enda õhkuloopijate päid, käsi ja riideid.”

Jaagup naeris. „Sinul on sedavõrd vallatu fantaasia, et selle peale annab tulla.

Midagi läks puruks ja kahju oli purunenud eseme omanikele see­ tõttu materiaalne. Kelle tõttu õnnetus kogemata juhtus, ei kan­ natanud üldse.” „Küllap sai mõni prillikandja kannatada. Tean, et kalevlaste seas on mõnel nägemisega probleeme, ent nendel on läätsed. Järeli­ kult sai pealtvaataja kannatada. Küllap oli selleks korvpallimängu külastaja, kelle okulaarid said kannatada. Ma loodan, et see õnne­ tus ei kahjustanud kellegi silmi. Juhe jooksis kinni, ma ei suuda miskitmoodi arukamat vastust välja mõelda.”

Jaagup lõi käega. „Mis ma sind ikka kiusan. Sa ei tarvitse selle peale tulla, mil­ lega rõõmujoovastuses publik hakkama sai. Mitmed nende hul­ gast tormasid väljakule ja tõstsid mängijaid hasartselt õhku. Üks rabas Gert Kullamäest kinni ja tõstis temagi maast lahti. See oli muidugi tore, aga maandudes lükkas Gerdi ketsi kand auhinnaks saadud kristallvaasi ümber, mille tagajärjel vaas purunes.

Sportlaste rõõm oli sedavõrd suur, et õnnelikud olid nad edasi.

Ega rahvaski eriti kurvastanud. Hõisked ja trall jätkusid, aga kil­ lud korjati kokku, sest neid peeti väärtuslikuks. Üks täidlane rahvuslipuga mees ütles rahumeeli: 22

„Vaasi purunemine ennustab impeeriumi lagunemist. Vaas purunes klirinal ja nii juhtub NSV Liiduga. Venemaa küljes asu­ vad liiduvabariigid iseseisvuvad üsna pea.”

Nii võib sellesse õnnetusse tõesti suhtuda, et kui vaasi katki­ minekul on tähenduslik maik küljes, siis pole see õnnetus, vaid õnn. Meiegi riigil on kõriauguni Venemaa ripats olemast.” „Kuivõrd kõik märgid annavad märku, et impeerium on agoo­ nias, siis näitab vaasi purunemine tõesti impeeriumi lagunemist ja meie riigi taasiseseisvumist. Sinimustvalge lipp lehvib juba Pika Hermanni tornis, aga Toompeal võeti 15. novembril 1988. aastal vastu Eesti NSV Ülemnõukogu poolt suveräänsusdeklaratsioon, mis kuulutas meie Ülemnõukogu Eestis kõrgema võimu kand­ jaks. Moskva võimukandjad said sellest šoki.” „Impeeriumi lagundasid Hirvepargi sündmused, loominguliste liitude ettevõtmised, mille tulemusel hakkas raadios Loomingu­ liste Liitude Kultuurinõukogu tund toimuma, mis viis elanik­ konna riigis juhtuvaga kurssi. Et Karl Vaino vahetati Vaino Väljase ja Indrek Toome Edgar Savisaare vastu välja, oli väga märgiline. Öölaulupeod ja rahvarinne toimivad lagundamises suurepära­ selt, kuigi neid püütakse igati pidurdada. Juba poolteist aastat tagasi tunnistati MRP lisaprotokollid NSV Liidu Rahvasaadi­ kute Kongressil kehtetuks ja veel enne seda taasavati Konstantin Pätsi ausammas Pärnumaal Tahkurannas, mis olid väga märgilised sündmused rahvuslikus liikumises.” „Neid sündmusi on toimunud ridamisi, mis on Moskva võimu­ kandjaid häirinud. Kui võrrelda meid aga kasvõi leedulastega, siis Vilniuses korraldati selle aasta jaanuaris veresaun. Ka lätlased pidid vabaduse nimel, mille poole nad pürgivad, verd valama.

Meie sündmustele pole impeeriumimeelsed jõud õnneks sedavõrd julmalt reageerinud... Praegu tahan mina aga teemat vahetada, enne kui ma bussi peale ruttan, sest kuivõrd ma tean sinu huvi tervist puudutavate seisukohtade vastu, et võimaluse korral neid 23

järgida, siis küsin ma sinu käest seda, kas olen sulle rääkinud professor Vaughn Bryanti, Texase A&M ülikooli antropoloogia osakonna juhataja seisukohast tervisliku toitumise kohta.” „Ma ei mäleta, et sina oleksid mingigi antropoloogiaosakonna juhataja seisukohast tervisliku toitumise kohta midagi öelnud, rääkimata ameeriklasest.” „Sa ju tead, et ma lõikan eriti huvitavaid artikleid ajalehtedest välja ja kleebin neid kaustikusse.” „Seda ma tean muidugi. Oled ju neid minulegi lugeda andnud.

Need on huvipakkuvad.” „Et ma soome keelestki aru saan, see pole sulle samuti uudis.” „Loomulikult. Sa kruvid mu uudishimu venitamistaktikaga üles. Huvitav küll, mida tarka see ameeriklane siis kirjutas.” „Tema väidab 1989. aasta septembri Helsinkin Sanomates, et kui inimene võtab omaks eelajaloolise menüü, võib ta vabalt elada saja-aastaseks. Professor ise on olnud eelajaloolisel dieedil 1970-ndate keskpaigast alates. Ta sööb pähkleid koos koortega, õunu koos südametega, igasuguseid kaktusi ja aeg-ajalt isegi sipel­ gaid. Ta läks koopainimese toidule üle siis, kui oli vaja vabaneda liigsest kehakaalust.

Bryant tunnistab, et on siiski lihtsurelik: „Kui lähen välja sööma ja teised tellivad näiteks pizzat, tellin minagi seda.”

Ja nüüd on mul sulle küsimus: „Kas sinagi ei taha üle minna eelajaloolisele dieedile? Või söödki sa juba praegu kaktusi, sipelgaid ja muud sellist.””

Raputasin muheledes pead. „Sa tead seda ka ise, et kaktusi ja sipelgaid ma ei söö. Ma pol­ nud sellest võimalusest ju isegi teadlik, et see elupäevi juurde lisab. Sealjuures olen üsna kindel, et ma ei hakkagi seda tegema.” „Mina olen igatahes peaaegu kogu elu söönud õunu koos süda­ metega (see on seemnetega). Õunaseemnetes (seemnetes üldse) 24

peituvad organismile väga vajalikud mineraalained ja mikro­ elemendid. Samas on võibolla nendesse ka kontsentreerunud mürkaineid. Ettevaatust ploomi-, kirsi- ja muu selliste puuviljade kividega: neis on sinihapet!” „Mina saan sulle teada anda, et minagi olen õunu, aga ka pirne, lapsest saadik koos seemnetega söönud. Loomulikult olen seemned katki närinud, sest muidu poleks nendest tervisele üldse kasu. Tean, et mõned jätavad südamikud järele, aga mina kind­ lasti mitte. Pähklite koori ei hakka mina aga küll sööma. Kujutan ette, et sarapuupähklite koori pidid ammustel aegadel inimesed kividega peeneks taguma, et nendest jagu saada. Muidugi on ju ka selliseid pähkleid, mille koor pole nii kõva kui sarapuupähklitel ja nende koore peenestamine ei võta eriti palju aega. Siiski olen üsna kindel, et mina ei söö ka nende koort.”

Jaagup naeris lustakalt. „Kas sina ei hooli saja-aastaseks elamisest?” „Hoolin ikka, ent praegugi elatakse lausa üle saja aasta ilma igasuguse dieedita. Mu üks sugulasest vanaproua on praegu sada kolm aastat vana. Kui pärilikkuses on pikaealisuse geen sees, siis pole see sugugi võimatu. Loomulikult ei tohi enesehävitajalike elukommete kütkes olla.” „Nii on see tõesti.” Jaagup viskas pilgu oma käekella sihver­ plaadile. „Väga tore, et aitasid mul aega parajaks teha. Nüüd on aga aeg nii kaugel, et mul tuleb lähiminutite jooksul bussijaama hakata minema.” „Sulle samuti suured tänud. Mina olen aga tantsukursustel tantsitaja ja lähen siit Säde tänavale.” „Sa oled tantsupõrandal kange mees, kui oled tantsitaja. Mina ei kibele üldse tantsupõrandale.” „Seda on palju ütelda, et olen eriti silmapaistev tantsija. Olu­ kord on selline, et kursustel on neiusid rohkem kui noormehi.

Kuivõrd mina olen talvel mõned tantsud ära õppinud, mille eest 25

olen ka tasunud nagu kõik teised, siis nüüd vajatakse mind, aga ka mõnda teist juba koolitust saanud meest, algajatele partneriteks.

Kui mul on vaba aega, tantsin tasuta hea meelega. Muusika saatel põrandal rütmis liikuda on väga mõnus ja parandab ka rühti. Ma kipun veidi kühmus käima, kui mul on kiire. Kursustel on peeglid seina peal ja näen kohe ära, kui rüht on vilets. Õpetaja jälgib ja teeb kohe märkuse, kui midagi on viltu. Tunde viib võluv daam läbi. Ta abikaasa, kes on kaalukad dokumendid mitmetelt koo­ litustelt omandanud, sekkub ka vahel õppetundi ja näitab oma prouaga õpilastele tantsusamme ette. Vahel on juhtunud, et olen neli tundi järjest tantsu löönud. Kuivõrd ma käin ka Pelgulinna kultuurimajas kaks korda nädalas rahvatantsutreeningul, siis saan ka seal oma kehale korraliku füüsilise koormuse.”

Jaagup itsitas. „Sa oled ju siis tantsulõvi lausa mitmes vallas.”

Lõin käega. „Rahvatantsutreeningul teeme muudkui tantsusamme. Ma tunnen, et pole selles eriti võimekas ja ilmselt loobungi sügisel treeningutes osalemast. Kui ma pole selles piisavalt täpne, saan juhendaja käest noomida. Harjutame ka mees mehega saalipõran­ dal siiberdamist, mille käigus peame kaelakuti tantsu lööma. Nuta või naera, aga mulle ei meeldi mehega mitte kuidagi tantsida, kõige vähem kaelakuti.

Oleme mitmel korral ka esinemas käinud. Kord Sauel jaanitulel esinedes olin püksid nööriga liiga lõdvalt kinni sidunud ja see­ tõttu hakkasid puuvillased rahvatantsupüksid puusade pealt jär­ jest allapoole vajuma. Lõpuks hoidsin kahe käega pükstest kinni, aga mu tantsupartner pidi üksi tantsu lööma.

Pärast esinemist oli ta maruvihane. „Miks sa ometi nii lohakas oled, et ei suvatse korralikult paela kinni siduda, et püksid jalas püsiksid?! Täna jäi väga vähe puudu, et su püksid oleksid täitsa rebadel olnud.”

26

Mul ei jäänud muud üle, kui süüdlaslikult kohmata: „Tänane viperus jääb kindlasti viimaseks.”

Edaspidi olin loomulikult pükstepaela sidumises hoolas ja enam pole mu püksid tantsu ajal alla vajunud.

Muidugi võimaldas rahvatantsus osalemine mulle ka rõõmu pakkuvaid elamusi. Eriti meeldivad olid need Poolas, kus meid võttis vastu kohalike noorte rahvatantsuansambel. Ööbisime külalis­lahketes peredes. Elasime Debica linnas. See toimus möö­ dunud suvel. Tantsisin samal suvel ka Tallinnas rahvatantsupeol...” „Tead, Madis, palun vabandust, et sind katkestan. Tule homme minu poole ja saad ka tulesõnad kaasa, mida võib sul oma töö tõttu vaja minna, nagu sa mainisid. Praegu läks mul aga kiireks.

Lubasin Kadrile, et tulen koju hiljemalt selle bussiga, mis üsna varsti teele läheb.” „Ma lähen erandkorras homme hommikul tööle ja lõpetan nagu tavaliselt järgmisel hommikul.” „Veel parem, kui tuled just ülehomme hommikul. Kadri läheb siis lastega linna, tuleb alles õhtul koju.” „Me pole tõesti kaua aega kohtunud. Nüüd ei saanud ma pidama. Oleme rääkinud. Tulengi ülehomme hommikul sinu poole. Jääme nägudeni!”

Jaagup lehvitas ja kiirustas minema. Mina lehvitasin samuti ja sättisin oma sammud Säde tänava poole. * Jõudsin Säde tänava tantsusaali kohale lubatust paar minutit hil­ jem. Naissoost võluv õpetaja oli tantsijad harjutamiseks üles rivis­ tanud. Kõik algkava õppijad koos tantsitajatega alustasid tema eeskujul tangosammude harjutamist. Minagi liitusin nendega.

Algajatele oli see alles teine tangotund.

27