(oktoobriõhtu) OLIN ELANUD SEAL veidi üle aasta, kui see juhtus. Ridamajas, mis jäi Drumsö lõunapoolsesse otsa Mörtnäsi lähe dale. Korter oli avar, läbi kahe korruse. Minu töötuba oli üleval elutoa kõrval ja sealt avanes vaade Lääne lahele ja Ussilaiule. Olin terve elu unistanud, et saaksin linnas elades merd näha. Ühel oktoobrikuu laupäeval tegin hilja õhtul tööd. Kirjutasin Ladina-Ameerika kirjandusest esseed, mida olin ajakirjale lubanud. Esialgne pealkiri oli „Borgesest Bolañoni”, tahtsin kahe mehe loo mingut võrrelda, aga olin lugenud Bolañot liiga vähe, et mõte tööle hakkaks. Nõjatusin küünarnukkidega kirjutuslauale, toetasin lõua ristatud kätele ja tundsin, et olen täiesti tühi. Lugesin ja kirjutasin – nii mu elu kulges –, kuid ometi jäi teadmistest puudu ja mul oli väga vähe öelda. Põhimõtteliselt ei tundnud ma isegi ennast ega teadnud, kas mu mälestused on üldse õiged. Oli alanud trööstitu sügis, kollased lehed kleepusid tänavatele ja ööpäev läbi kas tibutas või kallas vihma. Aknale oli tekkinud vee kardin, rannapromenaadi laternate punakas peegelduses moodustasid tuhanded veepiisad täpilisi mustreid. Rannas oli valgustatud promenaad, millest pidasid lugu tervisejooks jad ja kepikõndijad. Suvel jäi tee väikese metsatuka ja mänguväljakut ümbritsevate põõsaste varju, kuid nüüd oli nähtavus kui mitte hiilgav, siis õige hea. Ilm oli nõnda sant, et jooksjaid ja kõndijaid ei paistnud. Äkki tundus mulle siiski, nagu oleks keegi seal all liigatanud. Mänguväljaku raagus põõsaste taga, päris ranna ja majaühistu silla lähedal. See ei olnud tavaline möödakõndija, sellisel juhul oleksin teda selgemalt näinud. Pigem oli tunne, nagu oleks keegi seal konutanud ja asendit muutnud, et kehal mugavam oleks. Aga vihma sadas ning tuul sasis paljaid põõsaid ja puulatvu, oli raske midagi selgesti näha. 7
Algul pidasin seda mõtet liiga absurdseks ja peletasin ta eemale. Mu korter oli tarbetult suur, elasin ju üksi. Juhuslikult olin teada saa nud, et mõlemad naabrid – perekond Hakala ja von Schantzid – olid ära sõitnud. Ja väljas oli põrgulikult sünge ja pime ning see kõik oli tekitanud minus tarbetut ärevust ja pannud nägema olematuid asju. Lapsena olin pimedust kartnud ja ilmselt tahtis see nüüd tagasi tulla. Miks peaks keegi niisuguse ilmaga all rannas olema? Aga mõtetega on juba kord nii, et kui tuleb üks, siis tuleb neid mitu, need sünnitavad üksteist, mõttetöö käivitub, ja kui see ei lõpe, lähevad fantaasiapildid üha hullemaks. Võtsin istet ja vahtisin nii pingsalt välja, et silmad hakkasid pea aegu vett jooksma, ja mulle tundus mitu korda, et näen kedagi. Mulle näis, et sellel inimesel on seal mingi ülesanne ja et ta jälgib mind ja oli konutanud seal sestpeale, kui pimedaks läks: olin olnud terve õhtu kodus ja nüüd lähenes kell kaheteistkümnele. Sain aru, et mõttetu on istuda ja aknast välja vaadata. Tõmbasin kampsuni selga ja läksin välja pikale rõdule, kõndisin seal edasitagasi ja uurisin randa eri nurkade alt. Sinna oli tubli sada meetrit, valitses hauavaikus. Jäin rõdu keskele, toetasin käed rõdu servale ja kallutasin end üle rinnatise. Puit oli sõrmede all külm ja lige. Seisin tükk aega liikumatult, süda puperdamas, ja mõtlesin, et kui seal peaks keegi olema, siis võin ma tõesti oodata, sest aastad olid lisanud mulle kannatlikkust. Olin nüüd tõega end üles keeranud ega nõustunud minema sisse, et kõik kardinad ette tõmmata ning tänavaja aiapoolne uks barrikadeerida. Püüdsin end mõistusele tuua, soovitasin taskulambi võtta ja randa vaatama minna, sinna oli ju ainult sadakond meetrit ja natuke eemalt naabermaja akendest paistis turvalist valgust. Tarvitses teha vaid väike tiir ja tõdeda, et seal ei ole kedagi, ja siis kaldast üles tulla ning jätkata tööd Borgese ja Bolañoga. Või veelgi parem, jätta kirjutamine pooleli, süüdata tuli ja valada endale klaas veini ja võibolla vaadata mõnd filmi või Netflixi osa ja keerata siis magama. Siis nägin ma taas põõsa taga liikumist. Kaotasin enesevalitsuse, võtsin kapist suure taskulambi, läksin tagasi rõdule ja hakkasin lambiga meeletult viibutama, mis tagant järele tundus mulle paanikamaigulisena. Taskulambi valgusvihk oli 8
tugev, kuid põõsani päris ei küündinud, mistõttu suurendasin selle mõju kahes keeles hüüdmisega: kuka siellä? kas seal on keegi? Tajusin ise, kui hirmunult mu hääl kõlab. Aga koos hirmuga tund sin, kui naeruväärne ma olen. Millega ma nüüd õieti tegelen? Olin Helsingis ja mitte kuskil Trollshovda metsas või üksildases talus. Mida teeksid naabrid, kui nad minu sahmimist näeksid, ilmselt helis taksid kõmulehtedele ja annaksid vihje, et taas on viin ja narkooti kumid ühe hiljutise prominendi pea sassi ajanud. Otsustasin ära tuppa minna. Veel viimane pilguheit, mõtlesin ma, ja suunasin taskulambi veel korra mänguväljakule – valgusvihk libi ses üle ronimisvõrgu ja kiikede, kuid põõsad ja rannapromenaad jäid pooleldi pimedusse. Aga ma nägin, et otse põõsaste taga ajas keegi end püsti. Paljalt ähmane vari, jaki kapuuts üle pea. Kuid kahtlemata inimene. Too keegi haaras midagi maast, seljakoti või hoopis õlakoti, ja kadus sealt, selg küürus. Mõistagi ei liikunud ta taskulambivalguse poole ja oli küllalt nutikas, et vältida promenaadilaternate valgust, ning kadus selle asemel metsatuka põõsaste ja puutüvede vahele. Ja läinud ta oligi. Alles olid üksnes pimedus, vihm ja tuul. Hirm oli nii suur, et tahtsin kodunt ära põgeneda, tahtsin tellida takso ja sõita südalinna, kus on reklaamid ja baarid, minna ööklubisse ja seejärel hotelli ja tulla tagasi alles siis, kui on juba päris valge. Aga jäi minemata, ma ei saanud sellega hakkama: südalinn oli jäänud mulle võõraks, seal elasid nüüd uued põlvkonnad, kes seal valitsesid, need olid nüüd nende baarid, klubid ja hotellid. Tasapisi sain enesevalitsuse tagasi ning mõistsin, et ükskõik kes seal ka ennast ei varjanud, oli mul läinud korda teda ehmatada. Mu närvid olid pingul, kuid vihma käes olnud kogu oli jalga lask nud ega söandanud ilmselt tagasi tulla. Pidin maha rahunema, olin omaenda kodus, kus minuga ei saanud midagi juhtuda. Ometi panin mõlemad uksed lukku ja igaks juhuks ketti ka veel. Panin Facebooki teeseldud kergusega kirja, et vihm ja torm on nüüd kestnud nõnda kaua, et olen hakanud pargis tonte nägema. Seejärel püüdsin helistada mõnele sõbrale, kõllasin Stella Rabellile, Krister Tuomisele ja Linda Vogtile. Ükski ei vastanud. Aga siis olin ma 9
kallanud juba endale klaasitäie parajalt kanget Zinfandeli ja võtnud paar lonksu ning tundsin, et hirm hakkab järele andma. Otsustasin vaadata ühe osa „Kaardimajast” ja seejärel põhku pugeda. Ma ei teatanud sellest intsidendist, mul ei olnud ju õrna aimugi, kes seal rannas oli olnud ja miks ta seal oli. Ja mul ei olnud ka tunnis tajaid. Enam kui kaks nädalat hiljem, 9. novembril, pussitati Alex Rabelli otse tänaval. Järgmisel päeval läks politseinik ühte majja, mis jäi linna põhjaserva, ja leidis tulirelvi ja MacBooki, kus oli pidevalt teh tud sissekandeid, alates hirmsatest nägemustest kuni Alexi, minu ja veel paljude tuntud ja tundmatute inimeste hukkamõistmiseni. Kuu rist leiti kemikaale, mida saab kasutada pommide valmistamiseks. Osa märkmeid oli riputatud YouTube’i, kus mõned olid jõudnud neid enne kõrvaldamist näha. Mitu kuud hiljem küsisin komissar Sorvalilt, kas politsei on saa nud teada, kas mees, kes oli selleks ajaks juba üles tunnistanud, et oli maja juures redutanud, oli tol õhtul relvastatud. Sorvali vastas, et mehe tunnistuse järgi oli tal relv kaasas, ja polit seinike hinnangul rääkis ta tõtt. Relvastatud … tõesti või? kordasin ma umbusklikult nagu puuga pähe saanud. Nii et ta oleks võinud … kui oleks tahtnud …? Aga … miks ta siis ei lasknud? Me ei tea seda, vastas Sorvali. Ülekuulamisel me muidugi küsi sime. Kuid ta ei ole tahtnud öelda. Pärast seda ma Sorvalile rohkem küsimusi ei esitanud. Püüdsin hoopis uuesti kõik unustada. Kuid teadsin juba ette, et see ei õnnestu, olin kõige juhtunuga seotud, mitte ainult praeguste sündmustega, vaid ka kõigega, mis oli toimunud aastate ja aastakümnete jooksul ning jõudnud välja sellesse punkti, kus ma parajasti olin. Punkti, kus ma nagu paljud teised arvasin seisvat ja vahtivat üksisilmi tihenevasse pimedusse, tuleviku musta koopasse, kuhu vägivald ja tulevased sõjad heitsid oma hubisevaid varje.
(Sandrine nägu) KUI ALEXI ründamisest oli kulunud nädal, olid kõmulehed lõpe tanud juhtunu kohta viimaste uudiste levitamise. Arstid kinnitasid, et Alex saab täiesti terveks, ta tundis end palju paremini ja oli juba andnud intervjuusid tulevaste plaanide kohta. Siis kadus Sandrine. Viimased kaheksa ööpäeva ei olnud kellelgi aimu, kas ta oli läinud välismaale või minema viidud, või oli ta kukkunud järve ja uppunud, või oli ta lihtsalt soovinud kõigest pääseda. Kui ma kõigi sündmuste peale tagasi mõtlesin, siis pidasin tõe näoliseks oletust, et Sandrine oli tõesti tahtnud kaduda. Ainult kümme kuud oli möödunud tema näitusest, mis pälvis krii tikat. Sandrine kasutas pildistamisel isa perekonnanime Miller, kuid üldiselt oli teada, et ta on Stella Rabelli tütar ning vastuolulise ja äsja peaaegu tapetud Alexi õetütar. Jälle oli palju Twitteri säutse ja hul galiselt uudishimulikke kommentaare ning õhtulehed ja televisioon haarasid mõistagi teemast kinni. Käiku läks raskerelvastus ja hakati paljastama tervet suguvõsa. Tehti juttu Alexi äritegevuse ajaloost, tema edust kaheksakümnen datel aastatel, hilisematest riiulifirmadest ja maksupettustest, kirju tati vanaisa Poast, isa Jakobist ja Ramsviki müügist, vihjati Alexi ja Stella halvale läbisaamisele, kirjutati Theast ja paadiõnnetusest. Kõige rohkem kirjutati muidugi hiljutisest mõrvakatsest. Ja anti mõista, et Sandrine kadumise ja Alexi ründamise vahel on seos, kuid see jäi lihtsalt spekulatsiooniks. Kaevati välja Stella filmirollid üheksakümnendate aastate algu sest, eriti filmis „Sõber minevikust”, ja tema suhted rohkem ja vähem tuntud meestega, kelle seas olin mina, kirjanik, kellele tõi tuntuse romaan, mis oli välja antud juba 1990. aastatel. Seda, et meil olid Stellaga olnud suhted kaks korda, enam kui viieteistaastase vahega, teada ei saadud. 11
Sandrine või Thea gümnaasiumiaegseid poisssõpru ajakirjanikud ei leidnud. Kuid nende valduses oli Alex ja taltsutamatu Thea, neil oli Stella ja tema edukas, kuid käänuline elutee, nad teadsid kriiti kast, mida oli pälvinud Sandrine tehtud pilt üheteistaastasest Fikrust, ja kaugemast minevikust olid neil teada Poa isamaalised panused ja tema pärija Jakobi haruldane saatus. Peagi tegid õhtulehed kumbki oma kokkuvõtte, mida üldiselt koostatakse üksnes kuningakoja ja miljardäride kohta: EDU HIND RABELLI SUGUVÕSA TRAGÖÖDIA JÄTKUB * Terroriaktid * Enesetapud * Müstilised õnnetused * Sugulaste tülid * Alastiolekuga seotud skandaalid Sellise ülevaate võiks teha üsna paljudest suguvõsadest. Aga nüüd käis jutt Rabellidest. Minu lapsepõlvesõbrast Alexist. Tema õest Stellast. Ja Sandrinest, kellega ma olin palju õhtuid juttu ajanud, kui ma elasin Mankansi majas. Mul ei ole isaks olemisest erilisi tead misi, kuid ma andsin endast parima, et olla Sandrinele isa eest. Mulle meenus tema nägu ja see, kuidas ta püüdis igati tugev ja ükskõikne välja paista. Aga see ei läinud korda, sest nägu oli liiga alasti, temas oli endiselt peidus väike tüdruk, tema tõsistes sinistes silmades, mos sis suuvõrus. Iga kord, kui ma mõtlesin Sandrine teismelisenäole neil päevil, kui ta oli kadunud, sisendasin endale, et ta on elus ja et tal läheb hästi, ja lootsin, et ta on niisuguses kohas, kus ta ei näe pealkirju ega saa ajalehti lugeda.
I ALEX
1. (šahtist) LAPSENA TEADSIN ma, et tulevik on rahulik ja helge. Teadsin sedagi, et isa jagab mu usku. Ärge küsige mult, miks ma selles nii kindel olin, sest see ei tulnud kunagi jutuks, meie vahel valitses lihtsalt üksmeel ja kõige tugevam oli see siis, kui me istusime isa tubakalõhnalisse Simcasse. Meie usk oli absurdne. Väliselt olid need aastad värvikad: pop muusika ja kosmoselennud, värvitelekas ja kirevad riided ja üha metsikumad soengud. Kuid välispinna all jätkusid maailmas sõjad, salasepitsused ja terrorism nagu alati. Ja isa positsioon neil aas tail töökohal halvenes ning head ei olnud ka tema suhted emaga, mina aga püüdsin vältida kodukandi hirmu, suurt kasvu Jan-Roger Johanssoni, kes elas koos joodikust isaga väikeses räpases korteris paar maja meist edasi ja kes vihkas kõiki, kellel läks temast paremini. Ometi oli minu ja isa optimism piiritu. Me ei kasutanud kunagi turvavööd, kui sõitsime tillukese õhukesest plekist Simcaga. Isa tõm bas päevas kolmkümmend filtrita sigaretti ja mina keeldusin kasu tamast helkurit, kui ma pimedal talvel kooli läksin, sest see nägi nii naeruväärne välja. Isa ja ema olid mõlemad pärit maalt, nad olid sündinud enne sõda ja lapsena olid nad tundnud viletsust. Kujutasin ette, kuidas nad olid elanud rukkijahupudru ja soolakala peal ja kand nud puid, nii et selg valutas, ja kuidas nad vaid pühapäeviti pärast jumalateenistust said pudrusse võisilma ja elasid pidevalt rahhiidi ja skorbuudi ohus. Rohkem oli see küll minu ettekujutus, olin luge nud vanu seiklusraamatuid, Velskri jutustusi, Jack Londonit ja teisi, mulle meeldis lugusid välja mõelda. Kuid isa oli olnud tubli, see oli kõige tähtsam, ta oli aidanud meil Kånala ja Botby eeslinna kaudu jõuda soliidsesse Taga-Tölösse. Ning veelgi paremad ajad ootasid ees maailma ja meie väikest peret. Minu ja isa usk tulevikku oli kõigutamatu, me ei saanud alt 15
minna ega kaotada. Ja juba siis, ehkki olin vaevalt kümnene, tead sin ma, et me erineme Rabellidest. Aga tollal mõtlesin lihtsalt, et Rabellid on meist palju peenemad. Alex Rabelli ja kogu tema peret ümbritses kuldne aupaiste, nad olid veatud ja neil oli kõik olemas. Olime isaga omal moel võitmatud, ent Rabellideni me ei küündinud. Möödunud talvel sõitsin trammiga kesklinna – olin veel kord Böle politseijaoskonnas kohtunud komissar Sorvaliga –, kui äkki rün dasid mind mälestused. Oli külm pärastlõuna, sadas vaikselt lund, inimeste suust tuli hingeauru, sisikonna roiskunud lehka, ja iga kord, kui trammiuksed avanesid, tuli sealt jäine puhang. Pärastpoole leid sin, et just lumesadu ja külm tuuletõmme tekitasid mälestusi. Istun Simcas, on pühapäev. Isa on roolis, sõidame Lukki või Nouxi suusatama või hoopis tädi Toini juurde Drumsöle, et juua tema aiamajas termosest kohvi ja vaadata merele. Ema ei ole kaasas, ta oli kurtnud peavalu ja väsimust, mis oli noil aastail sagedane. Võibolla viib isa mu pärast Eirasse Rabellide juurde, kus ma saan Alexiga mängida. Aga ei ole vahet, kas ma lähen Rabellide poole või kuhugi mujale. Mulle meeldib sõit, teeloleku tunne vabal ja ebamäärasel eikellegimaal kahe punkti vahel. Lapsepõlves paistab alati päike ja puhub tuul, nagu mälu mind petab, taevas on kõrgel ja tuul ühtviisi tugev igal aastaajal. Puud on lookas, maailm särab sinistes ja kuldsetes toonides, mina istun õnnelikuna tagaistmel ja kuulen mootori mürinat: lärm on kõrvulukustav, sest isa sõidab alati liiga kiiresti. Aasta hiljem istun ma trammis ja sõidan Alexi juurde või siis Alexi juurest tagasi koju Messeniusgatanil. Alex elab koos ema ja väikese õe Stellaga avamere ääres Ehrensvärdsvägenil Munkholmeni ja laevatehase lähedal. Muidugi elab seal ka Alexi isa, kuid tema on alati reisil, tal on oma firma, ja Alex ütles, et ta ajab välismaal äri, teeb suuri mitme miljoni margaseid tehinguid. Tegelikult on TagaTölöst Ehrensvärdsvägenile lihtsam sõita bussiga, aga mulle meeldib rohkem trammimarsruut. Kui tramm on läbinud aeglasema lõigu Rahvusmuuseumist üles Lahutajale ja möödunud kaubamajadest 16
ja Diana pargist, jätkub sõit kasvavas tempos Ulrikasborgi. Nimelt seal, sellel väikesel künkal, mis kerkib Högbergsgatani ja Johannese väljaku suunal, algab muinasjutumaailm. Diana park on šaht, sala käik, mis viib teise aega. Pärast seda parki tulevad kaunid majad, millel on sakid ja tornid ja söakad rõdud, munakiviteed ja külluslik valgus, justkui oleksid aja kulg ja mere lähedus pannud Ulrikasborgi paremini särama. Kõige paremini mäletan ma talviseid sõite, kuidas trammiakna taga hõljus lumehelbeid ja vagunisse tungis külma hin gust, kui uksed avati, kuidas lumi krudises saabaste all, kui ma olin Skarpskyttegatani küürul väljunud ja läksin alla Femkantenisse ja edasi mere äärde ja Rabelli pere suurde korterisse, ja kuidas talve õhtust kiirgas külma ja üksindust, kui ma mitu tundi hiljem trammiga koju sõitsin. Aastad lähevad juba kiiremini ja varsti seisan ma ühel sügi sel Prantsuse kooli juures ja ootan Stellat. Nõjatun oma esimese auto vastu ja tõmban suitsu, auto on sidrunkollane 2CV, mille ma ostsin järelmaksuga, kui töötasin ühes vanaisa Rabelli firma kon toris. Sealgi meenub mulle tuul: varane kerge oktoobrituul, mis põski veel ei hammusta, kuid jahutab, ja kõik värvid minu ümber on erksad ja kirkad. Kui Stella väljub kooliuksest ja astub treppi dest alla, on ta enamasti kahe või kolme tüdruku seltsis, kõik käib ümber tema, teised kuulavad teda tähelepanelikult ja naeravad siis oma õhulist naeru, mis on sama meeldiv nagu minu põski paitav tuul. Mõnikord tuleb Stella trepist alla mõne oma klassi poisiga, enamasti ilusa Sebastian Askelöfiga, ja siis tunnen ma armukade duse torget. Aga kui Stella mind märkab, läheb ta nägu naerule ja ta lehvitab mulle ning jätab Sebastianiga kiiresti hüvasti ja tõttab minu juurde. Nelikümmend aastat hiljem on see kõik, mis noorusaegadest alles. Üksnes mõned mälupildid, kui tramm peatuses seisma jääb, uksed avab ning uusi inimesi ja külma sügisõhku sisse laseb. Ja ma ei arva, et need pildid eriti olulised oleksid. Mu mälu on need talletanud sellepärast, et mulle meeldivad värvid ja meeleolu ning need anna vad mulle rahu, millest olen alati puudust tundnud. Alexi ja Stellaga veedetud varased aastad olid erilise säraga. Oli ka tumedaid varje, kuulusin nende väheste hulka, kes neid märkasid, 17
aga niikaua kui olin laps ja teismeline, pöörasin pilgu ära ja püüdsin näha üksnes helget ja ilusat. Nüüd on need suved musta raami sees, ja ma tean, et see raam oli algusest peale. Ma lihtsalt ei näinud seda. Kui ma olin üheteistkümnene ja tramm sõitis läbi Diana pargi šahti Ulrikasborgi, olin ma liiga väike, et mõista, mis teeb muinasjutud nii lummavaks: et igas tõelises muinasjutus saabub äkki pimedus ja et see pimedus pärineb minevikust.
2. 1969. AASTAL ÜÜRISID isa ja ema Syd-Ollase talu pidavalt suur talunik Lindqvistilt Metsasuvila. Lindqvist, kes istus Rootsi Rahva partei esindajana parlamendis, oli ühel talvisel pärastlõunal ostnud kodumasinaid elektroonikaärist, kus isa oli juhataja asetäitja. Pood asus Kajsaniemigatanil ja Lindqvist oli teinud suure ostu, mille peale isa pakkus talle kohvi ja konjakit ning sigari, nad lobisesid tühjasttähjast ja jõudsid mööda käänulisi teid isa unistuseni – leida perele suvitamiseks sobiv koht. Mõni kuu hiljem allkirjastas isa kahekümne viie aastase suvilalepingu, suvila asus niisuguses kohas, kus mandri osa põllud ja sügavad metsad lõppesid ja algas Ramslandet, suur poolsaar, mis sirutus otse Soome lahte ja lõuna pool ahenes. Hel singisse oli sealt tubli nelikümmend kilomeetrit. Tol suvel sain ma kümneaastaseks ja selle ajani meil suvituskohta ei olnud. Olime veet nud mõne nädala vanaema ja ema sugulaste juures Österbottenis ja vahetevahel mõne nädalalõpu vanaisa ja vanaema juures Kyrkslättis. Kuid põhiliselt olin ma linnas, võti paelaga kaelas, ja püüdsin hoida end kardetud Jan-Roger Johanssonist nii kaugele kui võimalik. Ma ei kuulunud nende hulka, keda Jan-Roger ikka ja jälle pikali pani, käte ja jalgadega klobis ja keda ta kutsus armetuteks homodeks, kes tuleks nurga taha viia ja kuklalasuga vagaseks teha. Olin suurt kasvu ja paistis, et Jan-Roger tundis minu vastu tahtmatut austust. Kuigi ma olin ara loomuga ja vilets kakleja ning sisimas kartsin teda sama palju kui teised. Aga ma varjasin seda: kui ma Jan-Rogerit nägin, siis noogutasin talle külmalt ja püüdsin jätta tugeva ja ohtliku mulje. Aastas olen ma kindel, sest mäletan, et isa laskis elutoas grammo fonilt lugu „While My Guitar Gently Weeps”, enne kui me juunikuu esimesel pühapäeval üüritud furgoonautosse istusime ning mööbli ja muu kraamiga teele asusime. Isa oli sündinud kolmekümnendate aas tate algul ja tegelikult popmuusika jaoks liiga vana, aga noil aastail hakkas talle meeldima George Harrison. Biitlid ei meeldinud talle ega ka emale, kuid Harrisoni kirjutatud laulud „While My Guitar”, 19
„Something”, „Here Comes The Sun” ja „All Things Must Pass” avaldasid isale mõju. Harrison ei olnud tema jaoks Harrison, vaid George, justkui oleksid nad sõbrad, ja isa ei tüdinenud George’i lauludest kunagi. Hulk aastaid hiljem, kui mind hakati kõvasti kritiseerima, raamatute tiraažid langesid ja mind oli tabanud kir jutuskramp, kuna ma ei olnud suutnud „Sepapargi unistaja” edu korrata, tuletas isa mulle meelde, et ega George’ilgi olnud eriti palju menukaid lugusid ning et piisas ühestainsast laulust, nagu „Something”, et muuta autor surematuks. Aga selleks ajaks oli George mõistagi surnud. Kiindusin Metsasuvilasse ja Ramslandetisse juba esimesel suvel. Sain juuli algul sünnipäevaks jalgratta – olen sündinud Ameerika rahvuspühal – ja hakkasin ringi sõitma. Emale see ei meeldinud, ta kartis, et võin jääda auto alla. Tollal sõideti kiiresti ja inimesi sai sedavõrd palju surma, et president oli ühes uusaastakõnes liiklus surmad ära maininud ja manitsenud kodanikke aru pähe võtma. Läbi Ramslandi kulgev kruusatee, mille üks haru keeras Ramsnäsuddi ja teine, kitsam tee Ramsviki mõisa, ei olnud sugugi erand. Seal kihuta sid kõik, autod ja mootorrattad külglibisesid tolmustes kurvides, aga kõige kiiremini sõitis tumesinise Saabiga sitke vanem mees, kes lüli tas tuima näoga suunatule sisse siis, kui keeras Ramsviki mõisa, mis asus neeme edelatipus. See oli mäenõunik Per-Olof Rabell, vanaisa Poa, kuid seda sain ma teada alles esimese suve lõpus. Mandri ja Ramslandeti vahelisest piirialast sai minu kodukant. Seal olid Syd-Ollase valdused, avarad nisu- ja kaerapõllud ja sünged kuusemetsad nende vahel. Seal asus ka talu, ilus kollaseks värvitud häärber, kõik tumepunased kõrvalhooned ja kaks võimsat tamme maanteeäärsel kallakul. Just selles Syd-Ollase lähiümbruses sain aru, kui väga mulle meeldib augustikuu. Õppisin armastama sooje päevi, kui nisu ja kaer ootasid liikumatuna lõikust, ja ma õppisin armastama maha jäänud teravaid õlgkollaseid kõrretüükaid. Ma nautisin kraavikalda maasikate ja ristikheina järellõhna, lapsulibli kate loperdavat lendu ja kiilide ekslevaid äkksööste meie suvila õue kohal. Mulle meeldis õhtuvalgus, mis juulivalgusega võrreldes oli nõnda külluslik ja raske, jälgisin rõõmuga haugide sabalööke, kui 20
nad tulid jahenevas vees laheroostikku saaki otsima, mulle meeldisid isegi kihulaseparved, mis lendasid otse suhu, kui ma unustasin selle rattasõidu ajal lahti. Metsasuvila ise oli üsna tavaline. Väsinud kolmekümnendate aas tate maja, punaseks võõbatud ja ketendavate valgete nurkadega, seal olid köök, suurem ja väiksem tuba, kus mina magasin, ja pööning, kus oli nii madal lagi, et isa pidi käima seal küürus ja jälgima roos tes naelu, mis laelaudadest välja ulatusid. Köögisein jäi ida poole ja õhtuti oli seal hämar ning ema paistis tihti olevat segaduses, kui ta päikeseloojangu ajal lauda kattis ja teed, leiba, poolsuitsuvorsti ja hapupiima lauale tõstis. Isa kas lõhkus puid või istus verandal ja luges Hufvudstadsbladetit, vahel juhtus sedagi, et ta jättis lugemise katki, istus ja laskis pilgul käia üle õue ning vilistas tuttavat viit. Tollal ei saanud ma sellest aru, kuid Metsasuvila oli rohkem isa kui ema unistus: kaldun arvama, et ema oleks pigem töötanud terve suve koguduse kantseleis, mina oleksin saanud päevad otsa Tölö aedades mängida ja isa oleks toimetanud Kajsaniemigatani poes, valge särgi käised üles kääritud. Ramslandetist lõuna poole jäi meri, ja neeme lõunaküljel oli ka Seik lus. Seiklus ei alanud sel augustipäeval, kui ma Alex Rabelli esimest korda kohtasin, see algas juba esimesel poeskäigul, kui me Simcaga kaupmees Berglundi poodi sõitsime, ja jätkus peaaegu igapäevaste rattaretkedega Ramsnäsuddi. Metsasuvilast oli sinna seitse kilomeetrit. Algul tulid segamets, karjakoplid ja välud, kus kasvas kukeseeni. Kõrvalteid ja jalgradu oli vähe, sest enamik suvilaid jäi kaugemale lõuna poole. Poole tee peal oli metsajärv ja sealtpeale läks neem kitsamaks ning kruusatee ääres olid kõrged männid, mis lasid tublisti valgust läbi ja mille tüved paistsid päikeseloojangul apelsinivärvi. Seal kasvasid kanarbik ja pohlavarred ja mida lähemale jõudsin lõunarannale, seda rohkem oli kivikangruid ja kaljusid ning männitüved muutusid pahklikuks ja jändrikuks. Ramsviki mõisa tee keeras ära lääne poole viie kilomeetri pärast. Sinna ei julgenud ma rattaga sõita, sest ühel õhtul, kui ema seisis hämaras köögis, keetis teed ja tõstis lauale leiba ja hapupiima, oli isa 21
tulnud verandalt sisse ja nad olid klatšinud Syd-Ollase Lindqviste ja teisi kohalikke inimesi, ja ma olin kuulnud, kuidas isa oli emale öelnud, et Helsingi suguvõsa, kellele kuulus Ramsvik, oli rahva jutu järgi kõrk ja veidrustega. Ma ei teadnud, mida kõrk tähendab, ja suvilas ei olnud seletussõnaraamatut, aga ma ju kuulsin, et see ei saanud tähendada midagi head. Seetõttu sõitsin alati ida poole ja väntasin kaks kilomeetrit neeme tippu. Kaljune neemenina ulatus kaugele kagusse ja oli otsast lau sik. Neeme otsas oli üksnes punane poehoone ja tolmune ümberpööramiskoht, kuhu Berglundi kliendid parkisid auto, ja siis veel kütusepumbad ja kolm pikka pontoonsilda, mis moodustasid külalissadama. Läbi kahe suurema laiu vahelise väina paistis Soome laht ja kaugemal merel vilktulega tuletorn, mille punane valgus tungis suveõhtuhämaruses üha paremini läbi pimeduse, mõnikord möödus laevateel kaubalaev, ja kui õhtu oli eriti vaikne, võis kuulda laevamootori mürinat. Pumbad haisesid bensiini ja diisliõli järgi, ja mõnikord tundsin grillvorsti ja süütevedeliku lõhna, mis tuli mõne kaugema suvila õuest. Ramsnäsuddis hakkas mulle kohe meeldima, kuigi seal ei olnud midagi eriti teha. Mul ei olnud peaaegu kunagi raha ja osta ma midagi ei saanud, nii ma lihtsalt seisin ja vaatasin suvitajaid, kes saabusid autoga, läksid poodi ja tulid jälle välja. Paar korda nädalas tulid rannavalve või tolliameti suured paadid tankima, ja siis ärkas sadam korraks ellu. Üks rannavalve mees viskas minuga nalja ja ostis mulle ühe korra jäätist ning seda üle andes sasis mu juukseid. Kuid üldiselt oli mul igav, ja mulle see meeldis. Igavus tunne oli äge ja kõditav: süda lõi rinnas tugevasti, ja kuigi sadamas ei juhtunud suurt midagi, tajusin, et on olemas suurem ja avaram maailm.
3. 1969. AASTAL ALGAS kool viimast korda septembris ja mina olin augusti viimase nädala isaga koos suvilas. Ema oli juba tagasi tööl kantseleis, kuid isa oli Kajsaniemi poes müünud kodumasinaid poole juulini ja ta oli saanud lisapuhkusenädala, mille ajal tahtis ta püüda haugi suvilast põhja poole jäävas roostikus. Meie toiduks olid isa inetud haugid ja konservid – lihapallid kastmes ja herne supp sealihaga, ning kui me olime söönud, võtsin ratta ja sõitsin läbi Ramslandeti lõuna poole. Isa küsis iga kord, kas ma ei taha roostikku kaasa minna lanti loopima, kuid lahtedes oli lämmatavalt palav ja palju sääski ning pealegi ei pakkunud kalapüük mulle huvi. Ühel kuumal pärastlõunal tolknesin nagu tavaliselt Berglundi poe juures. Paik oli hulk aega olnud inimtühi, aga siis saabus sinna blond naine kullakarva autoga – peagi sain teada, et see oli Peugeot – ja läks poodi, kaasas kõhn tumeda peaga poiss ja heledate juustega tüdruk, kes tujutses ja sõdis vastu. Poiss heitis mulle poodi minnes pilgu ja tuli paari minuti pärast välja trepile. Ta hoidis tüdrukul käest kinni ja oli näha, et see talle ei meeldinud. Neil oli käes mahlajäätis, tüdrukul punane ja poisil kollane, ja tüdruk hammustas suuri tükke ning tegi nägusid, kui külm hambad hellaks tegi. Aga enam ta ei tujutsenud ja paistis olevat rahul ja rõõmus. Poiss silmitses mind ja küsis: Oled sa Helsingist või mis? See kõlas rohkem käsu kui küsimusena ja tema hääletoon ärgitas minus soovi vastu põrutada. Vaatasin talle nii tõsiselt otsa, kui suut sin, ja vastasin ilmetu häälega: Miks sa nii arvad? Poiss vastas veelgi üleolevamalt: Sa olid korra juulis siin poes. Mind sa ei märganud. Sa olid koos isaga. Kuulsin, kuidas te rääkisite. 23
Noh ja mis siis, vastasin tõredalt. Isa kasutas Berglundi juures sisseoste tehes mõnuga helsingipäraseid sõnu, nagu pusar rahakoti ja lavka poe asemel ja nii edasi. Kodus ei kasutanud ta neid kunagi, üksnes siin maal. Kas teil on siin lähedal suvila? Poisi hääl oli nüüd sõbralikum, minu umbusk taandus, võtsin tuld ja vastasin: Ei ole. Me elame Metsasuvilas. Syd-Ollase talu lähedal. Seal roostikulahtede juures? Kas sa oled sealt rattaga siia tulnud? Ta oli imestunud, ja enne kui ma jõudsin kinnitada, lisas ta: Kas seal ei ole palju sääski? Ohutunne tuli tagasi ja ma ütlesin: Ei, mitte eriti. Minu nimi on Alex. Me elame Ramsviki mõisas. Kas sa tead, kus see asub? Tema hääl kõlas uhkelt, kui ta seda küsis. Noogutasin ja ütlesin oma nime. Imelik nimi, ütles Alexi-nimeline poiss ja irvitas. Mis su isa teeb? Ta on poe juhataja, vastasin ma ja unustasin „ase” eest ära. Träsk man & Antellis. Seal Raudteeväljaku juures? Pesumasinad ja selline kraam? Seal jah, vastasin ja tundsin uhkust. See on mu noorem õde Stella, ütles Alex ja osutas tüdrukule, kes oli tal käest lahti lasknud, mõne sammu eemale läinud ja noolis keelega pulgalt punase mahlajäätise riismeid. Kas sul on õdesid või vendi? Ei ole, vastasin. Kas tahad mõni päev meie juurde tulla? küsis Alex äkitselt. Ta hammustas peaaegu poole sellest, mis jäätisepulgale oli alles jäänud, luristas ja lisas: Või tule juba täna. Homme tuleb üks kutt ühest siinsest majast, kuid täna ei ole mul midagi teha. Ma ei tea, vastasin. Pean koju sõitma ja isalt küsima. Samal hetkel väljus blond naine poest. Tema laup tõmbus tusaselt kortsu, kui ta meid nägi: Ma käskisin sul õe käest kinni hoida. Siin sõidavad autod! 24
Stella ei tahtnud, ütles Alex. Stella! sähvas naine, kuid tüdruk seisis mossis näoga oma kohal. Alles nüüd panin tähele, kui pikk see blond naine oli: pikk ja päevitunud. Ja stiilne. Kuid temas oli midagi, mis mind hirmutas, midagi tõrjuvat ja karmi. Kas ta tohib praegu meile tulla? küsis Alex. Ta ütles just nii, ta, selle asemel et mu nimi välja öelda. Tema õde oli tulnud meie juurde, istus trepile ja silmitses mind uudis himulikult. Läksin pika naise juurde ja tutvustasin end, nagu isa ja ema olid mind õpetanud, ütlesin oma ees- ja perekonnanime ja vaatasin talle otsa, kui ma käe ulatasin. Tema pilk kohtus minu omaga, see oli äraolev ja kurd silmade vahel sügav. Mõtlesin, et vist oli mu hääldus jäänud segaseks. Veel olin ma ühel õhtul kuulnud, kuidas isa emale selgitas, et härrasrahvas räägib alati väga selge häälega, ja seetõttu oli tähtis, et nendega tuli rääkida samamoodi, vastasel korral jäid nad külmaks ja vaatasid sinust läbi, nagu oleksid tühi koht. Kuid siis naine naeratas, naeratus oli nii põgus, et silmadesse ei jõudnudki, sirutas käe ja ütles: Clara Rabell, Alexi ja Stella ema. Ta pöördus poja poole ja jätkas: Kahjuks ma arvan, et täna ei sobi, sest vanaisa ja vanaema tulevad lõunale. Ta heitis mulle armulise pilgu ja lisas: Aga ta võib vabalt tulla mõni teine päev. Tal on ju ratas, nii et ta saab ilmselt ise tulla. Teeme siis ülehomme, ütles Alex ja vaatas mulle nii sõbralikult otsa, et oli tunne, nagu oleksime päeva koos kokku leppinud: Ja võid ööseks meile jääda, kui soovid.