Võta isiklikult issuu jaoks

On inimesi, kes tulevad tuppa ja ütlevad: tulevad tuppa ja küsivad: „Kas see olete teie?“ See tuba, kuhu minu raamat meid viib, on Euroopa.

Gruusia keele tunnid

Ene Hion

Võta isiklikult

ISBN 978-9949-589-56-2

9 789949 589562

Peategelane Manana on Gruusiast. Gruusiale on Eesti esimene Euroopa. Eesti silmis on Gruusia paeluv, kuid kummaline piiririik Ida ja Lääne vahel. Grusiinid näevad meid omamoodi, meie neid omamoodi. Erinevalt näeme ka Euroopat ja seda, mis tänapäeva maailmas toimub. Ettenägematutel asjaoludel satub Gruusia ääremaalt pärit naine elama Ungarisse, Austriasse, Inglismaale.

Oma rännakutel kogeb ta edu ja pettumusi, armastust ja kaotusi – kõike, mis kuulub erakordse saatuse juurde. Ta on ka põgenik ja elab läbi Brexiti. Raamatu refrääniks on suhted eri kultuuridest pärit tegelaste vahel, jutustuse peategelase ja autori muutumatu sõprus, muutuv Eesti ja oma teed ikka veel otsiv ja mitmest sõjast räsitud Gruusia. Gruusia poliitikud ja teised tegelased, kes kuuluvad avalikku ellu, on raamatus oma nime ja looga.

ENE HION

„Tere, see olen mina.“ Ja on inimesi, kes

VÕTA ISIKLIKULT Ene Hion

Gruusia keele tunnid

Sõjakas rahvuslus

President Zviad Gamsahhurdia48 oli dissident, Gruusia kirjanduse klassiku Konstatntin Gamsahhurdia poeg. Presidendiks saades ei tahtnud Zviad kuuldagi – hoidku Jumal selle eest! – Gruusia autonoomsete piirkondade eraldumisest iseseisvunud Gruusia koosseisust.

Olen natuke segaduses Zviadi ümbritsevast aupaistest, ei tea, kuidas tervitada, missuguses toonis temaga suhelda. On tunne, et ta ootab austusavaldust. Kas tuleks kummardada presidendi käe kohale või isegi suudelda tema sõrmust? Löön mõttes käega – tühja sellest, mis mulje intervjueerijast jääb, pidagu või ühekäeliseks bandiidiks. Tegelikult olen Gruusia sõber.

President ulatab jaheda käe. Ta esitab sissejuhatuseks ülevaate oma poliitilistest seisukohtadest. Tuleb tunnistada, et sel mehel on kadestamisväärne veenmisjõud. Kuulan teda huviga. Tema vastaskandidaat Gruusia esimese presidendi valimistel oli mees, keda tundsin Moskva ülikoolist – Merab Mamardašvili. Ta juhendas aastal 1953 – Stalini surma aastal – meie kursusel filosoofia ajaloo seminari. Merab oli pärit Gorist, samast kandist olid pärit ka Zviadi esivanemad ja samast linnast tuli ka Josif Stalin (Soso Džugašvili). Stalin oli 20. sajandi despoot, Merab Mamardašvili oli 20. sajandi liberalismi apostel.

Kui oleksin pidanud valima geniaalse Merabi ja fanaatilise Zviadi vahel, tegelikult peaaegu et kahe saatana vahel, kellest üht 48

Zviad Gamsahhurdia (1939–1993) valiti Gruusia presidendiks aastal 1991.

142

tundsin isiklikult, oleksin eelistanud Merabi. Enamik grusiine aga eelistas Zviadi ja valis tema. Kuna olin kogenud grusiinide eksalteeritust, ei pannud ma nende valikut imeks.

Vaatan Zviadile tähelepanelikult otsa. Tema nägu ei tundu sõbralik. Ta ütleb midagi adjutandile gruusia keeles. Ei saa aru, kas sõimab või palvetab. Adjutant kummardab külalisele kirve elegantsiga ja lahkub toast. Zviad on natuke kuri, nagu fanaatik peabki olema. Mõni inimene on eluaeg sõber terve maailmaga ja on teisi, kes vihkavad isegi iseennast. Võib-olla peitub Zviadi humaanne olemus sügaval tema sisemuses. Võib-olla on ta hea näitleja ja varjab oma tegelikku heatahtlikkust.

Ausalt öeldes tunduvad seisukohad, millest ta räägib, ootamatud, et mitte öelda kummalised. Tema vaated seisavad kahel vaalal.

Esimene vaal on gruusia rahva erakordsus ja teine vaal – grusiinide truudus. Need vaalad olid küll rohkem tunded kui seisukohad.

Selline ta tahab välja näha. Aga missugune ta tegelikult on?

Mõttes hakkan talt välist näilisust ja aastaid maha koorima.

Esimene teema, mille ta arutluseks üles võtab, on võrdlus LõunaOsseetia ja Ida-Virumaa vahel. Zviad alustab irooniliselt: „Kui lubate mul oma arvamust avaldada, siis teie Ida-Virumaa separatistid tahavad ennast Eesti küljest lahti rebida. Nad tahavad liituda Venemaaga. Gruusias üritavad osseedid ja abhaasid sama – tahavad astuda Gruusiast välja ja liituda Venemaaga.”

Zviad seletab, et Gruusia peab vallandama riigiametitest osseedid, abhaasid, armeenlased, aserid ja muude etniliste vähemuste esindajad. Tema seisukoht on, et etnilised erinevused ja teine kultuur on Gruusia jaoks probleem, mitte rikkus.

Zviad ei kahtle oma seisukohtade õigsuses. Ta peaaegu käratab: „Me ei tohi kaotada usku sellesse, mis on õige.” Ta vaatab mulle otse silma ja ütleb: „Eesti peab haarama relvad! Te hakkate kahetsema, kui te seda ei tee! Te peate seda teadma! Te peate olema valmis!” Ta räägib toonil „siiani ja mitte kaugemale”.

Mina: „Kuidas te Eesti asjadega nii kursis olete, kust te neid asju teate?” Ühel hetkel on tunne, et ta hammustab küsijat.

143

„Ma lihtsalt tean,” ütleb ta naeratamata, kulm lainetamas.

Ta on Brežnevi ajal kinni istunud koos Eesti dissidentidega ja tal on nendega kontakt. „Kas Eesti arvestab vabadusvõitlejate arvamusega?”

Avan suu, et vastata, aga ei tea, kuidas vastata. Kas rääkida Rahvarinde ja Eesti Kongressi suhetest? Kas neid saaks võrrelda olukorraga Gruusias?

Zviad ei ootagi vastust. Ta ütleb: „Gruusia peab kuuluma grusiinidele.” Ta hakkab seletama seisukohti, mis on kirglikud või umbes sinnapoole.

Zviad: „Gruusia ühes otsas tõstavad pead konstantinoopollased (ta mõtleb Gruusia kreeklaste kogukonda), teiselt poolt trügivad peale türklased (ta mõtleb asereid), kolmandast küljest pressivad tatari hõimud (ta mõtleb Krimmi moslemeid), idast varitsevad armeenlased, lõunast iraanlased ja muud võõrad rassid. Kui me anname järele, neelavad nad valge Gruusia alla. Tõuse üles, Gruusia! Pane piirid kinni! Gruusia kuulub grusiinidele!” kordab ta toonil, nagu ütleks seda iga päev.

Gamsahhurdia on vestlusest erutatud. Ta tormab kabinetis edasi-tagasi, palavikulised silmad põlevad. Tajun, et tegelikult on ta oma resoluutsuses täiesti kaitsetu. Pärast võimult tagandamist räägitakse tema kohta, et ta oli taltsutamatu romantik ja et tema poliitika oli ülekeedetud. Mõned ütlevad, et Zviad oli natsionaalpopulist.

Ka Eestis on kõnepuldist hüütud: „Me paneme piirid kinni” – „Tõll, Tõll, tõuse üles!” – „On aeg!” – „Kui on must, näita ust!”

Huvitav, mis võiks olla populistide järgmine loosung?

Tekib viisakas vaikus, nii võiks seda mõttepausi nimetada.

Zviad on tõesti veenev, sisendav – mitte läbi mõistuse, vaid just läbi tunnete. Mul ei ole talle rohkem küsimusi, õigemini – mul on neid liiga palju. „Kuidas läheb teie lähedastel? Tervitage neid,” ütleb Zviad hüvasti jättes, nagu oleksime perekonnatuttavad. Nüüd tean – oleksin pidanud taipama, et tema resoluutne arvamusavaldus, kes millele ja mis kellele kuulub ja kus keegi elada tohib või midagi 144

sinna kanti, seisab mõne aja möödudes püsti terve Euroopa ees.

Nojah, 21. sajandil.

Gruusia Vabariigi esimese presidendi poliitika tulenes tema isiklikust elukogemusest. 17aastase noorukina sattus Zviad esimest korda Gulagi laagrisse, hiljem mõisteti ta korduvalt asumisele, tal oli keeld elada linnades. Kõigest hoolimata lõpetas ta ülikooli, kaitses filoloogia doktori kraadi, rajas Gruusia-Helsingi inimõiguslaste ühenduse.

Alalist töökohta Zviadil polnud, olid lepingulised tööd kirjanduse instituudis. Samas instituudis töötas Manana. Nad olid kolleegid. Zviad oli ümbritsetud salapäraga, tema sõnavõtud teadustööde kaitsmisel olid igavate poliitkorrektsete kõnede kõrval hästi põnevad. Tihedaid suhteid kolleegidega ta vältis. Ta pidigi oma kontakte hoolega kontrollima, sest teadusasutustes, nagu igal pool mujalgi, oli arvukalt niinimetatud kunstiteadlasi. Raadioajakirjanik Reet Valing oli enne Zviadi presidendiks saamist söönud temaga lõunat. Kohtumispaika jõudmiseks tuli ajakirjanikul läbida mitu „kontrollpunkti”.

Sõltumatus Gruusias kasvas Zviad kiiresti populaarseimaks poliitikuks. Tema radikaalsed seisukohad leidsid kõlapinda mitte ainult Gruusias. Kui läks sõjaks, agiteeris Zviad grusiine, kes elasid väljaspool kodumaad, koju naasma, et, relv käes, võõra väe vastu võidelda.

Tallinnfilmis oli tol ajal operaatori abina tööl grusiin Amiran Kaladze. Rahvapärimustes on Amirani-nimeline kangelane Gruusia Prometheus – kalju külge aheldatud sangar, kelle maksa nokib kotkas. Kõrval on koer, kes närib raudketti, et sangar vabadusse päästa.

Amiran Kaladze oli teeninud Nõukogude armee väeosas, mis paiknes Tallinnas. Peale demobiliseerimist jäi Amiran Eestisse. Ta abiellus eesti neiuga, õppis selgeks eesti keele, hakkas tõlkima eesti luulet gruusia keelde.49 Amiran Kaladze on tõlkinud gruusia keelde eesti luulet ja Friedebert Tuglase marginaale, Andres Ehini tõlkes on eesti keeles ilmunud tema „Mosaiik kaheksast värvist“ (1974). – Autor.

49

145

Svanethi asula

Kui Gamsahhurdia kutsus grusiine kodumaad kaitsma, sõitis Amiran Thbilisisse ja astus Mhedrioni väeüksusesse. Mhedrioni võitles Zviadi poolel. Amiran langes osseetide kätte vangi. Relva ähvardusel sunniti teda seisma kaelani jääkülmas jões. Ta sai südamerabanduse ja suri.

Samal ajal kui Eesti grusiinid läksid Gruussiasse sõtta, üritas Gruusiasse viinamarju korjama sõitnud ja seal grusiiniga abiellunud setu päritolu Raja tagasi Eestisse pääseda. Sõja puhkedes põletasid abhaasid grusiinide maju. Raja lootis, et naisi ja tüdrukuid ei puudutata. Ta jäi Gruusia külla kodu valvama. Aga ei – abhaasid panid ta maja põlema. Raja pages põlevast kodust, komps seljas, tütar käekõrval. Põgenemine oli ainus võimalus ellu jääda. Raha polnud Rajal rohkem kui see, mille sõbrad Eestist telegrammiga olid saatnud.

Tuhanded grusiinid liikusid mööda karjuste mägiradu Musta mere äärest ülemiste lavamaade poole. Teel jäädi lumetormi kätte.

146

Põgenikevoor mattus varingute ja selivoolude alla. Inimesed kannatasid lageda taeva all külma ja nälga. Hukkunute arv pole siiani teada.

Uskumatute katsumuste hinnaga jõudis Raja Ülem-Svanethi asundusse. Svanide kindlusmajad on ehitatud enne 10. sajandit rohkem kui kahe ja poole tuhande meetri kõrgusele merepinnast.

Raja heledapäine teismeline tütar jäi silma noorele svani sõdalasele. Sealmaal kehtib ristiusueelne pruudiröövi tava. Tüdruk rööviti. Kujutate ette Raja meeleheidet? Ta tallas tütart otsides läbi kõik svanide külad. Mitu aastat ei teadnud ta tütre saatusest midagi.

Need ajad on nüüd seljataga. Raja, tema tütar ja tütre pere elavad Eestis. Väike mustasilmne Anna räägib vanaema Rajaga setu keelt, koolis eesti keelt, ema ja isaga gruusia ja svani keelt.

Missugust kohta maailmas võiks see ümberasunute pere pidada päris koduks? Gruusiat? Svanethit? Eestit?

147