tuli miilab

PAULA HAWKINS

Tuli miilab tuha all Inglise keelest tõlkinud Karin Suursalu

Slow Fire Burning © Paula Hawkins Ltd, 2021 Published by agreement with Paula Hawkins Ltd c/o David Higham Associates Limited Tõlge eesti keelde © Karin Suursalu ja Helios kirjastus, 2021 Toimetanud Valli Voor Kujundanud Jaak Rüütel Kaanekujundus Richard Ogle/TW Fotod © Getty Images ISBN 978-9916-656-17-4 www.helios.ee Trükkinud Print Best

Verest nõretav tüdruk taarub pimedusse. Tema riided on korratud, need ripnevad noorel kehal, jättes paljaks suuri lappe kahvatut ihu.

King kadunud, jalg verine. Ta vaevleb hirmsates piinades, kuid valul pole tähtsust, see jääb teiste kannatuste varju.

Tüdruku nägu on õudusest tardunud, süda taob nagu trummi, hingetõmbed on kui peitupugenud rebase kohkunud ähkimine. Öövaikuse katkestab tasane põrin. Lennuk? Silmist verd pühkides vaatab tüdruk taevasse, kuid ei näe midagi peale tähtede.

Põrin on valjem, tuleb kuskilt madalamalt. Auto käiguvahetus? On ta peateele jõudnud? Tüdruku süda peksleb tugevamini, kusagilt sügavalt sisimast ammutab ta jaksu joosta.

Tüdruk pigem tunneb kui näeb valgust selja taga. Ta tunneb, kuidas see tema silueti pimeduse taustal esile toob, teab, et tagant tuleb auto. See tuleb talust. Tüdruk pöörab ringi.

Ta teab, enne kui näeb, et mees on ta üles leidnud. Ta teab, enne kui näeb, et rooli taga on mehe nägu. Ta tardub. Kõhkleb hetke, siis põikab jooksuga teelt kõrvale – kraavi, üle lippaia. Ta tormab umbnelja teeäärsele põllule, jookseb pimesi, kukub, upitab end üles, häält tegemata. Mis kasu oleks karjumisest?

11

Tüdrukule järele jõudnud, haarab mees tal juustest, kisub ta pikali.

Tüdruk haistab tema hingeõhku. Ta teab, mida mees temaga teeb. Ta teab, mis on tulemas, sest nägi pealt, mida mees tegi, ta nägi, mida mees tegi tema sõbrannaga, kui metsikult ta ...

„Oh sa kurvastus küll,“ pomises Irene raamatut laksuga kinni lüües ja taaskasutuspoe hunnikusse visates. „Mihuke jõle jamps.“

12

1.

L

aura peas kõlas Deidre hääl. Sinu häda on selles, Laura, ütles ta, et sa teed halbu otsuseid.

Pagana õige, Deidre. Laura poleks seda muidugi öelnud ega tõenäoliselt isegi mitte mõelnud, aga vannitoas seistes ja talitsematult värisedes, sellal kui värsket verd käsivarrehaavast lakkamatu nirena välja tuksles, pidi ta tunnistama, et kujuteldav Deidre tabas täkkesse.

Ta kallutas end, toetas lauba peeglile, et ei peaks endale silma vaatama. Ainult et allapoole vaatamine oli hullem, sest nii nägi ta oma ihust immitsevat verd ja see vaatepilt tegi uimaseks, ajas iiveldama.

Nii palju verd. Haav oli sügavam, kui ta oli arvanud, sellisega peaks EMOsse minema. Laura ei mõelnudki EMOsse minna.

Halvad otsused.

Kui verevool viimaks aeglustus, võttis Laura T-särgi seljast ja viskas põrandale, tõmbas teksased jalast, laskis aluspüksid alla, vabanes õlgu väänutades rinnahoidjast, imes järsult läbi hammaste õhku, kui metallhaak lõikehaava kriipis, ja sisistas: „Raisk, raisk, raiskade raisk.“ Laura viskas ka rinnahoidja põrandale, ronis vanni ja keeras duši lahti, seisis värisedes kõrvetavkuuma (dušist tuli kas väga tulist või väga külma, vahepealset mitte) kasina veenire all. Ta vedas kipras 13

sõrmeotstega üle luuvalgete ilusate armide edasi-tagasi: puus, reis, õlg, kukal. Siin ma omadega olengi, ütles ta endale vaikselt. Siin ma omadega olengi.

Hiljem, tohutu hulk kasina kasuteguriga tualettpaberit ümber randme ja viledaks kulunud saunalina ümber ülejäänud tema mähitud, istus Laura elutoas inetul hallil kunstnahast diivanil ja helistas emale. Kõne läks kõneposti ja ta katkestas ühenduse. Pole mõtet ettemaksu raisata. Seejärel helistas ta isale. „Kõik hästi, tibu?“ Taustalt kostis hääli, Radio 5 Live. „Isa.“ Laura tundis klompi kurku kerkivat ja neelas selle alla. „Mis lahti?“ „Isa, kas saaksid siia tulla? Ma ... Mul oli raske öö, mõtlesin, et ehk saad korraks tulla. Ma tean, et see on pikk sõit, aga ma ...“ „Ei, Philip.“ Deidre sisistas taustal läbi tangis hammaste. „Meil on bridž pooleli.“ „Isa. Kas sa lülitaksid valjuhääldi välja?“ „Kullake, ma ...“ „Tõsiselt, lülita valjuhääldi välja. Ma ei taha tema häält kuulda, see tekitab minus isu midagi põlema panna ...“ „Kuule nüüd, Laura ...“ „Jäägu pealegi, isa, pole tähtis.“ „Oled kindel?“ Ei ole, ei ole, põrgu päralt ei ole. „Jah, kindel. Kõik on korras. Saab korda.“ Magamistuppa minnes astus Laura jakile, mille oli suure kiiruga vannituppa tormates maha visanud. Ta kummardus ja võttis selle üles. Varrukas oli rebenenud, Danieli käekell oli endiselt taskus.

Laura võttis kella välja, keeras teistpidi, libistas randmele. Käsivarre ümber mähitud tualettpaber õilmitses erepunaselt, käsi tuikas kergelt, sedamööda, kuidas veri temast välja pulseeris. Pea käis ringi.

Vannitoas pillas Laura kella kraanikaussi, kiskus paberi randmelt, viskas saunalina põrandale. Astus duši alla tagasi.

14

Küünealuseid kääridega kaapides jälgis Laura, kuidas vesi jalgade ümber roosaks värvub. Ta pani silmad kinni. Kuulatas Danieli häält, mis küsis: Mis sul viga on? ja Deidre häält, mis ütles: Ei, Philip, meil on bridž pooleli, ning omaenda häält. Midagi põlema panna. Põlema panna. Põlema panna, põlema panna, põlema panna.

15