Page 1

SISUKORD

Troonide mäng. Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455-1487 © 2016, Raul Sulbi ja Kirjastus Viiking OÜ Kaas © 2016, Mihkel Laar Keeletoimetus Eva Luts ISBN 978-9949-81-163-2 (trükis) ISBN 978-9949-81-164-9 (epub) Kirjastus Viiking Tartu Trükitud OÜ Greif trükikojas

SAATEKS ja pealkirja selgituseks PROLOOG: INGLISMAA AASTAL 1450

11 13

SISSEJUHATUS ROOSIDE SÕDADESSE: MIS, MILLAL JA MIKS 1. MILLAL SÕJAD TOIMUSID? 2. SEE, MILLEL NIMEKS ROOS... 3. MIKS SÕJAD PUHKESID? 4. KUIDAS SÕDU PEETI? 5. HALVAD LANCASTERID JA HEAD YORKID 6. KÕVERA SELGROOGA LUUKERE 7. YORKIDE SUUREM ÕIGUS TROONILE? 8. ROOSIDE SÕJAD EESTI KEELES

18 18 21 23 25 27 31 33 37

ROOSIDE SÕDADE EELMÄNG: EDWARD III HIILGAVAST KUNINGRIIGIST HENRY VI KAOSES JA LÕHESTUNUD SAARERIIGIKS 1. KUNINGAS EDWARD III KULDNE AJASTU 1. WOODSTOCKI EDWARD 2. ANTWERPENI LIONEL 3. GAUNTI JOHN 4. LANGLEY EDMUND 5. WOODSTOCKI THOMAS 2. RICHARD II – KUNINGAS, KES JÄI SURMANI LAPSEKS 1. FAVORIIDID JA NÕUDLIKUD LORDID 2. VIIMASED AASTAD 3. BOLINGBROKE’I VÕIMUHAARAMINE 3. HENRY IV – KUNINGAS, KEDA SAATIS SURMANI VÕIMUANASTAJA VARI 1. RICHARD II SURM 2. NORTHUMBERLANDI PERCY'D

43 43 43 46 47 49 50 52 52 55 59 63 63 66


3. OWEN GLENDOWER JA WALESI MÄSS 4. HAIGUS JA TROONIPÄRILUS 4. HENRY V – SÕDALASKUNINGAS, KELLE PÄRAND PÕHJUSTAS ROOSIDE SÕJAD 1. SOUTHAMPTONI VANDENÕU 2. ARMANJAKID JA BURGUNDLASED 3. AZINCOURT 4. PRINTSESS JA POOL KUNINGRIIKI 5. KAHTLASE VÄÄRTUSEGA PÄRANDUS 5.HENRY VI ESIMESED 30 AASTAT KUNINGANA 1. PRANTSUSMAA KAKS KUNINGAT 2. LANCASTERI IMPEERIUMI VALITSEMINE: INGLISMAA 3. MORTIMERI-YORKI PÄRAND 4. GLOUCESTERI HERTSOG HUMPHREY 5. LANCASTERI IMPEERIUMI VALITSEMINE: PRANTSUSMAA 6. KOLM KROONIMIST 7. KUNINGAS HENRY VI KASVATUS JA KARAKTER 8. BURGUNDIA LIITUB PRANTSLASTEGA 9. LESKKUNINGANNA CATHERINE JA OWEN TUDOR 10. SUFFOLKI KRAHV WILLIAM DE LA POLE 11. MARGUERITE D'ANJOU 12. KES ON ÕIETI TROONIPÄRIJA? 13. HÄVING NORMANDIAS ESIMENE SÕDA 1. VAENUSTEST SÕJANI 1450–1455 1. 1450. AASTA KRIIS 1. AVALIKU KORRA KOKKUVARISEMINE 2. NORMANDIA LÕPP 3. SUUR KUKKUMINE EHK 1440.–1480. AASTATE MAJANDUSLANGUS 4. JACK CADE’I ÜLESTÕUS

67 73 76 76 79 82 85 90 92 92 95 95 97 98 102 107 111 117 123 129 134 142 146 150 150 150 150 154 155 158

5. YORKI RICHARD SAABUB INGLISMAALE 2. AADLIVAENUSED, KUNINGA HULLUMEELSUS JA YORKI PROTEKTORAAT 1451–1455 1. YORK TULEB VÄEGA KUNINGA VASTU 2. ÕNNELIK AEG KODUS JA VÄLISMAAL 2. ESIMENE SÕDA 1455–1461 1. ST ALBANSIST MAIS 1455 YORKI ÜLESTÕUSUNI SEPTEMBRIS 1459 1. ROOSIDE SÕJA ALGUS, 22. MAI 1455 2.YORKI TEINE PROTEKTORAAT 3. KUNINGAVÕIMU KINDLUSTAMINE 1456–1459 2. BLORE HEATHI LAHINGUST TOWTONINI (SEPTEMBER 1459–MÄRTS 1461) 1. JORKLASTE MÄSSUKATSE SÜGISEL 1459 2. KURATLIK PARLAMENT JA CALAIS’ KÜSIMUS 3. JORKLASTE INVASIOON SUVEL 1460 JA NORTHAMPTONI LAHING 4. YORKI HERTSOG NÕUAB KUNINGATROONI 5. KUNINGANNA MARGUERITE’I VASTULÖÖK. WAKEFIELDI LAHING 6. MORTIMER’S CROSS JA ST ALBANS 7. MARCHI KRAHVIST SAAB KUNINGAS EDWARD IV 8. TOWTON

166

TEINE SÕDA 1. ESIMENE VAHEMÄNG 1461–1469 1. LANCASTERITE VASTUPANULIIKUMINE 1. KES PAGEVAD, KES KROONITAKSE, KES SUREB 2. UNISTUS RAHVUSVAHELISEST KOALITSIOONIST

266 266 266

175 175 181 200 200 200 205 208 220 220 227 232 236 244 250 257 260

266 270


3. SOMERSETI HERTSOGI ÜLESTÕUS 4. KŒURI ÕUKOND 5. 7 AASTAT VASTU PIDANUD HARLECH LANGEB 2. UUED TEGIJAD ABIELUTURUL 1. KUNINGANNA, KELLEL OLI 2 POEGA, 5 VENDA JA 7 ÕDE 2. BURGUNDIA VÕI PRANTSUSMAA? 2. TEINE SÕDA 1469–1471 1. WARWICKI-CLARENCE’I VANDENÕU 1. RAHUTU KUNINGRIIK 2. EDGECOTE’I NÕMME LAHING 3. LAHING LOSECOTE’I VÄLJAL / EMPINGHAMI LAHING 2. KUNINGAS HENRY VI VIIMANE VALITSUSAEG 1. LÄBIRÄÄKIMISED ANGERS’IS 2. WARWICK NAASEB, EDWARD PÕGENEB, HENRY TÕUSEB TAAS TROONILE 3. TULEVASTEST KUNINGATEST 4. PRANTSUSMAA, BURGUNDIA JA LANKASTERLASED 5. BARNETI LAHING 6. TEWKESBURY LAHING 7. FAUCONBERGI SOHIKU ÜLESTÕUS KENTIS 8. VÕITJAD JA VÕIDETUD KOLMAS SÕDA 1. TEINE VAHEMÄNG 1471–1483 1. INGLISMAA SISERIIKLIKUD ARENGUD 1. OXFORDI KRAHV JÄTKAB VASTUPANU 2. CLARENCE’I HERTSOGI SAATUS 3. GLOUCESTERI RICHARD EHITAB VÜRSTIRIIKI 4. KUNINGRIIGI MAJANDUSASJAD

273 276 278 280 280 286 291 291 291 294 302 309 309 312 317 319 323 331 336 338 342 342 342 342 344 347

PARANEVAD 2. INGLISMAA VÄLISPOLIITIKA 1. PRANTSUSMAA SÕJAKÄIK 2. BURGUNDIA HERTSOGIRIIGI HÄVINGU ALGUS 3. «KALLID» PAGULASED BRETAGNE’IS 2. KOLMAS SÕDA 1483–1487 1. RICHARD III HÄVITAB YORKI DÜNASTIA 1. EDWARD IV SURM NING VÕIMUVÕITLUS GLOUCESTERI JA WOODVILLE’IDE VAHEL 2. KUNINGAS EDWARD V JA KUNINGAS RICHARD III 3. PRINTSID TOWERIS 4. BUCKINGHAMI HERTSOGI MÄSS 5. OPOSITSIOON KOGUNEB RICHMONDI KRAHVI ÜMBER 6. KUNINGANNA ANNE’I SURM 7. BOSWORTHI LAHING 2. HENRY VII LÕPETAB ROOSIDE SÕJAD 1. KROONIMINE JA ABIELU 2. STAFFORDITE JA LOVELLI ÜLESTÕUSUD 3. LINCOLN, WARWICK JA LAMBERT SIMNEL 4. STOKE’I LAHING LÕPPMÄNG EPILOOG PERKIN WARBECK – TROONIPRETENDENT FLANDRIAST VIIMASED VALGED ROOSID – DE LA POLE’ID JA POLE’ID KOKKUVÕTE: ROOSIDE SÕDADE TAGAJÄRJED MIKS SÕJAD LÕPPESID? MIS SÕDADE JÄREL MUUTUS?

350 352 352 355 359 363 363 363 366 371 374 378 382 383 389 389 392 393 394 397 397 397 399 402 402 405


408 408

LISAD 1. SÜNDMUSTE KRONOLOOGIA 2. INGLISMAA, PRANTSUSMAA JA BURGUNDIA VALITSEJAD 3. KAARDID 4. INGLISE KUNINGADÜNASTIA GENEALOOGIA

416 417 420

VALIKBIBLIOGRAAFIA ISIKUNIMEDE REGISTER

422 425

SAATEKS JA PEALKIRJA SELGITUSEKS «Mis mõttes «Troonide mäng»?» võib segaduses raamatuhuviline seda köidet kätte võttes küsida. Ning küsimus on täiesti õigustatud. On ju «Troonide mäng» maailmakuulus HBO fantaasiaseriaal ning ulmekirjanik George R. R. Martini «Jää ja Tule Laulu» saaga esimene romaan. Käesoleva köite kaanel on «Troonide mängu» all aga väiksemalt kirjas, et raamat räägib hoopis Rooside sõdadest Yorkide ja Lancasterite vahel 15. sajandil. Miks siis selline pealkiri? Seletus on lihtne. Eks tõid nimed «York» ja «Lancaster» ilmselt meelde «Troonide mängust» tuttavad valitsejasuguvõsad Starki ja Lannisteri. George R. R. Martin on korduvalt tunnistanud, et Westerose seitsme kuningriigi maailma ja seda valitsevate suguvõsade loomisel oli talle peamiseks inspiratsiooniallikaks ajalooline sündmus – Rooside sõjad Inglismaal Yorkide ja Lancasterite dünastia vahel 1455–1487. Rooside sõjad ei ole Eestis kuigi tuntud Inglismaa ajaloo periood, parimal juhul meenub seikluskirjanduse klassiku Robert Louis Stevensoni «Must nool. Jutustus Rooside sõjast», mida on eesti keeles korduvalt välja antud (1957, 1990, 1996, 2011). Romaani annotatsioon võtab kokku kogu põhiinfo, mida inimesed sellest sõjast teavad: ««Must Nool» käsitleb Inglismaa ajaloo perioodi, mil Yorkide ja Lancasterite dünastiate vahel toimus Inglise trooni pärast äge võitlus: Rooside sõda. Yorkide ja Lancasterite suguvõsa vappide järgi nime saanud sõda kestis kolmkümmend aastat. Väga paljud aadlikud käisid selle sõja jooksul pidevalt ühest leerist teise, olles kord Yorkide, kord Lancasterite poolt — kuidas aga parajasti sobivamana tundus.»


12

Troonide mäng

Käesoleva raamatu eesmärk ongi anda eesti lugejale esmakordselt emakeeles põhjalikum ja süstemaatilisem ülevaade sellest erakordselt dramaatilisest, seiklusrikkast, verisest ja julmast perioodist Inglismaa ajaloos. Raamat ei ole vormistatud klassikalise ajaloouurimusena: loobutud on viiteaparatuuri lisamisest, kuna teos pole mõeldud akadeemilise käsitlusena, vaid pigem põneva ülevaate ja kirjeldusena sellest dünaamilisest ja traagilisest võimuvõitlusest. Ainult bibliograafilise sisuga viidete lisamisel ja raamatu mahu kasvatamisel mitmekümne lehekülje võrra ei ole käesoleval puhul mõtet nähtud. Raamatu jutustust kommenteeriva ja edasiarendava sisuga narratiivsed viited on paigutatud põhiteksti sisse selle loomuliku osana ega ole eraldi välja toodud. Probleemikeskse lähenemise asemel on teadlikult valitud jutustav ja kirjeldav lähenemine, et raamat oleks loetav haarava ajaloolise seiklusjutuna. Loomulikult tuleb põgusalt juttu sõja põhjustest, ajenditest ning tähelepanu pöörame «mis?», «millal?» ja «kuidas?» kõrval ka küsimusele «miks?». Peamiselt loeb nende ridade autor oma eesmärgiks siiski kõigile ajaloohuvilistele ning ka «Troonide mängu» raamatu- ja telesarja fännidele tolle fantaasiasaaga aluseks olevatest reaalsetest ajaloosündmustest kaasahaarava ülevaate andmise.

PROLOOG: INGLISMAA AASTAL 1450 Inglise kuningriik aastal 1450 kujutas endast haletsusväärset vaatepilti. Juba ligi 30 aastat oli kuningana troonil istunud Henry VI Lancasterite dünastiast. Ta oli kuningaks saanud üheksakuise imikuna ning ta alaealisuse ajal olid tema eest kuningriiki valitsenud ta onud, Bedfordi hertsog John ja Gloucesteri hertsog Humphrey. Õigem oleks öelda kuningriike, sest väike Henry oli pärinud 1422. aastal korraga kahe kuningriigi troonid – Inglismaa ja Prantsusmaa. Ta oli legendaarse sõdalaskuninga Henry V ja Prantsusmaa hullu kuninga Charles VI tütre Catherine’i pojana mõlema kuningriigi pärija, nii valitseski kuninga alaealisuse ajal ta onu Bedford regendina Prantsusmaad ja Gloucester lordprotektorina Inglismaad. Henry V oli lühikese ja supernoovana ereda valitsemise ajal 1415. aastal purustanud Prantsuse kuningaväe Azincourt’i lahingus ning vallutanud seejärel paari aastaga kogu Põhja-Prantsusmaa. Ja sundinud Prantsuse kuninga tunnistama Henry oma lihase poja dofään Charlesi asemel enda pärijaks. Henry VI alaealisuse ajal oli regendivalitsus ja kuninglik salanõukogu tegelikult sõdalaskuninga pärandit hästi valitsenud ja kaitsnud, problemaatiliseks kujunes hoopis Henry VI täiskasvanuks kuulutamisele järgnenud kuninga enda valitsusperiood, mis oli veidi enam kui kuraditosina aastaga viinud Inglismaa 1450. aastaks nii reaalse kui ka moraalse pankroti äärele. Selle ajaga kaotati peaaegu kõik Inglismaa valdused Prantsusmaal, mille ta isa ja lell


14

Troonide mäng

Bedford olid koos oma väepealikega tema jaoks vallutanud. Nii oligi 1450. aastal Britannia lõunarannik ja London täis inglastest koloniste, kes olid Prantsusmaale elama asunud, kuid Normandiast inglaste valitsuse lõppemise tõttu saarele pagenud, kes kõik koos peredega vajasid uusi elukohti ja elatist. Uhke riik, mis oli suure kuninga Edward III ja ta poja Musta Printsi juhtimisel täpselt sajand varem alustanud Prantsusmaa alistamist, purustanud sealse eliidi Crécy ja Poitiers’ lahingutes ja toonud vangistatud Prantsusmaa kuninga Londonisse, oli sunnitud nüüd häbiga kontinendilt lahkuma. Praeguse kuninga isa poolt napi 30 aasta eest meeletute pingutuste hinnaga alistatud territooriumid sulasid maakaardil kokku kui kevadine lumi, kuni lõpuks jäigi inglaste ainsaks sillapeaks Prantsusmaal Calais’ linn La Manche’i ääres. Osaliselt oli kuningriigi kehva majandusliku seisu põhjustanud just vallutusest tingitud surve ja tegelikult Inglismaa väiksuse kohta hammustatud liiga suur suutäis Prantsusmaast, mida ei olnudki mingit lootust pikemalt enda käes hoida. Kuid toonased inimesed ega ka valitsejad seda siis muidugi endale ei teadvustanud. Nende jaoks oli see lihtsalt häbiväärne kaotus ja taandumine. Ja see õõnestaski kuninga ja tema ministrite võimu kõige enam. Kuningavõim oli Inglismaal nõrk olnud muidugi juba läbi 1440ndate aastate, kuna Henry VI ei olnud oma natuurilt lihtsalt keskaegseks kuningaks sobiv inimene: ta ei olnud võimuahne ega raudse iseloomuga tugev isiksus. Kuninga isikust, võimekusest ja ambitsioonidest sõltus tollal aga kõige otsesemalt kuningriigi käekäik. Henry VI ei olnud eriti huvitatud kuningriigi valitsemise praktilisest küljest, mistõttu langeski saareriik tema iseseisva valitsemise enam kui kuraditosina aasta jooksul kaose äärele. Kuna keskvõim nõrgenes, tugevnes kohtadel hertsogite ja krahvide võim. Omavahelisi tülisid lahendati üha enam oma eraarmeede ja väesalkade abil, nii puhkesid Inglismaal Henry VI ajal väiksemat sorti erasõjad kuningriigi põhjaosas kõrgaadli hulka kuuluvate Percy ja Neville’i suguvõsade vahel ning kuningriigi edelaosas Courtenay ja Bonville’i perekondade vahel.

Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487

15

Kuningavõim püüdis vaenutsevaid suurfeodaale küll enda kohtu ette tüliküsimusi lahendama kutsuda (kuigi need tülid olid tihti varem tema enda ignorantsete otsuste sünnitatud), kuid sellele lihtsalt ei allutud. Kuna kuningavõim kohtadel nõrgenes, pöördusid ka väiksemad aadlikud üha enam probleemidega kohalike suurfeodaalide poole. Selline keskvõimu nõrkusest tingitud riigi killustumine andis ennast mõistagi tunda ka tavainimeste jaoks: röövlijõugud tõstsid kõikjal Inglismaal pead, nad tungisid midagi kartmata isegi suuremate linnade turuväljakuile, rüüstati kirikuid ja katedraale, mõrvad, vägistamised, röövimised ja eraomandi hävitamine said sel perioodil igapäevaelu kurvaks reaalsuseks. Olukorra paranemisele ei aidanud kaasa üha suurenev tegevuseta sõdurite hulk, kelle vool Inglismaale aina suurenes, sõjaõnne pöördumise tõttu kontinendil. Need vägivallaga harjunud ning nüüd sõjaväelisest distsipliinist vabanenud mehed asusid sageli salkades mööda maad ringi liikuma, rüüstates kaitsetuid asulaid ning muutudes ise kurjategijaiks. Kuid neid palkasid ka rikkad ülikud oma vaenlaste hirmutamiseks, ründamiseks ja isegi tapmiseks. Selliste relvastatud kõrilõikajate vastu polnud kasu ka kohtuvõimust, mis oli tihti kohapealsete isandate poolt ära ostetud. Seaduse ja korra tagamine kohtadel kuulus kohalike šerifite ja nende konstaablite ülesannete hulka, kuid ka nemad olid sageli korrumpeerunud või lihtsalt ilma igasuguse autoriteedita ja täiesti saamatud. Kuningriik oli langemas anarhiasse. Henry VI ministrid eesotsas Suffolki hertsogi William de la Pole’iga püüdsid elementaarset korda riigis siiski hoida ning teha kõik endast oleneva, et kokkukuivav impeerium kontinendil päris olematuks ei muutuks, kuid erilist edu neil selles tegevuses polnud. Osaliselt võis selle põhjuseks olla seegi, et kuninga poolehoiu nimel läbi 1440ndate omavahel rivaalitsenud kõrgaadlikud kasutasid niigi nõrgenenud keskvõimu vahendeid ja struktuure kohtadel ära oma isiklike positsioonide kindlustamiseks ja rikkuse suurendamiseks, õõnestades nõnda kuningavõimu autoriteeti ja neutraalseks vahekohtunikuks olija rolli veelgi. Ning viisid kuningakoja ja valitsuse pankroti äärele, haarates endale maksimaalselt palju rikkaliku


16

Troonide mäng

sissetulekuga ametiposte ja valdusi, mida nõrga iseloomuga kuningas neile lahkesti jagas. Kuid pikaajalist kasu ei saanud sellest nemadki. 1449./1450. aasta parlamendihooaja istungitel sattusid Prantsusmaa valduste kaotamise tõttu alamkoja saadikute kriitika alla just Henry VI ministrid eesotsas Suffolki hertsogiga, keda parlament süüdistas riigireetmises ja muudes väljamõeldud surmapattudes. Igatahes ei jäänud kuningal muud üle kui oma esimene minister ohverdada ning ta saatis Suffolki viieks aastaks mandrile pagendusse. Paraku ei tunnetanud võimuaparaat, kui väga alamkihid tegelikult ministrit vihkasid, ega arvestanud riigis valitseva anarhiaga, igatahes peeti üle kanali Burgundia Madalmaadesse teel olnud Suffolki laev kinni ning alles äsja kuningriigi kõige mõjukama mehe rolli nautinud hertsogil löödi 1450. aasta mai alguspäevil omakohtu korras roostetanud mõõgaga pea maha. Paremini ei läinud ka kuninga teistel ministritel. 1450. aasta suvel puhkes justkui krooniks niigi segasele olukorrale kuningriigis Jack Cade’i juhtimisel ülestõus. Erinevalt 70 aastat varasemast Wat Tyleri ülestõusust polnud Cade’i mässuliste väes vaid alamkihtide ja talurahva esindajad, Cade’i leeris leidus üsna palju väikeaadlikke ja jõukamaid inimesi, kohaliku elu eest vastutajaid, kes peamiselt protestisidki kuningriigi viletsa valitsemise vastu. Kuningliku pitsatihoidja ametit pidanud Chichesteri piiskop tapeti päise päeva ajal Portsmouthi tänaval talle kallale tunginud sõdurite poolt, Jack Cade’i ülestõusust põhjustatud segaduste käigus hukati Londonis veel mitu Henry VI administratsiooni tähtsat ametimeest. Ülestõus õnnestus küll maha suruda, ometi näitas see, et rahulolematus kuningriigi valitsemisega ulatub suurfeodaalide ringist märksa laiemate rahvahulkadeni, aasta lõpul tulid vaenutsevad suurnikud parlamendihooaja avamisele juba mitmest tuhandest mehest koosnevate relvastatud kaitsesalkade saatel ja oma suguvõsa värvides, Londonis puhkes vaenutsevate leeride esindajate vahel kähmlusi: pada oli ilmselgelt üle keemas või püssirohutünn plahvatamas, kuidas soovite. Kui lisada siia juurde, et kuningriigil puudus juba mitu aastat

Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487

17

troonipärija ning üldse oli troonipäriluse järjekord määramata ja enam kui segane ning et kuningal ilmnes 1453. aastal esmakordselt vaimuhaigus, mille ta võis olla pärinud oma emapoolselt vanaisalt, hullult Prantsusmaa kuningas Charles’ilt, pole ilmselt imekspandav, et 1455. aasta mais jõudsid vaenutsevad leerid esmakordselt avaliku lahinguni Inglismaa pinnal, milles ühe leeri pea ja kuninga esimene minister hukkus ning haavata saanud kuningas teise leeri poolt – küll kõigi lugupidamisavalduste saatel – vangi või siis oma hoole alla võeti. Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite, Plantagenetide dünastia erinevate harude vahel olid alanud. Keegi ei osanud toona aimata, et sõjad vältavad kokku üle 30 aasta, et nende jooksul vahetub kuningas kuuel korral, et senised kõrgaadli suguvõsad neis sõdades pea täielikult otsa saavad ning et nende sõdade raames peetakse Inglismaa pinnal maha saare veriseim lahing läbi aegade, milles osaleb üle 60 000 mehe, kellest ligi 30 000 hukkub – tohutud numbrid keskaja lahingute suurust silmas pidades.

Troonide mäng  

ÕUKONNAINTRIIGID, REETMISED, MÕRVAD, VANDENÕUD, TAPATALGUD, NÕIDUS – KÕIGEST SELLEST KOOSNESIDKI ROOSIDE SÕJAD!

Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you