Proloog Kui pool tundi oli möödunud, teadis ta, et ei näe oma tütart enam
kunagi. Tüdruk oli ukse lahti teinud, veel korraks isa poole pöördunud ja siis vana mehe juurde sisse läinud. Aga Josephine, tema väike kaheteistaastane tütar, ei tule sealt enam kunagi välja. Ta oli selles veendunud. Mitte kunagi enam ei naerata ta isale säravalt, nagu siis, kui isa ta voodisse viis. Mitte kunagi enam ei kustuta isa nipsti tema kirjut öölampi, nagu ta tegi niipea, kui tüdruk oli uinunud. Ja mitte kunagi enam ei ärata teda keset ööd tütre õudsed karjed. See teadmine tabas teda tugeva kokkupõrke ootamatu jõuga. Kui ta püsti tõusis, tahtis tema keha kipakale plasttoolile istuma jääda. Ta ei oleks imestanud, kui ta jalad oleksid põlvist kokku vajunud. Kui ta oleks lihtsalt ümber kukkunud ja ooteruumi kulunud põrandale lamama jäänud. Täpselt trullaka, psoriaasiga koduperenaise ja vanade ajakirjadega lauakese vahele. Kuid minestuse armu talle ei antud. Ta püsis teadvusel. Patsiente ei ravita mitte nende ilmumise järjekorras, vaid vastavalt haiguse kiireloomulisusele. Silt allergoloogi valgel nahaga kaetud kabinetiuksel valgus ta silme ees laiali. Dr Grohlke oli perekonnasõber ja arst number kakskümmend kaks. Viktor Larenz oli koostanud nimekirja. Kakskümmend üks arsti enne dr Grohlket ei olnud suutnud midagi leida. Üldse mitte midagi. Esimene, kiirabiarst oli tulnud teisel jõulupühal perekonna eramusse Schwanenwerderis. Päevapealt üksteist kuud tagasi. Algul arvasid nad kõik, et pidulaua-fondüü on Josephinele seedehäired tekitanud. Tüdruk oksendas öösel mitu korda ja siis lõi tal kõht lahti. Viktori naine Isabell helistas erakiirabisse ja Viktor kandis 7