Esimene peatükk
Willow armastas sõita saartele parvlaevaga isegi nüüd, mil tal oli titt kõhus ja nelja-aastane laps hoida ning laev oli hiljutise tormi tõttu juba niigi hiljaks jäänud. Talv tekitas temas Orkneyl suuremat erutust kui ükski muu aastaaeg. Selle taga oli rõõmujoovastus ohjeldamatult tuulistest päevadest ja võimalus saarte saladusi enne turistide naasmist mõnda aega üksinda uurida. Süveneda. Iseendale ja oma perele siin juuri alla kasvatada. Sest ta oli koos oma kaaslase Jimmy Pereziga juba otsustanud, et nad ei lahku siit enam kunagi.
Ta oli premeerinud ennast kohaga salongis ja istus magavat Jamesi süles hoides mugaval sohval, vaatas välja pimedusse ja siis lähenevate kodutulede poole ning mõtles, et kui ta ei oleks rase, rüüpaks ta praegu klaasi Highland Parki linnaseviskit selle koha ja oma siinse elu terviseks. Ta oli käinud lõunas, et külastada seni, kuni ta veel reisida saab, Aberdeenis üht eakat sugulast, ja rõõmustas nüüd koju tagasi jõudmise üle. Laps pidi tulema ilmale kuue nädala pärast. Ta sünnitab talvise tite ja ka see ajas teda põnevile.
Salong oli peaaegu tühi. Sellel aastaajal ei olnud külastajaid kuigi palju ja kohalikud istusid enamasti oma kajutis. Willow polnud kunagi merehaige olnud ja James oli vist pärinud temalt võime sellest nuhtlusest jagu saada. Laev pidi pärast Kirkwallis peatumist Shetlandile edasi sõitma. Shetland jääb tema jaoks
alatiseks millekski eriliseks – Jimmy Perez oli sündinud selle saarestiku kõige lõunapoolsemal saarel Fairil ja Shetland oli koht, kus nad teineteisega tuttavaks said –, kuid leebem ja viljakandvam Orkney saar oli kodu, mille nad olid endale üheskoos loonud.
Kui nad pärale jõudsid, oli kesköö käes. Ta kandis magava lapse autotekile ja kinnitas rihmaga turvatooli ning sõitis siis koos käputäie teiste autodega hämarusest paistvate tööstushoonetega kaile ja seejärel Kirkwallist välja maale.
Ta lootis, et Perez on teda oodates ärkvel ja tuli kaminas põleb veel. Kui laev kaldale lähenes ja levi taastus, saatis ta tekstisõnumi. Vastust ei tulnud, ent Jimmy oli ju kirjatöös sama sõnaaher kui kõnes. Vana kirikla juurde jõudes nägi ta, et alumisel korrusel tuled põlevad. Ta märkas külma tõrjumiseks ette tõmmatud kardinate vahelt välja imbuvat valgust. Aga olles omaenda võtmega sisse läinud, sai ta otsekohe aru, et kuigi söed koldes hõõgusid veel ja küte oli tööle jäetud, on maja juba mõnda aega tühi olnud. Kui Jimmy oleks kodus olnud, oleks ta kuulnud, kuidas auto maja ees peatus, tulnud esikusse neid tervitama, käed poja poole sirutanud ja nõudnud, et tema on see inimene, kes Jamesi voodisse viib. Jimmy neljateistaastane lapsendatud tütar Cassie kuulus muidugi samuti perekonda, kuid tema oli praegu
Shetlandil oma lihase isa Duncani ja tolle kaaslanna Celia juures koolivaheaega veetmas. Jõulude ajal pidi maja olema ainult nende kolme päralt. Ja muidugi ka sündimist ootava lapse.
Willow läks trepist üles ja asetas Jamesi voodisse. Pidžaama oli ta poisile juba selga pannud. Jimmy puudumine ei tekitanud temas ärevust. See pidi olema kuidagiviisi seotud tööga. Jimmy oli tööasjade pärast alati liigagi palju muretsenud ja nüüd, mil naine oli raseduspuhkusel, oli ta kohusetundlikum kui eales varem.
Tema piirkonda kuulusid nii Shetland kui ka Orkney ja teda tiriti sageli kodust välja. Perez oli juba noorest peast abiellunud, kuid seda abielu jätkunud kauaks. Naine ei suutnud taluda seda,
kui palju aega ja jõudu abikaasa oma tööle pühendas. Ta ütles, et mees kannatab „emotsionaalse pidamatuse” all, ja tõepoolest näis, et Jimmy kaastunne kuulub tervenisti kannatanutele, nende sugulastele ja isegi kurjategijatele. Willow pani mõnikord imeks, kuidas tal jääb üldse veel midagi järele omaenda perekonna jaoks. Ent ka tema ise tegi oma tööd kirega ja sai sellest aru.
Ta lükkas veekannu pliidiplaadile, et teed keeta, ja nägi siis köögilaual Jimmy käega kirjutatud sõnumit.
Archie Stout on kadunud ja Vaila on hulluks minemas.
Sain õnneks paadi, millega Westrayle sõita. Hommikul helistan. Palun väga vabandust. Igatsen ja armastan teid.
Willow ei püüdnudki talle helistada. Mehel on kindlasti palju tegemist ja tõenäoliselt pole seal nagunii levi. Ta oleks tahtnud teada, kuidas Jimmyl õnnestus Westrayle pääseda. Sellel aastaajal läheb varakult pimedaks ja ilm oli olnud väga sant, ehkki nüüd lõpuks hakkas tuul nõrgenema. Võib-olla viisid merepäästjad Jimmy oma paadiga kohale. Võib-olla oli Archie väikese mõrrapaadiga merel ja jäi hätta. Ta oli siiski rohkem loomakasvataja kui kalur. Maru algas ootamatult ja selle ägedust ei osanud keegi ette ennustada. Kusagil Willow’ aju tagasopis kripeldas ärevus, aga ta teadis, et on mõttetu hakata oletama, mis võis Archiega juhtuda, ja ta püüdis seda alla suruda. Ta ju teadis Jimmy Pereziga suhteid luues, milline see mees on, ja oli võtnud kindlalt nõuks, et ei proovigi teda muuta.
Pealegi mõistis ta, miks mees püüdis nii meeleheitlikult Westray saarele pääseda. Archie Stout oli sõber. Tema kõige lähem sõber Orkneyl. Võib-olla kõige lähem sõber üleüldse. Nad olid mingil moel sugulased. Üks vanaisa või vanavanaisa või onu oli Fairi saarelt Orkneyle kolinud ja Archie saatis palju koolivaheaegu mööda Perezite talus. Archie pidas Westray saarel talu, elas Nistabenis koos abikaasa ja kahe lapsega ning nüüd käisid ka perekonnad omavahel tihedasti läbi.
Willow jõi tee ära ja heitis magama. Archie naisele Vailale oli juba hilja helistada ja pealegi oli tema mees tõenäoliselt elu ja tervise juures koju jõudnud. Nad võisid vabalt istuda praegu suure talulaua taga, süüa hilist õhtusööki ja tõsta klaasi tema naasmise tähistamiseks. Archie oli seltsiv inimene ja suurepärane viiuldaja. Talle meeldisid peod ja nende pidamiseks piisas suvalisest ettekäändest. Willow oli väsinud.
Ta ärkas hommikul vaikusesse. Tuult ei olnud enam üldse.
Väljas oli veel pime ja naabertoast Jamesi juurest ei kostnud mingeid helisid. Ta pidas viiv aega aru, mis see võis olla, mis ta üles ajas, ja taipas, et süüdi oli telefoni ümin. Ta oli telefoni küll vaiksele režiimile lülitanud, ent ta oli kerge unega ja ümin jõudis läbi selle temani.
Saanud telefoni pihku veel enne, kui see vait jäi, nägi ta, et helistaja on Perez, ja laskis kergendustundel kõhus laiali levida.
Ta ei olnud alguses arugi saanud, et ärkas ärevusega täidetuna. Küllap mingisugusest painavast unenäost, kuigi üksikasju ta ei mäletanud.
„Terekest. Kas sa oled ikka veel Westrayl Archie ja Vaila juures?” Silmade ette ilmus eelmise õhtu kujutluspilt sellest, kuidas nad poole ööni napsi võtavad ja Archie oma viise mängib.
Siis aga taipas ta, et Perez hingeldab ja suudab vaevu rääkida.
Otsekui püüaks ta kuidagiviisi õhku ahmida.
„Jimmy! Milles on asi?”
„Archies.” See sõna oli otsekui vägisi suust välja pressitud.
„Ta on surnud.”
„Kuidas ta surma sai?” Willow võis ju olla raseduspuhkusel, kuid ta oli uurija. Mitte just lausa Jimmy ülemus ja laiema tööpiirkonnaga, mis hõlmas kõiki Šoti saari, ent sellegipoolest vaistliku sooviga juhtohjad enda kätte haarata. Tema aju paiskas juba robinal välja menetlusi, mida tuleb järgida.
Järgnes pikk vaikus. „Näeb mõrva moodi välja.” Uus paus.
„Peab mõrv olema.”
„Kas saarel on mõni arst, kes saab surma tõendada?”
„Oh, surnud on ta kindlasti.” Nüüd Jimmy nuuksus. Ta ei suutnud ennast enam vaos hoida. Tunded ajasid üle ääre.
„Jimmy, aga sa ju tead, kuidas see menetlus käib. Sa tead, kuidas peab toimima.”
„Tean ikka. Jah, arst on olemas.”
„Kust ta leiti?” Willow oli selleks ajaks öölambi põlema saanud ning leidnud oma märkmiku ja pliiatsi.
„Noltlandi luidetelt Grobusti liivarannast veidi maa poole. Vana väljakaevamiste koha juurest.”
„Kas surma põhjusele viitab miski?”
„Tömbi esemega tekitatud peavigastus. Relv lebab senimaani laiba kõrval.”
„Me paneme doktor Grieve’i järgmisele Aberdeenist tulevale lennukile. Sina kanna hoolt selle eest, et keegi teine sündmuskohale ei pääseks.”
„Muidugi.” Jimmy hääl oli juba rahulikum.
„Kes laiba leidis?”
„Mina,” ütles Jimmy peaaegu sosinal. „Mina leidsin.”
Teine peatükk
Ilm oli külm ja käes oli selle talve esimene pakane, mis mõjus pärast leebelt tuuliseid sügispäevi ning eelmise öö tormi jahmatavalt. Jimmy Perez seisis kitsal luitel ja pidas vahti sõbra surnukeha kohal. Kui päriselt valgeks läheb, näeb ta siit pikka liivaranda. Rannas oli teerada, kus käidi koertega jalutamas, ja merevaatega pink. Ta oli Vaila emalt palunud, et too jääks Archie naise ja laste juurde, ja tundis rõõmu, et saab siin seni üksi olla, kuni ametivennad Orkney peasaarelt varajase parvlaevaga Westrayle jõuavad. Ta vaatas põhjakaarde esimesse koiduhahetusse, mille valgel nägi kõik välja hämar ja ähmane ning just nagu mitte päris tõeline. Taevas paistis veel kahvatu kuu.
Ka Archie surm ei olnud päris tõeline. See mees oli ju alati vägagi elus ja isegi rohkem kui elus, armastas poisipõlves riskida, oli kartmatu ja tõmbas vaikse Jimmy endaga kaasa vallatustesse ja seiklustesse, mida too poleks üksinda iial söandanud ette võtta. Perez armastas teda selle eest. Võib-olla andis just nimelt Archie talle vaprust lõunasse Aberdeeni kolida, et minna teenima politseisse, ja Archie oli see, kes ta Šoti Põhjasaartele tagasi tiris, kui tema esimene abielu omadega rappa läks. Nad olid igas mõttes teineteise vastandid. Perez oli pärinud oma hispaanlastest esivanematelt tõmmu vere, Archie oli aga läbi ja lõhki viiking. Liivakarva juuste ja jäähallide silmadega, impulsiivne ja varmalt valmis nii naerma kui ka vihastama. Lapsepõlvekallim Vaila oli
teda küll taltsutanud, ent mitte täiesti taltsaks teinud. Temas oli ikka veel midagi ohtlikku.
Archie ei jõudnud ära rõõmustada, kui Perez teatas talle, et toob oma perekonna Orkneyle. Ta haaras Jimmy kaissu ning kordas üha uuesti ja uuesti: „Kui imetore uudis! Lihtsalt imetore! Vana kamp on jälle koos.” Ta hääldas neid sõnu orkneylase moodi.
Ta oli neile abiks Harrays uue kodu leidmisel, laadis maha kastid ja kotid ning jõi nende terviseks. Archie oli üks põhjustest, mis viisid Perezi otsusele, et ei tahagi siit enam kunagi ära minna.
Perez vaatas telefonilt kellaaega. Kirkwalli laev peaks varsti saabuma. See on rampidega veeremilaev ja politseinikel on oma auto. Kui nad siia jõuavad, peab ta Nistabenisse tagasi sõitma ja Vailaga silmitsi seisma. Kui merepäästjad olid Perezi õhtul Rapnessis kaile pannud, helistas ta tallu ja palus autot laenuks. Westray on suur saar, kolm korda suurem kui tema lapsepõlve kodupaik Fairi saar, ja ta teadis, et vajab sõiduvahendit. Täna hommikul ta kartis Vailaga kohtuda. Too oleks küsimustest tulvil, Perez aga teadis, et vastust ei ole tal ühelegi nendest.
Ta oli Willow’ga rääkinud. Kaasa võtab need asjad käsile oma tavalise vaikse tõhususega. Temast valgus ootamatult üle tänutunne selle naise vastu, kes on alati valmis teda aitama ja kaitsma. Pika sassis juuksepahmaka ja heategevuspoe riietega Willow võis ju näha välja nagu hipi, kuid ta oli parim uurija, keda Jimmy teadis. Oli parim naine, elutark ja täiesti usaldusväärne. Oli tema naine. Perez naeratas oma kurvastusest hoolimata selle pärast, kui hästi tal on vedanud.
Ta kuulis Phil Baini ja Ellie Shearerit juba enne, kui neid nägi. Ellie oli vanem ja pealtnäha rõõmuga valmis mundrit kandma ja jäämagi oma piirkonnas korda hoidvaks seersandiks. Kindlaks ja asjalikuks. Ta kasvas üles Põhja-Inglismaal, tuli puhkuse ajaks Orkneyle, armus ühte siinsesse meesterahvasse ega läinudki enam tagasi. Phil oli uus ja vilumatu ja süütu ning nägi välja nagu üliõpilane, kes ta oligi alles hiljaaegu olnud. Ta läks lõunasse
Teesside’i, et seal ülikoolis korrakaitset õppida, aga saarte külgetõmbejõud oli liiga tugev ja ta tuli tagasi. Sõnu ei olnud võimalik eristada, ent Perez tajus hääletooni, milles segunesid jahmatus ja erutus. Võib-olla nad teadsid Archiet kui pillimeest ja talupidajat, kuid lähemalt poleks nad saanud teda tunda.
Nüüd oli ilm juba päris valge. Nood kaks kõndisid Perezi juhtnööre järgides golfiväljakult algaval rajal ehk mööda sedasama teed, kus ta käis ise siis, kui ta Archie leidis. Oma auto olid nad jätnud golfiklubi parklasse. Mõte sellest, kuidas Westray on nii jõukas, et tal on golfiklubi, pani Willow’ alati naeru kihistama. Külast ulatus siiani küll autoga läbitav tanum, ent Perez tahtis seda võimalikke rehvijälgi arvesse võttes puutumatuna hoida. Möödunud öö vihm oli siiski teinud sellest porimülka ja tal polnud erilist lootust, et nad sealt midagi natukenegi kasulikku leiavad. Ta hõikas kolleegidele, et nad jääksid sinna, kus nad praegu on. Ta ei tahtnud, et nad laibale komistaksid. Seejärel läks ta nõlvast alla, et neid tervitada, ja tajus alles liikuma hakates, kui kangeks ta on siin külmast jäänud. Ta möödus sündmuskohast korraliku ringiga ja sammus nende juurde.
„Jimmy, ma tunnen sulle kaasa.” Ellie hakkas esimesena rääkima. „Ma tean, et te olite suured semud.” Ta vaatas surnukeha poole. See lamas keset paksu musta kile palakaid, mida hoidsid paigal vanad rehvid. „Mis koht see siin on? Kas mingisugune prügimägi?”
„Siin toimusid arheoloogilised väljakaevamised. Kui need lõppesid, kaeti kõik kinni, et mõni teine uurimisrühm saaks soovi korral edasi kaevata.”
Perezile meenus üks suvedest, mil nood väljakaevajad saarel viibisid. Tema ise elas siis Nistabenis Archie ja tolle vanemate juures. Nemad Archiega olid siis noorukesed – kaheksa või üheksa aastat vanad – ja üliõpilased olid nende meelest mingisugusest teisest maailmast pärit põnevad olevused. Arheoloogid ööbisid suvilas, mida Archie vanemad välja üürisid. Suvila asus Nistabeni talu lähedal ja uurimisrühm pidas rannas hilisööni pidusid. Perez
ja Archie vaatasid oma magamistoa aknast pingsalt sinnapoole, et näha lõkketule paistel tantsivaid inimesi ja kuulda muusikat.
„Vahest te ootate siin seni,” ütles Perez, „kuni ma käin Archie lesega rääkimas? Mul on vaja, et te patoloogi saabumiseni asjadel silma peal hoiaksite. Willow korraldas nii, et doktor Grieve jõuab varahommikuse lennukiga siia, ja ma loodan, et tal on kaasas ka sündmuskohaeksperdid.”
„Kas ta töötab veel? Mina arvasin, et ta on pensionile läinud.”
„Ei ole, ta ei oska tööst eemal olla.” Perez ei teadnud täpselt, miks kohtuarst jälle ametis on, kuid ta oli rõõmus, et saab ajada asju inimesega, kelle lugupidamine surnute ja nende sugulaste vastu ei jäänud alla tema kutseoskustele.
Nistabeni ilmakindlaks ehitatud, ent siiski ruumikas elumaja oli tugev ja massiivne ning seda ümbritsesid rohked laudad ja kõrvalhooned. Orkney inimesed ei ole mingisugused peost suhu elavad popsid, vaid päris ehtsad taluperemehed. See koht oli olnud palju põlvkondi Stoutide suguvõsa käes ja Perezile oli see saanud peaaegu nagu teiseks koduks. Ta võttis etikul saapad jalast ja tatsas sokkide väel kööki. Ta ei koputanud uksele. See oleks tundunud imelik, kuigi ta vist oleks ikka pidanud koputama, sest viibis siin ju ametiisikuna. Glasgow’st saabuvad küll kõrgemas auastmes ametimehed, kes juhtumi üle võtavad, aga kuni sinnamaani juhib juurdlust tema, olles seetõttu sunnitud kõndima nagu sõpra politseinikust lahutaval noateral. Ühtaegu mitme erineva rolli täitmises ei ole nende väikestes saarekogukondades midagi ebatavalist, kuid tema jaoks oli see keeruline.
Vaila ja tema ema istusid laua taga. Laual olid teekann ja kaks kruusi, ent Jimmyle paistis, et neid ei ole kasutatud.
Ta istus nende juurde. „Kus poisid on?”
„Teisel korrusel.” Vaila tõstis pilgu ja vaatas tema poole. „Nad ei tea veel. Ma ei leidnud õigeid sõnu, et neile sellest rääkida. Nad teavad, et isa on kadunud, aga kogu õudust ei tea. Ma arvasin, et võiksin kinkida neile veel paar tundi mitteteadmist.”
„Nad ei ole hommikust söönud ja on ilmselt nälga suremas. Vahest ma viin nad enda juurde koju ja annan neile süüa?” Vaila ema Evelyn oli küll nutnud, kuid ta polnud murdunud. Ta oli pärit põlvkonnast, kellele ei olnud ootamatu surmaga seotud kogemustes midagi väga ebatavalist. Tema eakamad sugulased võisid olla hukkunud tormisel merel või surnud ravita jäämata mõnda haigusse ajal, mil saared olid rohkem eraldatud. „Sa saad seni Jimmyga rääkida ning seejärel tulge minu juurde ja me selgitame neile üheskoos. Võib-olla teil on siis neile juba midagi enamat teatada.”
Vaila noogutas nii, nagu oleks see liigutus nõudnud kogu olemas oleva jõu rakendamist. Ema läks poisse endaga kaasa võtma. Perez kuulis summutatud hääli ja jalgade kopsimist trepil ning siis valitses majas äkitselt taas vaikus, kui mitte arvestada tõusuvee liikumist väljas kiviklibul. See oli pidev taustheli.
„Jimmy, kas see vastab ikka tõele? Kas ta on päriselt surnud?”
„On jah.” Perez vaikis viivu. „Vaila, ta tapeti. See ei olnud õnnetus. Talle löödi tugevasti vastu pead. Relv on veel praegugi seal.”
Ta oleks äärepealt lisanud: „Ja see on nii kummaline relv.” Aga praegu polnud selleks õige aeg. Ta oli kohustatud meeles pidama, et Vaila on üks võimalikke kahtlustatavaid. Ta püüdis mõista, millest Vaila mõtleb, kuid naine paistis olevat üksnes hajevil ja oimetu.
„Tuleb juurdlus,” ütles Jimmy. „Esitatakse küsimusi.”
„Aga kes oleks võinud tahta Archiet tappa?”
Perez vaatas üle laua tema poole. „Mina arvasin, et sinul on sellest võib-olla rohkem aimu kui minul.” Sest Archie soetas endale vaenlasi peaaegu sama hõlpsasti kui sõpru. See vaen ei kestnud siiski väga kaua. Vimma pidama ei jäänud ta kunagi. Aga temast oli teada, et ta on inimesi ootamatult rünnanud. Nii rusikate kui ka sõnadega. Viimasel ajal küll mitte just palju. Mitte pärast seda, kui ta hakkas Vailaga koos elama.
Vaila ei vastanud kohe. Ta hoopiski tõusis, et uut teed teha.
Saarte naiste vältimatu sundkäitumuslik külalislahkus. Perez ei püüdnudki teda takistada ning pealegi tundis ta just praegusel hetkel igatsust kuuma ja kange tee järele. Vaila asetas kannu lauale ja Jimmy valas jooki ühte kasutamata kruusidest.
„Ausõna,” lausus naine. „Mul pole vähimatki aimu. Ta oli viimasel ajal pisut rahulikum. Ja siin tunnevad teda kõik. Tunnevad isegi siia alles hiljaaegu elama asunud uued saarlased. Kui ta endast välja läks, siis hakkasid nad lihtsalt naerma ja käskisid tal maha jahtuda.”
Perezi arvates oligi õige nii teha. „Jutusta nüüd mulle eilsest päevast kõike. Ma tean küll, et kui ma õhtul siia jõudsin, võtsime me läbi terve päeva. Kuid nüüd on üksikasjad veel tähtsamad. Sa saad ju aru?”
„Tegelikult ei saa. Ma ei suuda seda teatavaks võtta. See on nagu õudusunenägu või jube muinasjutt.” Ta tõstis pilgu Perezile. Ta oli kleenuke ja tõmmu. Noore neiuna oli ta alati tegelikust vanem välja näinud, ent viimase peaaegu kahekümne aasta jooksul ei olnud ta üldse muutunud. Ka kuuekümneselt on ta samasuguse välimusega. Fairi saarel oli neil sugulasi, kes olid täpipealt samasugused. „Ja ma olen nii väga väsinud.”
Perez küsis endalt, kuidas reageeriks ta juhul, kui tegemist oleks mõne teise kergesti ärrituvast mehest mõrvaohvri abikaasaga. Ta oleks muidugi heatahtlik, kuid avaldaks vastuseid saada soovides survet.
„Anna andeks. Me peame seda tegema praegu. Aja möödudes hakkad sa unustama. Või asju välja mõtlema, ilma et sa seda ise taipaksidki, hakkad ennatlikke järeldusi tegema ja neid faktideks pidama. Siis saab sellest kindlasti lihtsalt üks lugu.”
„Jah,” sõnas Vaila. „Ma mõistan. Ja võib-olla ongi kõige parem teha seda praegu, kuni šokk on kõik nii ebareaalseks muutnud. Teha enne, kui valu liiga suureks läheb.”
Jimmy asetas telefoni lauale. „Ma salvestan meie vestluse, sest ka mina olen šokis. Võin millestki valesti aru saada. Kas tohib?” Pikk vaikus. „Ma armastasin teda.”
Vaila vaatas nendest sõnadest jahmudes üles. „Muidugi tohib. Jimmy, sa tead ise, mida sa teed.”
„Eilne päev. Kas see oli tavaline?”
„Oli küll. Poisid on jõuluvaheajal koolist vabad ja ma lasksin neil pikalt magada. Tavaliselt me ajame nad üles, kui nad kodus on, et nad meile talutöödel abiks oleksid. Aga sa ju tead, milline see poolaasta viimane nädal on – igasugused kingitused ja peod ja lapsed lähevad järjest rohkem ärevile. Ehkki nad on praegu juba vanemad – Lawrie on peaaegu mees ja Iain elab septembrist alates Kirkwalli kooli internaadis –, ajavad jõulupühad neid ikka veel elevile.”
Perez noogutas.
„Ilm oli juba tuuline ja ennustati tormi, nii et Archie läks kohe pärast hommikusööki lauta loomi söötma ja seejärel vaatama, kas kõik on enne tuule tugevnemist kinni seotud ja kindlalt paigas. Ta tuli majja tagasi, et kohvi juua.” Paus. „Ta oli juba väljas käinud, et hommikusel Kirkwalli laeval vastas olla.”
„Ja see oli normaalne. Kas kõik oli nii, nagu sa eeldasid?”
Vaila vaikis viiv aega ja Jimmy mõtles sellele, kui tõsiselt ta asjasse suhtub. Ta jooksutas eelmise päeva sündmusi silmade eest läbi nagu filmi.
„Majja kohvi jooma tuli ta veidi hiljem, kui ma olin oodanud. Ma olin juba välja minemas, et vaadata, mis teda kinni peab. Kas tal läheb millegi juures abi vaja. Aga siis ta astuski majja.” Paus. „Pani uksest sisse tulles telefoni kuuetaskusse. Näis sedamoodi, nagu oleks keegi talle seal äsja helistanud.”
„Kas sa küsisid temalt selle kohta?”
Naine raputas pead ja Perez tajus hetkelist kohmetust, ent arvas, et praegu pole õige aeg sellega peale käia. Nad saavad kõne üksikasjad kindlaks teha.
„Millise mulje ta sulle jättis?”
„Ma ei oska täpselt öelda.” Vaila vaikis hoolikalt sõnu valides ühe hetke. „Võib-olla ta oli natuke rahutu. Püsimatu. Tuul mõjus talle alati niiviisi. Lastega on niisamuti. Kas sa oled tähele
pannud, millised nad on mänguväljakul tuulise ilmaga? Nad muutuvad kuidagi vallatuks. Pööraseks. Nagu lehmad, kui nad kevadel pärast talv läbi laudas olemist välja lastakse.”
„Ja Archie oli eile hommikul selline? Pöörasevõitu?”
„Nojah,” ütles Vaila. „Võib-olla oli.” Ootamatu muie. „Kuid mitte rohkem kui tavaliselt! Jimmy, sa ju tundsid teda.”
Perez noogutas. „Ja mis seejärel juhtus?”
„Me jõime siin üheskoos kohvi. Poisid olid selleks ajaks juba üleval ja sõid hommikusööki.” Paus. „Aga võib-olla sul ei ole vaja kõiki sedasorti asju teada.”
„On küll! Sa saad sellega suurepäraselt hakkama.”
„Siis ma läksin välja. Ma käin abiks eakate klubis ja neil oli Pierowalli hotellis jõululõuna. Ma jätsin Archie tema kabinetti paberitega tegelema ja Lawrie lõi aega surnuks arvutimängudega, mis talle hullupööra meeldivad. Iain oli ühe külas elava semuga – õpetajanna Fiona poisiga – kokku leppinud, et veedavad pärastlõuna koos, nii et ma võtsin ta auto peale.”
„Mis kell sa koju jõudsid?”
„Kella kolmeks oli lõunasöögi järelt kõik koristatud.”
„Kas sa tulid otseteed koju?”
Vaila raputas pead. „Meie jõuluehted nägid pisut väsinud välja ning ma astusin Lizza juurest läbi ja valisin seal välja mõned uued kulinad. Tal on poes uusi ja ilusaid.” Hetkeks näis, nagu oleks Vaila Archie surma unustanud ja talle poleks tähtis mitte miski peale kauni jõulupuu. „Me ajasime natuke aega juttu. Sa ju tead, kuidas Lizza lobiseda armastab. Seejärel ma sõitsin Iaini sõbra maja juurde teda peale võtma ja ka seal sai veidi juteldud.”
Perez noogutas.
Vaila kõneles edasi. „Ma eeldasin, et kui ma koju jõuan, on Archie veel koos Lawriega seal, aga temast polnud jälgegi ja ka tema auto oli läinud. Ma olin neile lõunasöögiks suppi jätnud ja see oli ära söödud. Nõuderestil oli kaks kaussi ja leivapäts oli tervenisti nahka pandud.” Vaikus. „Lawrie oli endiselt oma toas. Kui sa lased tal arvuti juurde jääda, siis ta ei lahkugi sealt kunagi.”
Vaila muigas põgusalt. „Me lootsime, et ta leiab endale mõne toreda näitsiku, kelle seltsis aega mööda saata, kuid ta on nii häbelik. Ma kutsusin ta alla ja küsisin, kus Archie on, ja ta ütles kõigest, et läks välja. Sa ju tead, millised need viieteistkümnesed on. Mitte väga seltsivad.”
„Archie siis ei öelnud talle, kuhu ta läheb?”
„Lawrie jutu järgi ei öelnud, aga ta võis väga vabalt ka öelda. Sellises vanuses poisid tegelikult ei kuulagi, kui täiskasvanud nendega räägivad. Nad on otsekui mingisugusesse omaenda unistuste maailma mässitud.”
„Vastab üldiselt tõele.” Jimmyl ei olnud teismeliste poistega mingeid kogemusi peale selle, et ta oli kunagi ka ise olnud üks nendest, ent ta tahtis Vailat kuidagiviisi trööstida ja julgustada edasi rääkima. „Kuid see ei olnud sul ju viimane kord Archiet näha?”
„Ei olnud! Ta sõi kodus õhtust. Tuli hiljem, kui ma ootasin, ja väljas oli siis juba pime. Ma olin muretsema hakanud – tuul oli selleks ajaks päris tõega vali. Ta ütles, et käis küttepuid ära viimas. Ta võttis eelmisel nädalal maha ühe pika tara ning saagis postid juppideks ja pakkis kottidesse. Puitu oli rohkem, kui meil siin vaja läheb, ja mõned vanainimesed on selle eest tänulikud. Kuna jõulud on nii lähedal, kutsuti teda igal pool sisse teed jooma ja kodus küpsetatud asju maitsma.” Paus. „Või tibakest kangemat kraami.”
„Kas ta oli koju jõudes purjus?”
„Mitte purupurjus,” ütles naine, „kuid joonud ta oli. Sa ju tead, kuidas sellega praegusel aastaajal on.”
Perez noogutas. Ta teadis, kuidas sellega on. Ja teadis, kuidas olid lood Archiega – tibakesest kangemast ei öelnud ta iial ära. „Kas sa oskad anda mulle nimekirja kõikidest, kelle juures ta käis?”
„Muidugi.” Vaila pöördus hetkeks ära ja Perez arvas, et mehe surm on nende üksikasjade mõjul talle pärale jõudmas. Ent sellest oli raske aru saada ja kui naine Jimmyle uuesti otsa vaatas, oli
tema nägu ikka veel tundetu ja tardunud. „Me sõime varakult õhtust ja olime kõik koos laua taga. See oli Iainil esimene poolaasta Kirkwallis internaadis elada ja oli tore ta vahepeal vähemalt mõneks nädalaks koju saada.”
Suurem osa Westray lapsi elas pärast Pierowallis põhikooli
lõpetamist nädala sees Kirkwallis kooli internaadis. Perezi lapsepõlves Fairi saarel oli see niisamuti ja ta pidi hakkama õppima Lerwickis Andersoni keskkoolis, kuigi tema oli sunnitud kodust lahkuma veelgi nooremana ehk üheteistkümneselt. See oli üleminekuriitus, mida mõnel lapsel oli raskem läbi teha kui teistel.
„Kuidas tal läheb?”
„Paistab, et hästi. Ja aitäh sulle ja Willow’le, et te tema eest hoolitsete.”
Nad olid sõidutanud poisi mõne korra Harraysse teed jooma ning viinud ta filme vaatama ja muusikat kuulama. Iain oli kõva pillimees ja üksjagu edev. Oma east natuke noorema olemisega.
„Pole tänu väärt. Ta on mõnus poiss.”
„Oh, olgu, Lawrie on vaikne tüüp, kuid Iain võib vahel pisut pööraseks keerata.” Perez teadis, et teistsuguses olukorras oleks Vaila võinud kiindunud naeratuse saatel lisada: „Nagu isagi.” Praegu aga ei olnud pisarad kuigi kaugel.
„Kuidas Archie söögilauas oli? Kas sa märkasid tema juures midagi ebatavalist?”
Järgnes hetk vaikust, millele tegi lõpu saare kohal tiirutav väikelennuk. Kui doktor Grieve jõudis varajasele reisile Aberdeenist Orkney peasaarele, siis on ta selles lennukis. Ellie teab lennuväljale vastu sõita.
„Archie oli rahutu,” ütles Vaila. „Kuid ta oli terve päeva niisugune olnud. See tuli tuulest ja jõulupühade lähedusest. Ta suhtus jõuludesse nagu laps. Ta armastas viimset kui üht nendeks valmistumise minutit. Mina arvasin, et sellise ilmaga me jääme majja, laseme poistel mängida, vaatame ise kamina ees mõnda filmi ja võib-olla joome kahe peale ka pudeli veini. Veedame veidi aega täiskasvanute moodi.”
„Tema otsustas siiski jälle välja minna?”
„Nojah, ta oli leppinud mõne poisiga kokku kohtumise
Pierowalli baaris, aga ei kavatsenud olla ära rohkem kui tunni või kaks. Ta oli kindlalt otsustanud minna. Mulle ei meeldinud mõelda, et ta sõidab pärast napsitamist autoga koju, kuid sa ju tead, Jimmy, kuidas on sellega lood väiksematel saartel, kus ei ole enam kohalikku politseid.” Korraks sähvatanud muie laskis üürikeseks hetkeks näha endist Vailat.
„Kas te tülitsesite? Sest miks ta ei jäänud sinu ja poiste juurde, vaid läks meelsamini semudega rüüpama?”
„Ei tülitsenud!” Vaila silmitses teda kohkunult. „Jimmy, mida sa õige mõtled? Et ma läksin talle järele sinna, kuhu ta iganes läks, ja tapsin ta? Iseennast leseks tehes ja lapsi isata jättes. Kas sa arvad tõepoolest, et ma oleksin selleks võimeline?”
Perez pööras pilgu ära. „Anna andeks,” lausus ta. „Ma rääkisin sulle, et esitatakse küsimusi.” Vaikus. „Neid esitada on mulle väga vastumeelne. Kas sa mõistad seda?”
Vaila noogutas põgusalt, ent Jimmy ei saanud päris hästi aru, kas ta ikka mõistis.
„Räägi edasi. Mis seejärel juhtus?”
„Kui laud oli koristatud, muutusin ka mina natuke rahutuks. Poisid on nüüd muidugi nii vanad, et neid tohib üksi jätta, nii et ma arvasin, et lähen talle baari vastu. Ma võiksin juua koos nendega ühe klaasikese ja ta siis koju sõidutada.”
Ja kanda hoolt selle eest, et ta mõistust peast ei jooks ega ter veks õhtuks välja ei jääks, mõtles Perez. Või kusagil kraavi ei sõidaks. Ta ei öelnud midagi ja ootas, et naine jätkab.
„Aga teda ei olnudki seal.” Nüüd nägi Vaila vaeva, et mitte enesevalitsemist kaotada. Ta piirdus tõsiasjadega ning tema hääl oli ilmetu ja külm. „Sõbrad olid teda oodanud, kuid ta ei tulnudki.”
„Kus tema auto oli?”
„Esialgu ma autot sinna jõudes ei märganud. Kui ma hiljem vaatama hakkasin, siis nägin ma siiski, et auto seisab Pierowallis
hotelli läheduses. Baaris viibijatest ei olnud keegi teda näinud. Ma püüdsin teda mobiiliga kätte saada, kuid levi võib siin alt vedada, mistõttu ma helistasin kõikjale, kus ta võis olla. Annie ja Bill hotellist aitasid mind ning kolme peale me helistasime lõpuks läbi saare kõik majad. See võttis üksjagu aega. Ja siis helistasin ma sulle.”
Perez teadis, mis seejärel aset leidis. Ta jättis Willow’le kirjakese, kattis tukid koldes tuhaga, et need kauem hõõguksid, ja jõudis pärast tormiharja möödumist päästjate paadiga Westrayle. Paadivanem võttis seda kui õppesõitu, ent pani ta lihtsalt Rapnessi kaile maha ja tõttas Orkney peasaarele tagasi. Vaila oli talle vastu tulnud ja oodates ilmast hoolimata autost väljunud. Ta kandis kummikusäärteni ulatuvat erekollast vihmamantlit ja seisis ärevusest hullununa sadamasillal laterna all, mis ta ülalt langeva valgusega üle ujutas.
„Jimmy, kogu saar on teda otsinud, aga ta oleks otsekui õhku haihtunud.”
Perez ei teadnud, mida öelda või kuidas teda lohutada. „Saar on suur,” kostis ta viimaks. „Juba ainuüksi põhjatipus on palju kohti, kus ta võib ennast varjata.”
Tuul vakatas nagu võluväel ja täiesti ootamatult just sel ajal, kui nad kail seisid. Loodest tulnud külm front oli neist üle läinud ning äkitselt ja dramaatiliselt hõrenenud pilvede vahelt paistis kuu. Perez nägi valge liivaranna kaart ja seda maja, kus üliõpilased olid palju aastaid tagasi pidutsenud. Kõik oli pärast vihma teravate piirjoontega ja puhas ning monokroomne nagu nukker must-valge foto.
Ta käskis Vailal koju poiste juurde minna. „Archie võib ju lõppude lõpuks tagasi jõuda looga mingisugusest seiklusest ja sina pead siis kohal olema. Mina hakkan koos teistega otsima.”
Seejärel uitas Perez sellel kummalisel maastikul ringi, soovides ühtaegu nii pääseda Vaila kabuhirmu ja temast sädemetena pritsiva painava pinge eest kui ka lootes, et ta siiski leiab Archie. Ta alustas Pierowallist, kuhu oli jäetud Archie auto, ja jõudis
mööda jalgrada edasi minnes välja Grobusti laheni. Taevas oli nüüd täiesti selge ja tähti täis, kuu aga tohutu suur, kuid mitte veel päris ümmargune. Ta peatus tahes-tahtmata minutikeseks, et taeva ilu imetleda, ning nägi pilku sisemaa poole vana väljakaevamiste koha suunas heites kilepalakal lamavat Archiet, kes oli selles mahedas valguses nagu mingisugune varju heitev kahvatu tomp mustaval merel. Selle tombu kõrval lebas ristkülikukujuline karjäärist murtud kivi. See ei olnud uusaja ehitustellisest kuigivõrd suurem, ent mingisugune juhuslikult rannast maast võetud kivitükk see ilmselgelt polnud.
Ta jooksis ebaühtlasel maapinnal komistades ja ühtaegu nii hirmu kui ka kergendust tundes Archie poole ning lootis näha mõnda elumärki. Siis aga valdas teda õudus, sest mees oli ilmselgelt surnud, ja ta silmitses taskulambi valgel lähemalt seda kivi. Ta nägi sellel mitte meisliga tehtud, vaid kivisse toksitud korralikke spiraaljooni. Ta oli seda kivi varem näinud Westray pärandikeskuses. See oli üks kahest nooremast kiviajast pärit samalaadsest leiust. Oli üks Westray lookividest.