Seisan kaksikute toa ukseavas ja vaatan läbi võrevoodite vangikongi meenutavate pulkade, kuidas nad magavad, rahulikud ja ilmsüütud. Tuba kümbleb öölambi pehmes oranžis kumas. Mööbel ummistab tuba, seda on toa väiksust arvestades ilmselgelt liiga palju. Võrevoodid: üks vana, üks uus. Mähkimislaud ja mähkmepakkide virnad. Raamaturiiul, mille me koos Mattiga juba väga ammu ise kokku panime. Selle riiulid on kaardus suurest hulgast raamatutest, mida võiksin kahele vanemale lapsele peast ette lugeda ja mida olen lubanud rohkem lugeda ka kaksikutele, jätkuks selleks vaid aega. Kuulen trepil Matti samme ja mu pihk tõmbub mälupulga ümber krampi. Kõvasti, otsekui võiks see piisavalt tugeva pigistamise korral haihtuda. Kõik muutuks taas endiseks. Viimased kaks päeva oleksid ära kustutatud otsekui halb unenägu. Aga see on endiselt alles: kõva, tugev, tõeline. Koridoripõrand kriuksub nagu ikka. Ma ei pööra end ringi. Mees läheneb mulle selja tagant, astudes nii lähedale, et tunnen ta seebi, ta šampooni, tema lõhna, mis on alati kummaliselt trööstiv olnud ja mis nüüd ta mingil veidral põhjusel veel võõramaks muudab. Tajun ta kõhklemist. „Kas me saaksime rääkida?“ küsib mees. Ta kõneleb vaikselt, kuid hääl on ometi piisavalt vali, et Chase end liigutaks. Poiss ohkab läbi une ja rahuneb siis taas, keras, otsekui end kaitstes. Ma olen alati arvanud, et ta sarnaneb väga isaga: need tõsised silmad, mis kõike tähele panevad. Nüüd küsin endalt, kas ma teda kunagi üldse päriselt tundma õpin, kas temagi suudab hoida nii ränki saladusi, et need suudavad kõik talle lähedased inimesed lömastada.
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.