1 OLI SUUR REEDE. Kevad oli sel aastal hiline. Jää polnud veel
sulanud, tumedas vees ujusid lahtised pangad. Politsei vaneminspektor Kristoffer Bark oli oma Camry Hampetorpi kämpingu juurde parkinud ja kõndis looduskaitseala suunas. Eespool lähenes sadamale Vinö praam. Ta tõstis käe päikesevarjuks ja tundis, kuidas pisarad silma tulevad. Viis aastat oli ta piki Hjälmareni kallast kõndinud. Kilomeeter kilomeetri haaval otsinud midagi, mis aitaks mõista tema tütrega juhtunut. Politsei oli uurimise peatanud, ehkki Kristoffer oli teinud selle jätkamiseks kõik mis tema võimuses. Ta ise oli senikaua ukselt uksele käinud, kuni oli rääkinud iga kinnistuomanikuga piirkonnas, kus keegi võinuks tema tütart näha, kontrollinud iga jälge, iga tähelepanekut. Oli püüdnud üles otsida paadiomanikke, kes võisid viis aastat tagasi ööl vastu suurt reedet järvel olla. Rääkinud kõigiga, kes olid piirkonnas viibinud. Politsei oli tuule suuna välja arvestanud ja traginud, laibakoerad paatides. Tulemusteta. Järv oli sogase veega, kuid madal. Tragiti isegi Hjälmareni keskel. Vabatahtlikud olid abiks olnud. Kodukaitse oli kõigest väest pingutanud. Kui nemad otsingud lõpetasid, oli Kristoffer palunud abi ühingult Missing People. Nüüd olid kõik loobunud, kõik peale tema enda ja Börje Hanssoni. Pensionil olev kolleeg, kes oli Vera kadumise uurimist juhtinud, elas ise Hampetorpis, kalurikülas, mis asus Örebro linnast pisut rohkem kui kolmekümne kilomeetri kaugusel. Börje oli Kristofferile tolle rännakutel mööda järvekallast aeg-ajalt seltsiks. Aga mitte täna, Vera kadumise viiendal aastapäeval. Mitte suurel reedel. 5