1 OLI SUUR REEDE. Kevad oli sel aastal hiline. Jää polnud veel
sulanud, tumedas vees ujusid lahtised pangad. Politsei vaneminspektor Kristoffer Bark oli oma Camry Hampetorpi kämpingu juurde parkinud ja kõndis looduskaitseala suunas. Eespool lähenes sadamale Vinö praam. Ta tõstis käe päikesevarjuks ja tundis, kuidas pisarad silma tulevad. Viis aastat oli ta piki Hjälmareni kallast kõndinud. Kilomeeter kilomeetri haaval otsinud midagi, mis aitaks mõista tema tütrega juhtunut. Politsei oli uurimise peatanud, ehkki Kristoffer oli teinud selle jätkamiseks kõik mis tema võimuses. Ta ise oli senikaua ukselt uksele käinud, kuni oli rääkinud iga kinnistuomanikuga piirkonnas, kus keegi võinuks tema tütart näha, kontrollinud iga jälge, iga tähelepanekut. Oli püüdnud üles otsida paadiomanikke, kes võisid viis aastat tagasi ööl vastu suurt reedet järvel olla. Rääkinud kõigiga, kes olid piirkonnas viibinud. Politsei oli tuule suuna välja arvestanud ja traginud, laibakoerad paatides. Tulemusteta. Järv oli sogase veega, kuid madal. Tragiti isegi Hjälmareni keskel. Vabatahtlikud olid abiks olnud. Kodukaitse oli kõigest väest pingutanud. Kui nemad otsingud lõpetasid, oli Kristoffer palunud abi ühingult Missing People. Nüüd olid kõik loobunud, kõik peale tema enda ja Börje Hanssoni. Pensionil olev kolleeg, kes oli Vera kadumise uurimist juhtinud, elas ise Hampetorpis, kalurikülas, mis asus Örebro linnast pisut rohkem kui kolmekümne kilomeetri kaugusel. Börje oli Kristofferile tolle rännakutel mööda järvekallast aeg-ajalt seltsiks. Aga mitte täna, Vera kadumise viiendal aastapäeval. Mitte suurel reedel. 5
Uurimine peatati kaks aastat tagasi seoses sellega, et Börje läks pensionile. Enamik arvas vist, et Vera uppus nagu ka samas paadis olnud Matilda. Kristoffer ei suutnud ilma asitõenditeta selle mõttega leppida. Kui oled terve oma täiskasvanuelu tegelenud raskete kuritegudega, tulevad pähe muud mõtted. Kristoffer tahtis kõik võimalused lahti hoida – kõik peale ühe. Uurimise ajal oli Börje küsinud, kas Kristoffer ei arva, et see võis olla enesetapp. Tema oli kõhklematult eitava vastuse andnud. Veral oli kõik, mille nimel elada, võib-olla ootas ta isegi armastusest sündivat last. Tõigaga, et Vera on surnud, kavatses Kristoffer leppida alles siis, kui on tema elutut keha oma silmaga näinud. Mitte senikaua, kui on olemas kas või imetilluke võimalus, et Vera on elus. Tema tütar jääb ka kõige raskemates olukordades ellu. Ta sündis kaks kuud enne õiget aega, elas üle tüsistustega kopsupõletiku ja lõhkenud pimesoole. Vera armastas elu. Miski ei viidanud, et ta oleks otsustanud sellest vabatahtlikult lahkuda. Mitte suurel neljapäeval oma tüdrukuteõhtul, kui vaiksel laupäeval ootas ees uhke pulmapidu. Paljugi rääkis uppumise kasuks. Aga kus siis laip on? Loomulikult olid tema mõtted ka teisi radu käinud. Vera võis olla ise otsustanud oma pulmast jalga lasta, kui nad Rasmusega tülli läksid. Ent Rasmus oli seda eitanud. Vera võis ära viia ka mõni oma või võõras inimene või kamp. Aga ükski röövija polnud endast elumärki andnud ja lunaraha polnud nõutud. Kristoffer oli rääkinud kõigi Vera tuttavatega, võttes aluseks tütre mobiilis ja arvutis olnud kontaktid ning kirjutuslaua kõige alumises sahtlis olnud aadressiraamatu. Oli rääkinud Vera klassikaaslaste, õpetajate ja tüdrukutega, kellega Vera jalgpalli mängis. Kuid kõik jäljed lõppesid seal ja siis, viis aastat tagasi ööl vastu suurt reedet. Ajapikku oli Kristoffer kõikunud kahe mõtte vahel: et Vera uppus või et keegi päästis ta ja viis minema. Kui Kristoffer nüüd viiendat aastat järjest piirkonnas ringi käis ja järve ümbruses elavaid inimesi tülitas, nägi ta, kuidas see nende tuju ära rikkus. Ent ta pidi teada saama, kas kellelegi on midagi uut pähe tulnud. Nemad muidugi mõtlesid, et ta on peast segi läinud. Ta oli 6
kuulnud, et teda kutsutakse hulluks politseinikuks, ja võib-olla ta seda oligi – murest segi läinud. Mööda järvekallast kõndides oli ta ohjad lõdvaks lasknud ega valitsenud ennast. Nad olid kuulnud teda raevus kisendamas ning näinud teda tundmatut vaenlast jalgadega tagumas, kuni ta maapinnale kokku vajus ja nutma puhkes. See oli ventiil, mida ta vajas, et mitte ise põhja minna. Järvelt puhuvad jääkülmad tuuleiilid hammustasid põski ja näpistasid kõrvu. Kristoffer tundis, kuidas külm poeb mantli alla, tungib läbi riiete palja ihuni. Ta lisas sammu ja hakkas sörkima, et sooja saada. Tema pea kohal kiljus mingi merelind ja tegi pilliroopuhmaste kohal kaari, enne kui järve kohale lendas. Tuul tugevnes. Kui ta silmad kinni pani, nägi ta ikka veel Vera nägu. Tema tumedate ripsmete ja kulmudega elavaid hallikassiniseid silmi. Suurt rõõmsat suud. Oma õlgadeni ulatuvaid heledaid juukseid kandis Vera tihti sõlmes või hobusesabas. Kogu lapsepõlve oli ta jalgpalli mänginud ning Kristoffer oli tihti tüdrukuid võistlustele sõidutanud, jälginud väljakul siia-sinna õõtsuvat juuksetutti. Ta oli kuulnud neid tagaistmel saladusi sosistamas ja itsitamas, rõõmust juubeldamas ja mõne konflikti pärast tusatsemas. Vera oli olnud kahekümneaastane, kui ta kadus. Tegelikult liiga noor, et abielluda. See oli olnud ka nende viimase tüli põhjus. On täielik lollus valida elukaaslast vanuses, kus inimene on möllavate hormoonide meelevallas, kogemusteta ja igatseb kodunt minema kolida. Kristoffer oli noominud nii Verat kui ka Rasmust, kes oli seitse aastat vanem. Öelnud, et nad peavad mõistuse pähe võtma ja asja üle järele mõtlema. Rasmus oli tagasihoitud vihast näost tulipunane olnud, ent lasknud Veral nende mõlema eest rääkida. Aga kuule, isa. Sina abiellusid ju ka noorelt ja olid kahekümne viiene, kui mina sündisin. Ning tema oli tütrele vastanud: Ja vaata, mis sellest välja tuli! Ma olin liiga noor, et olla isa. Sa ei oota ju ometi last? Inimene ei pea sellepärast abielluma, et last ootab, oli Vera kergelt muiates vastanud ja otsesest küsimusest kõrvale põigelnud. Ilmselt 7
ei saa Kristoffer iialgi vastust teada. Ka Rasmus ei teadnud. Vera polnud talle öelnud, et last ootab. Polnud ka naistenõuandlasse aega kinni pannud. Umbes aasta pärast Vera kadumist oli Rasmus uue tüdrukuga kohtunud. Ta oli saanud tööd Londonis ühes firmas, mis tegeles müüjate värbamisega, ja talle paistis seal meeldivat. Kristoffer seisatas ja soojendas nägu pihkude vahel. Pisarad kipitasid laugude taga. Raske oli öelda, kas kõhuvalu põhjuseks olid jooksmisest tingitud pisted või tuttav pakitsus rinna all, mida ta tavaliselt Verale mõeldes tundis. Kristoffer oli rohkem kui tuhat korda mõelnud sellele, mis viis aastat tagasi suurel neljapäeval juhtus. Saatuslik tüdrukuteõhtu oli alanud suure neljapäeva õhtul ja lõppenud suurel reedel katastroofiga. Vera südamesõbranna Matilda oli asja korraldanud nii, et nad said olla tema vana vanemate majas Hampetorpis. Sven ja Rita olid selleks ööks ühte teise majja läinud. Kristoffer tundis neid palju aastaid, ta oli Verat Matilda juurde viinud, kui too koolivaheaegadel vanavanemate juures oli. Vera tüdrukuteõhtu oli alanud linnas, seal olid ainult tüdrukud. Siis sõideti Hampetorpi ning hiljem liitusid seltskonnaga Rasmus ja tema semud. Peolised olid terve õhtu ja öö majas olnud. Sõprade sõnutsi oli meeleolu olnud rõõmus ja ülemeelik. Vera ja Rasmus olid tantsinud, kui Vera äkitselt millegipärast õue tormas, paadisadamasse jooksis ja päramootoriga plastpaadi võttis. Matilda oli püüdnud teda takistada, ja kui ta ei suutnud Verat peatada, oli ta temaga koos paati läinud. Rasmus ja paar kutti olid neid näinud ja natuke maad taga ajanud, kuid olnud liiga purjus, et neid kätte saada. Reede hommikul oli Sven juhtunust midagi teadmata paadiga järvele läinud. Tema ja Börje olid kahekesi võrgud sisse lasknud. Kuid Börje polnud jaksanud temaga koos neid nõudma minna. Sven leidiski veest kummuliläinud paadi ja oma lapselapse Matilda elutu keha. Too oli veepinnale kerkinud nagu hõljuvate roostepunaste juustega magav ingel. Kristoffer oli algul arvanud, et Matilda on verine, ent tolle keha oli pealtnäha vigastamata. Kohtuarsti aruande kohaselt oli 8
tüdrukul 2,1-promilline joove ja surma põhjuseks uppumine. Vee temperatuur oli olnud pluss viis kraadi. Sõprade jutu järgi olnud Vera sama purjus kui sõbranna. Need, keda põrgusegu maha ei niitnud, tunnistasid, et jõid Hallands fläderit*, odavat viina, Jägermeistrit ja seda, mis tolmuse pirnilikööripudeli põhjas alles oli. Mingeid muid uimastavaid aineid ei tuvastatud. Kristoffer tõmbas hinge, enne kui rühkis edasi mööda rada, mis viis maja juurde, kus tüdrukuteõhtu viis aastat tagasi toimus. Pärast seda tüdrukuteõhtut oli ta kaks korda Sveni ja Rita juures käinud. Esimest korda suure reede hommikul, kui teada sai, et Vera ja Matilda on kadunud, ja teist korda koos Börjega, kui nad paar aastat hiljem kohvi jooma kutsuti. Maja, kus Sven ja Rita elasid, oli punane ja valge verandaga, hästi hoolitsetud aias olid ilupõõsad ja sillutatud teerajad ning väike tiik. Väravakaare sügisestest kaunitest punastest roni roosidest olid alles vaid okkalised raagus oksad. Kristoffer aimas õhukeste kardinate taga liikumist. Ilmselt on nad kodus. Nendel kordadel, kui Rita oli aias, oli ta teinud näo, nagu ei näeks Kristofferit, et mitte tollega rääkida. Aja jooksul oli Kristoffer teda ümbritsevatele inimestele niisugust mõju avaldanud. Inimesed vältisid teda ja tema leina, otsekui oleks see mingi ohtlik nakkus. Sven ja Rita ise leinasid oma lapselast Matildat. Küllap nad arvasid – täpselt nagu Matilda vanemadki –, et tema surm on Vera süü. Ent nad käitusid siiski korrektselt ja teretasid, kui Kristoffer juttu alustas. Kristoffer läks mööda kruusateed edasi. Sveni ja Rita kõrval majas oli kuni paari aasta taguse ajani elanud pensionärist õpetajanna Hedda. Ilus valge veranda ja avara järvevaatega majake. Kui Vera kadus, oli Hedda just pärast reieluukaela murdu haiglast koju saanud. Tema pojatütar Denise oli seal olnud ja teda igapäevastes toimingutes aidanud ning saanud maja pärandiks, kui Hedda siitilmast lahkus. * Piiritusejook, millele on lisatud leedripuu koort, köömneid ja kaneeli. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
9
Kristoffer seisatas ja süvenes vaatepilti. Sissesõiduteele oli pargitud beež vanema mudeli Golf. Trepp vajas parandamist ja maja järvepoolne külg värvimist. Majaseina ääres oli kollane süst. Trepil oli kaelarihm ja kõige alumisel astmel söögikauss. Ilmselt on Denise´il koer või siis on see odav investeering murdvaraste eest kaitsvasse rekvisiiti. Patrullteenistuse kolleegide sõnutsi on murdvargaid, kellel on nimekiri majadest, kus on koerad, sest noid kardetakse rohkem kui alarmi. Kristoffer läks edasi praamisadamasse. Vinö praam oli just sildunud ja sealt sõitis maha kümmekond autot. Ta läks üle asfalteeritud platsi, möödus avalikest tualettidest ja keeras suletud jäätisekioski taga ranna äärde ning läks natuke maad edasi looduskaitseala poole. Maapind oli pärast tema viimast siinkäiku pehmemaks muutunud. See oli märg, ning tundes, et madalates kingades saavad sokid märjaks, soovis ta, et oleks hoopis kummikud jalga pannud. See pilliroopuhmastest ümbritsetud väike erarand asus mõnesaja meetri kaugusel sillast, kust Vera oli plastpaadi võtnud. Kristofferi selja taga oli lagunenud maja ja mõni veel hullemas seisukorras kõrvalhoone. Ta läks veel natuke maad edasi ja peatus. Liiva sees, pooleldi valge linnusule varjus oli midagi. See püüdis päikesekiire kinni ja läikis tuhmilt. Kristoffer kükitas ja puudutas eset. Käed värisesid külmast ja innust. Ta nägi hõbedakarva metallist kooruva värviga juukseklambrit, millel oli tuhmidest plastpärlitest linnu kujutis. Käed värisesid, kui ta selle üles võttis, taskusse pistis ja pilgu üle ümbruse libistas. Veral oli olnud niisugune juukseklamber. Kristoffer kaevas paljakäsi jääkülmas liivas, et veel midagi leida. Kas Vera oli oma kadumise ööl seda klambrit kandnud? Kristoffer polnud kindel. Nad olid ta talle ainult öösärgi selga andnud ja loori pähe pannud. Millega loor kinnitatakse? Juukseklambriga. Kristoffer oli Vera sõpradele Facebooki grupi loonud, nendele, kes jaksasid veel tema küsimustele vastata. Ta peab teada saama, kas Veral oli kadumise ajal see klamber juustes. Samal ajal adus ta, et tema tegevus on hullumeelsus. Kui ta oma leiust räägiks, ei 10
võtaks ükski kolleeg seda tõsiselt. Oma käikude ajal oli ta kogunud suure hulga asju. Sääraseid, mis tema arust võisid olla otsustava tähendusega või siis sulaselge rämps, nagu kaotatud king, huulepulk, peegel, katkine rinnahoidja ja bikiinide alumine osa, mille sünteetiline kangas oli ilma ja tuule käes lagunenud, ning katkine plastpudel, milles oli olnud Verale meeldinud apelsinimahl. Kristoffer kaevas edasi, kuni käed külmast kangeks ja tuimaks muutusid. Tuul oli tugevamaks läinud. Tõusnud kiiresti, nagu Hjälmarenil ikka, ja lained rullusid üha kaugemale kaldale, kus ta kükitas. Pilliroopuhmad painutasid kaeblikult päid, sahisesid ja sosistasid. Teadmatus sellest, mis Veraga juhtus, muutis ta jõuetuks, ähvardas teda lämmatada. Ta tõusis püsti ning karjus tormile ja lainetele vastu. „Vera, ma leian su üles!”
2 DENISE GROTH JALUTAS suure reede hommikul koeraga. Tuul
oli vali ja Hjälmarenil olid kõrged lained. Ta peatus ja kuulatas. Läbi tormi kostis inimhääl, mis viis ta mõttele, et keegi on ohus. See polnud selge appihüüd, rohkem nagu raevunud möire, tugev mehehääl. Denise polnud vapper, kuid koos koeraga julges ta ligemale minna. Ta läks mööda rada randa ja kuulatas hirmunult häält, mis sumbus ja vaibus. Järsku krabises midagi järveäärses pilliroos. Koer urises tuhmilt ja hakkas haukuma, kui viiekümnendates aastates tugeva kehaehitusega mees Denise poole tuli. Mees oli kindlasti üle meeter üheksakümne pikk ja vahtis Denise’i, nagu näeks tonti. Tuhkblondid juuksed katsid osaliselt mehe näo, kui tugev tuul need ettepoole puhus. Mehe hallikas siniste silmade pilk oli metsik ja kurb ühekorraga, kõrvad ja põsed külmast punased. Denise tundis mehe ära. Mees oleks pidanud 11
tedagi tundma, sest ta oli aidanud mehe tütart otsida. Ent teretamise asemel keeras mees koera nähes järsult paremale. Tema sammud olid sõjakad. Denise nägi, et mees on ärritatud. „Kas midagi on juhtunud? On keegi ohus?” hüüdis Denise mehele järele, kuid tuul ja randa rulluvate lainete müha summutasid tema heleda hääle. Mees ei vastanud, ei keeranud isegi ringi. Kristoffer Bark otsis ikka veel oma kadunud tütart. Tolle nimi oli Vera. Mees oli politseinik, kes ei lõpetanud kunagi otsimist, ei lõpetanud iialgi küsimist. Ta oli ka varem paar korda vanaema majas käinud, kui too kaks aastat tagasi veel elus oli. Siis oli mees küsimusi esitanud, tundnud ennast valitsev ja rahulik, kuid ometi olid küsimused Denise’il viimaks pea valutama pannud. Nüüd oli Kristoffer Bark nagu raevunud metsloom. „Küll on hea, Saba, et sa mul olemas oled.” Denise surus sõrmed oma labradori heledat roostevärvi kasukasse ja pöördus tagasi vanaemalt päritud majja, kus ta oli lapsena veetnud kõik suved. Kui pärandivaidlus õde Isabelliga kaks aastat tagasi lahenes, võttis Denise maja üle. Testamenti ei olnud, ja Hedda poeg, keda enam elavate kirjas ei olnud, oli olnud üksnes Denise’i ja tolle juba viieaastaselt surnud kaksikõe isa. Isabellil oli teine isa. Hedda oli õdesid ühtemoodi kohelnud ja ilmselt arvanud, et pärast tema surma jagavad nad võrdselt. Aga kuna midagi polnud kirja pandud, kuulus kogu pärandus puhtjuriidiliselt Denise’ile. Mõnikord vaevas teda sellepärast südametunnistus ja suhted Isabelliga olid endiselt jahedad. Denise tundis ennast pisut üksildasena, ent Albert tuleb lihavõttepühade ajal siia. Nad saavad kolm ööpäeva teineteise seltskonda nautida. Ta oli Alberti järele nii väga igatsenud. Võib-olla on kirgliku suhte taga peituv saladus ise põhjuseks, et teineteist taga igatsetakse. Albert töötas nädala sees Soomes ühes ettevõttes, mis vajas tema logistikuoskusi, ning tal oli Örebro kesklinnas ühetoaline korter, mille ta kavatses üles öelda, kui nad koos Denise’i majja kolivad. Börje, Alberti vana isa, kes oli pensionil politseinik, elas samuti Hampetorpis. Suhe Albertiga oli alles nii värske, et nad polnud tema isale veel midagi öelnud. 12
Denise peatus ja murdis raja äärest närbunud lillevarre. Ta hoidis kuivanud taime halliks tõmbunud taeva taustal ja silmitses seda. See oli oma lihtsuses ilus, kui närtsinud lehed ära võtta ja kuprad alles jätta. Tekstiilikunstnikuna võis ta töötada ükskõik kus, kui oma mustrite kavandid välja võttis. Jätta maha ühetoaline korter Stockholmis ning elada kevadel ja suvel suvilas, see oli suurepärane võimalus materjali koguda. Kui ta maja ära remondib, võiks ehk Stockholmi-elamise maha müüa ja siia kolida. Denise oli Albertiga kohtunud üle kolme kuu tagasi Örebro lossis kolmekuningapäeva ballil. Oli lumetorm ja rongiliikluses valitses kaos. Ent Denise’il oli õnnestunud Stockholmist Örebrosse tulla, et külastada ühte klaasikaaslast, kellega ta oli Facebooki kaudu tutvust uuendanud. Nad olid koos ballile läinud. Kolmekuningapäev oli olnud maagiline. Lossiõue viivat teed valgustasid vallikraavi tumedas vees peegelduvad tulelondid. Õues leegitsesid lõkked ja tõrvikud. Denise läks mööda Elgelbrekti*-aegseid siledaks kulunud kivitreppe peokorrusele. Ta oli just üleriided seljast võtnud, kui Albert ta tantsima palus. Sellest saadik, kui nad viimati kaks aastat tagasi jaaniõhtul olid kohtunud, oli Albert kõvasti muutunud ning nägi ideaalselt istuvas smokingus tõeliselt peen välja. Sirged tumedad juuksed olid lühikeseks lõigatud ning ta oli endale habeme kasvatanud. Kerge kõõrdsilmsus, mida Denise tal lapsepõlvest mäletas, oli lihtsalt võluv. Nina oli sirge, lõug kindlate joontega ning huulil lai naeratus. Denise’ile oli Alberti juures alati meeldinud mehe tasane, mõnikord mustavõitu huumor. Albert ei lasknud teda terve õhtu silmist ning tema suudlus tantsupõrandal tõotas võimalusi. Denise sai komplimente oma punase kleidi, peene soengu ja hiljem hotellitoas kauni rukkilille sinisest siidist aluspesu eest. Kui ta ütles, et see on tema enda õmmeldud, oli Albert pisut õrritavalt naeratades seda eriti hoolega vaadanud, rõivatükke uurinud ja puurinud ning tahtnud näha õmbluste pahupoolt, et kontrollida, kas need on ikka korralikult * Saksa päritolu Rootsi aadlik, 1434–1436 toimunud talurahvamässu ehk Engelbrekti ülestõusu juht.
13
tehtud. Siis juhtus kõik see, millest Denise oli jõudnud tantsu põrandal veedetud tundide jooksul unistada. Ta oli mõnusalt jommis. Albert oli imeline armastaja. Jennie sai muidugi pahaseks, et Denise ballil temaga ei olnud ja koos koju ei tulnud, nagu nad olid kokku leppinud. Kõige hullem oli koeraga. Denise jättis Saba Jennie juurde, ilma et oleks helistanud. Südametunnistus piinas teda, aga mida ta oleks siis pidanud tegema? Ta oli seal ja siis paugupealt armunud ning unustas aja ja ruumi. Õhtust söömata ja välja minemata veetsid nad Stora hotelli kaheinimesevoodis kaks ööpäeva. Hotell oli peen ja paljude saladuste poolest kuulus. Räägiti, et lossist viis salakäik, pime tunnel, Svartå vee alla. Albert ajas talle Valge Daami müüdiga hirmu nahka. Kes ta oli? Õnnetu naine, kes pandi vastu oma tahtmist mehele. Kui pulmapidu hakkas läbi saama, läks ta enne meest hotellituppa. Külalised arvasid, et ta seab ennast ööks valmis, aga temal oli teine plaan. Et pääseda pulmaöö piinast ja ühteheitmisest mehega, keda ta põlgas, võttis ta endalt elu. Kui joobnud mees tuppa tuli, nägi ta, et naine ripub kahhelahju siibri küljes. Jäta järele! Denise mõtles tahtmatult Verale, kes ei jõudnudki pruudiks saada. Ta nägi Alberti jutu ajal vaimusilmas Vera nägu. Kui tuli on kustunud ja sa tunned näol külma tuuleiili, on see tema hingeõhk. Kui su rinnus miski rõhub ja sa hirmunult üles ärkad, surub tema sind vastu madratsit, on vihane, et surm oli ainus pääsetee. Vaata hommikul peeglisse, võib-olla on sul sinikad kaela peal. Jäta järele, sa ajad mulle hirmu peale. Ma kaitsen sind kõikide kurjade vaimude ja pahade inimeste eest, kui sa lubad, et oled igavesti minu oma. Denise naeris, ent Albert ei teinud nalja. Ma mõtlen seda tõsiselt. Ma olen ühe korra kaotanud selle, keda armastasin. Ma ei taha seda enam iialgi kogeda. Ma ei elaks seda üle. Miks ta su maha jättis? 14
Ma ei taha sellest rääkida. Aga mul on vaja teada, et see on tõeline. Et me oleme nüüd paar. Me oleme paar. Seda öeldes oli Denise tõepoolest nii mõelnud, kuid pärastpoole tulid kõhklused, nagu alati siis, kui ta oli mingi tähtsa otsuse teinud. Miks mina? Mida ta minus näeb? Kui kaua see kestab? Koju jõudnud, laskis Denise kulunud lõvikäppadel seisva vanni kuuma vett täis. Kullakarva värv oli natuke maha koorunud ja pruunid roosteplekid välja paistma hakanud. Sinistes toonides mosaiikpõranda ja oranži pruunide medaljonidega niiskuskindla tapeediga vannituba pärines seitsmekümnendatest. See vajas remonti ja selleks tulnuks laenu võtta. Denise oli niigi piiri peal ja veel üks laen võiks intressi kõrgeks ajada. Stockholmi korteri üür tuleb maksta. Maja kinnisvaramaks on peaaegu 8000 aastas. Kõrge maksustamishind tulenes üksnes vaatest järvele. Maja oli lootusetult vanaaegne, aga see oli tema oma. Ta ei tahtnud Albertilt raha küsida, sest siis arvaks too vahest, et on kaasomanik. Asi ei tohi liiga kiiresti areneda. Tal on vaja aega, harjumaks mõttega, et nad elavad koos. Denise mõtles, et äkki peaks naabri-Svenilt küsima, kas too oskaks arvata, kui palju kõige olulisemad tööd vannitoas maksma võiksid minna. Rita oli öelnud, et tema mees on osavate kätega. Sven oli pensionil töömees, ning tundus, et kui ta paadiga järvel ei ole, vaevavad teda tegevusetus ja rahutus. Denise mõtles judisedes selle peale, mis Sveni tütretütre Matildaga juhtus. Pärast seda, kui too Vera tüdrukuteõhtul uppus, polnud Sven ja Rita enam endised. Varem oli neil tavaks lõbusaid pidusid pidada, nüüd hoidusid nad enamasti omaette. Denise läks magamistuppa, võttis riidest lahti ja pani vannimantli selga. Saba tahtis mängida ja pistis jooksu, üks Denise’i sokk hambus. Niimoodi need sokid kaovadki. Ta ei jaksanud praegu koeraga mürada. Läks hoopis vannituppa, võttis vannimantli ült ja vajus sooja vette. Mõtted rannas kohatud hullust 15
Kristoffer Barkist muutsid ta närviliseks. Sellest on mitu aastat möödas, kui mehe tütar arvati uppunud olevat, ning tema karjus otse tormi, nagu oleks see juhtunud alles äsja. Kas see üle ei lähe? Kas on leina, mis sind iialgi lahti ei lase? Kaksikõele mõtlemine võis teda ikka veel ängistada, ehkki sellest oli nii palju aega möödas. Denise peletas eemale mõtted Kristoffer Barkist ja juurdles hoopis, mida õhtuks süüa teha. Mida suurel reedel süüakse? Oleks ta vanaema Hedda käest küsinud, oleks too öelnud, et ahjulõhet. Traditsiooni kohaselt ei sööda suurel reedel liha, vaiksel laupäeval süüakse samamoodi nagu jõuluõhtul ja jaanipäeval: heeringat ja kartulit – mis selles nüüd küll pidulikku on – ja siis lambapraadi või sinki. Jõulusink, jaanipäevasink ja lihavõttesink. Toidule mõeldes tundis Denise kerget iiveldust. Viimastel nädalatel oli ta olnud harilikust väsinum ning raske oli olnud hommikust süüa. Kolm kuud tagasi oli ta hakanud jälle oma pisikesi tablette võtma ja sellest ajast saadik polnud tal menssi olnud. Üks kahtlus oli juuri ajanud ja kasvama hakanud ning eile oli ta linnas käies rasedustesti ostnud. Vannis lesides hakkas ta arvutama. Nad olid kaitsmata vahekorras olnud ainult kolmekuningapäeva peol. On inimesi, kes näevad aastaid vaeva, et last saada. Kui tõenäoline see on, et ta võis rasedaks jääda? Ta libistas käega üle kõhu. Südametunnistus andis endast märku. Ta oli alkoholi joonud, mitte üksnes klaasikese, vaid pool pudelit või rohkem korraga. Võib-olla sai laps kahjustada. Kuidas ta lapse eest hoolitsemisega hakkama saab? Värsketel vanematel lasub nii suur vastutus, kui nad saadetakse sünnitusmajast koju koos väikese pambuga, millel pole kasutusjuhendit. Pead suutma öösiti üleval olla ja mähkmeid vahetada ja ... neid kuni täiskasvanuks saamiseni üleval pidada. Polnud kindel, kas ta saab Stockholmis tekstiilikunstnikuna edasi töötada. Mis siis saab, kui ta töötuks jääb? Ta teadis, et pärast seda, kui tekstiilifirma ühe teise Smålandis asuva ettevõttega ühines, pole tema töökoht enam kindel. Kvaliteet pole enam nii tähtis. Nüüd on asi tasuvuses, turu tundmises ja pilkupüüdvates toodetes. Tuleb 16
olla kiire ja loominguline. Tema loodud kangamustrid peavad olema müügihitt. Denise šampoonitas juukseid ja loputas neid kiiresti käsidušiga. Ta ei mallanud enam vannis lesida. Nüüd peab see juhtuma, ta peab testi ära tegema, et teada saada. Enne kui ta täna õhtul Albertile jaama vastu läheb, peab tal olema vastus käes, kas ta on rase või ei. Nad olid ainult kolm kuud koos olnud, aga Denise arvas, et tunneb Albertit põhjalikult, sest nad olid lapsepõlves koos mänginud. Loomulikult ei tea ta kuigi palju Alberti teismeeast ega Mariast, naisest, kes hiljem Alberti südame murdis. Denise on ju Albertisse armunud ja tõlgendab kõike tema kasuks. Mees tegi kõvasti tööd, et kindlat majanduslikku põhja alla saada. Ta helistas tihti ja tahtis teada, mida Denise teeb, kellega kohtub. Kas see on märk hoolitsusest või kontrollivajadus? Ei, nüüd on ta tobe. Albert armastab teda ja kavandab neile ühist tulevikku. Ta on kahekümne üheksa aastane Viimane aeg last saada. Albert on suurepärane mees. Temast saab hea isa. Kas Albert tahab lapsi? Denise uskus seda. Albertil on kombeks lastele naeratada ja nendega rääkida, natuke nalja teha. Seda on mitu korda juhtunud. Aga nad pole asjast rääkinud. Denise tuli vannist välja, võttis vannitoa kapist rasedustesti, tegi pakendi lahti ja luges kasutusjuhendi hoolega läbi. Istus siis poti peale ja siristas testiribale.
3 TYBBLE KESKUS polnud suurel reedel sündmuste keskpunkt. Kristoffer Bark parkis auto suletud ICA poe telliskivifassaadi ette,
poel oli olnud ilmselge ökoloogiline kallak. Tema oli olnud truu klient kuni viimase päevani, kui omanik oli sunnitud alla andma võitluses piirkonnas avatud ICA Maxiga. 17
Ent Örebro linnasüdamest paar kilomeetrit eemal võitles Tybble keskus edasi. Kolmekorruseliste majade ridade vahel olid mänguväljakud, taaskasutatavate jäätmete kogumispunktid ja liiga vähe parkimiskohti. Igal õhtul käis otsekui tühja tooli mäng, kus kõik kohtade pärast võitlesid ja keegi alati ilma jäi. Seal oli kaks juuksuritöökoda, hea restoran ning armas kondiitri- ja pagariäri, mida pidas noor naine. Tema tordid ja küpsetised olid kunstiteosed ning saiad kindlasti ühed paremad nendest, mida Kristoffer kunagi söönud oli. Oli hakanud uduvihma sadama. Kristoffer pani autouksed lukku ja hakkas oma Drakenbergsgatanil asuva korteri poole astuma. Luitunud kolmetoaline kolmandal korrusel, lifti ei olnud. Ta oli ikka veel tänu võlgu kolleegidele, kes olid aidanud tal mööblit üles tassida, kui tema ja Ella lahku läksid ning tema koos tollal kaheteistkümneaastase Veraga sinna kolis. Ta oli arvanud, et see korter on ajutine lahendus, kuid kolmteist aastat hiljem elas ta endiselt seal. Inimene teeb plaane, aga asjad ei lähe kunagi nii, nagu kavatsetud. Sa järgid väikseima vastupanu seadust, kuna ei jaksa võtta uut suunda, kui politseitöö nõuab kogu jõu. Ta tõstis pilgu ülespoole ja laskis imepeenel uduvihmal nägu jahutada. Vaatas ringi. Üle Rudebecksgatani viiv tarbetu sild ei lakanud teda imestama panemast. See seisis otsekui monument sellele, mida ta oli just nentinud – et asjad ei lähe nii, nagu plaanitud. Selles piirkonnas elatud aastate jooksul ei olnud ta näinud ainsatki inimest, kes oleks üle tänava minekuks mööda 72 trepi astet üles-alla käinud, kui sai hoopis otse üle tee minna. Ta ei taibanud, mismoodi olnuks mõeldav, et lapsevankri, jalgratta või käimisraamiga inimesed üle silla pääsevad. Vahest saaks rajatist kasutada välivõimlana neile, kellele meeldivad step-up-harjutused. Trepikojas oli kohvi ja sigaretisuitsu lõhn. Keegi oli pannud üles teate vägivallavastase naabrivalve kohta. Julge hoolida, julge küsida. Kui Kristoffer kuidagi kahest teed tõkestavast lapse vankrist mööda sai, läks ta kiiresti trepist üles ja keeras oma ukse lukust lahti. 18
Talle lõi vastu süüdistav vaikus. Sa oled üksi, sest keegi ei jaksa sind enam välja kannatada. Märgi kingi jalast võtmata läks ta elutuppa, haaras puldi ja pani teleri mängima. Taustal Friends Arenat silmates taipas ta, et saade räägib ühest Solna hoolde kodust. Reporter kommenteeris videolõiku. Tundmatul mehel, kellel õnnestus tungida kinnisesse psühhiaatriaosakonda, oli valge kittel ja uksekaart. Koristaja tabas ta arhiivist, kus hoitakse paberkandjal haiguslugusid. Üks haiguslugu varastati. Mehel läks korda enne politsei tulekut hoonest välja pääseda. Sellele järgnes seosetu stuudiovestlus, kus kõik ägedalt üksteisele vahele rääkisid ja keegi ei saanud oma mõtet lõpetada. Suure reede ülejäänud saatevalik oleks võinud ka kõige elurõõmsama inimese enesetappu kaaluma panna. Filosoofiline saade surmast, Kristuse kannatuste tee Kolgatale ja „Kohtutäitur heidab pilgu peale”. Täiesti arusaamatu, et tehakse saateid varade arestimisest, kus inimeste kannatusi ja häbi kasutatakse ära teistele meelelahutuse pakkumiseks. Kristoffer lülitas teleri välja ja pani arvuti tööle, et muusikat kuulata. Need olid Vera lemmiklood, playlist, mille tütar oli aasta enne kadumist talle jõulukingiks kokku pannud. „Blurred Lines”, „When I Was Your Man”, „Wake Me Up”. Kristoffer läks Vera tuppa, kus polnud muutunud midagi sellest ajast saadik, kui tütar oli hakanud asju pakkima, et Rasmusega kokku kolida. Mõni täistuubitud kast oli endiselt pööningul. Kõik oli seal ja siis seisma jäänud. Lai, valge päevateki ning igat värvi ja kuju patjade kuhjaga voodi oli alles. Kirjutuslaud akna all oli sellest saadik puutumata, kui Vera viimati arvutiklahve klõbistas, ja kitarr seisis nurgas seina najal. Üks Hampetorpist pärit trubaduur, Rasmuse sõber, oli Vera akorde mängima õpetanud. Ta oli andnud Verale Örebro Brunnsparkenis toimunud kontserdi plakati. Tema nimi oli Sonny ja pildi peal teda polnud. Tema nimi oli kõige all nende soojendus bändide seas, kes pidid mängima enne tõelise tõmbenumbri Kenti esinemist. Plakat oli ikka veel riidekapi ukse siseküljel. Vera oli unistanud laulukirjutajaks saamisest. Lapsepõlves oli ta 19
laulutunde võtnud ning üheksanda klassi lõpuaktusel soolot laulnud. Siis oli isegi Ella pisarateni liigutatud olnud. Kristoffer lahkus Vera toast. Ta süütas köögilaual messingist küünlajalas küünla, nagu tal igal õhtul tavaks oli, et mõtteid koguda ja tütre mälestust austada. Tollest saatuslikust ööst, kui Vera kadus, oli möödas viis põrgulikku aastat ning tema igatses tütre järele igal ärkvel oldud minutil. Vihma sadas. Ent ta paotas siiski akent, vajus laua äärde kössi ja vahtis küünlaleeki. Maagilisel kombel oli ta tihti anunud, et tütar annaks talle kuidagi märku, olgu ta siis elus või teispoolsuses. Ja mõnikord oligi Vera seda teinud. Esikusse jäetud portfell võis mingil seletamatul moel köögilaual olla. Kord oli üks Kristofferi king olnud vannitoa prügikastis ning ükskord oli Vera rumalat nalja teinud ja elutoa pika tumehalli kardina sõlme sidunud. Kristoffer polnud sellest loomulikult kellelegi rääkinud. Inimesed arvaksid, et ta on hulluks läinud. Puhu küünal ära, siis ma tean, et sa oled elus, ütles ta mõttes Verale. Ent midagi ei juhtunud ning Kristoffer tõusis, võttis märjad üleriided seljast ja laskis vanni vett täis. Kui ta uuesti kööki küünalt ära puhuma läks, oli see kustunud. Aknast sisse hoovav jäine tuuleiil võis sellele kaasa aidata, aga ta ei olnud kindel. Tal oli nii imelik tunne, nagu paneks keegi ettevaatlikult sooja käe tema pea peale ja silitaks lohutavalt ta juukseid. Sel hetkel oli ta veendunud, et Vera on seal. Ta otsis mälust tütre minevikust kostvat häält. Ta võis ikka veel kuulda Vera naeru, tema erutatud kaitsekõnet, kui ta väitis, et tal on õigus oma otsuseid vastu võtta, ja sosistavat hirmunud häält, kui ta palus luba nende juures suures voodis magada, kuna tema riidekapis olevat ahvikoll. Kui vana ta võis siis olla? Võib-olla neli. Muidu oli ta olnud julge ja rääkinud kõigiga ning läinud ükskord ilma luba küsimata ühe teise tüdrukuga kaasa. Kristoffer oli alati pabistanud, et Veraga võib midagi juhtuda, see tunne oli juba siis tugev olnud. Sinu lapsega ei tohi midagi juhtuda. Kui nad suurtel rahvakogunemistel käisid, kirjutas ta oma mobiilinumbri 20
pastakaga Vera käsivarrele ja manitses. Kui sa ära eksid, siis lähed mõne lapsevankriga ema juurde ja palud abi. Sa ei tohi ükspuha kellega rääkida, anna ausõna. Kristoffer tõusis köögilaua tagant ja läks elutoa pikiseinal oleva suure Hjälmareni ümbruse kaardi juurde. Ühtegi muud pilti või nipsasja polnud ta muretsenud. Tema ja Vera pidid siin elama ju ainult ajutiselt ja siis ostma endale oma korteri. Ent hinnad olid kerkinud, kuni asi muutus võimatuks. Kristoffer liigutas nööpnõela, et tänane teekond ära märkida, ning pani tähelepanekud märkmikku kirja. Ta pildistas Hampetorpist leitud juukseklambrit ja pani selle siis jopetaskusse tagasi. Ta kavatses küsida nii Facebooki grupi kui ka Vera ema käest, kas ta mäletab, et Veral oli tüdrukuteõhtul niisugune klamber juustes. Seejärel läks ta mõte perekonnaalbumile ning ta otsis välja kõige viimase, kus olid pildid aastast 2013. Pärast Vera surma oli ta pildistamise lõpetanud. Ja siis, peaaegu otsekohe, ta leidiski. Vera päikesest pleekinud juuksed olid külje pealt lahku kammitud ja tukka hoidis täpselt samasugune klamber. Sellel fotol kandis Vera ka sama kaelaehet, mida kadumise ajal – tilgakujulist kuldraamistuses mäe kristalli. Pilt oli tehtud kolmapäeval enne tema kadumist. Klamber oli esimene jälg, mille Kristoffer oli järve äärest leidnud. Niipea kui homme valgeks läheb, võtab ta labida ja kaevab edasi. Ta pani pildi Facebooki gruppi üles, et välja uurida, kas keegi mäletab, et Veral see viimasel õhtul peas oli. Siis helistas ta Börjele. „Sihukesi klambreid on kindlasti palju,” ütles alati ettevaatlik vana komissar. „Või siis on see läbimurre.” „Sellest ei piisa, et uurimist uuesti avada, ja sa tead seda, Kristoffer,” sõnas Börje nukralt. Kristoffer kõhkles. „Kuidas su naisega on?” Leiust rääkimise asemel oleks ta pidanud muidugi esimese asjana seda küsima. Börje abikaasal oli napilt viis aastat tagasi diagnoositud Alzheimeri tõbi. See oli olnud kõige masendavam asi, enne kui ta hooldekodusse koha sai. Börje polnud ööde viisi magada saanud, kui naine ringi 21
kondas, mööblit nihutas, omapäi jalutama läks ega osanud enam koju tulla. Kristoffer oli Vera kadumise juhtumi mitteametlikult üle võtnud, ehkki oli sugulane ja see polnud tema ametikohustus. Mismoodi nendevaheline tööjaotus välja oli näinud, sellest polnud nad tagantjärele kunagi teineteisega rääkinud. „Mitte kuigi hästi. Alice’i on üha raskem toita. Ta pressib suu kokku ja paneb silmad kinni. Kavatsesin ta homme korraks koju tuua. Albert tuleb koos oma uue tüdruku Denise’iga siia. Tead küll, see, kes Hedda maja päris. Aga täna õhtul istun ma vist üksi.” Kristoffer noogutas endamisi. Ta oli Denise’iga täna hommikul kokku juhtunud. Tore, et Albert on uue armastuse leidnud. Tema naine oli kolm aastat tagasi insuldi tõttu traagiliselt siitilmast lahkunud, liiga noorelt. „Oled sa kindel, et tahad üksinda istuda? Muidu võiksime ju välja minna ja ühe õlle võtta.” „Ei, suurel reedel mitte. Nii ei kõlba.” Kristoffer kavatses küsida, miks mitte, aga jättis asja sinnapaika. Nad lõpetasid kõne, Kristoffer võttis riidest lahti ja pidi just vanni minema, kui mobiil helises. Ta oli selle magamistuppa püksitaskusse jätnud. „Bark.” Ta kuulis ise, kui vihaselt ta hääl kõlab. „Tere, Kristoffer, Ingrid siin.” Kristoffer oigas tasakesi. „Rõõmsaid lihavõttepühi. Või mida öeldakse?” Ingrid oli temast natuke vanem, viiekümne viie ringis, kui ta õigesti mäletas, ja tsiviiltöötaja. Leidus kolleege, kes tsiviiltöötajate peale porisesid. Nood polnud õiged politseinikud, vaid teistsuguse taustaga, nagu käitumisteadlased, majandusinimesed või IT-tehnikud nagu Ingrid. Kuid Kristoffer arvas, et Ingrid teeb suurepärast tööd, kuigi on mõnikord üleliia agar ja põikpäine ning on politsei juhtkonnale nii mõnegi ebameeldiva tõe välja öelnud. Tema hoolitsus ei tundnud ilmselt isegi vabal ajal mingeid piire. Kristoffer kartis kõige hullemat, et Ingrid kavatseb toidupotiga tema juurde tulla, et teda tema üksinduses lohutada. Kui Ingrid viimati siin käis, oli ta elamisele tiiru peale teinud 22
ning koostanud nimekirja tegemist vajavatest töödest, öelnud, et Kristoffer peab aknad ära pesema ja tegema puhtaks köögi õhupuhasti filtri. Kristofferil polnud pähegi tulnud, et õhupuhastil filter on, enne kui see rasvast tilkuma hakkas, ja isegi siis polnud ta seda oluliseks pidanud. „Kas tahad homme meile lihavõttepühade õhtusöögile tulla? Meile tulevad Ölandilt mõned külalised ja minu meelest passiks see küll.” „Aitäh, aga mul on tegemist.” Hädavale. „Ah nii, mis sa siis täna õhtul teed?” „See on salastatud teave.” Kristoffer muigas endamisi kibedalt. „Kristoffer, ära istu kodus. See ei tee sulle head.” Nüüd pidi tänitamisest aitama. „Võib-olla pole sinu asi seda otsustada,” ütles Kristoffer järsult. Too naine käis oma peale tükkivusega praegu niimoodi närvidele, et Kristoffer tahtis tema peale karjuda. See oli hell punkt. „Ma tulen täna õhtul ja toon sulle natuke lõhet. Lähen Sköllerstasse õe juurde ja tee viib nagunii sinu juurest mööda.” „Tänan lahkuse eest, aga mind ei ole kodus, ja homme, niipea kui valgeks läheb, lähen Hjälmareni äärde.” Kristoffer oli vanni tuppa tagasi läinud ja vannimantli õlgadele võtnud, et ennast kõne ajal mitte alasti tunda. „Oled kindel, et ei taha natukest Janssoni kiusatust*?” „Surmkindel.” Ingridi kaastundest pääsemiseks oli Kristoffer kohe pärast vannis käiku kodunt jalga lasknud ja bussiga linna sõitnud, et Frimurarlogenis – mida rahvasuu Frimiseks kutsus – natuke süüa. Hoone kuulus 19. sajandi lõpust saadik vabamüürlaste ordule ning asus Örebro keskuses Blekholmenil keset Svartå jõge. Lisaks vabamüürlaste koosolekuruumidele oli seal tantsurestoran, peokorrus ja suviti välikohvik. * Rootsi rahvusroog, kartulivorm vürtsikilu- või anšoovisefileega.
23
Bussisõiduks kulus kaksteist minutit. Vihm oli lakanud ja linnale laskus leebe valgus. Kristoffer tuli lossi juures bussist maha ning jäi seisma, tahtmata ennast liigutada. Üle Svartå viival sillal seisis kulunud ülikonnas mees ja mängis nii ilusasti kornetit, et Kristoffer oli täiesti lummatud. Kindlasti on mees oma kodumaal hinnatud muusik, maailmaklassi professionaal, kuid ei suuda sellega ennast ja oma peret üleval pidada. Kaunid tundelised helid muutsid Kristofferi rõõmsaks ja tõid samal ajal pisara silma ning just sel hetkel suutis ta näha end ümbritsevat toredust. Roosakalt, lillakalt ja kuldselt hõõguv õhtupäike peegeldus Svartål, mis mõlemal pool rustikaalset lossi läbi linnasüdame lookles. Lossist tagapool paistis Strömparterreni* kollane hoone ja peagi avatakse varjulises aias suvekohvik. Tema ees oli Vana teater, mis meenutas mitmekihilist sidrunitorti, ning eemal tornide, tornikeste ja kaarjate akendega Borgen. Hoone oli rohkem muinasjutulossi moodi kui loss ise. Kunagi oli seal olnud pank, siis ajalehe pea toimetus ja praegu hotell. Örebro on tema linn ja, tont võtaks, nii ilus! Kristoffer seisis hingetuna paigal ja kuulas, kuni muusika vaibus. Seejärel läks ta mehe juurde, pistis talle viiesajakroonise pihku ja tänas imelise muusikaelamuse eest. Mõistlik piletihind suurepärase esinemise eest. Muusika suudab sõnade tagant otse hinge jõuda ning Kristofferi süda oli üle tüki aja kergem. Võibolla sellepärast see käsitamatu hiljem juhtuski. Kristoffer polnud üldsegi ette valmistatud kohtumiseks, mis teda samal õhtul pisut hiljem ees ootas. Tänavalaternad peegeldusid tumedas vees, kui ta üle kõikuva puitsilla Frimurarlogeni poole läks. Kristoffer jättis üleriided garderoobi ning ta juhatati aknaalusesse lauda. Laval mängis ansambel vaikselt vana traditsioonilist džässiklassikat. Kristoffer libistas pilgu üle saali nii, nagu teevad politseinikud, et märgata võimalikke tülitekitajaid. Kutsehaigus, mis oli muutunud * Restoran Örebros.
24
sissejuurdunud harjumuseks. See on ellujäämise küsimus, kui märkad võimalikku löömavenda enne, kui pauk käib. Ent enamik restoranikülastajaid tundusid olevat korralikud inimesed. Polnud ühtegi vana tuttavat nägu, kellel silma peal hoida. Saal oli peaaegu täis, ehkki oli suur reede ja kell polnud veel seitsegi. Kas telekava peletas inimesed kodunt välja? Kristoffer laskis silmadel üle menüü käia, tal oli raske otsustada, viimaks valis ta klassikalise böfi ja Easy Rideri, alkoholivaba õlle, millest oli saanud tema lemmik. Ta märkas naist alles magustoidu ajal ega suutnud siis temalt pilku pöörata. Kaheses lauas istus kena tumedapäine naine. Kas ta ootab kedagi? Ei, laud oli kaetud vaid ühele. Tegelikult ei olnud see naine rabavalt kaunis, temas oli mingi ilu, mida peab märkama. Juuksed olid lühikesed, tumepruunid ja lokkis. Silmad suured, pruunid ja poolkuukujulised ning suu soojalt ja peibutavalt punast värvi. Kui ta peale huulepulga muud jumestust ka kasutas, siis oli see väga tagasihoidlik. Naisel oli seljas must kleit. Mustad kõrge kontsaga kingad, millega naine oskas nii sundimatult kõndida. Kristoffer pani seda tähele, kui naine tualettruumis käis. Tagasiteel heitis naine talle huvitatud pilgu ning tema naeratas naisele. Naine naeratas põgusalt vastu ja pööras silmad ära. Tema naeratus oli imeline. See võis johtuda muusikast, mis Kristofferi südame soojaks oli teinud, aga mitte ainuüksi sellest. Palju, väga palju aega oli möödas sellest, kui ta mõnda naist ahvatlevaks pidas. Küllap oli siin tegemist Maslow´ ja tema kuulsa vajaduste püramiidiga. Sellel, kes põrgudeemonitega maadleb, pole kellegi ahvatlevaks pidamine just esmatähtsate asjade seas. Nüüd vaatas naine teda jälle otsekui kogemata oma sõbralike pruunide silmadega ja Kristoffer läks üle kere kuumaks. Kas ta julgeks naise oma lauda kutsuda, et koos tass kohvi juua? Ka naine oli magustoiduni jõudnud. Kristofferil hakkas peaaegu pea ringi käima, tundes, kui väga ta seda tahaks. Kui ta küsiks, mis oleks siis kõige hullem, mis juhtuda võib? Et naine keeldub. Et 25
ta peab teda pealetükkivaks. Ta ei pruugi ju teada, missugused on naise kogemused meestega, kes tahavad midagi pakkuda. Kristoffer oli parasjagu julguse kokku võtnud ja valmistus püsti tõusma, kui mobiil helises. Number oli võõras, ent ta võttis vastu ja kuulis kähedat purjus naisehäält, mis kuulus Ella sõbranna Peggyle. „Ära nüüd kurjaks saa, Bark. Jutt on sinu naisest, sinu eksist, noh. Ta ei vasta, kui temaga rääkida. Ta on otsad ära andnud.” Kristoffer tõmbus üleni külmaks. „Kas ta hingab? Kas pulss on?” „Ma ei tea. Ta paistab surnud olevat.” Kristoffer astus oma ametiülesannetesse, rääkis rahulikult ja selgelt. „Kas sa kiirabisse helistasid?” „Kurat, see ei tulnud mulle pähegi.” Hirm hakkas vihaks muutuma, ent Kristoffer valitses ennast. „Hästi, ma helistan. Kus Ella on? Oskad sa kunstlikku hingamist teha? Südamemassaaži. Sa pead katsuma teda elus hoida. On keegi veel seal? Kutsu abi.” „Tema kutt Bengan on siin, aga ta on liiga täis, et midagi ära jagada. Ella on Stadsparkenis põõsas. Suure lava juures.”
4 ÕNNEKS OLI TAL sularaha. Kristoffer pani viiesajalise lauale
ja lahkus restoranist mantlit võtmata. Ta oli kaotanud järje, kui palju kordi oli ta viimastel aastatel niisuguseid väljakutseid saanud. Ta tormas Frimurarlogenist välja, jooksis üle puitsilla õõtsuvate plankude ning edasi lossist mööda piki Svartå kallast, üle tänava, Harryse restoranist mööda Stadsparkeni poole ja oli enne kiirabi kohal. Kolm segaduses inimest olid Ella kohal kummargil. Kristoffer lükkas nad kõrvale. Nad haisesid pohmeluse ja kolkunud sigareti26
suitsu järele. Kaugemal asuva laterna ähmases valguses nägi Kristoffer, et Ella silmad on kinni ja huuled kahvatud. Ta kontrollis pulssi ja hingamist. Ent ei suutnud tuvastada ainsatki elumärki. Ta pistis nimetissõrme Ellale suhu ja koukis oksejäägid välja. Kristoffer tegi südame kõvaks ja puhus naisele õhku kopsudesse, kuni tolle rinnakorv kerkis. Üks kord, kaks korda, siis kolmkümmend vajutust südamemassaaži. Järgmise puhumise ajal hakkas Ella köhima ja öökima. Oksendas Kristofferi valge särgi täis. Too ei teinud väljagi. Keeras naise küljeli. Eemalt kostis kiirabi sireen. Hääl tuli üha lähemale. Valgus pimestas Kristofferi silmi, ta tõstis käe üles, näitamaks, et nad on õigesse kohta jõudnud, ning käskis kogunenud inimestel ruumi teha, et kiirabipersonal ligi pääseks. Kristoffer silitas Ella sassis juukseid. Ella, ära tee niimoodi, ära tee seda iseendale! Oli suur kergendus, kui asi üle võeti. Kristoffer seletas, et on naise endine mees ja lähim sugulane, ning jättis oma kontakt andmed, nagu iga kord siis, kui Ella oli ennast maani täis kaaninud ja teadvuse kaotanud. Ent ta ei läinud kiirabiga haiglasse kaasa. Ella on nüüd heades kätes ning tema peab Frimisest oma mantli ära tooma. Mida muud ta teha saab? Ella on ju Vera ema. Tagasi minnes andis viha sammudele hoogu. Ent ta polnud tige mitte Ella, vaid tolle šarlatanist arsti peale, kes andis naisele rahusteid ja morfiinipõhiseid valuvaigisteid, küsimata, missuguse vedelikuga naine seda sodi neelata kavatseb. Sellest ajast saadik, kui Ella tolle arstiga ühendust sai, polnud asi enam ainult purjutamises. Ella keeldus tolle mehe nime ütlemast, ent Kristoffer oli kindlalt otsustanud selle välja uurida. Sellel, kes kirjutab välja narkootilisi ravimeid, peab olema plaan, kuidas nende kasutamine lõpetada. Ängistuse asendamine eluohtliku sõltuvusega pole kellegi hea ravi, eriti siis, kui selle eest mustalt tasu võetakse ja raha oma taskusse pistetakse, nagu see arst kuulujuttude kohaselt teeb. Alles siis, kui Frimise uksehoidja ta kinni pidas, adus Kris toffer, missugune ta välja näeb. Särk oksega koos, heledate pükste 27
põlved rohuplekke täis. Ja nagu sellest veel küllalt poleks, ilmus Kristofferi alanduse hetkel välja tema, too kaunis naine, keda Kristoffer oli õhtu jooksul enne tähele pannud. Naine tuli fuajeesse, et leti äärest oma mantel võtta, ning vahtis kohkunult Kristofferi. „Tere, kuidas on?” küsis naine ettevaatlikult. Kristoffer noogutas napilt. Restoranist kostis lainetena hääli ja naeru, Kristofferi silmade ees hõljus must udu, see tuli ja kadus mõne sekundi jooksul. Teda täitis jube tunne, et ta pole oma kehas. Naine seisis nagu naelutatult paigal ja lihtsalt seedis toimuvat, suu pooleldi lahti, justkui kavatseks midagi öelda, ent ei leia oma jahmatuse väljendamiseks piisavalt sõnu. Kristoffer pöördus uksehoidja poole. „Ma pole öelnud, et tahan sisse saada. Tahan ainult oma mantlit,” pomises ta vaikselt ja vehkis numbrilapakaga. Uksehoidja paistis kõhklevat. „Ma olen sind enne näinud. Sa oled politseinik, eks?” Kristoffer tundis, kuidas selleks ajaks juba ohjeldamatu raev punase jutina läbi teadvuse sööstab ning pühib teelt igasuguse enesevalitsuse. Ta tõstis uksehoidja vastu seina oma näo kõrgusele ja hingas talle näkku. „Ma olen kaine.” Laskis siis mehe lahti ja läks oma mantlit võtma. „Mis juhtus?” küsis tumedapäine naine, kui Kristoffer lahkudes temast möödus. Kristoffer ei vastanud. Ei saanud sõnagi suust. Põsed hõõgusid häbist. Ent ta ei jaksanud kellegi kaastunnet taluda. Ta tahtis minema minna ja lahkus ringi keeramata. Mõte halvatud ja kere kange. Kuna ta haises, ei tahtnud ta bussiga koju sõita, vaid otsustas jala Tybblesse minna. Paarikilomeetrine jalutuskäik, kui Trädgårdsgatani kaudu Rudbecksgatani poole minna. Väljas oli jahe ning tal oli külm, kuid ta tassis mantlit ikkagi kaenla all, et seda mitte ära määrida. Kui kiiresti kõndida, küll siis sooja saab. Ta oli ikka veel vihane. Nii maruvihane, et lootis mitte kedagi oma teel kohata. Kui ta ainult koju jõuaks, siis raev lahtuks ning 28
teeks ruumi suurele halvavale väsimusele. Seesugune muster oli talle tuttav. Kui ta Strömparterreni juurde jõudis, oli selle ees pikk saba. Ilmselt oli restoran hooajaks juba avatud. „See mees trügib vahele,” karjus üks roosade ja lillade juukse salkudega naine. Naisel oli rõngas ninas ning õhuke lilleline kleit seljas, ta osutas noorele ronkmustade juuste ja pika mantliga mehele. „See seal!” Kristoffer tundis kutsikas ära kadeti, kes oli hiljuti nende juures raskete kuritegude osakonnas praktikandina tööd alustanud. Gunvaldi*-wannabe, kellel tuleb veel üht-teist õppida, enne kui teda võib ilma kaelarihmata välja lasta. Kristoffer oli soovitanud panna ta seniks politseimaja keldrisse jalgrattahoidlasse, kui ta maha rahunema õpib, kuid tema ettepanek ei leidnud toetust. „Ma olen politseinik. Ma pean sisse saama!” ütles Alex upsakalt. „Kas sul töötõend on?” küsis uksehoidja. „Paluks korrakaitsesse lugupidavalt suhtuda!” Alex Molin tuhnis pintsakutaskus, võttis rahakoti ja vehkis kaardiga. „Ma pean ühte kahtlusalust küsitlema ja asjaga on kuradi kiire!” Kristoffer tundis, et tema kannatusekarikas on täis. Must udu tuli tagasi. Adrenaliin torkis sõrmeotstes. Teda valdas vastik tunne, et tal ei ole oma mõtete ja tegude üle täit kontrolli. „Sa ei ole tööülesannete täitmisel!” urises Bark ja astus ette. Krabas noorel nolgil kraest kinni, tõmbas ta järjekorrast välja ning sõimas läbi, pannes mängu kogu tänase õhtu jamadest põhjustatud viha. „Pealegi pole sa politseinik, vaid kadett, ja on küsitav, kas sa kunagi kõrgemat auastet näed.” „On su särk oksega koos?” kokutas Axel, kui enesevalitsuse tagasi sai. „Jah, see on sedasorti medal, mida korrakaitsetöös vapruse eest antakse. Sihukesi saad sinagi, kui sul õnnestub päriselt politseinikuks saada. Inimesed oksendavad su peale, määrivad * Gunvald Larsson on Sjöwall/Wahlöö Martin Becki lugude üks peategelasi.
29
su verega kokku, sülitavad su peale. Suudad sa sellega leppida? Muidu oled vale tee valinud.” „Kas sa kavatsed sellest teatada?” küsis ikka veel jahmunud Axel. „Oleneb asjaoludest. Oleks vastutustundetu lasta läbi kutsikas, kes ei oska isegi tavalise inimese kombel sabas seista, kõige lihtsamat reeglit järgida ja oma järjekorda oodata.” Kristoffer laskis noormehe lahti ja nookas peaga rahvahulga poole. „Nüüd lähed ja palud nendelt vabandust.” Alex jõllitas talle otsa, nagu oleks vanakurja ennast näinud. „Kurat, sa oled peast soe! Mitte iialgi!” Siis Kristofferi kannatus katkes. Ta võttis tattninal natist kinni ja vedas ta uksehoidja juurde, kes oli talle varasemast tuttav. „Ma tahan, et sa selle noormehe meelde jätad. Teda ei lasta siia sisse ja ta tahab oma halva käitumise pärast vabandust paluda, eks ole?” „Ai, jah, kurat küll.” Kristoffer laskis Alexi lahti nii järsku, et too kaotas tasakaalu ja potsatas sabasseisjate üldiseks rõõmuks istuli. Kristoffer jätkas mööda Engelbreksgatanit oma jahedat koduteed. Saatjaks tunne, et ta pole oma kehas. „Ma teen avalduse, et sa kasutasid vägivalda,” kõlasid kadeti sõnad talle järele. Kristoffer Bark ei keeranud ringi. Tagantjärele polnud tal meeles, kuidas ta koju sai. Kõik oli lihtsalt must. Kui Kristoffer oma halvatusest toibus, istus ta Tybbles elutoa diivanil. Ta läks duši alla, ehkki tundis, et on rampväsinud, tegi endale tassi kohvi ja helistas haiglasse. Ella seisund oli raske, kuid stabiilne. Ta leppis õega kokku, et kui midagi muud haiglaravi vajavat ette ei tule, läheb ta homme pärast lõunat Ellale järele. Ta lootis kogu hingest, et Ella jääb turvalisse keskkonda, nii et ta ise saab kogu lihavõttepühade aja Vera otsimisele pühendada. Kristoffer seadis ennast magamaminekuks valmis. Pani mobiili kella kolmveerand kuueks äratama, et päikesetõusu ajal 30
Hjälmareni ääres olla. Oli nädalavahetus. Ta peab rannas sealt edasi otsima, kust ta juukseklambri leidis. Enne voodisse pugemist luges ta teksti-TV-st viimaseid uudiseid. Lamas tükk aega avasilmi ja vahtis lakke samasuguse ebareaalsuse tundega nagu ennegi. Ta oli omadega täiesti läbi ja ometi oli võimatu end lõdvaks lasta. Klaas veini oleks närve rahustanud, aga ta tahtis kaine olla, kui äkki haiglast helistatakse, et Ellal on halvemaks läinud. Ella liigne napsitamine oli Kristofferist peaaegu täiskarsklase teinud. Muidugi, nad pole enam abielus. Tema pole kohustatud Ella eest hoolt kandma. Aga kes teine seda siis teeks? Ühiskonna turvavõrgustik on suurema silmaga, kui arvatakse, ja paljud kukuvad sellest läbi ning lähevad põhja. Niimoodi sõnastas ta selle iseendale. Teadmatus sellest, mis nende tütrega juhtus, sundis Ellat tegelikkuse eest pagema. Ta ei tulnud kahetsuse ja luupainajatega toime. Kui Kristoffer ainult suudaks kadumise ära lahendada, suudaks Ella ehk paraneda ning jaksaks elus olla. Ühine õnnetus sidus neid kokku sama kindlalt, nagu oleksid nad ikka veel abielus, ning Kristoffer ei saa enne vabaks, kui Ella on võimeline ise endaga hakkama saama. Kristoffer tõusis üles, laskis klaasi vett täis, jõi selle köögiakna all ära ja vahtis öhe, majaridu ja tühja mänguväljakut. Frimises nähtud kaunis naine, kõditav mõte sellest, mis oleks võinud juhtuda, kui ta oleks küsinud, kas naine soovib tema lauda tulla, oleks olnud meeldiv mälestus, mille saatel magama jääda. Ent nüüd oli kõik lõppenud piinlikult ning ta peletas eemale iga mõtte naisest, tema imelisest figuurist ja peibutavast naeratusest. Kristofferil oli vaevu meeles, millal ta viimati kellegagi seksis. Välja arvatud too katastroofiline eksitus Gaby Widega napilt kuu aega tagasi. Ta oli prokuröri sängi maandunud sulaselgest kurnatusest pärast Vera otsimist. Gaby motiiviks oli olnud kättemaks oma truudusetule mehele. Kristofferi motiiv oli olnud ähmane. Kui suguakt läbi sai, oli ta nutnud ja Gaby oli teda lohutanud. Kohmaka katse seksida oleks Kristoffer kõige parema meelega 31
igaveseks unustanud. Ja aastad enne seda, lahutuse ja Vera kadumise öö vahepeal, olid kahvatuvad fantaasiad. Ta polnud kohanud kedagi, kellega püsivat suhet luua, ja see oli tema enda süü. Ta töötas liiga palju ning muretses liiga palju nii Vera kui ka Ella pärast. Veraga polnud kunagi kerge olnud, seda pidi Kristoffer endamisi tunnistama. Kui Vera oli söömast keeldunud, olid asjasse sekkunud koolipsühholoog ja lastepsühhiaater. See juhtus just enne lahutust ning täiskasvanutel soovitati püüda söögiajal mitte tülitseda. Vera oli siis kaheteistkümneseks saanud ja otsustanud Kristofferi juures elada, ehkki muretses ennast Ella käekäigu pärast haigeks. Kristofferi puhul ei olnud Vera mitte millegi ees risti ette löönud ja oli julgenud provotseerida. Terve oma teismeea oli ta piire kombanud. Kui Kristoffer ütles, et kell kaks öösel üksinda linna pealt koju tulla on ohtlik, tegi Vera seda nimme, et Kristoffer muretsema hakkaks ja talle järele tuleks. Ent kogu selle trotsi taga olevat tegelikku küsimust adus Kristoffer liiga hilja: Isa, kas sa armastad mind? On sul minu jaoks aega või on töö sulle tähtsam kui mina? Kristoffer läks magamistuppa tagasi ja puges uuesti voodisse. Silmad harjusid hämarusega. Toas ei läinud kunagi täiesti pimedaks, kui tänavalaternate valgus ribakardinate lamellide vahelt ja väikestest aukudest sisse pressis. Magamisasendit oli võimatu leida. Linad läksid käkru. Viha enam ei olnud, kuid silme ees rändasid ikka veel tumedad varjud, ning tunne, et ta pole oma kehas, tuli tagasi. Talle tundus, nagu hõljuks ta väljaspool oma keha, selle kohal lae all. Säärases seisundis oli ta halvatud, ei suutnud sõrmeotsagi liigutada või silma pilgutada. Olukorras, mis ajas hirmu nahka. Ta polnud nendest seikadest iialgi kellelegi rääkinud. Ainus, mis ta teadis, oli see, et sellele eelnes alati kontrollimatu viha, mis läks üle metsikuks raevuks. Mõte sellest, et ta hakkab vaimuhaigeks jääma, hirmutas teda rohkem kui miski muu. Kuid siiski õnnestus tal millalgi pärast südaööd magama jääda. 32
Kui ta vaikse laupäeva hommikul kella peale ärkas, valdas teda pigem ähmane kahjutunne. Unes oli ta olnud kusagil mujal kui oma tolmuses kolmetoalises – lebanud aasal teki peal, pea tolle kauni naise süles, ning naine oli tema juukseid silitanud ja lubanud, et kõik läheb hästi. Naine oli tal käest kinni võtnud ja juhatanud teed läbi mererohust metsa, mis nende sammude ees paindus, kui nad põhja mööda kõndisid. Ta oli vett sisse hinganud ning tundnud, et see on jahe ja mõnus. Kaldale jõudes teadis ta, kus nad on. Nad seisid pilliroopuhmaste vahel tollel rannaribal, kust ta juukseklambri oli leidnud. Liiva sees olid jalajäljed, ning tema teadis ilma lähemalt uurimatagi, et need on Vera omad. Unenäos oli ta olnud väljaspool oma keha ning saanud vaadata ennast otsekui läbi õhukese filtri. Näinud, kuidas huuled liiguvad ja suu hääletult pärani läheb, kui ta tormile vastu karjus nagu eile. Ta oli näinud omaenese moondunud nägu ja silmanud pisut eemal Denise’i koos koeraga. Sel hetkel oli too olnud nii Vera moodi, et kohtudes kaotas ta täielikult kõnevõime. Heledad juuksed, sirge rüht ja silmad, näokuju ja veel midagi, millele ta ei osanud nime anda. Ta oli Vera kadumise ajal Denise’iga rääkinud ja siis oli teda samamoodi hämmastanud see, kui sarnased nad on, kuid see tunne ei olnud sama tugev kui tänahommikusel kohtumisel. Frimises olnud tumedapäine naine, kes unenäos endiselt tema käest kinni hoidis, ei olnud lahti lasknud. Isegi mitte siis, kui nägi, kuidas ta muutus möirgavaks koletiseks, kes tormile vastu röökis. Naine oli käskinud tal järele mõelda. Kas sa jälgi näed, saad sa mustrist aru? Ent tema ei näinud, ei saanud, kuidas naine ka ei püüdnud. Kristoffer raputas ennast unenäost üles. See ajas segadusse, kuid unenäod on juba kord säherdused.
33