Suusi sisuvaade

„Mul ei tule und,“ ütles Suusi elutuppa astudes.

Tüdruk oli juba tükk aega püüdnud oma voodis magama jääda, kuid millegipärast ei tahtnud ega tahtnud uni sel õhtul tulla.

Võib-olla oli põhjus veidi ka selles, et mitte keegi teine nende perest ei pidanud veel sel kellaajal magama minema. Samuti polnud keegi peale tema nelja-aastane ega käinud enam lasteaias.

Kui Suusi elutuppa tuli, istus isa diivanil ja tegi midagi oma sülearvutis. Ema luges sealsamas kõrval ajakirja ning vend Siimon kõhutas maas ja lahendas matemaatikaülesandeid. Ja väljas oli veel päris-päris valge. „Loe lambaid!“ soovitas isa.

„Meil ei ole ju lambaid,“ kurtis Suusi. „Meil on kassid.“ „Loe siis kasse,“ ütles Siimon. Ta oli Suusist viis aastat vanem, käis juba koolis ja seepärast võis ka kauem üleval olla. „Kas ma pean tõesti kasse lugema?“ imestas Suusi.

Kahe kassi ülelugemine ei saanud küll nii kaua aega võtta, et tal selle peale uni tuleks. Pealegi olid nende pere kaks kassi Berta ja Marta alati mänguhimulised. Võis juhtuda, et Suusil läheks nendega mängima hakates viimnegi uneraas hoopis minema.

„Ei pea,“ ütles ema. „Siimon tegi ainult nalja.“ „Ega sa päris lambaid pea ka lugema,“ lisas isa. „Loe kujuteldavaid lambaid.“ „Kas see siis aitab?“ uuris Suusi.

Isa kehitas õlgu. „Minul ei ole tegelikult kunagi aidanud,“ tunnistas ta. „Mul läheb alati kuskil viiekümnenda lamba juures lugemine sassi ja siis ma muutun pahuraks ja uni läheb täitsa ära.“ „Aga miks üldse tuleb lambaid lugeda?“ küsis Suusi. „Sa võid ju lehmi ka lugeda,“ vastas Siimon. „Või rebaseid või jõehobusid või isegi madusid.“ Suusi väristas end. Mõte, et ta peaks olema pimedas toas ja lugema madusid, ei meeldinud talle mitte üks raas.