Nüüd, kus teetöödega oldi lõpuks valmis saadud, on Aldersgate Street Londoni Finsbury linnaosas rahulikum; see pole küll koht, kus piknikku pidada, aga see pole enam ka liikluskuritegude sündmuspaik, mida see varem meenutas. Piirkonna pulss oli normaliseerunud, ja ehkki müratase püsib kõrge, pole see enam nii rõhuv ja sisaldab aegajalt ka kilde tänavamuusikast: autode laulu, taksode vilet ja hämmeldunud kohalikke vaba liiklusvoogu jõllitamas. Varem oli bussi peale minnes mõistlik lõuna kaasa võtta. Nüüd võis kuluda pool tundi tänava ületamisele.
Ehk on see märk oma osa tagasi nõudvast linnadžunglist, ja kui tähelepanelikult otsida, sisaldab iga džungel loomi. Ühel keskhommikul märgati rebast vantsimas White Lion Courtilt Barbican Centre’isse ning keset kompleksi lillekaste ja purskkaeve võib leida nii linde kui rotte. Seisva vee kohale kummarduvas roheluses varjavad end konnad. Pimeduse saabudes ilmuvad välja nahkhiired. Seega ei üllataks see kedagi, kui ühe Barbicani torni otsast maanduks meie silme ette üks kass, kes kangestuks korraks sillutisel ja vaataks pead liigutamata korraga kõikjale, nagu kassid seda teevad. Tegemist oleks siiami kassiga. Heleda, lühikarvalise, pilusilmse, sihvaka ja salalikuga, võimelisega, nagu kõik tema liigikaaslased, lipsama läbi vaevu avatud uste ja suletuna näivate akende, ja ta kangestuks vaid hetkeks. Siis oleks ta jälle teel.
See kass liiguks kärmelt kui keelepeks; üle jalakäijate silla, siis treppidest alla peatusesse ja välja tänavale. Mõni väetim kass oleks enne peateele viiva tänava ületamist hetkeks peatunud, aga mitte meie oma; oma instinkte, kõrvu ja kiirust usaldades oleks ta teisel pool teed veel enne, kui kaubikujuht jõuab pidurdamise lõpetada. Ja siis ta kaoks, vähemalt nii näiks. Juht heidaks ümberringi tigedaid pilke, aga
ainus, mida ta näeks, on must uks ühes räpases vahekäigus ajalehekioski ja Hiina restorani vahel; selle must värv on poripritsmetega kaetud, trepiastmel üksik kolletunud piimapudel. Ja ei mingit jälge meie kassist.
Kes oleks, otse loomulikult, läinud tagahoovi. Slough House’i ei siseneta esiuksest; selle asemel suundutakse hooletusse jäetud vahekäiku pidi kasimata ja sammaldunud seintega hoovi ning enamikul hommikutel, kui niiskus või külm või kuumus on seda koolutanud, tugevat jalahoopi vajava ukse kaudu majja sisse. Aga meie kass oleks peenike ja ei vajaks sellist vägitükki ning ta oleks hetkega pilukil uksest sees ja piki vahemademega treppi üleval kontoriruumide juures.
Siin, teisel korrusel – esimene korrus on jäetud teistele ettevõtjatele; New Empire Chinese restoranile ja mis iganes nime tänavu kandvale ajalehekioskile – rügab Roderick Ho elektroonikaseadmeid täis kuhjatud kabinetis, mille nurkades kuhjuvad unarusse jäetud klahvistikud ja avatud tagaküljega monitoridest paistavad pundunud soolestikku meenutavad kirkavärviliste juhtmete kuhjad. Metalset tooni raamaturiiulid on täis tarkvarajuhendeid, kaableid ja kingakarpe, mis sisaldavad kohe kindlasti veidra kujuga metallikola, sellal kui Ho laual vaarub nohiku tavalistest ehitusplokkidest – tühjadest pitsakarpidest laotud papptorn. Palju suvalist träni.
Kui me kass aga pea ukse vahelt sisse pistaks, näeks ta ainult Ho’d. See tuba kuulub vaid talle ja seda Ho eelistabki, sest enamjaolt ei salli ta teisi inimesi, ehkki tõik, et teised ei salli ka teda, pole talle kunagi mõttesse tulnud. Ja kui Louisa Guy on teadupärast spekuleerinud, et Ho on natuke autistlik, on Min Harper tavapäraselt vastanud, et Ho on lihtlabane mölakas. Seega ei üllataks see kedagi, et kui Ho oleks meie kassi märganud, oleks ta visanud teda limpsipurgiga ning kassi mitte tabades pettunud. Niisamuti pole Roderick Ho taibanud, et tema käsi on palju täpsem liikumatute sihtmärkide tabamisel. Harva õnnestub tal visata purk mööda kabineti teises otsas olevast prügikorvist, aga seda juhtub, kui sihtmärk on lähemal.
Seega liiguks meie kass viga saamata kõrvalkabinetti uudistama. Siin näeme kaht hiljuti Slough House’i saadetud tundmatut nägu:
üht valge- ja üht mustanahalist, üht naist ja üht meest, kes on siin nii uued, et neil pole veel nimegi, ja külaline üllatab neid mõlemat.
Kas see kass on siin igapäevane külaline – kas ta on samuti äraaetud hobune? Või on hoopis tegemist testiga? Nad vahetavad ärevaid pilke, ja kuni hetkeline segadus neid ühendab, lipsaks kass välja ja trepist üles järgmisele mademele ja veel kahe kabineti poole.
Millest esimene on Min Harperi ja Louisa Guy käsutuses, ja kui Min Harper ning Louisa Guy ümbrusele rohkem tähelepanu pööraksid ja kassi märkaksid, vajuks viimane piinlikkusest maapõhja. Louisa laskuks põlvili, haaraks kassi sülle ja suruks ta vastu oma muljetavaldavaid rindu – siin põrkume Mini seisukohaga: neid rindu ei saaks nimetada liiga väikesteks ega liiga suurteks, need on just õige suurusega; ja Min ise, kui ta suudaks mõelda millestki muust kui Louisa tissidest, haaraks kassil natist, kallutaks tolle pead nii, et nad saaksid teineteisele otsa vaadata ja mõista teineteise kassilikke omadusi – mitte neid karvaseid ja nunnusid, vaid öiseid ja pimeduses hiilivaid, kassi päevaste tegemiste varjus olevaid kiskjalikke alltoone.
Kui nii Min kui Louisa räägiksid piima toomisest, aga kumbki ei läheks seda tooma, oleks selle eesmärk vaid näidata, et lahkus ja piima pakkumine on nende mõlema võimuses. Ja meie kass oleks enne kabinetist lahkumist, ja õigustatult, end vaibale kergendanud. Et siseneda River Cartwrighti tuppa. Ehkki meie kass oleks ületanud selle ukseläve sama märkamatult kui teisedki, poleks see siiski olnud piisavalt märkamatu. River Cartwright, kes on noor, blond, heleda naha ja väikese sünnimärgiga ülahuulel, oleks tehtava – olnuks selleks paberiasjandus või arvutitöö; miski, mis hõlmab pigem mõtlemist kui füüsilist tegutsemist ja mis võib-olla selgitaks ruumis tajutavat pinget – viivitamatult pooleli jätnud ja vaadanud kassile silma, kuni see sellisest otsekohesusest ebamugavust tundes pilgu mujale pöörab. Cartwright ei mõtleks piima pakkumisele; ta oleks hõivatud kassi käimiste kaardistamisega, et teha kindlaks, mitmest uksest pidi kass läbi lipsama, et nii kaugele jõuda; mõeldes selle üle, mis teda üldse Slough House’i tõi, millised on tema motiivid. Kuni ta sellele
kõigele mõtleks, oleks meie kass juba lahkunud ja vähem nõudlikku hinnangut otsides mööda viimast treppi üles liikunud.
Seda silmas pidades oleks kass leidnud kahest viimasest kabinetist esimese: külalislahkema koha, kuhu võib tähtsalt sisse astuda, sest siin töötab Catherine Standish, ja Catherine Standish teab, kuidas kassidega käituda. Catherine Standish ignoreerib kasse. Kass on kas kaaslane või taak ja Catherine Standish ei vaja kumbagi. Kassi omamine on üks samm kahe kassi omamise poole, ja kui sa oled üksik, viiekümnendale eluaastale lähenev naine, võrdub see põhimõtteliselt elu lõpuga. Catherine Standish on kogenud nii mõndagi, saanud jagu kõikidest probleemidest ega kavatse nüüdki alla anda. Seega võib meie kass tunda end siin nii hästi, kui soovib, aga ei oma tähtsust, kui palju kiindumust ta välja näitab, kui ujedalt ta end vastu Catherine’i sääri hõõrub, ette pole nähtud ühtki maiust; tema jalge ette ei asetata ühtki salvrätiga puhtaks tupsutatud sardiini; alustaldrikule ei valata tilkagi piima. Ja kuna ükski oma nime väärt kass ei talu seda, kui teda ei jumaldata, lahkub ka meie oma ja longib viimaks kõrvaltuppa …
… Jackson Lambi urkasse, kus lagi on kaldu, aken on kaetud rulooga ning tuba valgustab telefonikataloogide virnale asetatud lamp. Siin on õhk raske koerte unistuste lõhnadest: kiirtoit, salasigaretid, päev vanad peerud ja liisunud õlu, aga aega seda kõike registreerida ei ole, sest Jackson Lamb suudab nii koguka mehe kohta liikuda üllatavalt kiiresti, või vähemalt siis, kui ta seda soovib, ja võite olla kohe täiesti veendunud, et kui tuppa astub üks neetud kass, soovib ta seda kohe kindlasti. Ta haaraks kassil hetkega natist, tõmbaks ruloo eest, avaks akna ja kukutaks ta alla tänavale, kus ta kahtlemata maanduks jalgele ja sama kahtlematult sõitva auto ette, sest tegemist on taas ummikutevaba Aldersgate Streetiga. Üles kostaks summutatud müts ja pidurite krigin, aga Lamb oleks selleks ajaks juba akna sulgenud ja istuks taas oma toolil, silmad suletud ja sardelle meenutavad sõrmed vatsal risti.
Seega on see õnnelik juhus, et meie kass pole tõeline, sest see oleks jõhker lõpp. Pealegi kahekordselt õnnelik juhus, sest sel konkreetsel hommikul on juhtunud midagi pea enneolematut ja Jackson Lamb
ei tuku oma laua taga ega tuhni vaikselt köögis oma alluvate toidupoolises; niisamuti ei helju ta talle omasel ja soovi korral hirmutavalt hiirvaiksel moel treppe mööda üles ja alla. Ta ei prõmmi vastu oma toa põrandat, mis on River Cartwrighti lagi, et võtta aega, kui kaua kulub Cartwrightil kohale jõudmiseks, ja ta ei eira Catherine Standishit, kui naine kannab talle ette järjekordset mõttetut aruannet, mille küsimise ta on juba unustanud. Lühidalt öeldes ei ole ta seal.
Ja Slough House’is pole kellelgi õrna aimugi, kus ta võiks olla.
Jackson Lamb oli hoopis Oxfordis ja tal oli Regent Parki tähtsate ninade ees vehkimiseks uhiuus teooria. Lambi uus teooria oli järgmine: selle asemel, et saata kollanokkadest nuhid kulukatele piinamiskursustele peidupaikadesse Walesi piiril, tuleks nad saata jälgima Oxfordi raudteejaama meeskonna tööd. Sest ilmnes, et koolitus, mille nad peavad läbima, annab neile suurepärased oskused teabe mitte avaldamise kunstis.
„Te töötate siin, on nii?”
„Söör?”
„Kas olite möödunud teisipäeva õhtul tööl?”
„Abiliini number on toodud kõikidel plakatitel, söör. Kui soovite esitada kaebuse …”
„Ma ei soovi esitada kaebust,” ütles Lamb. „Soovin lihtsalt teada, kas olite möödunud teisipäeva õhtul tööl.”
„Ja milleks on teil seda vaja teada, söör?”
Lambi küsimustele vastamist oldi seni juba kolm korda välditud. Too neljas oli väike, üle pea kammitud juuste ja halli, aeg-ajalt iseenesest tõmbleva vuntsiga mees. Ta meenutas vormi kandvat nirki. Lamb oleks tal hea meelega natist haaranud ja teda sakutanud, aga kuuldekauguses oli üks politseinik.
„Oletame, et see on tähtis.”
Muidugi oli tal tema töönimele väljastatud isikutunnistus kaasas, aga sa ei pea olema kalamees, et teada, et enne õnge heitmist ei pilluta tiiki kive. Kui kaardil toodud numbrile helistada, löövad Regent Parkis häirekellad tööle. Ja Lamb ei soovinud, et tähtsad ninad hakkaksid
tema tegemiste kohta küsimusi esitama, sest ta ei teadnud ka ise veel, mida täpselt teeb, ja pole mingit kuradi võimalustki, et ta seda teavet kellegagi jagama hakkab.
„Väga tähtis,” lisas ta. Ta koputas kuuekäänisele. Kuue sisetaskust paistis välja rahatasku ja selle vahel võis näha kahekümnenaelast rahatähte.
„Ahah.”
„Võtan seda jaatusena.”
„Mõistate, me peame olema ettevaatlikud, söör. Kui inimesed esitavad transpordi sõlmpunktis küsimusi.”
Hea teada, mõtles Lamb, et kui terroristid peaksid seda transpordi sõlmpunkti ründama, põrkuvad nad vastu läbitungimatut kaitseliini. Välja arvatud juhul, kui nad peaksid rahatähtedega vehkima. „Möödunud teisipäev,” ütles ta. „Siis leidis aset mingi avarii.”
Aga mees raputas juba pead: „See pole meie probleem, söör. Siin oli kõik korras.”
„Kõik oli korras, aga rongid ei sõitnud.”
„Siin sõitsid rongid küll, söör. Probleemid olid mujal.”
„Hea küll.” Lamb polnud juba tükk aega pidanud maha nii pikka vestlust, ilma et oleks võtnud kasutusele paar vägisõna. See oleks äraaetud hobuseid hämmastanud, kui mingit testi kahtlustavad uustulnukad välja arvata. „Ükskõik kus see probleem ka polnud, inimesi sõidutati Readingist bussidega siia. Sest rongid ei sõitnud.”
Nirk kortsutas kulmu, aga nägi võimalust küsitlemine lõpetada ja kogus vastates kiirust. „Täpselt nii, söör. Asendusbussid.”
„Mis alustasid sõitu kust?”
„Tol konkreetsel päeval, söör, arvan, et need bussid alustasid sõitu Readingist.”
Otse kuradi loomulikult. Jackson Lamb ohkas ja haaras sigaretipaki järele.
„Siin ei tohi suitsetada, söör.”
Lamb torkas ühe sigareti kõrva taha. „Millal lahkub järgmine rong Readingisse?”
„Viie minuti pärast, söör.”
Lamb pöördus tänusõnu ühmates lahkuma.
„Söör?”
Ta vaatas tagasi.
Pilk Lambi kuuereväärile kinnistunud, hõõrus nirk sõrmi vastu pöialt.
„Mis on?”
„Ma arvasin, et te …”
„Et annan teile midagi?”
„Jah.”
„Heakene küll. Siin on teile üks hea soovitus.” Lamb toksas sõrmega vastu nina. „Kui teil on kaebusi, helistage plakatil toodud abiliini numbrile.”
Seejärel jalutas ta platvormile oma rongi ootama.
Tagasi Aldersgate Streetil, hindasid kaks uut hobust teineteist teise korruse kabinetis. Nad saabusid kuu aega tagasi sama kahe nädala jooksul; mõlemad olid Regent Parkist, luureteenistuse südamest ja moraalsest kompassist eksiili saadetud. Slough House, mis polnud selle tõeline nimi – sel polnudki tõelist nime – oli kõigile teada ja tuntud prügimägi: tavaliselt oli siia määramine ajutine, sest siia määratud andsid peagi omal soovil lahkumisavalduse sisse. See oligi nende siia saatmise eesmärk: neist vabaneda. Neid kutsuti äraaetud hobusteks. Ära aetud võrdub äraaetud. Ammu unustatud naljal põhinev sõnamäng.
Nood kaks – kellel on nüüd ka nimed; nende nimed on Marcus Longridge ja Shirley Dander – tundsid teineteist nägupidi juba eelmises elus, aga Regent Park oli rangelt osakondadeks jagatud ning operatsioonide ja side osakond olid kaks omaette ja erinevate ringkondadega lävivat kalaparve. Seega nüüd, nagu uustulnukad kõikjal, piidlesid nad teineteist sama kahtlustava pilguga kui siin juba pikemat aega olnuid. Ja ikkagi oli luureteenistuse ringkond suhteliselt väike ja kõlakad jõudsid tihti enne hävingusuitsu hajumist teha vähemalt kaks ringi. Seega teadis Marcus Longridge (neljakümnendates, mustanahaline, Kariibi mere päritolu vanematele sündinud ja Lõuna-Londonis
üles kasvanud), mis oli Shirley Danderi Regent Parki sideosakonnast lahkuma sundinud, ja Dander, kes oli kahekümnendates ja kelles võis aimata Vahemere-äärset päritolu (šotlasest vanavanaema, läheduses olev sõjavangide laager, vabakäigul itaallasest kinnipeetav), oli kuulnud kõlakaid närvivapustuse saanud Longridge’i nõustamisseanssidest, aga kumbki polnud sellel ega, kui aus olla, üldse ühelgi teemal juttu teinud. Nende päevad olid täidetud kontorielu üksikasjade ja aeglaselt kuhtuva lootusega.
See oli Marcus, kes otsa lahti tegi, ja selleks oli üks sõna: „Nii.”
Oli hilishommik. Londoni ilmastik oli hulluks läinud: äkitselt ilmuvad ja räpaseid aknaklaase esile tõstvad päikesekiired; äkilised vihmahood, mis ei suutnud neid kuigivõrd puhtamaks pesta.
„Mis nii?”
„Nii, siin me oleme.”
Shirley Dander ootas oma arvuti taaskäivitumist. Jälle. See jooksutas näotuvastustarkvara ja võrdles vägede tagasitoomist nõudvatel meeleavaldustel valvekaamerate kaadritesse jäänuid džihadismikahtlustuse saanute fotokujutistega; see tähendab džihadistidega, keda arvati olemas olevat; džihadistidega, kellele oli antud koodnimi ja kõik muu, aga kes võisid olla ka saamatute luuretöötajate välja mõeldud. Ehkki programm oli kaks aastat tagasi aegunud, polnud see nii vana kui tema arvuti, mis pani temale seatud nõudmisi pahaks ja oli sellest tol hommikul juba kolm korda teada andnud.
Pilku tõstmata küsis ta: „Kas sa lööd mulle külge?”
„Seda ma ei julgeks.”
„Sest see poleks arukas.”
„Olen kuulnud.”
„No näed siis.”
Sellega see pea minutiks piirduski. Shirley tajus oma kella tiksumist; tajus läbi laua, kuidas tema arvuti tagasi ellu püüab ärgata. Trepist kõmpisid alla kaks paari jalgu. Harper ja Guy. Teda huvitas, kuhu nad lähevad.
„Võttes teadmiseks, et tegemist pole külgelöömisega, kas on okei, kui räägime?”
„Millest?”
„Ükskõik millest.”
Nüüd heitis naine talle kurja pilgu.
Marcus Longridge kehitas õlgu. „Meeldib see sulle või mitte, aga me oleme siin koos. Poleks paha, kui meie vestlused ei piirduks sõnapaariga „sulge uks”.”
„Ma pole sul kunagi palunud ust sulgeda.”
„Või mida iganes.”
„Tegelikult ma eelistan, et uks oleks lahti. Siis ei meenuta see mulle niipalju vanglat.”
„Väga hea,” ütles Marcus. „Näed, juba me vestlemegi. Oled sa vanglas palju aega veetnud?”
„Mul pole selleks tuju, eks?”
Mees kehitas õlgu. „Olgu pealegi. Aga tööpäevast on veel üle kuue tunni alles. Ja tööelu veel kakskümmend aastat. Kui soovid, võime selle veeta vaikuses, aga üks meist läheks hullust ja teine peast segaseks.” Ta kummardus uuesti oma arvuti taha.
Allkorrusel paugatas tagauks. Shirley ekraan lülitus siniselt sisse, mõtles veidi ja hangus siis uuesti. Nüüd, kus vestlusega oli püütud algust teha, andis selle puudumine endast kisendades märku. Tema randmekell pulseeris. Selle vastu ei saanud ta midagi teha; ta pidi midagi ütlema.
„Räägi enda eest.”
Mees küsis: „Mis asjus?”
„Kakskümmend aastat tööelu.”
„Ahah.”
„Minu puhul on see pigem nelikümmend.”
Marcus noogutas. Tema näost polnud seda näha, aga ta tundis end võidukana.
Ta sai aru, kui millegagi on algust tehtud.
Jackson Lamb oli Readingis jaamaülema üles otsinud ja temaga suhtlemiseks endast pabinas ja pedantse kodaniku mulje jätnud. Lambi polnud raske pidada akadeemikuks: õlad kõõmapudised, roheline
v-kujuline kaelus suust mööda sattunud kiirtoidu plekke täis, palitu varrukate alt paistmas narmendavad särgikätised. Ta oli ülekaaluline, ilmselt liialt kaua raamatukogus istumisest, ja tema hõrenevad määrdunudblondid juuksed olid üle pea kammitud. Tema põski kattev tüügas rääkis pigem laiskusest kui moeteadlikkusest. Väidetavalt meenutas ta veelgi hullemini puseriti hammastega Timothy Spalli.
Jaamaülem näitas talle kätte asendusbussidega tegeleva ettevõtte ning kümme minutit hiljem oli Lamb astunud taas pabistava akadeemiku rolli; seekord võis tema käitumises tajuda ka leina. „Mu vend,” ütles ta.
„Ah nii. Minu kaastunne.”
Lamb heitis andestavalt käega.
„Ei, see on kohutav. Mul on tõesti kahju.”
„Me polnud aastaid rääkinud.”
„See muudab kogu loo ju veelgi hullemaks, kas pole?”
Lamb, kel polnud antud asjas mingit arvamust, nõustus. „Nii see on. Nii see on.” Tema pilk muutus häguseks, kui ta meenutas väljamõeldud seika lapsepõlvest, kus kahe venna vahel valitses täielik vennalik lojaalsus, teadmata, et aastad löövad nende vahele kiilu; et keskeas ei vaheta nad omavahel sõnagi; mis saab neist ühe jaoks lõpu bussis pimedas Oxfordshire’is, kus ta alistub …
„Kas tegemist oli südamerabandusega?”
Suutmata leida sõnu, Lamb noogutas.
Jaamaülem vangutas kurvalt pead. Kurb lugu. Bussis surev klient ei ole ka hea reklaam; ehkki vastutus ei lasunud ettevõttel. Pealegi ei leitud surnukeha juurest kehtivat piletit.
„Mind huvitab …”
„Jah?”
„Milline buss see oli? Kas see buss on praegu siin?”
Hoovis seisis neli bussi; depoos veel kaks tükki ja juhtumisi teadis jaamaülem täpselt, milline neist oli tahtmatult täitnud ka surnuvankri rolli ja oli nüüd vaid kümne meetri kaugusele pargitud.
„Tahaksin bussis korra maha istuda,” ütles Lamb. „Istuda seal, kus tema istus. Teate?”
„Ma pole kindel, mida …”
„Asi pole selles, et ma just hingedesse usuksin,” selgitas Lamb väriseval häälel. „Aga ma pole ka kindel, et sellesse üldse ei usuks, kas mõistate, mida ma öelda tahan?”
„Muidugi. Otse loomulikult.”
„Kui saaksin istuda seal, kus tema istus, kui ta … lahkus, siis …”
Suutmata jätkata, pööras ta pilgu hoovi ümbritsevale telliskiviseinale ja kontorihoonele selle vastas. Jõe poole suundusid paar kanada laglet; nende nukker prääksumine Lambi kurbust rõhutamas.
Vähemalt nii tundus see jaamaülemale.
„Seal,” ütles ta. „See oli see buss seal.”
Hüljates taevasse vahtimise, heitis Lamb talle avala ja süütult tänuliku pilgu.
Shirley Dander koputas kasutult pliiatsiga vastu tõrksat ekraani ja pani siis pliiatsi käest. Kui see lauda tabas, ajas ta huuled purinal torru.
„… Mida?”
„Mida see „seda ma ei julgeks” peaks tähendama?” küsis ta.
„Ma ei mõista.”
„Kui küsisin, kas sa lööd mulle külge. Ütlesid, et seda sa ei julgeks.”
Marcus Longridge ütles: „Ma kuulsin seda lugu.”
Arvata võis, mõtles naine. Kõik olid seda lugu kuulnud.
Shirley Dander oli meeter kuuskümmend pikk; tal olid pruunid silmad, soe nahatoon ja täidlased huuled, mis ei veninud kuigi sageli naeratuseks. Laiad õlad ja puusad, talle meeldis must; mustad teksad, mustad topid, mustad spordijalatsid. Ükskord väideti tema kuuldes, et ta on sama seksapiilne kui liiklusmärk – selle kommentaari tõi kuuldavale tuntud seksuaalhälvik. Päeval, mil ta Slough House’i määrati, lasi ta lõigata siilisoengu, mida oli sellest saati iga nädal värskendanud.
Polnud kahtlustki, et ta tekitas sundmõtteid: täpsemalt ühes Regent Parki sideosakonna tähtsusetumas töötajas, kes piiras teda põhjalikkusega, mis ei hoolinud sellest, et naine oli suhtes. Ta jättis teateid tema lauale, helistas suvalisel ajal tema armukese kodusel numbril.
Töö tõttu ei olnud tal keeruline teha kõnede jälitamine võimatuks. Võttes aga arvesse naise tööd, ei olnud tal raske neile jälile saada.
Muidugi tuli juhinduda protokollist, kaebuse esitamise protseduurist, mis hõlmas üksikasjalikke näiteid „sobimatust käitumisest” ja tõendite esitamist „lugupidamatu suhtumise” kohta; suuniseid, mis ei omanud mingit tähtsust isikutele, kes veetsid osana katseajast vähemalt kaheksa nädalat ründekoolitusel. Pärast ööd, mille jooksul oli mees teinud kuus kõnet, astus ta sööklas naise juurde, et uurida, kuidas viimase öö möödus, ning Shirley oli ta ühe sirge hoobiga pikali löönud.
Sellega oleks asi ka piirdunud, kui ta poleks meest jalgele tirinud ja ta uuesti pikali löönud.
Personaliosakonna otsus oli „probleemid”. Oli selge, et Shirley Danderil oli probleeme.
Marcus rääkis, kuni naine mõtles: „Kuule, seda lugu on kõik kuulnud. Keegi ütles mulle, et ta sai jalad maast lahti.”
„Ainult esimene kord.”
„Sul vedas, et sulle hundipassi ei antud.”
„Kas tõesti?”
„Mõistan. Aga keskuses kakelda? Kutid on vähemagi eest sule sappa saanud.”
„Kutid ehk küll,” ütles naine. „Aga on häbiväärne vallandada tüdruk, kes teda ahistava tõpra pikali lööb. Eriti veel juhul, kui see „tüdruk” soovib anda asjale ametliku käigu.” Jutumärgid sõna tüdruk ümber poleks olnud selgemini tajutavad, kui ta oleks öelnud „jutumärgid algavad, jutumärgid lõppevad”. „Pealegi oli mul eelis.”
„Mis sorti eelis?”
Naine tõukas end toolijalgade kriginal mõlema jalaga lauast eemale. „Mida sa jahid?”
„Mitte midagi.”
„Sest sa näitad lihtsa vestluse arendamiseks üles liiga suurt huvi.”
„Noh,” vastas mees, „huvi üles näitamata, mis teemal sa vestleksid?”
Naine heitis talle uuriva pilgu. Oma ea kohta polnud mehe välimusel viga midagi; tal näis olevat laisk vasak silmalaug, aga see jättis
temast pigem valvsa mulje, justkui hindaks ta kogu aeg maailma. Mehe juuksed olid pikemad kui temal, aga mitte oluliselt; tema habe ja vunts olid korralikult pügatud ja ta hoolitses oma riietuse eest. Täna kandis ta korralikult pressitud teksaseid ja halli pintsaku all valget kraeta särki; tema musta-lillakirju Nicole Farhi sall rippus nagis. Ta ei pannud seda kõike tähele seetõttu, et ta hooliks, vaid seetõttu, et kõik kannab endas infot. Abielusõrmust tal sõrmes ei olnud, aga see ei tähendanud midagi. Pealegi olid kõik lahutatud või õnnetud.
„Olgu,” ütles Shirley. „Aga kui sa mind narrid, saad ka ise teada, kui kõvasti ma löön.”
Mees tõstis mitte tögavalt allaandmise märgiks käed. „Kuule, ma püüan luua toimivat töösuhet. Mõistad. Me oleme mõlemad uustulnukad.”
„Teised pole ju meie vastu ühisrinnet loonud. Kui ehk Harper ja Guy välja arvata.”
„Selleks pole neil vajadust,” ütles Marcus. „Nad kõik töötavad siin alaliselt.”
Mehe sõrmed klõbistasid kiirelt klaviatuuril, seejärel lükkas ta selle eemale ja tõukas tooli küljele. „Mis sa neist arvad?”
„Rühmana?”
„Või eraldi. Ärme tee sellest seminari.”
„Kellest me alustame?”
Marcus Longridge ütles: „Me alustame Lambist.”
Istudes bussi tagaistmel, kus üks mees oli hinge heitnud, vaatas Jackson Lamb aknast välja pragunenud betoonkattega hoovi ja puitväravaid, mille taga asus Readingi linnakeskus. Londoni pikaajalise elanikuna ei suutnud Lamb seda kõike õudusjudinaid tundmata hoomata.
Hetkel aga keskendus ta sellele, mida teeskles tegevat, mis tähendas vaikuses mõtlemist mehele, kelle ta väitis olevat oma venna, aga kes tegelikkuses oli olnud Dickie Bow: liiga rumal, et olla töönimi, aga liiga terane, et olla pärisnimi. Dickie ja Lamb olid ühel ajal Berliinis olnud, aga Lambil oli nii kaugest minevikust mehe nägu raske meenutada. Tema vaimusilma kerkis ikka ja jälle kitsas ja terav rotilik nägu, aga
just seda Dickie Bow oligi olnud – tema jaoks liiga kitsastest aukudest läbitungimisele kohanenud tänavarott. See oli olnud tema peamine ellujäämisoskus. Viimasel ajal ei paistnud see talle abiks olevat.
(Surmajärgse läbivaatuse otsuseks oli südamerabandus. See polnud nii palju joova ja suitsetava ja rasvast toitu söönud mehe kui Dickie Bow’ puhul üllatav. Ebamugav lugemine Lambile, kelle kombeid see võinuks kirjeldada.)
Ta sirutas käe välja ja tõmbas sõrmega üle tema ees oleva seljatoe. Selle pind oli peamiselt sile; üks ilmselgelt iidne põletusmärk; nõrgad kriimud nurgas märkisid juhuslikku kriipimist, mitte katset kraapida sinna viimne sõnum … Sellest oli juba aastaid, kui Bow oli luureteenistuses tegutsenud, ja isegi siis oli ta olnud üks neist paljudest, kes polnud tegelikult siseringi pääsenud. Oli teada, et tänavarotti võis alati usaldada, sest iga kord, kui ta vastaspoolelt raha vastu võttis, oli ta järgmine päev sinu ukse taga ja ootas, et teeksid sama hea pakkumise. Mingit vennaskonna koodi polnud olemas. Kui Dickie Bow oleks hukkunud voodipõlengus, oleks Lamb silmagi pilgutamata läbinud kõik viis faasi: eitus, viha, kauplemine, ükskõiksus, hommikusöök. Kuid Dickie Bow oli surnud liikuva bussi tagaistmel piletita tema taskus. Kui kärakas, pläru ja rasvane toit kõrvale jätta, ei suutnud lahanguaruanne selgitada, miks oli Bow linnast väljas, kui ta oleks pidanud Sohos ühe pornopoe vahetuses tööl olema.
Tõustes libistas Lamb käega üle laealuse pagasiriiuli ja ei leidnud sealt midagi. Isegi kui ta oleks sealt midagi leidnud, poleks seda jätnud Dickie Bow, kuus päeva hiljem küll mitte. Siis istus ta uuesti ning uuris kriimustusi otsides aknaalust kummitihendit – see võis olla naeruväärne, aga Moskva reeglid tähendasid, et sa eeldasid, et sinu posti loeti. Kui sa pidid jätma teate, jätsid selle muul moel. Ehkki antud juhul polnud selleks pisipilt kummitihendil.
Bussi esiotsast kostis ebakindel ja viisakas köhatus.
„Ma, eee …”
Lamb tõstis leinast raske pilgu.
„Ma ei taha teid takka kiirustada, aga kas teil läheb veel kaua?”
„Üks minut,” ütles Lamb.
Tegelikult vajas ta veel vähem aega. Rääkimise ajal libistas ta käe piki seljatuge alla, surus selle kahe istmepadja vahele, puutus vastu igivana ja kangal kõvaks mügarikuks tahenenud nätsu, küpsisepuru lasu, paberiklambrit, taskusse toppimiseks liiga väikest münti, ja millegi siruulatusest välja jääva kõva serva, mis sundis teda veelgi sügavamale tungima, varrukas üles nihkumas, kui ta kätt sügavamale surus. Ja seal see oligi, sile ja pihku mahtuv plastikkorpus. Lamb kriipis käe aaret välja tõmmates verele, aga ei pannud seda tähelegi.
Kogu tema tähelepanu oli pööratud auhinnale: vanale, kogukale ja odavale mobiiltelefonile.
„Nii, Lamb. Lamb on täpselt see, kellena ta välja paistab.”
„Kes on?”
„Üks paks värdjas.”
„Ammusest ajast.”
„Kaua elanud paks värdjas. See kõige hullem neist. Tema istub ülakorrusel ja situb meile krae vahele. Tundub, et ta otsekui naudiks osakonna juhtimist, mis on täis …”
„Hädavareseid.”
„Kas sa nimetad mind hädavareseks?”
„Me mõlemad oleme siin, on ju nii?”
Töö oli unustatud. Marcus Longridge, kes oli Shirley Danderit just hädavareseks nimetanud, heitis talle särava naeratuse. Naine vaikis ja mõtles, millesse ta end mässib. Kui ta esimest korda jala üle ukseläve tõstis, oli ta otsustanud mitte kedagi usaldada. Siilisoeng oli osa sellest. Ära usalda kedagi. Ja nüüd oli ta valmis Marcusele südant puistama vaid seetõttu, et jagab temaga kabinetti: ja mille pärast ta naeratab? Kas ta püüab jätta sõbramehe muljet? Hinga sügavalt sisse, ütles ta endale; aga mõtetes. Ära avalda talle midagi.
See oli sideosakonna eesmärk: saada kõik teada ja ise mitte midagi avaldada.
Ta ütles: „Otsust pole veel langetatud. Ikkagi, mida sa temast arvad?”
„Noh, ta juhib omaenda osakonda.”
„On see alles osakond. Pigem on tegemist heategevusega.” Ta laksas käega vastu arvutit. „See siin peaks muuseumis olema. Kas me tõesti peame nii puudulike vahenditega kurjategijaid püüdma? Meil oleks märkmikuga Oxford Streetil seistes ka rohkem võimalusi. Vabandage härra, kas te olete terrorist?”
„Härra või proua,” korrigeeris teda Marcus. Siis ütles ta: „Meilt ei oodata kellegi tabamist, peaksime igavlema ja avaldama ise soovi turvafirmasse tööle minna. Mille pärast iganes me siin ka pole, Lambi ei karistata. Või kui teda ka karistatakse, siis ta naudib seda.”
„Mida sa siis sellega öelda tahad?”
Mees ütles: „Ta teab, kuhu surnukehad on maetud. Küllap mattis mõned ka ise.”
„Kas tegemist on metafooriga?”
„Ma ei pööranud emakeelele suurt tähelepanu. Metafoorid on minu jaoks tundmatud.”
„Sa siis arvad, et ta on kasulik?”
„Noh, ta on ülekaaluline ja joob ja suitsetab ning ma kahtlen, kas trenn, mida ta teeb, hõlmab enamat kui telefoni haaramist ja toidu tellimist. Aga jah, nüüd, kus sa seda mainisid, ma arvan, et ta on kasulik.”
„Kunagi võis ta seda olla,” ütles Shirley. „Aga mis mõtet on olla kasulik, kui sa oled selleks liiga aeglane.”
Marcus polnud sellega nõus. Kasulik olemine on meeleseisund.
Lamb võib sind väsitada lihtsalt sinu ees seistes ja sa ei peaks teda ohuks enne, kui ta minema kõnnib ja sina jääd imestama, et kes need tuled kustutas. See oli aga muidugi vaid Marcuse arvamus. Ta oli ka varem eksinud.
„Küllap,” ütles ta, „saame teada, kui piisavalt kauaks siia jääme.”
Bussist maha astudes hõõrus Lamb sõrmega silma, mis jättis temast leinava inimese mulje, või vähemalt mulje valutavast silmast. Jaamaülem tundis ebamugavust, võõra leina nähes rahutust, või oli ta märganud Lambi kätt istmepatjade vahel ja mõtles nüüd, kas see teema tõstatada.
Et seda kõike ennetada, ütles Lamb: „Kas bussijuht on ka kuskil siin?”
„Mis, kas too, kes oli roolis, kui …?”
Kui mu vend vedru välja viskas, jah. Aga ta vaid noogutas ja hõõrus uuesti silma.
Juht ei tahtnud koostöövõimetust reisijast Lambile midagi rääkida; tavaliste bussijuhtide silmis on head reisijad need, kes lahkuvad omal jalal. Aga kui jaamaülem oli veel viimast korda vabandanud ja tagasi kontorisse loivanud ja Lamb tol hommikul juba teist korda andnud märku, et tema valduses on kahekümnenaelane kupüür, muutus juht avameelsemaks.
„Mis ma oskan öelda. Tunnen teile teie kaotuse pärast kaasa.”
Siiski näis ta tundvat rõõmu potentsiaalse teenimisvõimaluse üle. Lamb ütles: „Kas panite tähele, kas ta rääkis kellegagi?”
„Me peaksime pilgu peamiselt teel hoidma.”
„Enne, kui sõitu alustasite.”
Juht ütles uuesti: „Mis ma oskan öelda. Tegemist oli paraja hullumajaga. Paar tuhat teele jäänut ja me alles alustasime nende vedamist. Seega, ei, ma ei pannud midagi tähele. Ta oli lihtsalt nagu iga teine kunde, kuni …” Taibates, et ta on astumas vestlusmülkasse, ühmas ta veel vaid „teate küll”.
„Kuni jõudsite Oxfordi ja teil oli tagaistmel surnu,” lõpetas Lamb abistavalt.
„Küllap ta lahkus rahulikult,” ütles juht. „Ma pidasin piirkiirusest kinni.”
Lamb heitis uuesti bussile pilgu. Ettevõtte värvid oli punane ja sinine, selle alumine osa poripritsmeid täis. Dickie Bow oli astunud peale täiesti tavalisele sõidukile ning omal jalal ta sealt enam ei lahkunud.
„Kas sel sõidul juhtus midagi tavatut?” uuris ta.
Bussijuht jõllitas talle otsa.
„Kui surnukeha välja arvata.”
„Ole nüüd, semu. Ei midagi erilist. Korja nad jaamast peale ja sõiduta Oxfordi. See polnud ka esimene kord.”
„Ja mis sai siis, kui te kohale jõudsite? Oxfordi.”
„Suurem osa kadus kui sitt ihust. Rong juba ootas, et katta ülejäänud osa teekonnast. Nad olid selleks ajaks juba tund aega ajakavast maas. Ja väljas kallas. Reisijad ei jäänud ootama.”
„Aga keegi leidis surnukeha.” Bussijuht heitis talle veidra pilgu ja Lamb aimas põhjust. „Richard,” ütles ta. Nad olid ju olnud vennad, oli ju nii? „Dickie. Keegi taipas, et ta on surnud.”
„Bussi tahaotsa kogunes hulk inimesi, aga ta oli juba hinge heitnud. Üks neist, arst, jäi temaga, aga ülejäänud tõttasid rongile.” Ta vaikis. „Ta näis täitsa rahulik. Teie vend.”
„Ta oleks soovinud nii surra,” kinnitas talle Lamb. „Talle meeldisid bussid. Seega kutsusite siis kiirabi?”
„Teda ei saanud enam aidata, aga jah. Pidin ülejäänud õhtu siin veetma. Ega ma paha pärast. Pidin ütluse andma, aga te ju teate seda, kas pole? Sest olete tema vend.”
„Just nii,” ütles Lamb. „Olen tema vend. Juhtus midagi veel?”
„Tavalised tööasjad, semu. Kui ta oli, teate küll, ära viidud, ja olin bussi ja kõik muu koristanud, tulin tagasi siia.”
„Bussi koristanud?”
„Mitte pesnud või midagi. Lihtsalt vaatasin pingid üle, et kas keegi unustas midagi maha. Rahakotid ja muu selline.”
„Ja kas leidsite midagi?”
„Tol õhtul mitte. Noh, peale ühe mütsi.”
„Mütsi?”
„Pagasiriiulilt. Teie venna lähedal.”
„Mis sorti mütsi?”
„Musta.”
„Musta mille? Kõvakübara? Viltkaabu? Mille?”
Mees kehitas õlgu. „Lihtsalt ühe mütsi. Servaga mütsi, teate küll?”
„Kus see nüüd on?”
„Kadunud asjades, kui sellele just järele pole tuldud. See oli kõigest müts. Inimesed unustavad kogu aeg mütse bussidesse.”
Mitte siis, kui väljas kallab kui oavarrest, mõtles Lamb.
Hetk mõtlemist ütles talle, et see ei vasta tõele. Kui väljas sajab,
kannab rohkem inimesi mütsi, seega rohkem inimesi unustab neid bussidesse. See oli loogiline. Puhas statistika.
Mis aga puutub statistikasse, mõtles Lamb, siis võib statistika kuu peale käia.
„Kus teil see kadunud asjade osakond on?” Ta viipas käega ähmaselt jaamakontori poole. „Kas seal?”
„Ole nüüd, semu. See on ju Oxfordis, kas pole?”
Muidugi on see kuradi Oxfordis, mõtles Lamb.
„Ja mis sa Ho’st arvad?”
„Ho on nohik.”
„Ei usu! Kõik veebisurfarid on nohikud.”
„Ho nohiklus on sügavam. Tahad teada, mis ta mulle esimese asjana ütles?”
„Mida ta ütles?”
„Need kõige esimesed sõnad, mõistad? Tahan öelda, et ma polnud veel kuubegi seljast saanud,” ütles Marcus. „Esimene hommik siin ja mõtlen, et mind saadeti spioonide Kuradisaarele, ja mind huvitab, mis järgmiseks juhtub, ja Ho haarab oma kohvikruusi ja näitab seda mulle – sellel on Clint Eastwoodi nägu – ja ta ütleb: „See on minu kruus, okei? Ja mulle ei meeldi, kui teised minu kruusi kasutavad.””
Shirley ütles: „Okei. See on küll hull.”
„See pole ka anaalne enam. Vean kihla, et tal on sokkidel ka kirjas „parem” ja „vasak”.
„Aga Guy?”
„Tema trukib Harperit.”
„Harper?”
„Ta trukib Guy’d.”
„Ma ei taha öelda, et sa eksid, aga see nendest ülevaadet küll ei anna.”
Mees kehitas õlgu. „Nad pole teineteist veel kaua trukkinud, seega, hetkel on see nende kohta ainus märkimisväärne asi.”
Shirley ütles: „Küllap need olid nemad, kes varem välja läksid. Huvitav, kuhu nad läksid?”
„Me oleme Parkis siis ikka veel persona non grata’d. ”
Mida oli kummaline Min Harperi suust kuulda, sest nad olid pargis, aga Louisa Guy teadis, mida mees silmas peab.
„Tead sa mis,” ütles ta, „ma pole kindel, et põhjus on selles.”
Nad olid St Jamesi pargis, nad polnud Regent Parkis. Nad suundusid paleepoolsesse otsa ja piki jalgrada lähenes neile roosas velvetkostüümis naisterahvas kiirusel kaks miili tunnis. Tema jalge juures vänderdas väike karvane koer, samas toonis roosa lint kaelas. Enne jätkamist ootasid nad, kuni naine oli neist möödunud.
„Selgita.”
Louisa tegi seda. Kõigega oli seotud Leonard Bradley. Bradley oli viimase ajani olnud piirangutekomitee esimees ja põhimõtteliselt oli kontroll luureteenistuse rahakotiraudade üle just tema käes. Kõik
Ingrid Tearney, Regent Parki juhi plaanitud operatsioonid pidid saama tema nõusoleku, kui ta ei soovinud probleeme eelarvega – nii nimetati nüüd raha otsa saamist. Aga Bradley – Sir Leonard, kui seda tiitlit polnud temalt veel ära võetud – jäi hiljuti vahele, näpud rahakassas: luureteenistusega seotud stressi käes kannatavate ametnike taastumiseks loodud palgalise meeskonnaga Shropshire’i „turvakodu” osutus hoopis mereäärseks omandiks Maldiividel, ehkki tuleb tõdeda, et see oli varustatud palgalise meeskonnaga. Ja Bradley pattude tulemused …
„Kust sa seda kõike tead?” segas Harper vahele. „Ma arvasin, et ta läks pensionile.”
„Nii armas. Sa pead seda tööd tehes kõrvad alati lahti hoidma.”
„Ära ütle. Catherine.”
Naine noogutas.
„Tüdrukute jutt? Kerge mokalaat naiste tualettruumis?”
Ta püüdis nalja heita, aga õhus võis tajuda teravust. See oli miski, millesse teda ei olnud kaasatud.
Naine ütles: „Pole tõenäoline, et Catherine sellest kõigile pasundaks. Kui ütlesin, et meid kutsuti välja, rääkis ta mulle sellest. Ta nimetas seda auditiks.”
„Kuidas ta sellest teada sai?”
Louisa ütles: „Tal on sidemeid. Üks kuningannadest.”
Kui vajasid teavet, läksid andmebaasi kuningannade jutule, mistõttu olid nad kasulikud sõbrad ja veelgi kasulikumad sidemed.
„Mida nad siis auditeerivad?”
… Auditiks nimetati just Bradley pattude järelmeid, aga täpsem kirjeldus olnuks „inkvisitsioon”. Piirangute uus juht, Roger Barrowby kasutas juhust, et plats puhtaks lüüa: see tähendas kogu meeskonna põhjalikku ülekuulamist, nende finantsides, töös, emotsioonides, psühholoogias, seksuaalkäitumises ja raviajaloos tuhnimist; veendumaks, et kuskil poleks ühtki plekki. Edasisi piinlikkust tekitavaid olukordi püüti iga hinnaga vältida.
„Paras jultumus!” ütles Min. „Vargusega jäi vahele Bradley. Piinlikkust peaks tundma komitee, mitte Park.”
„Tere tulemast päris maailma, kullake,” selgitas Louisa.
Kogu lool oli ka helgem külg. „Vean kihla, et Taverner läheb vihast lõhki,” mõlgutas mees.
Aga neil ei olnud aega mõlgutada selle üle, mida Taverner võiks teha, sest sealt lähenes neid sellele maalilisele kohtumisele kutsunud James Webb.
Webb oli pintsaklipslane. Täna aga ei kandnud ta ülikonda – tal olid jalas beežid puuvillased püksid ning musta vihmamantli all kandis ta tumesinist rullkaelusega sviitrit –, aga ta ei petnud sellega kedagi: ta oli läbi ja lõhki pintsaklipslane ning tema soontes voolas triibuline veri. Küllap pidas ta täna kantavat rõivastust osaks luuretööst: mida kanda jalutuskäigul roheluses. Tegelikult jättis ta mulje, et hüppas
Jermyn Streetil oma rätsepa juurest läbi, selgitas talle, et kavatseb minna parki jalutama ja soovib panna end selleks sobivalt riidesse. Ta oli sama palju suvaline jalutaja kui roosas daam jooksja.
Ja ikkagi oli tema Regent Park ja nemad Slough House. Juba ainuüksi kõne saamine oli jalustrabav. Kui ta noogutas, noogutasid nad vastu ja astusid tema kummalegi küljele. „Kas välja saamisega oli probleeme?”
Samahästi võinuks ta küsida ummikute kohta.
Louisa ütles: „Tagauks kiilub kinni. Sa pead seda jalaga lööma ja samal ajal lingile nõjatuma. Kui uksest välja saime, oli edasine käkitegu.”
Webb ütles: „Ma pidasin silmas Lambi.”
„Lamb polnud majas,” ütles talle Min. „Kas ta ei tohi sellest midagi teada?”
„Oh, küllap ta lõpuks sellest teada saab. Igal juhul pole tegemist tõsise asjaga. Ma kasutan teid natuke ära, ei midagi enamat. See ei võta kaua. Kolm nädalat või nii.”
Kasutan teid natuke ära. Nagu oleks ta mingi tähtis nina. Parkis, kui Ingrid Tearney oli DC-s, mis oli pea pool ajast, võttis juhirolli üle emand Di Taverner: ta oli üks mitmest abijuhist, aga paleepöörde kõlakate kuuldavale tulles paljude esimene valik. Mis aga puutus Ämblik Webbi, siis tema ametipostil polnud nime. Min ja Harper olid kuulnud, et põhimõtteliselt töötas ta personaliosakonnas ja et tal on mingi neile mõlemale teadmata asjaoludega seos River Cartwrightiga, aga nad olid koos koolituse läbinud ja Webb oli Riverile mingi käki keeranud, mispärast oligi River üks äraaetud hobustest.
Ehk lekkis midagi sellest Mini ja Louisa vaikimisest, sest Webb ütles: „Te kannate mulle ette.”
„Mis töö asjus?”
„Lapsehoidmine. Võib-olla veidi taustakontrolli.”
„Taustakontrolli?” Taustakontroll kuulus kontoritöö alla, mis oli omakorda äraaetud hobuste pärusmaa, aga nõudis ressursse, mida Slough House’i kasutuses ei olnud. Pealegi tegeles sellega tavaliselt Taustaosakond, Regent Parki luukerede otsimise osakond koos Koertega, vajadusel tuge pakkuva siseturvaga.
Aga Webb teeskles, et Min ei tea, millest jutt. „Jah. Isikukontrolli, identiteedi kontrolli, koha ülevaatamist. Selliseid asju.”
„Ah taustakontroll,” ütles Min. „Arvasin, et ütlesid „panderoll”. Ma juba kartsin, et meist on saanud postkontor.”
„Tegemist pole keerulise ülesandega,” ütles Webb, „vastasel juhul ei paluks ma seda teha ninatargal. Aga, kui sa arvad, et see käib teil üle jõu, siis lihtsalt ütle nii.” Ta jäi seisma ning Min ja Louisa tegid
veel paar sammu, enne kui seda märkasid. Nad pöördusid ümber. Webb ütles: „Ja siis võite tagasi Slough House’i kebida. Täitma oma selle nädala tähtsaid ülesandeid.”
Mini suu hakkas liikuma veel enne, kui aju järele jõudis, aga Louisa oli ikkagi kiirem. „Meil pole suurt midagi teha,” ütles ta. „Oleme nõus.”
Ta heitis Minile pilgu.
„Jah,” ütles mees. „Kõlab huvitavalt.”
„Huvitavalt?”
„Ta tahab öelda, et see jääb meie võimete valda,” ütles Louisa. „Kohtumispaik ajas meid lihtsalt natuke hämmingusse.”
Webb vaatas ringi, justkui paneks ta alles nüüd ümbrust tähele: vesi, puud, linnud. Paleest teadlik liiklus sumises viisakalt piirete taga. „Jah,” ütles ta. „Noh, tore on vahel välja saada.”
„Eriti siis, kui kodus on lood täbarad,” ei suutnud Min end pidurdada.
Louisa vangutas pead: kas ma pean sellisega koos töötama?
Webb aga prunditas huuli. „Vastab tõele, et Parkis on asjalood hetkel pisut segased.”
Jah. Loete raamatupidamise jaoks sente kokku, mõtles Min. See võib veeautomaadi juures põnevaid hetki tekitada.
Webb ütles: „Iga organisatsioon vajab vahel äratust. Vaatame, mis seisus asjalood on, kui olukord on maha rahunenud.”
Sel hetkel taipasid nii Min kui Louisa, et Webb kavatseb olukorrast väljuda kohaga tähtsama laua taga.
„Seni aga tuleb hakkama saada. Nagu arvata võib, on Taustaosakond Parki enda meeskonnaga pisut hõivatud. Mistõttu oleme sunnitud …”
„Allhanget tegema?”
„Kui soovid.”
„Räägi meile sellest lapsehoidmisest,” pakkus Louisa.
„Ootame külalisi,” ütles Webb.
„Mis sorti külalisi?”
„Vene sorti.”