Sthlm confidential

1.

NELJAPÄEV, 11. MAI HOMMIK Katastroofist oli möödas üheksakümmend kaks päeva, kümme tundi ja viis minutit. Telefon oli vait. Kesklinna politseijaoskonnas töötav allikas, kes tavaliselt kuulsuste juurde tehtavatest narkoreididest vih­ jeid andis, oli helistamast lakanud. Restoranipidajad, kes teadsid, kus Stockholmi saabunud maailmanimega superstaarid pidutsevad, ei vastanud enam sõnumitele. Isegi suhtekorraldajad ei andnud endast elumärki.

Pärast seda, mis kevadel juhtus, oli ta tühi koht.

Keegi ei tahtnud ennast Solveig Bergiga siduda.

Ta võttis öökapilt sülearvuti, tõstis ekraani üles ja sisenes Sthlm Confidentiali, blogisse, mida ta oli vihaga samal päeval pidama haka­ nud, kui hundipassi sai. Tal olid suured plaanid: blogi pidi sisal­ dama kõike alates meelelahutusvaldkonna uudistest kuni uurimise ja ­avalikustamiseni. Midagi, millest kõik räägivad. Tema tagasitee.

Magamistoa uks oli lahti. Ta vaatas oma kahetoalist korterit, mis asus Högdalenis Skebokvarnsvägenil neljakümnendatel aastatel ehi­ tatud majas. Et vähem läbi kostaks, katsid seinu vaibad. Idamaise mustri ja kaamelitega, mille tema parim, ja nüüdseks ainus, sõber Fatima Niemi oli Marokost ostnud. Tema pilk jäi pidama trompetile, mille isa oli talle andnud. Micke Berg oli taksojuht, ent elas oma džässiansamblile.

Eelmise öö kohvitass oli ikka öökapil, lagritsaiirise kokkukägarda­ tud pabereid täis. Ta oli liiga kaua üleval olnud.

Jälle.

Väsimus hakkas pähe pesa tegema. Kui tema allikad õhku haih­ tusid, tuli tal teisi teid otsida. Näiteks teha midagi niisugust, mida sotsiaalmeedias jagatakse.

Hilisõhtul tegi ta kaks postitust.

7

23.57:11 ülivallatud kiisud, keda sa lihtsalt pead nägema 00.45:35 Per Mobergi 19 kõige jubedamat hetke teleekraanil

Lihtsad nipid, mis pidanuks toimima.

Ta oli tolatempe tegevate kasside pildid üles otsinud ja jutu­ mullidesse pannud. Tema eelmise töökoha uudistetoimetaja nimetas neid naerukassideks ja arvas, et loomad tegelevad netis peaaegu et pornoga. Ameerikas on isegi saidid, mille kogu edu rajaneb sihukestel kassidel.

Kuus klikki.

Ei ühtegi jagamist Facebookis.

Solveig vajutas arvuti kinni.

Ole kannatlik, manitses ta iseennast. Sisu on hea. Okei, võib-olla on suunitlus võrreldes esialgu kavandatuga natuke muutunud ja suurtest ajakirjanduslikest uurimustest ei saanud just asja, aga kõige­pealt peab ta inimesed oma blogi juurde tooma. Küll siis laabub ka muu.

Läbi põranda kostis summutatud äginat.

Kas kell on nii palju?

Solveig arvas kuulvat, kuidas alumisel korrusel suriseb tätovee­ rija nõel ja pihustab kellegi naha sisse värvi. Ta peaks üles tõusma.

Kohvimasina sisse lülitama ja paar postitust kirjutama. Planeerima suuremaid töid, neid, mis tulevad.

Kuid ta pikutas edasi.

Kuulis tilkumist.

Kas õues sajab vihma?

Kõigest kolm kuud tagasi oli ta olnud tõusuteel olev paljutõotav kahekümne viie aastane reporter. Tema töökohaks oli Newsfeed24 ja tema seal veedetud kahe aasta jooksul kasvas see üheks suuremaks veebiväljaandeks. Edu pandiks olid vaatenurgad ja esitusviis. Uudi­ seid tehti tunde ja huumorimeelega. Sageli loenditena. Nii, et see lugejaid puudutaks, neid jahmataks, kaasa haaraks ja paneks neid artikleid edasi levitama. Solveig sai iga nädal tuhandeid lugejakirju, netifoorumis Flashback oli tema kohta isegi teema. Kas kellelgi on Solveig Bergi kohta kõlakaid? Et teda loetakse, jah, nähakse, kõik see oli talle meeldinud, ent kõige rohkem tundis ta puudust toimetuses valitsenud üksmeelest. Sellest, kuidas reporterid ja toimetajad kokku 8

hoidsid. Naersid koos lugude üle, mis rääkisid Ameerika titevarba­ pidude pilatortidest ja salapärastesse karstilehtritesse vajunud pargi­ tud autodest. Kuidas nad üksteist õlale patsutasid, kui olid midagi avalikkuse ette toonud. Maksudest kõrvale hiiliv tuntud blogija, kes Tai-reisid tuludest maha arvas; parlamendisaadikud, kes kirju­ tasid rassistlikesse netifoorumitesse, ja kõrged majandustegelased, kes käisid pornoklubides. Nad toetasid üksteist, kui kommentaarid liiga isiklikuks muutusid. Solveig mõtles legendaarsetele õlleõhtutele Södermalmil asuvas pubis Kvarnen. Järelpidudele.

Ta ohkas. Üks õnnetu eksimus ja kõik oli otsas. Nüüd oli ta tagasi Vasa­ gatanil Howdy Burgeris, ketirestoranis, kus müüdi kalleid hambur­ gereid. Päeval serveeris ta toitu ja pudeliõlut, et üüri maksta. Öösiti jahmerdas oma blogiga.

Tilkumine jätkus.

Ta võttis põrandalt raamatu. Ole see, kes sa oled, ja muuda maailma (kas on aeg?). Üks kunde oli selle restorani unustanud. Osake eneseabiraamatute tulvast. See lubas lihtsaid vahendeid, mis peaksid elule hoopis uue suuna andma. See lubas tervist ja rikkust. See ei andnud ühtegi vastust, ent esitas hulga küsimusi. Vaevalt tema ellu rohkem küsimärke mahub, see asi oli kindel. Aga ta ei lugenud raa­ matut sellepärast. Solveigile pakkus huvi mees, kes selle maha jättis.

Ta ei jõudnud kaugemale kui paar rida.

Miks siin rõske pesuköögi järele haiseb?

Lina oli madratsi alt lahti pääsenud ja tema jala ümber keerdunud.

Solveig vabastas jala, viskas teki pealt ära ja tõusis üles.

Esikus kostis tilkumine valjemini.

Ta jäi köögilävele seisma.

Kraanikauss ajas üle, vesi voolas köögikapile ja pliidile ning valgus kapi alla. Terve põrand oli vett täis.

Ta oli kraani lahti unustanud.

Solveig keeras vee kähku kinni. Vandus ja viskas põrandale kõik käterätid, mida leidis. Võttis mobiiltelefoni, pidi juba isale helistama, ent mõtles ümber.

Fatima Niemi vastas pärast neljandat signaali. „Täna õhtul peame välja minema,” lausus Solveig.

9

2.

NELJAPÄEV, 11. MAI PÄRASTLÕUNA Lennie Lee oli harva närvis ja ei olnud kindlasti harjunud ootama.

Tuntud fotograafi ja isikliku ajakirja Glam Magazine vastutava välja­ andjana oli ta jõudnud sellesse punkti, kus enamik asju käis tema tin­ gimustel. Praegu istus ta üksinda kesklinnas Moodgallerianis asuvas tapaserestoranis Boqueria, peaaegu tühi õlleklaas ees.

Miks ta ei tule?

Lennie vaatas saalis ringi. Kahhelkividega kaetud seinad, tume põrand. Valges mütsis kokad säristavad kõikide nähes toitu. Külas­ tajad üldiselt kenad. Hästiriietatud rahandustegelased Stureplanilt, kes oma pikka lõunasööki espressokohviga lõpetavad. Läbimõel­ dult vabas riietuses loomingulise tööga tegelevad nooremapoolsed mehed ja naised. Mäster Samuelsgatanil asuva Rootsi rõivahiiglase pea­kontoris töötavad moeinimesed.

Lennie rüüpas klaasi tühjaks.

Mõni tund tagasi oli ta kodus hommikumantli väel ja toasussides ringi käinud. Kaua magamise hommik keset nädalat. Vabadus. Talle meeldis oma aja peremees olla. Tavaline üheksast-viieni töö ei tul­ nud kõne allagi, see tähendas kõike seda, millest ta kunagi Tranåsist Stockholmi tulles pääseda tahtis. Pärast koos kallima Marika ­Glansiga söödud pikaleveninud hommikueinet laadis ta alla paar Inglise aja­ kirja ja viskas diivanile pikali, iPad käes. Kui telefon helises, oli ta just tõdenud, et Maximi ja GQ kaaned pole kaugeltki nii kenad kui Glam Magazine’i oma. Helistati varjatud numbrilt, ent Lennie otsustas siiski vastata.

Liini teisest otsas oli madala häälega mees.

Jakob Adler tahtis temaga kokku saada. *** Valjuhäälditest kostis vaikset kohvikumuusikat. Lõunastajad hakka­ sid laiali pudenema. Lennie võttis hoidikust ühe hambaorgi, murdis selle katki ja võttis veel ühe. Pisikesed orgid lendasid minema.

Jakob Adler.

10

Lenniele meenus nende esimene kohtumine.

Sellest on varsti kümme aastat möödas. Lenniel oli käsil artik­ kel Stockholmi organiseeritud kuritegevusest ning ta sai ühendust mehega, kes väideti olevat elukutseliste kurjategijate kasvava võrgus­ tiku ninamees – Jakob Adler, toona kolmekümneaastane, Hässelbys üles kasvanud. Lennie oli millegipärast arvanud, et temaga on raske jutule saada, kuid Jakob oli olnud üllatavalt avameelne. Viisakas ja hea sõnakasutusega. Isegi niivõrd, et Lennie pildistamiseks valitud ruumi ees kõhklema lõi. Aga Jakob oli meeleldi nõus, et temast ühe Vasastani keldri räämas jõusaalis pilti tehakse. Lennie muutis pildid pärast dokumendifotole omaselt teraliseks ja lisas kontrasti, otse­ kui oleksid need kakskümmend korda koopiamasinast läbi käinud.

Tulemuseks oli ettearvamatu gangster. Inimene, kellega ei taheta pahuksisse minna.

Mälestus tõi Lenniele muige suule.

Viimastel aastatel oli Adler kuritegevuse maha jätnud ja ette­võtjaks hakanud. Räägiti, et ta oli rahastajana restoraniärisse läinud, aga kind­ lalt Lennie ei teadnud. Ilmselt on tal vaja esinduslikumas keskkonnas tehtud uusi pilte. Ilusas väikekodanlikus elutoas. Serveerimis­laud.

Raske Chesterfieldi mööbel. Midagi, mis sobiks Dagens Industri mainekasse nädalalõpulisasse DI Weekend.

Kelner pani õhtusteks koosistumisteks veiniklaase lauale. Kohtu­ mine oli kokku lepitud kella kaheks, aga Lennie oli kakskümmend minutit varem kohale tulnud. Kuigi ta oli harjunud alati lauda saama, tahtis ta seekord täiesti kindel olla. Sest kui asi oleks olnud milleski nii tavalises nagu salajastele erapidudele tellitavad tüdrukud, oleks pidanud niite tõmbama too soomlasest assistent. Adler ise helistas ülimalt harva.

Lennie vaatas aknast välja. Inimesed liikusid tõtakal sammul mööda Jakobsbergsgatanit. Õlleklaas oli endiselt tühi. Ta hakkas loendama kordi, kui mõni teenindaja temast möödus, küsimata, kas ta soovib lisa. Mis lahti on? Kas nad ei tunne teda ära? Äkitselt nägi ta kõiges vigu. Põrandal olid leivaraasukesed. Lampidel plekid.

Kõrbehais. Miks restorani omanik ei vaata, et töötajad koristaksid ja vaiksel ajal midagi kasulikku teeksid?

Kell hakkas kolm saama.

11

Kas Jakob Adleril tuli midagi ette?

Lennie mõtles, missugused asjad oleksid võinud takistuseks olla.

Ummikud. Tähtsamad sidemed. Suuremad tehingud.

Uks avanes.

Fuajeesse ilmus ülimalt elegantne meesterahvas. Tema portfell ja püksirihm harmoneerusid John Lobbi juurest ostetud Oxfordi kin­ gadega.

Lennie tõusis nii rutakalt, et tool vastu põrandat kriuksus. „Tore sind näha.” Jakob Adler surus ta kätt ja patsutas seljale. „Samad sõnad, samad sõnad. Kas kõik on hästi?” „Tänan, hästi ikka,” vastas Jakob. Tühja õlleklaasi nähes naeris ta valju häälega. „Kas sul oli janu?”

Nad võtsid teineteise vastas istet. Jakob Adler diivanil, kust terve restoran kätte paistis. Lennie toolil. Beitlingi kell kõlksatas, kui Jakob käed lauale pani. Tema tätoveeringud olid kadunud, kuid nende kunagises asukohas võis aimata hallikat varjundit: kätel, käsivartel, kaelal ja kuklas. Tema pumatist läikivad juuksed olid külje pealt lahku kammitud, habe hoolikalt pügatud ja Corneliani ülikond istus laitmatult. Polnud mingit kahtlust. Jakob Adler on nüüd ärimees.

Kelner tuli laua juurde. Lennie oli jõudnud menüü mitu korda läbi lugeda ja teadis juba, mida tahab. Eelroaks grillitud hiigel­krevetid ja pisikesed Hispaania paprikad pimiento de padrón. Seejärel grillitud piimapõrsas kahekordselt friteeritud kartulite ja trühvlimajoneesiga.

Jakob Adler noogutas heakskiitvalt, valis sama, kuid küsis, kas saaks sinna juurde veel ka suitsumaitselist kastet.

Kelner paistis ebalevat. „Tegelikult me oma roogasid ei muuda.” „Kas saab või ei saa?” küsis Jakob Adler. „Ma küsin koka käest järele, vast annab korraldada. Mida te juua soovite?” „Head õlut.” „Puttin’ in Hours. Ameerika hele ale, pruulitud neljast sordist Rootsi linnastest ja...” „Kena,” lausus Jakob ja võttis pintsaku seljast. „Kui see hea on.” „Võtan ka ühe sihukese,” sõnas Lennie.

12

Kelner tänas tellimuse eest.

Maad võttis vaikus.

Lennie hakkas niisama lobisema. See oli keeruline kunst. Ilma oma sotsiaalse andeta ei oleks ta eluilmaski nii kaugele jõudnud.

Naised olid tema poolel. Nad naersid tema naljade peale, samal ajal kui mehed nägid temas pigem lahedat semu kui ohtu. Kõik olid Lennie Lee sõbrad. „Praegu on täistamp peal. Toimetus rügab uue numbri kallal, tead küll, tähtaeg. Siis tõmbame ringreisile. Totsid ja õlts, inimesed pea­ vad...”

Jakob Adler naaldus ettepoole.

Lennie vakatas. „Mul kolme nädala pärast neljakümnes sünnipäev, 25. mail,” ütles Adler. „Palju õnne...” „Ma teen peo. Aga mitte mingi tavalise vastuvõtu. Ei mingit pere­ üritust.”

Jakob Adleri hääl kõlas pidulikult. „Ma tahan kahtekümmet viit sinu kõige paremat ja elegantsemat tüdrukut.”

Lennie noogutas. Tüdrukud olid tema äri alus. Ta oli oma elu nende ümber rajanud. Praeguseks oli ta sadadele üritustele tüdrukuid saatnud. Igasugustele, alates kõrgete majandustegelaste kinnistest meesteõhtutest kuni miljardäripojukeste poissmeesteõhtute ja saares­ tikus Saudi ärimeeste luksusjahtidel peetavate pidudeni välja. Ajakirja kahanev tiraaž muutis kõrvalärid üha olulisemaks. Umbes sama lugu nagu rokkbändiga, oli tal tavaks mõelda. Kui nende plaate enam ei osteta, peavad nad seda enam ringreisidel käima. Tuleb olla seal, kus on lugejad. Peibutada millegi muuga. Teemaõhtud ja poistereisid ning lantimiskursused koos tema erilise seksi-saab garantiiga. „Ma tahan lossi,” jätkas Adler. „Minu külalised peavad tundma ennast nagu kuningad. Kõike peab olema. Homaare ja parimat liha. Šampanjat, viina, sigareid. Ja ma tahan, et sina mulle selle korraldad.”

Tema ilme oli keskendunud. „Kas ajad asja joonde?”

13

„Otse loomulikult,” vastas Lennie.

Kelner tõi eelroa. Tumedate grillirantidega krevetid ja juustu­ täidisega väikesed õlised paprikad ümmargustes savikaussides. Jakob hammustas ühe padrón’i otsa ära. Mälus mõtlikult. „Kas me saame teineteisest aru, kui ma räägin, mida ma ootan...”

Ta vaatas läbi akna ühte valesti pargitud autot. „Maailmaklass.” „Kindel see.” „Sina saad viis.” „Viis mida?” küsis Lennie.

Jakob Adler irvitas nii, et ülemiste purihammaste plommid paist­ sid. „Miljonit.”

Lennie neelatas. Viis miljonit. Seda oli rohkem kui tema aja­ kirja kõigi aastate jooksul teenitud kasum. Vähemasti see, mida ta oli maksuametile deklareerinud. Tema plaanid olid nutikad ning ta ajas võimalikult palju asju mustalt: üritustekorraldajad, kõrtsi­ turneed ja isegi osa reklaamitööd. Ent ikkagi. See kõlas liiga hästi, et tõsi olla.

Jakob Adler tasandas häält. „Aga kõik peab klappima. Juuksekarva pealt. Mitte miski ei tohi olla vähem kui perfektne. Tagantjärele räägib rahvas sellest peost veel aastaid.” „Tehtud.”

Adleri mobiil helises. „Ma pean vastu võtma.” Ta tõusis ja läks eemale.

Lennie jäi istuma ja laskis kõigel kohale jõuda. Unelmate ülesanne.

Mõte pani pea ringi käima.

Ta organiseerib peo. „Pidu” on vast vale sõna. Küsimus on eten­ duses, mis peab kinnitama, et Jakob Adler on ärimees, looma pildi edukast restoraniäri ettevõtjast ja investorist.

Lennie tõstis omaenda peegelpildi poole klaasi.

Samal hetkel haistis ta magusat parfüümi. „Tere,” ütles vägagi tuttav hääl.

Ei, mõtles Lennie. Mitte praegu. „Jennifer,” ütles Lennie ja tõusis püsti.

14

Nad andsid teineteisele põsemusi. „Miks sa mu sõnumitele ei vasta?” küsis Jennifer Leone. Tema hääl tundus peenike. Ta oli ligitõmbavalt kaunis, seda tõika ei muutnud isegi viimastest täitesüstidest põsesarnadele jäänud sinikad ega välja­ ilmumiseks halvasti valitud hetk. „Kuule, kallikene, mul on natuke tegemist.” „Kellega?” „Ühe tuttava ärimehega.”

Jennifer istus diivanile. Lennie tundis, kuidas temas kohub viha.

Tee minekut, mõtles ta. Kao ära. Hirm, et Jennifer võib stseeni teha, ajas teda närvi. Miski ei tohtinud praegust asja ohtu seada. „Ma tahan valmis lehekülgi näha,” ütles Jennifer.

Tavaliselt kohtusid nad Täbys Jenniferi ühetoalises korteris, toi­ metuses, hotellitubades. Nii oli alati olnud. Kuni eelmise nädala ühe õhtuni. Marika Glans oli filmi esilinastusel. Pärast mõnda drinki Miss Voonis tundus mõeldamatu taksosse ronida ja Täbysse sõita, kui Linnégatan oli palju ligemal.

See oli sulaselge viga.

Jennifer nägi Lennie ja Marika magamistoas rippuvat Bert Sterni pilti, õhulise kangaga Marilyn Monroe sugestiivne portree hakkas talle meeldima ning ta nõudis, et saaks samamoodi poseerida. Nüüd ajas ta jonni. Ütles ikka ja jälle, et tahab pilte näha. Nendele, mis talle meeldisid, tegi punase huulepulgaga risti, täpselt nagu Monroegi.

Tegelikult üsna armas. „Helista Hockeyle,” ütles ta lühidalt. Fotoassistent töötas ööpäev läbi ja oleks võinud Jenniferi aidata, kui too poleks kasutanud pilte lihtsalt ettekäändena, et Lenniet kätte saada. „Ei,” vastas Jennifer. Tema hääl muutus peenemaks. „Leheküljed on toimetuses, helista Hockeyle või jäta järele.” „Kuidas sa võid niimoodi teha?”

Hääl värises.

Jennifer Leone hakkas nutma.

Lennie hingas sügavalt. Tegi südame kõvaks. Jennifer pani kind­ lasti tähele, et ta on pinges. Lennie arvates nautis tüdruk olukorda.

Ta tõstis jalad diivanile, sääred otse Jakob Adleri pintsaku peale. „Võta ennast kokku,” ütles Lennie.

15

Jennifer peitis näo teatraalselt kätesse. Mõni laud eemal istuv selts­ kond vaatas nende poole. „Jäta järele!”

Jennifer nuttis üha valjemini. „Palun, räägime hiljem,” lausus Lennie. „Kas sa tuled täna õhtul?” küsis Jennifer. „Võib-olla.”

Jennifer tõstis häält. „Mis võib-olla?” „Ole vait,” sisistas Lennie. „Ma ei suuda enam.” „Okei, ma tulen täna õhtul, ükskõik mida, peaasi, et sa praegu siit minekut teed,” vastas Lennie. „Õhtul näeme?” „Jaa, jaa, ausõna. Mine nüüd.”

Jennifer Leone rebis Jakob Adleri salvrätiku küljest tüki ja tupsu­ tas silmaaluseid. Tõstis viimaks ometi jalad põrandale ja kadus oma ülikõrgetel kontsadel välisukse poole.

Lennie kummardus üle laua ja silus Jakob Adleri pintsaku siledaks.

Ta vajus toolile, rüüpas suure sõõmu õlut ja hingas välja.

Kõva mats ja õlast raputamine.

Jakob Adler oli tagasi. „No nii, oma daamidele sa mind ei tutvusta,” sõnas ta. „Kas ma pole küllalt peen?” Tema naer oli oktavi võrra kõrgem, kui oleks pidanud.

Lennie naeris kaasa. „Kuhu me jäimegi? Jah, ma arvestan umbes saja viiekümne küla­ lisega. Kõige lähedasematega,” ütles Jakob. „Muidugi, anna mulle ainult nimed ja aadressid, siis organiseerin ma peened kutsed.” „Kutsetega tegelen ma ise.” „Kuidas tahad.” „Sinu ülesanne on meelelahutus. Ma tahan, et mu meel saaks väge­ vasti lahutatud.”

Toodi piimapõrsas. Rustikaalne seakülg puidust alusel. Friikartulid ja kaste korviga kõrval. Jakob Adler tõstis toosti. Jutt veeres muudele 16

asjadele. Suutäite vahel uhkustas ta oma uue mootorpaadiga. Kuus­ kümmend üheksa jalga pikk Ameerika luksusjaht. Väärt 15 miljo­ nit. Lennie pingutas, et kuulata, ent tema mõtted kiskusid mujale.

Jennifer Leone poole. „Annab silmad ette enamikule, mis vee peal liigub,” lausus Jakob Adler. „Mitu hobujõ...” „Lennie, kurat võtaks, räägi nüüd. Kuidas sul Marikaga läheb?”

3.

NELJAPÄEV, 11. MAI HILJA Kell lähenes keskööle. Lauad oli täis kokteile ja viinapudeleid. Café Operas mürtsus vali bass ning tantsupõranda kohal sähvisid puna­ sed ja rohelised välgud. Solveig istus baaris ja tõstis oma kolmanda mojito­klaasi Fatima Niemi poole, kes ikka veel esimest klaasitäit val­ get veini limpsis. „Ausalt öeldes peaksin vist oma blogi sinnapaika jätma ja midagi muud tegema,” sõnas Solveig.

Tema nägu õhetas ja keha oli pehme. Jookide mõjul oli ta meel­ divalt lõdvestunud. „Kõik saab korda,” ütles Fatima. „Haiglaõeks hakkama või midagi sihukest.”

Sõbranna heitis talle skeptilise pilgu. „Sa oleksid nädala aja pärast tüdinud.” „Pärast seda, mis juhtus, ei saa ma enam kunagi mõnes toimetuses tööd.” „Kas sa ei võiks siis algul vabakutseline olla?”

Solveig puhkes naerma. „Sel juhul varjunime all.”

Ta pööras pead. Vaatas poodiumi, kus turvamees paarile noorele naisele tervituseks noogutas. Kaks trepiastet ja köis eraldasid tähtsaid 17

külalisi kõikidest ülejäänutest. Algul nägi ta üksnes juukseid. Pikki ja plaatinablonde roosa nokkmütsi all. „Issand, see on Jennifer Leone. Tead küll, see glamuurimodell,” ütles Solveig. „Mina arvasin, et glamuurimodellid kadusid koos nullindatega,” lausus Fatima.

Solveig istus vagusi ja mõtles. Sellest võiks blogisse tõesti hea tekst saada. Tal oli postituse algus juba peas valmis. Üheksakümnendate algul kaunistasid nad kõige ülemistel ajakirja­riiulitel meesteajakirjade kaasi. Nad olid pärit Buråsist, Bollnäsist ja Skövdest. Rosersbergist, Kungsängenist ja Sollentunast. Blondeeritud, opereeritud rindadega ja sihiteadlikud. Nad tahtsid silma paista. Aastatuhande vahetuse paiku said nendest televisiooni tõsielusarjade staarid. Nad pidasid pidusid. Nad tülitsesid. Seksisid parimal saateajal. Üks skandaal järgnes teisele, need muutusid kõmulehereklaamide järjejuttudeks. Mõne aasta jooksul olid glamuurimodellid kõikjal. Kuhu nad kadusid?

„Mul tuli artikliidee. Viimased glamuurimodellid,” ütles ta Fatimale.

Sõbranna noogutas.

Solveig vaatas vipipoodiumi poole, kus Jennifer ühe suurema selts­ konna juures platsi võttis. Ta tundis fotograaf Martin „Lennie Lee” Lenholmi tollele omase riietuse järgi ära. Valge liibuv ülikond, lahtine särgikaelus, kõlkuv kaelakett ja kirevad tossud. „Tee see nüüd tühjaks, siis saan ma sulle dringi välja teha,” ütles Solveig Fatimale. „Nojah. Ma pean tõesti viimase metroorongiga koju jõudma.” „Otsusta siis kähku, mida sa tahad.” „Ei saa. Mul on homme politseikõrgkoolis kehalised katsed.” „Igatahes on minul veel ühte drinki vaja,” sõnas Solveig.

Ta trügis mööda mõnest mehest, kes tundusid pärast mingit after work’i sinna jäänud olevat, ning tal õnnestus baarmeni tähele­ panu köita ja tellida kaks vodkat Red Bulliga. Fatima mõtleb kind­ lasti ümber. Oodates mõtles ta endiselt oma idee peale. Mõnest glamuuri­modellist sai jalgpalluriproua, teised said lapse ja kadusid.

18

Aga ülejäänud? Jennifer Leone ja ülejäänud, kes alles on. Kes nad on? Millest nad elavad? Baarmen mõõtis liialdatult tüdinud ilmel viina. Kolmsada kakskümmend krooni. Dringid olid kahes kõrges plastklaasis.

Ta läks oma kohale tagasi. „Võta, kui oled ümber mõelnud.”

Fatima oli kohmetu näoga. „Ma tõesti ei või enam juua. Need katsed on minu jaoks olulised.” *** DJ-puldi taga istuv kutt tõstis käed üles. Vali elektrooniline rütm tuksles. Õhk oli paks. Fatima oli koju läinud ja mõlemad klaasid Solveigi ees olid tühjad. Idee tundus aina parem.

Viimased glamuurimodellid.

Ta jälgis turvameest. Kui ta sinna läheb, ei tohi ta kõhelda, väik­ seimgi ebakindluse märk, ja teda ei lasta eluilmaski üles.

Baaripukilt maha roninud, lõi ta korraks vaaruma.

Poolele teele jõudnud, nägi ta, kuidas turvamees hakkas saatjasse rääkima. Äkitselt lahkus ta oma kohalt.

Tee oli vaba.

Solveig trügis paksult mingitud tüdrukutest ja vahajas särgis mees­ test mööda. Tallaalune kleepus, midagi krigises – klaasikillud.

Kibekähku kahest trepiastmest üles.

Ta kummardus.

Ja oligi õigel pool köit. *** Solveig võttis sihikule Lennie Lee. Ta lehvitas rõõmsalt nagu kallile sõbrale, keda pole ammu näinud.

Lennie tõusis.

Oli pisut hämmeldunud näoga, otsekui peaks järele mõtlema. ­Solveig tuli ligemale. Lennie sirutas käed ja embas teda. „Visby 2009, eks ole?” ütles mees.

Solveig vaatas talle silma. „Ei,” vastas ta. „Kungsgatan 2013.”

19

Pärast toda lörtsiselt halli veebruaripäeva, kui ta „väärsammu tegi” – nagu tema toonane ülemus ütles, kui ta oma kabinetti kut­ sus – oli tema eneseusaldus kähku maha kooritud. Nagu juustu­ noaga. Viilhaaval, päevast päeva. Nüüd ta naeris. Alkohol kihises kehas, muutis ta taas enesekindlaks. „Ah soo...” sõnas Lennie. „Ma tegin sinuga intervjuu seoses pankrotilooga, tead küll, kui sa rõivaste peale panuse tegid.”

Lennie Leele kõige ligemal istuv naine heitis Solveigile terava pilgu. Jennifer tundis ära mehe kallima Marika Glansi. Temaga koos oligi Lennie asutanud firma, mis pidi hakkama äpi abil seksikat alus­ pesu, spordipükse ja sulejopesid müüma. Firma oli ainult paar kuud tegutsenud, kui hakkasid tulema kaebused plagiaadi ja tarnijatele maksmata jäetud arvete kohta. „Ajakirjanik, kui tore. Võta istet,” lausus Lennie.

Ta valas jää-ämbris olevast magnumpudelist* klaasitäie šampanjat ja andis Solveigile ning tutvustas seltskonda. Kumera diivani ühes otsas istus Jennifer Leone, kellel olid kõige suuremad ümmargused silmad, mida Solveig üldse näinud oli, ja naeratades ilmusid tema põskedesse lohud. Seitse-kaheksa aastat tagasi oli tal üks suvehitt olnud. Laul oli ammu unustatud, aga tuli ette, et Jennifer ikka veel Altovalles – Högtalenis asuvas kohvikus, mida pidas Fatima Niemi isa – kapsaks lapatud kõmuajakirjade tagumistel lehekülgedel välja ilmus. Adina Blom, Natalie Holmin ja Lily Hallqvist oleksid võinud kolmikud olla. Lopsakaks süstitud huuled, Prantsuse maniküür ja lühikesed liibuvad ilma õlapaelteta kleidid. Carlos Palm oli Glam Magazine’i toimetaja ning kandis velvetpintsakut, rohelisi chinopükse ja täpilist kikilipsu, otsekui töötaks ta mõnes tõsises kultuuri­ ajakirjas. Teises otsas istuv Elina Olsson oli kõige tugevamini mingi­ tud ja tema pilk kuidagi närviline, otsiv. Solveig ei suutnud otsustada, kas ta on kärsitu või närvis.

Ta istus Elina ja Carlose vahele.

Lennie ei esitanud tema lahtilaskmise kohta ühtegi küsimust.

Võib-olla ei lugenud ta sellealast ajakirjandust või siis ei hoolinud. * 1,5 liitrine pudel. – Tlk

20

Ta ainult naeratas laialt. „Kas meist tuleb artikkel?”

Solveig tundis, kuidas tema eneseusaldus kasvab. „Jah,” vastas ta. „Ma kavatsen glamuurikultuurist pika artikli kir­ jutada.”

Carlos Palm lõi särama. Ütles, et kui kõik mõtleksid nii nagu ­Solveig ja julgeksid kirjutada pikki jutustavaid tekste, poleks aja­ kirjade kriisi kunagi tekkinud. Ta jõudis jutuga oma tööni, ütles, et pealiskaudsusele, kitsast valdkonda käsitlevate süvitsi minevate kirju­ tiste arvel laiutavatele publikumenu jahtivatele lühikestele artiklitele vastu seismine nõuab julgust. „Nüüd, kui internet on tasuta pilte täis, on jutustamine ainus, mille abil me konkurentsis püsime.” „Lase lõdvaks, mees,” lausus Lennie. „Kvaliteetne lugemine on meie ainus päästerõngas,” kinnitas ­Carlos.

Solveig oli vaevu uskunud, et Glam Magazine alles on. Toime­ taja monoloog võiks taustaks olla, koos selle teise tõsiasjaga. Ta peaks hiljem Carlosega sellest intervjuu tegema. Naised pakkusid talle rohkem huvi. Oma blondide juuksepahmakate ja saledate standard­kehadega ei tundunud nad eemalt vaadates kuigi palju üle kahekümne olevat. Nüüd pani ta tähele, et nad on vanemad.

Nende hääled olid madalamad. Läbi meigi paistsid silmanurkades olevad kortsukesed. „Kes jooke juurde muretseb?” küsis Marika Glans. Erinevalt üle­ jäänud seltskonnast ei olnud tema ilmes mingit lipitsemist. Tundus, et tema juba ilmaasjata ei naerata.

Solveig vaatas Jennifer Leonele otsa. Tolle silmades oli tõepoolest midagi. „Millest sa modellina unistad?” küsis ta.

Jennifer puhkes naerma. „Kullake, ma olen juba kõik teinud. Ma olen olnud FHM*-s, Sports Illustrated’is ja Playboys. Ma olen koos ühe hardrockbändiga ümber maailma reisinud. Ma olen Araabia printsiga kõrbes võrkpalli * For Him Magazine, Ühendkuningriigis ilmuv meesteajakiri. – Tlk

21

mänginud. Lasknud ennast jämeda boamao embuses pildistada. Saad aru küll.” „Oi, madu. Mis tunne oli?”

Solveig pidi just klaasi suu juurde tõstma, kui Jennifer Leone kum­ mardus, tal käest kinni võttis ja sõrmed lahti painutas. „Lase lahti.” „Ei tea miks?” „Näe, niimoodi hoitakse.” Jennifer võttis pokaalijala pöidla ja nimetissõrme vahele ning ajas kolm vaba sõrme harali. Tema pikad küüned olid leopardimustriliseks lakitud. „Jaa, see on tõesti oluline,” lausus Elina Olsson sarkastiliselt. „Ja siis võib niimoodi teha.” Jennifer keerutas enda ees olevat šampanja­klaasi. „Ära nüüd üle ka pinguta,” lausus Elina.

Solveig võttis klaasi teistmoodi kätte. „Kas tunned?” küsis Jennifer.

Solveig ei olnud kindel, mida ta silmas peab. Šampanja maitses hästi, hoia kuidas tahad. Süsihappegaasi mullid olid nagu pärlid keele peal. „Kuule, ajakirjanik,” sõnas Lennie. „Mis su nimi nüüd oligi?” „Solveig Berg.”

Lennie uuris teda pikalt, otsekui mõõdaks pilguga.

Sa peaksid ennast pildistada laskma. Kui sa tahad minu maagiast päriselt aru saada, siis on mul sulle pärast nädalavahetust tegelikult üks töö pakkuda.” „Mis töö?” „Me paneme su kaamera ette. Nagu modelli.”

Lennie muigas kõveralt. „Kui sa julged.”

Valjuhäälditest voogas Lady Gaga Bad Romance. Jennifer Leone tõi kuuldavale õnneliku kiljatuse ja hakkas kaasa laulma. Kui refrään kätte jõudis, tõusis ta püsti. Painutas ülakeha ette, nii et juuksed lendlesid laias kaares. Marika Glans nihkus oma peikale ligemale.

Jennifer hööritas puusi, pani käed kuklale ja libistas neid aeglaselt üle rangluude. Ta vaatas kogu aeg Lennie Leele otsa.

Lennie suudles Marikat põsele, kuid Solveig märkas tema ilmes muudatust. Mehe pilk vilas.

22

Jennifer Leone võttis randmelt Michael Korsi roosa käekella ja kõigutas seda Lennie nina ees.

Marika sosistas talle midagi kõrva.

Lennie tõusis järsult püsti.

Ta lahkus laua juurest ja kadus rahvasumma. „Pea nüüd hoogu,” ütles Carlos ja vaatas vihaselt Jenniferile otsa, kes taas istet võttis. Siis tõusis toimetaja ja lahkus samuti lauast. „Kui hästi sa tantsid,” sõnas Solveig.

Siis käis sutsakas.

Miski torkas talle selga, otse puusa kohale.

Ta haaras küljest kinni. Vaatas oma kätt. Sõrmeotsad olid punased.

Veri. Valu kiirgas, kuid alkohol tuimastas. Oleks ta kaine olnud, oleks ta karjunud.

Elina Olsson muigas pinevalt. „Mida sa teed?” küsis Solveig.

Elina silmad ahenesid ja ta kallutas pea pisut küljele. Kokteilitikk kukkus põrandale. Terav ja roosa, flamingo otsas. Keskelt pooleks murtud. „Hoia eemale.” *** Kungsträdgårdeni poolse paviljoni plastaken oli taas uduseks tõmbu­ nud. Kehas möllav šampanja ja viin panid Solveigil pea ringi käima.

Kerge liikumine. Jennifer Leone tuli lähemale. „Hingehäda...” ütles Jennifer.

Solveig vaatas talle otsa, ei olnud kindel, mida teine silmas peab. „Meie ei tea sellest midagi.”

Jennifer naeris. Ta pigistas peos oma kaelaehet, suurt roheliste kividega tilgakujulist amuletti. Keeras seda nii, et tilk avanes ja selle tipust sai pisike lusikas. Lusikas oli valge pulber, ta tõstis selle nina juurde.

Ja tõmbas sisse.

Täiesti avalikult. „Mitte midagi, mitte midagi...” laulis Jennifer. Ta tõmbas paar korda ninaga. Ja naeratas fantastiliselt säravat kokaiininaeratust. „Hingehädast?” küsis Solveig.

23

Jennifer Leone tantsis aeglaste hõljuvate liigutustega. „Mitte midagi hingehädast. Me ei tea...” „Mitte midagi. Mitte midagi. Mitte midagi.”

Kelner tegi endale läbi rahvasumma teed, ümmargune kandik pea koha. Peatus nende juures. Kaks punast daiquiri’t. Martiiniklaasid.

Kaunistatud maasikate ja sidrunmelissi lehtedega. „Tollelt härralt seal.”

Saali teises otsas kergitas üks hõbedaste juustega mees tagasi­ hoidlikult oma klaasi, et hetke pärast kaduda. Rummikokteil – mil­ lest vähemalt üks oli Solveigi jaoks liiast – oli magus ja kange. Ja väga hea. „Terekest, tüdrukud!” hüüdis umbes kahekümneaastane tüüp. „Tere, Hockey,” ütles Jennifer.

Tüüp filmis neid mobiiltelefoniga. Tema silmad olid heledad, pea­ aegu violetsed nagu lapikoeral. Jennifer vaatas kella, see hakkas kaks saama. „Kus Lennie on?” küsis ta.

Kutt naeratas Solveigile. „Hockey, ma olen Lennie Lee fotoassistent,” ütles ta.

Jennifer müksas teda. „Kobi eest ära.”

Algul tundus, nagu kavatseks kutt vastu müksata. Muigas hoopis ja tantsis mingit robotlikku tantsu, tegi kätega elektrilisi võnkumisi. „Oota siin,” ütles Jennifer Solveigile ja kadus. „Sina oled siis Lennie...”

Solveig vakatas. Keeras ringi, ei näinud ka Hockeyt. Ainult ümber­ ringi tõuklevaid ja tunglevaid kehasid. Väsimus tuletas ennast järsku meelde. Jalad valutasid, selg tundus kange. Kuid Solveig ei tahtnud koju minna.

Ta võttis mobiiltelefoni ja läks Facebooki.

Saatis kõigile äsjakohatutele sõbrakutse ja Lily Hallqvist võttis selle kohe vastu. Seejärel läks Solveig Glam Magazine’i leheküljele.

Kaanepilt oli tehtud mingil peol. Glam grooming awards. Konfette sadas lavale, kus seisis paksude valgete prilliraamidega trendiguru Ola Nygårds ja paistis ennast auhindu jagades ebamugavalt tundvat.

Tema ümber olid miniseelikutes tüdrukud ja põrandal... äärmiselt 24

hõre publik. Kogu Facebooki leheküljel oli midagi mahajäetut.

Otsekui oleks aeg sellest saadik paigal seisnud, kui Solveig ja Fatima põhikooli viimases astmes käisid ja kolasid niisugustel saitidel nagu Lunarstorm ja Hamsterpaj. Postitustel ei olnud ei kommentaare ega jagamisi. Ajakirja kaant ümbritsesid peopildid ja ilmselgelt ühe ning sama ettevõtte reklaampostitused. Pilt toimetuses seisvast proteiini­ jäätist sisaldavast külmikust. Söö jäätist ja vabane rasvast. Glam Magazine+Vital Man. Solveig tegi paar kuvatõmmist.

Ta vaatas ringi.

Nende endine laud oli tühi. Võib-olla peaks minema ja Seven Elevenis midagi sööma ning mõned märkmed tegema, kuni kõik veel värskelt meeles on, ja siis...

Tema mõttelõnga katkestas madal hääl. „Tere õhtust.”

Mees Solveigi ees õõtsutas ülakeha muusika taktis edasi-tagasi.

Lokid justkui tantsisid tema pea ümber.

Solveig seisis nagu soolasammas.

Dan Irén.

4.

NELJAPÄEV, 11. MAI ÖÖ Lennie sai Jennifer Leone kätte Opera ja kuningalossi vahelisele maa­ ninale Ströparterrenile viivate treppide juures. Ta võttis Jenniferil ümbert kinni. Silitades juhtis ta tüdrukut ümmarguse lifti, hoora­ jäägrite ja narkomaanide piiluaugu poole. Tundub, et neoonsinine valgus, mis pidi heroiinisõltlastel veenide leidmist segama, ei ole neid peatanud. Põrandal vedeles süstal. Laes oleva turvakaamera kuppel oli puruks löödud. Haises uriini järele.

Uks sulgus.

Lennie vajutas küünarnukiga alla-nuppu. Lift vabises ja hakkas aeglaselt liikuma. „Ma ei lähe mitte mingi hinna eest seal välja,” ütles Jennifer.

25

Lennie vajutas punast nuppu. Hädapidur. „Polegi vaja.” „Mitte siin,” ütles Jennifer.

Lennie võttis ta näo oma pihkude vahele.

Ja suudles teda.

Pikalt. „Mitte siin.”

Jennifer punnis vastu ja keeras pea ära. Taganes. Otse tema pea kohal laes kükitas ämblik. Lennie ei lausunud sõnagi. „Kuidas siis jääb?” küsis Jennifer.

Tema silmad olid pärani.

Lennie tuli uuesti ligemale. Lükkas juuksesalgu Jenniferi imeliselt pehmelt põselt kõrvale. Libistas huultega mööda pikka kaela. Hingas sisse tüdruku lõhna. Jennifer ohkas. Lennie suudles veel kord. Kõrva peale, kaelalohku. Jennifer kükitas tema ette maha, tegi püksirihma ja püksiaugu lahti. Lennie toetas selja vastu seina. Võttis Jenniferil nokkmütsi peast, blondeeritud juuksed tundusid sõrmede vahel kare­ dad. Jenniferi pea liikus Lennie vöökohast allpool edasi-tagasi. Lennie surus teda tugevamini enda vastu. Tüdruku huuled libisesid pehmelt üle Lennie riista. Jennifer põlvili räpasel põrandal. Nii uskumatult hea. Mõnujudinad käisid üle keha.

Lennie sulges silmad ja tal läks pauk lahti.

Plahvatas.

Jennifer ajas ennast püsti. „Tänan,” ütles Lennie ja sirutas käe liftinupu poole.

Jennifer lükkas selle kõrvale. „Ma pean tõesti tagasi minema.” „Ei,” ütles Jennifer.

Kostis kriginat. Jenniferi talla all oli süstal. „Vaata ette.” Lennie haaras Jenniferist kinni. „Lase lahti.” „Jennifer...” „Mina võtan sul suhu ja sina lähed koos temaga koju.” „Ma armastan sind.” „Otsusta siis ära.”

Lennie vajutas alla-nuppu. Lift võpatas.

26

„Ma ütlesin, et ei lähe siin välja.” „Me lihtsalt istume ja räägime natuke.”

Uks avanes automaatselt. Suurt Carl Millesi pronkskuju ümbrit­ sesid tellingud. Ehitajate soojakud olid muruplatsidel reas. Mõlemal pool maanina kohises vesi, praegusel ajal mühises see nagu mõni Norrlandi jõgi.

Jennifer haaras Lenniest kramplikult kinni. „Kas sa taevast näed? Üleni tähti täis,” lausus Lennie. „Rohkem ei tule praegu midagi,” ütles Jennifer. „Sa pead mulle natuke aega andma.”

Jennifer naeris sarkastiliselt. „Aega? Sul on kuus aastat aega olnud.” „Tead ju küll, kuidas need asjad on.” „Marikal on ka aeg teada saada, kuidas asjad on.” „Kas sa Suurt Vankrit näed?” „Kuule, ma mõtlesin ümber, lähme tagasi. Lähme tagasi ja siis ma räägin täpselt ära, kuidas lood on. Mida sa nende aastate jooksul teinud oled.”

Jennifer vaarus keskaja muuseumisse viiva võlvkaare ette pikali lükatud plasttoolini. Lennie kuulis lähedalt põõsastest raginat. Rotid.

Linn kubises rottidest. „Ma ütlesin, et ei suuda enam,” sõnas Jennifer. „Sa tahad siis riskida kõigega, mis meil on?” küsis Lennie.

Hääl kostis uuesti. Ragin, mida saatis krigin. Kruus. Kas seal on keegi? Lennie keeras ringi. Nägi vilksamisi mingit kiiret liigutust, püüdis vaadata, aga kõik oli taas vaikne. Pime ja vaikne. Kindlasti rotid. „Ma ei jaksa enam niimoodi. Kas saad aru?”

Jennifer hakkas karjuma. „Sa oled argpüks! Vilets vennike!”

Lennie ei vastanud. „Ma vihkan sind!”

Plasttool lendas tema poole, ta jõudis hädavaevu käe ette panna. „Mida sa teed?”

Jennifer kummardus, võttis maast lauajupi. Lennie tormas tema poole. Sai tüdruku ülestõstetud käest kinni. Raputas seda nii kõvasti, 27

et lauajupp lendas laias kaares mitme meetri kaugusele. Ta tõukas Jenniferi rindu, kõvemini, kui oli kavatsenud.

Jennifer vaarus.

Tema jalad nõtkusid ning ta vajus kruusale.

5.

NELJAPÄEV, 11. MAI ÖÖ Öine õhk oli külm. Solveig istus Dan Iréni kõrval Kungsträd­gårdeni jalakate all tumerohelisel pargipingil. Mees oli tuntud psühholoog ja suhteekspert, kellel oli oma telesaade ja küsimusteveerg mitmes ajalehes – tema oligi põhjuseks, miks Solveig enam aja­kirjanik ei olnud.

Solveig peletas selle mõtte eemale ja võttis pakutud mentooliga Marlboro vastu. „Tänan,” ütles ta. „Sinu käitumine huvitab mind,” sõnas mees. „Suuremas plaanis.”

Solveig laskis mehel endale tuld pakkuda. Tõmbas piparmündist suitsu kopsudesse, naaldus pingi seljatoele ja puhus välja. Muru­ platsid olid värskelt niidetud, tunda oli suve lõhna. „Solveig...” lausus mees ja libistas käega üle Solveigi põse. „Su nimi on ju Solveig?” „Sa tead, kes ma olen,” lausus Solveig. „Sinu advokaat helistas minu ülemusele ja ähvardas kohtuga, kui mind lahti ei lasta.” „Solveig...” kordas mees aeglaselt. „Nagu Solveigi laul. Põhjamaine nukrus. Äkki sa oledki nukker inimene?” „Mitte eriti.”

Solveig tõmbas veel ühe mahvi. „Ma ei saa jätta küsimata, kuidas oleks...”

Nad ei olnud kunagi kohtunud. Ometi teadis Solveig mehe era­ elust vägagi palju. Asju, mida ta poleks mitte mingil juhul tohtinud teada. Kõik ühe valesti saadetud meili pärast. Olukord tundus eba­ meeldiv.

28

Solveig niheles. „Kuule, ma pean minema.”

Dan Irén vaatas talle otsa. Mehe kergest päevitusest õhkus edukat elu. Esihammaste vahel olev pilu oleks võinud inetu olla, aga muu­ tus hoopis võluvaks kontrastiks. Mehe välimus ja viis üle kogu näo naeratada tegid ta meeldivaks. „Rahune maha, Solveig. Ma ei süüdista sind. Veniv moraal võib tulus olla.” „Mida sa sellega öelda tahad?” „Inimene on valmis rohkem riskima kui teised. See ei pruugi paha olla, teises otsas on dividendid seda suuremad. Jah, muidugi kui hästi läheb.” „Mm.” „Niisiis jahid sa nüüd kõmulugu Lenniest.” „Ma pean kuidagimoodi tagasi pääsema.” „Saan aru. Aga kas enamikust tema asjadest pole juba kirjutatud?”

Strömmeni vee kohal tiirles parv kajakaid. Grand Hotelli juu­ res paistis olevat midagi juhtunud. Fassaadil peegeldusid politsei- ja kiirabi­autode vilkurid. „Huvitav, mis seal lahti on?” „Kindlasti tühiasi,” ütles Dan ja pani käe Solveigi selja taha pingi seljatoele. Üks sõrm riivas tolle õlga.

Eemalt kostis sireeni huilgamist. Hotelli juurde keeras tuletõrje­ auto.

Solveig viskas sigareti minema. „Ma pean nägema, mis juhtus,” lausus ta. „Kindlasti läks Mathias Dahlgreni juures lihtsalt fritter põlema.” „Ei, tule.”

Dan Irén tõusis vastutahtsi püsti.

Nad läksid mööda kruusatatud alleed ja siis üle Strömgatani. Pea­ tusid kulunud metallpiirde ääres teisel pool Strömbrod. Prožektorid valgustasid kaid otse hotelli peaukse ees, täpselt seal, kus randusid Waxholmi laevad. Solveig jälgis rohelises rõivastuses kiirabibrigaadi tegevust. Jalge all kobrutav vesi kohises. Õhku kerkis rõsket külma.

Jennifer judises.

29

Tuukril aidati midagi veest välja tõmmata. Kiirabibrigaad veeretas raami kai servale. Solveig nägi, kuidas nad suure kilekoti tõmbluku lahti tegid. Hall kott, arvas ta. Sangad mõlemal pool. „See on laip,” ütles ta.

Dan Irén vaikis.

Pimedusest ja vahemaast hoolimata tundus laip kummaliselt tut­ tav. Solveig vahtis vette. Silla alt ujus läbi nokkmüts.

Roosa nokkmüts.

Ta oli seda täna õhtul juba näinud.

Jennifer Leone peas.

6.

REEDE, 12. MAI ÕHTU „Nii palju ma ei maksa.”

Mees Kalju Saagimi ees oli Daniel Stiernstedt, kes pidas ühte Stockholmi populaarsemat restorani. Ta oli kuulus oma oskuse poolest toorainet hankida, tal oli Guide Michelini tärn ja ta oli üks Kalju truumaid kundesid. Restorani nimi oli Köttet* ja see oli sisustatud nagu tapamaja. Kahhelkividest seinad ja külmletid, kus lihatükid külastajate silme ees konksude otsas rippusid. Rootsla­ sed, kes otsustavad sihukeses miljöös söömas käia, on imelikud.

Sel päeval, kui Kalju mõnda naist kohtab, viib ta tolle niisugusesse restorani, kus on valged linad ja ilusad lauanõud. Siia küll ei too.

Olgu toit nii hea kui tahes.

Köögis töötas kümmekond kokka. Seal oli palav, higistamaajav ja toiduaurune. Keegi saagis tervet seakülge. Lihamahl voolas mööda jämedat puupakku ja toores liha lõhnas nagu roostetanud raud.

Kalju ja Daniel Stiernstedt seisid pisut eemal külmroalaua juures, teiste kuuldekaugusest väljas. Kalju vaatas restoraniomanikku ja siis kahte oma külmakotti. Viiskümmend kilo Tšiili wagyu-veiseliha. * rts Liha – Tlk

30

Kaubanduskeskuste lettidel oli kilohind tuhat kuussada krooni.

Danieli juures maksis üks pihv seitsesada üheksakümmend. „Ma võtan kõik kaheteistkümne tuhandega,” ütles restorani­ omanik.

Mõlemad teadsid, et see hind on liiga madal, aga tingimine käis asja juurde. „Seitseteist,” ütles Kalju.

Liha oli värske. Pärines veistelt, kellele tehti iga päev massaaži ja keda peeti erilisel humala-maisi dieedil. Seda peeti maailma kõige mahlasemaks ja maitsvamaks. Delikatessiks. „Neliteist,” pakkus Daniel.

Kalju tegi solvunud näo. „Olgu, siis viisteist?”

Juba parem, mõtles Kalju valvsalt jälgides, kas saaks hinda veel veidi kõrgemaks kruvida. „Viisteist ja viis,” lausus Daniel.

Nad lõid käed. „Oleme kokku leppinud,” sõnas Kalju.

Nagu tavaliselt, kadusid nad personali riietusruumi kõrval olevasse pugerikku, mis oli Danieli kabinet. Restoraniomanik valis seina külge kinnitatud seifi koodi ja keeras ratast. Võttis musta laeka ja keeras selle võtmega lahti. Luges rahapabereid ja käskis Kaljul üle lugeda, pistis need siis paksu pruuni ümbrikusse ja pani paberkotti. „Mitte just hingehind hea liha eest,” ütles Daniel Stiernstedt ja irvitas. *** Kaubik oli pargitud restorani ette Birkagatanile. Kalju istus rooli taha, keeras süütevõtit ja käivitas mootori. Sõitis Tomtebogatani poole ning keeras Sankt Eriksgatani ja Torsgatani ristil ära. Oli kaunis varasuvine õhtu ja päike endiselt kõrgel taevas. Kõnniteedel jalutasid inimesed ja Vasagatani välikohvikud olid rahvast täis. Raadio lubas nädalavahetuseks sooja ilma ja kõmulehtede reklaamid rääkisid „pöö­ rasest Vene palavusest”.* �������������������������������������������������������������������������������� Nii nimetavad rootslased vahel kuuma ilma, mille toob ida poolt tulev kõrgrõhk­ kond. – Tlk

31

Ta mõtles, et tal oli olnud hea päev.

Võib-olla liigagi hea.

Hommikul vara oli kaubik olnud eri sorti liha täis. Linn oli ärka­ mas, puuviljakaupmehed ja lillemüüjad panid Högtorgetil oma lette üles. Hulgimüüja veoauto seisis Slöjdgatani ringteel Högtorgshalleni tagaukse ees. Autojuht oli ilmselt kauemaks jäänud, et tualetis käia või kauba eest kviitungit saada. Kutt oli paariks minutiks ära läinud ja furgooni ukse lukust lahti jätnud. Rohkem polnud vajagi, et Kalju sada kilo liha ümber laadida jõuaks. Kümme alust käis kähku. Ükski mööduja ei märganud midagi. Vastupidavates tööriietes ja kapuuts peas nägi Kalju ise välja nagu autojuht. Numbrimärk oli ühelt tei­ selt samasuguselt mustalt Toyota kaubikult varastatud ja külgedele oli ta seekord kleepinud kile kirjaga Karlssoni Kvaliteetliha. Ametile kohaselt, tagasihoidlikult.

Nüüd, kui ta mööda Sveavägenit tunnelisse sõitis, oli kaubaruum tühi. Kõik oli maha müüdud. Kõrvalistmel oli Daniel Sriernstedtilt saadud paberkott ja kindalaekas ümbrikus veel üksteist tuhat krooni.

Kaljul oli umbes paarkümmend restorani ja toidukauplust, millele ta tavaliselt müüs. Nende seas oli kõike alates peenetest restoranidest nagu Köttet kuni kohalike kõrtsideni. Täna ostis Örnsbergi pitsabaar hobuseliha ja kõhutükke, mis arvatavasti nende loomafileepitsadele jõuab. Antrekoot ja ribitükid läksid Vasagatani hamburgerirestorani, kus ta ka ise söömas tavatses käia.

Söder Mälarstrandi jooksjate ja jalgratturite seas loovis rühm tasakaaluliikuritega sõitjaid. Kalju keeras Knutssonsgatanile.

München­bryggerietis* käis mingi mess, maja ees ootas palju takso­ sid. Ta keeras paremale Zinkenstammi poole viivale Hornsgatanile.

Möödus poodidest, kus müüdi meeste jalatseid, lampe ja kasutatud rõivaid. Ta oli oma majast sadakonna meetri kaugusel asuva Konsumi juurde jõudnud, kui järsku pidurit vajutas.

Heitis pilgu tahavaatepeeglisse ja tegi keelatud tagasipöörde.

Elu tasakaal.

Ta teadis, mida ta peab tegema. * Stockholmis Södermalmil asuv messi- ja konverentsikeskus, kus asus kuni 1971. aastani pruulikoda. – Tlk

32

Päev oli olnud tema poolt, tal oli vedanud. Mitte ainult täna. Vii­ mastel nädalatel oli õnne olnud, ta oli suurelt plussis. Seda oli tunda kogu kehas. Õõnes rahutus. Et temal või Innal kehvasti ei läheks, tuli tasakaal taastada.

Kalju võttis kindalaekast rahaümbriku.

Ja sõitis misjoniühingu poole.

7.

REEDE, 12. MAI HOMMIK Tegelikult oli Lennie toimetuse hommikusele koosolekule hiljaks jäänud, kuid põikas ikkagi Nytorgeti äärsest Il Gaffést läbi. Barista märkas teda, keeras ringi ja hakkas suurt macchiato’t ette valmistama. „Pane üks lisaespresso,” ütles Lennie. „Kas eile läks paljuks?”

Lennie noogutas ja lõi silmad maha. Pea lõhkus. Meelekohad olid nagu kruustangide vahel. Kas ta haiseb? Ta lootis, et barista rohkem ei küsi. Iga sõna, iga pisikegi sõna käis armutult pealuust läbi. Tavaliselt oleks Lennie tühjast-tähjast lobisenud. Eri sorti ubade kvaliteedist, tumedast ja heledast röstist, Interi viimasest värbamisest. Nüüd pöö­ ras ta pilgu ära. Sisemised ruumid sarnanesid kontoriga. Iga laua taga istus sülearvutiga inimesi. Habetunud mehi ja puukingades naisi.

Vabakutselisi loojaid.

Vrrrrr. Masin surises nii valjusti, et tundus, nagu läheksid tal trummi­kiled katki. Väljakannatamatu. Ta peab siit minema pääsema. „Ole lahke,” ütles barista ja ulatas talle kaanega papptopsi.

Lennie pani kahekümnelise ja kümnelise letile ning tegi minekut.

Toimetus oli kvartalijagu eemal Södermannagatani ja Kocksgatani vahel. Ta möödus trendikatest vanakraamipoodidest, mis nimetasid ennast vintage’iks ja müüsid ülemäära kalli hinnaga tiikpuust mööb­ lit, koledaid riideid ja muud vana kila-kola. Ta möödus kollaste ja punaste tähtedega keemilisest puhastusest ning jõudis nurgapealse välisukse juurde.

33

Muusika tulvas talle vastu.

Müratsunami.

Ilmselt When saints Go Machine või midagi muu kuulamiseks kõlbmatu Carlos Palmi üha pentsikumast repertuaarist. Ta kuulis tärinat. Rokile omaseid käike. Joigumist.

Vist Jack Moy & Glöden. „Lülita välja,” hüüdis Lennie.

Carlos Palm ilmus esikusse.

Trakside väel, villane müts peas, üleskääritud chino-püksid jalas. „Üks Islandi sõltumatu kunstnik on oma meeleolu helidesse pan­ nud. Reaalajas striimitud,” ütles ta. „Tundub, et oma närvivapustuse,” lausus Lennie. „Lülita see pask välja.”

Carlos keeras vaiksemaks. „Okei, okei. Minu muusika on küll sinu kõige väiksem probleem.” „Mis siis nüüd lahti on?” „Reklaamimüüjad. Nad panevad järgmise numbri nädala aja pärast lukku ja neil on õnnestunud ainult kaks lehekülge saada,” ütles ­Carlos habet silitades. „Joonista kenasid omareklaame,” ütles Lennie üpris muretult ja istus ruumi keskele diivanilaua äärde sinisele kokkupandavale too­ lile. Varsti on neil raha. Parem kassavoog kui kunagi enne. Talle tegi muret hoopis tema ja Carlose vaheline kokkulepe. See oli jää­ nud ajast, kui ajakiri ilmuma hakkas ja sissetulekud olid ebakindlad. ­Carlos palka ei saanud, see-eest jagasid nad kogu kasumi pooleks. „Lugejad on tundlikud, nad panevad niisugust asja tähele, See õõnestab meie usaldusväärsust,” lausus Carlos. Ta mudis keti otsas olevat monoklit, mis rinnataskust välja kõlkus, vaatas tõsiselt ümi­ sedes seinariiulile ritta seatud viimaseid numbreid. „Me peame selle üle uhkust tundma, mida me teeme,” ütles ­Lennie.

Paljud esikaaned olid tõeliselt ahvatlevad, aga kui ajakirja lehit­ seda, siis oli – vähemalt sellele, kellel ajakirjade väljaandmisest vähegi aimu oli – näha, et majanduslik olukord pole kiita. Äärmiselt vähe reklaame, lühikesed lood ja vanad pildid mida avaldati uuesti niisuguste pealkirjade all nagu Populaarsemad kaanetüdrukud ja 34

Glamuuritarid, keda mäletame. Paksu värviimava Arctic Silki paberi asemel oli 70-grammine Nova Press, kõige odavam, mis kõne alla tuli. Aga niikaua, kui kaas oli UV-lakiga kaetud, ei paistnud see kuigi palju mõju avaldavat. Ajakiri tundus endiselt paks – nipp, mida tasuta ajakirjad ja kliendilehed meelsasti kasutavad. „Hockeyl on ideid,” ütles Lennie. „Te võite ju omavahel kokku rääkida.”

Carlos alustas monoloogi ajakirja tegemisest. Mis see on ja mis see võiks olla. Lennie ei kuulanud kuigi hoolega. Sõber ja psühholoog Dan Irén oli soovitanud tal hoiduda nostalgilisest golden age-mõtle­ misest ja mitte tagasi vaadata. Ettevõtjad nagu tema ise, Jakob Adler ja Richard Branson liiguvad elus edasi. Need, kes tagasi vaatavad, ei jõua kusagile. Kohusetruud, rutiiniarmastajad, üheksast-viieni-­ inimesed. Kui Carlos ei kohane, muutub ta samasuguseks nagu Lennie isa. Elu lõpuni jääb ta nurisema oma töö üle Tranåsi valla elamumajanduse osakonnas ega hakka iialgi lugu pidama oma pojast, kes pole endale õiget ametit õppinud. „Tee seda, räägi Hockeyga.” „Muidugi,” sõnas Carlos kuivalt. „Aga see ei maksa vabakutse­ listele.”

Lennie kummutas jahtunud kohvi kurku ja pani topsi käest ära. „Mis see on?”

Tema ees diivanilaual oli laiali kümmekond ajakirja. Lucky Peach, Perfect Man ja i-D. Välismaised toidu- ja elustiiliajakirjad. Oma jubeduses eriti pretensioonikad. Lennie jälestas sihukest kraami. „Inspiratsioon,” vastas Carlos. „Äh, mida. Me ei tohi karta. Peame oma tootesse uskuma, jätkama sellega, mida me kõige paremini teeme.”

Meestele meeldib ilusaid naisi vaadata. On alati meeldinud ja jääb meeldima. See, et ajakirja müük ei edene, ei tulene vähene­ nud huvist. Ärimudel on kokku kukkunud. Internet kubiseb alasti silikoon­tibidest. Tasuta. Aga enamik on saamatult tehtud ja koledad.

Reklaamiandjad ootavad loomingulisi lahendusi. Kaunist reklaami­ keskkonda. „Meie sait näeb välja sihuke, nagu oleks aasta 1999,” lausus Lennie. „Meie põhitoode on ajakiri,” sõnas Carlos.

35

„Täpselt. Ja meie probleem.”

Lennie võttis Café, mille kaanepildil olid nüüd ilusate naiste asemel mehed. Rootsi FHM oli ammu kadunud. Slitz oli tüdru­ kud paaris viimases surmakrambis välja vahetanud ning püüdnud ajakirja Ulf Brunnbergi ja Marcus Birro mustvalgete portreede abil müüa. Loomulikult ei läinud õnneks. Kahanenud tiraaž tähen­ das seda, et üha vähem kohti tahtis ajakirja müügile võtta. Hinna langetamine ei aidanud ja vaevalt enam rohkem alastust olla saab.

Tundus, et Hugh Hefner teadis vastust. Pärast kuutkümmet aastat oli Playboy sunnitud sulgema oma peakontori Chicagos, kus ajakiri kunagi alustas.

Carlos pistis portsjoni huuletubakat ülemise moka alla. „Kui me alustasime, olime uuendusmeelsed. Nüüd tundub, et muutume tasapisi koopainimesteks. Moodsad mehed valmistavad pulled pork’i, joovad IPA-t ja tahavad kenad välja näha.” „Meil on ju moegala,” ütles Lennie. „ Muide, kus Hockey on?” „Lahustuvat kohvi toomas. Ta lõhkus masina ära.” „Kuramuse kobakäpp.”

Jäme, aga südamlik. Niisugune toon oli toimetuses kogu aeg val­ dav. Lennie valis hoolega neid, kellega ta ennast ümbritses. Tüüpi­ dega, kes oskavad kõvasti pidu panna, veel kõvemini tööd teha ega võta iseennast ülemäära tõsiselt. Täpselt nagu ta ise. Aga Carlosega oli viimasel aastal midagi juhtunud. Mingi hiiliv muudatus. Riided.

Muusika. Paljajalu jooksmine. Ükskord retsenseeris ta mingit puu­ kütet käsitlevat raamatut – üle kahe lehekülje. Oli puhas vedamine, et Lennie jõudis seda õigel ajal märgata.

Tunda oli tuuletõmbust ja välisuks avanes. „Juhhei!”

Hockey loivas köögikapi juurde ja pani Ica Bondeni kilekoti käest.

Laulis „Džungliraamatu” tunnusmeloodiat. Tonksas Lenniega rusi­ kad vastamisi ja vajus nende kõrvale nahkdiivanile. Peagi olid nad ametis viimase numbri analüüsimisega. Lennie lehitses ja jäi näitleja Mikael Nyqvistiga tehtud intervjuu juurde pidama. Kui palju kordi temast küll loetud on? Üks ja sama vana jura vanematest ja raskest lapsepõlvest ja kõrvalosast mõnes uues Hollywoodi filmis. Ning pil­ tidel too soe pilk ja armiline habemetüükais nägu.

36

„Tõsiselt. Selles ei ole midagi köitvat.”

Carlos surus huuled kokku. Lennie heitis pilgu oma assistendile. „Tekst ja foto: John Blund,” ütles Hockey.

Lennie naeris. Hockey naeris. Carlos oli vait. „Sulaselge unerohi,” ütles Lennie ja oleks artiklit äärepealt katast­ roofiks nimetanud, enne kui nägi, et see on Carlose kirjutatud.

Rohkem ei öeldud sõnagi.

Nad läksid edasi järgmise numbri kavandamise juurde. „Ma kuulaksin hea meelega teie ettepanekuid,” sõnas Carlos. „Mis­ suguseid vidinaid peaksime testima? Missuguseid inimesi portretee­ rima? Kes on järgmine madrats?”

Jooksva töö jättis Lennie oma toimetuse hooleks. Ainsateks eran­ diteks olid kuu madrats, uute talentide vinjett ning kaanetüdruk.

Modellid valis ta ise välja ja pildistas neid. Sellest väikesest eesõigusest ei kavatsenud ta kunagi loobuda. „Paneme esikaanele Jenniferi. Marlyni-pildid. Need on juba ser­ veris,” lausus Lennie.

Carlos kavandas ülejäänud ajakirja. See oli segu tavalisest: Kokteilikool Tibimagnetid – selle suve kõige minevamad hilbud Suur test: Kas sinu tüdruk on kontrollifriik?

Sisustus – 7 kohustuslikku asja sinu man cave’i jaoks Reportaaž: Aegade kõige näljasemad inimsööjad Tüdrukute foorum hindab lantimisrepliike Rootsi suurim pitsa ja pikk lugu Mehhiko narkosõjast Glam Magazine. Esimestel aastatel mõtles Lennie sageli nimetuse peale. Ega see liiga naiselik ei ole. Kuid nimi oli mõeldud glämm­ rokile silmategemiseks. Tibide, pidude ja roki ajastu. Iga kuti unistus.

Kindluse mõttes oli ta logole kõvasti vinti peale keeranud. Tähed olid peaaegu liialdatult kandilised ja A-tähe sees säras täht. Ei, nime­ tus ei ole probleem. Lennie oli kõike proovinud. Ta oli kirjutanud tüdrukute nime all arvamuslugusid, milles nood nõudsid õigust 37

olla tõelised naised ja väitsid, et sõna „hen*” tuleks kirikuvande alla panna. Ta oli Instagramist pildistamiseks „paksukesi” otsinud ja naiste jalgpalli MM finaali ajal Twitteris säutsunud: „Nende lesbide jaoks on latt tõepoolest liiga kõrgel”. Kui sellest abi ei olnud, tegi ta vastupidi, hakkas ühele feministile – kes ennast Mymlaks nimetas – Twitteris vastu säutsuma.

Midagi ei juhtunud. Ükspuha, mida ta tegi, ikka valitses vaikus.

Carlos vehkis käega tema silme ees. „Kas sa kuulad?” „Vabandust,” ütles Lennie.

Carlos osutas peanoogutusega stuudio poole, kus oli metallikvärvi must külmik täis tasuta proteiinijäätist. „VitalMan helistas. Nad tahavad sponsorluse kohe lõpetada.” „Miks siis?” küsis Lennie. „Ei tulnud jutuks.”

Toimetaja hääl oli pahur. „Kuidas uue pesakesega läheb?” küsis Lennie.

Carlos oli võitnud ühe Aspuddenis asuva ühetoalise korteri pika ja agressiivse enampakkumise. „Hästi. Leidsin elutuppa eBayst ühe kännu,” vastas ta kohe hoopis rõõmsama häälega. „Mis pagana kännu?” küsis Hockey. „Sekvoiapuidust nikerdatud tugitool.”

Lae all pöörlev vilkur hakkas tööle. Toimetuse telefon heli­ ses. Tavaliselt pidi keegi teine selle vastu võtma. Lenniet haaras kummaline tunne. Nii tugev, et ta tõusis püsti ja jooksis katuse­ kambrisse.

Juba enne, kui ta toru tõstis, teadis ta, et midagi on viltu.

Elina Olsson oli nii ärritatud, et tema jutust oli raske aru saada.

Hääl oli katkendlik. „Jennifer...” „Rahune maha,” ütles Lennie. „Tema ema helistas ja oli täitsa šokis. Politsei käis seal.” * Rootsi keeles on asesõnal „tema” kaks vormi – meessoost „han” ja naissoost „hon”, viimasel ajal on mõnes ringkonnas välja pakutud nn sooneutraalset vormi „hen”. – Tlk

38

„Mis lahti on?” „Jennifer on surnud.”

Lennie tõmbus külmaks.

Jennifer.

Surnud.

Kaks sõna, mis kokku ei kuulu. Ei sobi kokku. „Kuidas?” küsis ta.

Elina nuttis. „Ma ei tea. Ainult seda, et ta leiti Grand Hotelli juurest veest.”

Lennie hoidis telefonitoru kõvemini käes. Rinnus rõhus miski.

Tundus, nagu oleks keegi talle rihma ümber sidunud ja liiga pin­ gule tõmmanud. Süürihma. Kui see õige on, siis on asi muidugi igati kohutav. Aga miks ta ennast nii asjasse segatuna tunneb? Nii hirmul on? „Kuula, Elina. Kõigile on parem, kui me sellest valjusti ei räägi.

Austusest Jenniferi vastu. Me ei tea, mis juhtus, eks ole? Arvata võib, et ajakirjanikud hakkavad varsti helistama, siis hoiame meie suu kinni. Okei.” „Miks ma pean suu kinni hoidma? Mina ei ole midagi teinud,” ütles Elina. „Ma ütlen seda sinu enda huvides.” „Kuule, ma istusin lauas. Kas sa arvad, et ma ei näinud?” „Nagu ma ütlesin, austusest Jenniferi vastu.” „Kui sina oled midagi teinud...” „Head aega, Elina.”

Lennie vaatas alla teiste toimetuses olijate poole. Hockey mängis tola ja lennutas täispuhutava kaktuse Carlosele vastu pead.

Lennie süda tagus kõvemini.

Käed higistasid.

Mida ta peaks ütlema?

39