Eessõna
Kas sa oled kunagi tundnud, et kellegagi sõbraks saamine oli ette määratud? Alkeemiat teie kohtumisel, hetkelist lähedust – osalt keemilist, osalt saatuslikku. Just nii olen ma tundnud kõigi sõprade puhul, kellesse olen kiindunud – mitte kunagi sellisel määral kui sinuga.
Nüüd, kui sa oled läinud, tahan rääkida sinust rohkem, kui tihkan tunnistada. Ma otsin viise, kuidas painutada ja käänata vestlusi lugudeks, mille keskmes oled sina.
Kuigi meie sepistatud sõprussuhted jäävad meisse püsima, on vältimatu, et ühel päeval oleme neist ilma. Need võivad kaduda leebelt, oodatud kihisemisega, või nagu sinu puhul, karmilt ja ootamatult. Igal juhul ründab lein kaitsetut südant nagu näljased merelinnud kaldale uhutud korjust.
Sinu järele igatsemise nähtamatus võib olla jõhker. Sageli tundub, et nii äärmuslikku tunnet peaks kandma nagu särpi või erksat kaelapaela, silmatorkaval viisil, mis nõuaks tähelepanu või vähemalt vältimist. Kujuta ette
hiiglaslikku teatraalset vermet või mingist kohutavast hirmust halliks läinud juukseid.
Mõni teine kord ei saaks see olla tõest kaugemal ja mõte, et keegi võiks olla mu leina tunnistajaks, on alandav ja vastik.
Hakkasin kirjutama seda raamatut, sest vajasin mingit viisi, et sinuga edasi rääkida, et avaldada oma kaotusele austust ja see siis üle elada, ning mälestada sinu mõju minule. Nii saame endiselt koos olla nüüd, kui meid on lahku rebitud. Nagu ütles Ernest Hemingway: „Kirjuta karmilt ja selgelt sellest, mis teeb haiget”.
Rääkisime sageli sellest, kuidas me oma sõbrad leidsime / kuidas sõbrad leidsid meid – mina tahtsin nimetada seda meeste sõpruse matemaatikaks, kuid sina olid targem ja väljendusid selgemini; kuigi ma ei suuda meenutada, kuidas sa seda väljendasid, see oli rohkem tunne kui fraas.
Me rääkisime alustamisest vanemas eas, heameelest võimaluse üle seda kõike tasa teha, sellest, kuidas olla valmis sõprade armastamiseks ja kaotamiseks sagedamini, kui tuleb ette üheski teises inimsuhete kategoorias – julgusest, mida see nõuab.
Ma tahtsin sinuga jagada veel nii paljut – siin püüan ma seda teha. Siin raamatus, mis algas nagu austusavaldus sinule ja kasvas austusavalduseks paljudele sõprussuhetele, ehk isegi kogu sõprusele. See, mis algas õrnalt ja vaikselt, küll süngemalt kui oleksin tahtnud, arenes peagi ellujäämise tunnistuseks. Selle koostisosade loetelus on südamepuid ja peidetud sireleid – võiks see olla ülistuslaul ilule? Täpsemini on see komponeeritud valust,
mõtestamispüüdest, miilide pikkustest jalutuskäikudest ja tundide kaupa kaugusesse vaatamisest.
Veider, kuidas sinu järele igatsemine on pannud mind sobrama omaenda minevikus, tuhnima oma meessoost sõprade eellugudes. On pannud mind vormima mõtteterasid ja manama välja järeldusi: kui kunagi ongi saabumas viimane kohtupäev, siis esmajärjekorras loodan ma olla hinnatud sõprade põhjal, keda kalliks pidasin, ja armastuse põhjal, mida nende vastu tundsin.
Me ei saa sind tagasi, mu nutikas põrguline, (mitte nii, nagu tahaksime) ja ma mõistan seda. Selle lõplikkusega leppimine on Heraklese vägitöö, parem on sellele igati kaasa aidata.
Mil muul moel oleks võimalik selle otsatust taluda?
Leina metsik puremine kohas, kus peaks olema sõber, on lihtsalt talumatu. Ma tõesti, TÕESTI, kuradi moodi igatsen su järele, ja ma pean edasi minema.
4. juuli 2018
Cushendall, Põhja-Iirimaa
Ma elan Cushendallis Öörahu tornis, olen olnud siin ankrus lõviosa sellest pöörasest kuust.
Mul on laimiroheline laud torni teisel korrusel, otse Mill Streeti kohal, veidi eemalt paistab Bridge Street. Sinu pilt on aknalaual – kartong on poorne, nii et valgus küütleb siiludena läbi. Selle tagumine külg on nähtav saginat täis peatänavalt, kus möödujad pilkupüüdva hoone poole üles vahivad. See on leinatalituse kava, fänniplakati vastand. See seisab valvepostil, määrab tempo, jälgib kõike. Minu kõrval pesitsevad luulekogud
Billy Collinsilt, Sarah Howe’ilt. Jackie Kaylt, Ocean Vuongilt ja Seamus Heaneylt – need tõin ma kaasa.
Minust paremal on kaks musketit ja kuldseks värvitud elektrikitarr – torni kurioosumid koos tosina kunstiteosega, mille eelmised elanikud aastate jooksul maha on jätnud.
Mul on kaasas ka meie raamat, „Auster”. Mina kirjutasin luuletused, sina illustreerisid ning me levitasime seda innukalt ja sihikindlalt nii Suurbritannias kui Lõuna-Aafrikas. „Auster”, meie ühine laps, polnud
mitte ainult käegakatsutav asi, vaid põhjus etenduse korraldamiseks, pilet reisimiseks ja võimalus puhkuse veetmiseks. Kõige rohkem oli see ja on siiani, mälestusmärk sõprusele.
Väljas laiub Antrimi maakond: lahmakas kaardistamata maad – selle looklev rannajoon, järsud nõlvakud ja kaugeleulatuv vaade, kõik uhiuus. Täiesti tundmatu, lameda tipuga Lurigethani mägi kõrgub linna kohal justkui kaitset pakkuv hiiglane. Nagu võiks eeldadagi, on see järelejätmatult kütkestav. Selle ümbruskond uhkeldab rabavate mereäärsete matkaradade ja meriskite sagiva populatsiooniga. Linn on müstiline, pärimusi pilgeni täis, ja oluline peatuspaik rahvamuusikutest trubaduuridele. Vastukaaluks selle fantastilistele omadustele leidub siin halvasti varustatud EuroSpar ja valitseb neoonsiltidega salongide üliküllus.
Need viimased kuud on olnud jõhkramad, kui ma kunagi kogenud olen. Iga inimene loodab öelda midagi nii mastaapset vaid korra elus, ja kuigi see on illusioon, panen sellele mõttele praegu oma lootused.
Me oleme tillukesed ja vaevalt vajab universum meid niisugusel moel, nagu me tahaksime. Aga kui meil veab, saab see, kuidas me suhtume maailma ja neisse, kes siin meiega koos tiirlevad, tillukese kosmilise tähenduse.
Ma olen kolmekümne kolme aastane, kui – maikuus 2018 – saan teada, et oleme su kaotanud: mu lemmikolendi ja kõige kallima sõbra. Sinu lahkumine on traagiline, järsk, südantlõhestav. Sind nähti viimati kuulsa Edinburghi silla läheduses, kus sa võtad endalt elu. Sa olid kolmekümne kuue aastane.
Sa sured samal aastal kui Stan Lee, Aretha Franklin, Stephen Hawking ja Barry Chuckle – keegi neist pole nii noor.
On olemas selline seisund nagu hüpermneesia, kus inimestel säilivad olulisetest perioodidest täielikud, ülimalt elavad mälestused ja nad võivad taastada mineviku nagu hea kvaliteediga lemmikfilmi. Mind ei ole sellise koormaga õnnistatud.
Oma mälestused meie viimastest kuudest, lähedasest ajast, mille me veetsime koos enne, kui sa lahkusid, võtan ma endaga kaasa Öörahu torni (tuntud lihtsalt kui Öörahu). Siin ma ründan, tähistan, leinan, mälestan ja meenutan seda ajajärku lakkamatult. Mälestused on veritsevad ja killustunud.
Öörahu on päris ehtne torn, ajalooline ehitis linnasüdames. Selle ehitas Francis Turnley 1820. aastal, võiks öelda, et see on Cushendalli Eiffeli torn – see „härra Turnley ideede suur objekt” rajati „kinnipidamiskohaks päevavarastele ja mässajatele”. Praegu kuulub torn kunstnik Bill Drummondile, kes haldab neid residentse.
Alumisel korrusel on peidus vangikong – tugevatest tellistest ruum, rõske nelinurk, mille seisev õhk on raske ja halbaennustav. Selle tühjus paneb mu pea pööritama. Ma ei sulge kobakat tammepuust ust kunagi täielikult, sest kardan, et metallist lukk klõpsab omatahtsi kinni. Päevasel ajal möödun sellest aegluubis, et ei jääks muljet, nagu ma kardan. Õhtul sööstan salamisi mööda, tahtmata teada, kas selle kummituslik maine on kellegi nali või on sellel tõepõhi all.
Saabumisel tervitab kirjanikke ja kunstnikke üks
Cushendalli armastatuimaid elanikke, Zippy. Ta on võtmevardja ja järelevaataja, kes avab torni ukse ning hoiab kõigi elanike kuupikkustel peatumistel silma peal. Zippy on kohalik lihunik ega ole veganitest just üleliia vaimustuses – kuigi ta teeb erandeid väga lugupeetud inimestele. Tema poe nimi on Kearney’s Fleshers ja see asub kiviviske kaugusel vangikongi tänavapoolsest müürist. Zippy hoiab külalistel väga heatahtlikult silma peal ning vähesed väljavalitud saavad kutse tema koju, kus ta küpsetab säärase kaliibriga steike, mis panevad reisijuhtide lugejatel suu vett jooksma.
Kui sa oleksid tulnud Öörahu torni, oleksid sa kohanud Zippyt ja teaksid kõike seda. Me oleksime ringi jalutanud, tellinud midagi iga restorani päevapakkumiste menüüst, külastanud kõiki kõrtse – alustades Johnny Joe folgibaarist ja lõpetades armetus pubis Belfastis, ilma et meil oleks aimugi, kuidas me sinna saime. Me oleksime Öörahu torni ümbrust tundma õppinud ja avastanud tähtsaid paiku, kus filmiti HBO hittsarja „Troonide mäng” eepilisi stseene. Ma oleksin keelitanud sind taaslavastama tervet rida keskseid draamasid.
Selle nimekirja tipus oleks olnud Cushenduni lähedal koopas filmitud segadusttekitav episood, kus Punane preestrinna (Melisandre) sünnitab õudse deemoni („Troonide mängu” sõnastikus tuntud kui Varjubeebi), kes hiivab end sünnitusteedest välja ja suundub seejärel mõrvama troonile pürgivat kuninglikku vennikest. Näib, et Varjubeebi ilmaletoomine käib väga ruttu, see on palju sujuvam ja kiirem kui enamik inimeste ja loomade sündidest ja seetõttu ideaalne populaarses telesarjas või
amatöörlikus taaslavastuses kujutamiseks. Ma oleksin lasknud sul valida, kas mängida preestrinnat või Varjubeebit, ehk isegi keerlevaid sünnitusejääke, aga mitte kedagi neist hämmeldunud pealtvaatajaist.
Veelgi olulisem sündmus, mis oleks pidanud Öörahu tornis aset leidma, oleks hõlmanud Bruce Robinsoni 1987. aasta kultusfilmi „Withnail & I” põhjalikult ettevalmistatud seanssi. See oleks olnud sinu jaoks esimene kord vaadata filmi, mida mina olen näinud nii umbes viiskümmend korda ning nii sulle kui teistele palju aastaid üksikasjalikult tsiteerinud. Mul on Richard E. Granti (selle, kes mängib Whitnaili – lontrusest peategelast) autogrammiga stsenaariumi koopia ja ma olen sügavalt veendunud, et iga olukorra jaoks on olemas sobiv tsitaat sellest filmist.
„Whitnail & I” kujutab kahte töötut, napsitamisele kalduvat näitlejat, kes pagevad Londonist nädalalõpuks maale puhkama. Selleks meelitavad nad rikka ekstsentrilise onu käest välja tolle Pentrithi maja võtmed, kus nad satuvad sõnavahetusse kohaliku salakütiga, kes, nagu nad on veendunud, kavatseb neid tappa. Onu ootamatu külaskäik paljastab tema kiimalised kavatsused ning see viib nii meelelahutuse kui meeleheiteni. See on täis musta huumorit ja üks oivalisemaid stsenaariume, mida ma kunagi lugenud olen.
Selle pühaliku esimese seansi käigus oleksime joonud teise pudeli M’Hudit, väga erilist veini, mille ma olin Lõuna-Aafrikast sinu jaoks kaasa toonud. Sinust oleks saanud „W&I” fanaatik ja hiljem sel aastal, oma sünnipäeval, oleksid sa nõudnud reisi Crow Cragi. Ma oleksin nõustunud.
Crow Crag (õige nimega Sleddale Hall) on talumaja Wet Sleddale Valley (Cumbria) põhjaküljel, mis kuulub eespool mainitud onu Montyle, kes on võõrustaja suurepärasel lõunaeinel ja äärepealt tonksutamisel. Kinnistut ümbritseb hingemattev maastik, mis on pillutatud kõikjale selle ümber paiknevatele künklikele mäenõlvadele; selles on sarnasust Öörahuga. Mõlema ehitise anakronistlik väärikus tekitab ümbritsevatest maakondadest pärit rändajates vaimustust. Ma poleks esimene, kes Öörahu Crow Cragiga võrdleb, kuid ma ei saa seda teha koos sinuga.
5. juuli 2018
Ma kõnnin mõned esimesed päevad ringi nagu sõdur, kaardistades maastikku, mis mu Öörahu elupaika ümbritseb. Olen selle ühest inimesest koosnev garnison, kuid mitte nii kindla perimeetriga piiratud. Need püstised mäeküljed, järsud teerajad ookeani kohal ja vadistavad linnud mõjuvad mulle kohe ligitõmbavalt. Ma püüan saada ühendust iga vooluringi, iga kellavärgiga, milleni ulatun.
Sees tundub Öörahu vähem ajalik, rohkem piiripealne. Ma uitan seal nagu läbi peene kunstigalerii triiviv turist, oodates, millal mul palutakse lahkuda; sõpradeta, murdes pead, kuidas oleks õige käituda sellise hulga ülesriputatud unistuste läheduses. On tunne, nagu vaataksin iseennast osana interaktiivsest väljapanekust, suutmata otsustada, kas mina elan üle teose või teos minu.
Kõndimise eesmärk on palju selgem. Isegi üksi on võimalik jalutada koos sõpradega. Olgugi, et kannan neid pigem peas kui hoian käevangus.
Mõju, mis neil inimestel minu üle oli ja on siiani, on muutnud mu elu nagu mistahes pühendunud armulugu. Sõprade kirju kamp on minu südame peolauas alati au kohal – on nad siis siin, lahkunud või kusagil mujal.
Oli 1992. aasta kevad ning Edinburgh ägas, meeleheitlik ja üdini märg, kui järjekordne armutu paduvihm seda piitsutas. Kohutav, mõrvarlik vihm, Forthi jõe suudmest kohale veetud ja linna kohal alla kallatud. Ma seisin sihilikult selle käes, lootes, et maapind mu neelab.
Kogemata või mitte, olin ma tapnud oma sõbra Muffini ja selle halastamatu lõplikkus raputas põletavalt mu keha. Elu lakkas sellel planeedil olemast minu hooletuse ja lapsikule meelelahutusele kaldumise tõttu.
Toimunule järgnenud tundidest said päevad, mis kandsid oma rasket koormat. Kurbus nagu merre uppuv saar.
Ma haarasin kiirustades märkmiku ja paberi, katsudes meeleheitlikult tõlkida süü, melanhoolia ja kaotuse kahetsusejoruks. See katse vabaneda mu üdis voogavast süüst mõjus nagu tindine palve.
Ma kirjutasin:
Me saime nõpult hamstri. See / mängis alati oma rattas. Ta aias mind naerma / ja oli naljakas ja armas. Aga üks päev ma võdsin ta / välja, et talle ringi teha. Ta läks kasti taha / ja ma tõmbasin kasti välja. / Ta jooksis
minema. Aga siis jooksis ta tagasi. Aga ma ei teatnud seda / ma lükkasin kasti tagasi. Ma vaatasin selja taha, ta oli kadunud./ Ma hüüdsin ema, ta tuli. / Me mõlemad otsisime, minu õde tuli. / Õde leidis ta kasti tagant / surnult. Ma oli nii kurb. Nagu oleks mu südamest / tükk puudu. Ma ei ole änam kunagi / see poiss, kes ma olin enne. Mu elu on rikkutud. / Me saime uue, ta on kena. Aga ma / igatsen ikkagi Muffinit. Uus mängib / tema rattaga. Nad / on mõlemad toredad hamstrid. Ma armastan / neid mõlemaid. Ma armastan oma kasse kaa.
Mu pihtimus kubises õigekirjavigadest, valesti paigutatud ja valesti ajastatud tunnetest, teravast emotsionaalsusest, melodraamast ja enesepõlgusest. Äkiline meeletõrge, mis ei suutnud närvisüsteemiga ühenduda. Kukerpallitav reaalsus. Katkine masinavärk. Aga teisalt, ma olin seitsmene ja see oli mu esimene rännak leinaga.
Ema peab seda mu esimeseks luuletuseks. Ma ise näen midagi pihtimuslikumat, südame kergendamist.
Mõned olulised punktid:
• Muffin oli emane.
• Muffinit kutsuti mõnikord Koogikeseks. Ta oli mu nõbu Stacey hamster, kelle eest ma hoolitsesin, kuni ta puhkusel oli. Kumbki nimevariant ei kõiguta ühiskondlikke ootusi tüdrukute lemmikloomade nimedele – pole juhus, et mõlemad on levinud nimetused noore vulva kohta.
• Mul on õde Carrie.
• Et selgitada kõnealust kuritegu: Ma pigistasin
Muffini surnuks. Ma olin lasknud ta tuppa ringi jooksma, arvates, et tal on väljaspool puuri lõbusam.
• Vabadusse pääsenult põgenes Muffin seiklusjanuse joovastusega (või kabuhirmuga). Ma kuulsin teda pappkastide vahel rabistamas, aga kaotasin siis silmist. Olin liigutanud raske, mänguasju ääreni täis kasti eest, et selle taha vaadata. Kuna seal midagi ei olnud, lükkasin kasti seejärel vastu seina tagasi. See mõtlematu tõuge oli vaese Muffini lõpp.
• Juriidiline vahepala: Mõrva koostisosad:
‡ Actus reus / kuritöö teostamise füüsiline akt – olemas.
‡ Mens rea / kavatsus kuritegu sooritada – puudub.
‡ Mens rea laiendatud – teadmatus, hooletus või äärmine hoolimatus, mis võrdub kuritöö sooritamise kavatsusega – tõenäoliselt olemas / kohus lõpetab.
Kavatsuse kohaselt pidid patukahetsuskirja leidma mu vanemad ja seejärel pidi see levima kogu maakera elanik konna seas (nii inimeste kui loomade). Ma ilmselt ei arvanud, et kahetsus võiks kunagi olla moraalselt piisav. Pärast oleksin ma mägedesse põgenenud, et elada häbis. Häbi rebis mu nõrgukese südame eesriided laiali.
Nende sündmuste pöördumatus tekitas tunde, et mu puudutus on mürgine. Askeetliku karistuse vormi, mida pidasin sellise andestamatu teo eest sobivaks, võis hiljem kohata Patrick Süskindi romaanis „Parfüüm. Ühe mõrvari lugu”. Peategelane Jean-Baptiste Grenouille kägistas parfüümikunsti õppimise järel noore tüdruku, kelle imeline lõhn oli teda lummanud. Seejärel siirdub mees maale, et elada eraldatuses Plomb du Cantali mäe koopas. Ta elab
seal seitse aastat, elatudes maast. Ta kaitseb maailma oma kuritahtlikkuse eest, läbides iga päev oma hinges kriiside kadalipu. Seitsmeaastaselt ma Patrick Süskindi romaani „Parfüüm. Ühe mõrvari lugu” lugenud ei olnud, aga see oli just seda tüüpi algeline eksistents, mida ma pidasin vajalikuks, et planeeti enda eest kaitsta.
Tegelikkuses ei jõudnud ma kunagi välisuksest kaugemale. Ma kaalutlesin oma pisaramärja kritselduse juures nii kaua, et mind leiti selle kõrval elutoa põrandal kurnatuna ja sügavas unes.
Nõbu Stacey naastes rabas mind, et ta oli Muffini enneaegsest surmast kuuldes kõigest nõutu; ta oli oluliselt rohkem huvitatud oma puhkuseseikluste üksikasjalikust kirjeldamisest. Rabatud ja tundis samas kergendust.
Peagi pärast armsa Muffini kaotust mangusin ma endale oma isikliku hamstri. Ma tahtsin tõestada, et väärin kohusetundliku hoolitseja nimetust. Hiigelbrändide mainet pelgamata nimetasin hamstri kärmelt Pepsiks. Tema oli kindlasti isane. Ümberlükkamatult isane, tema munandid paisusid regulaarselt jahmatavalt suureks, pidurdades tema tavapärast väledust ja hoogu. Selline keha moondumine ei olnud Pepsile ainuomane: isaste hamstrite munandid paisuvad kevadel sageli mitu korda suuremaks – selle pärast pole vaja muretseda, kinnitas loomaarst ja Pepsi pikk õnnelik elu oli selle tõestuseks.
Kui Pepsi suri, matsin ta silindrikujulises mündirohelises pinalis tagaaeda. Mugav kaarik teise ilma reisimiseks sellise suuruse, kuju ja kumerustega olevusele. Ma tegin koha märgistamiseks aiast leitud okstest risti ja kaevasin sügava haua, et liha otsinguil ringihiilivaid rebaseid eemale hoida.
Pärast haua kaevamist ja looma puhkama asetamist jäin tagaaeda, kuni kogu nähaolev valgus kustus. Ma seisin seal mitu tundi, liikumatult nagu lunastaja Kristus.
Hägused pilved puistasid vihma alla, aga see ei teinud suurt muud kui peitis mu pisaraid, varjas värinaid ja summutas ohkeid. Naaber kõrvalmajast (Vana Elaine) helistas mu emale ja andis teada, et olin juba liiga kaua olnud tagaaias pimedas ja paduvihma käes. Ema vastas, et ta teab ja et ta hoiab mul silma peal. Mida märjemaks ma järeleandmatuna ja meeleheitega võideldes sain, seda sügavamale mulla sisse vajusid mu jalad. Viimaks viidi mind tuppa.
Ma olin lihtsalt väga tundlik, nagu ema mulle nende tundemöllu perioodidel ütles, püüdes dramaatilisele päevale positiivsemat varjundit anda. Ma võtsin seda südamesse, mõtlesin sellest kui supervõimest.
7. juuli 2018
Zippy oli kohaliku hurlingumeeskonna entusiastlik liige ja püüdis Öörahu elanikke agaralt fännide hulka värvata.
Mina, mõistagi, võtan Zippy kutse matši vaadata vastu –rohkem viisakusest kui sportlikust huvist. Ja niisiis korjab Zippy mu peale ja sõidutab pritsmete pilves minema. See on vastaste väljakul toimuv Cushendalli mäng Dunloyga (kes, nagu ma kuulnud olen, on kamp täinahku). Teel sinna viib ta mind kurssi hurlingu reeglitega ja pisut ka meeskonna ajalooga, enne kui viib jutu oma sügavale vaimustusele Thom Yorke’i vastu.
Ma saan ka teada, et pole arukas võrrelda hurlingut lendluudpalliga. Zippy ei suhtu sellisesse võrdlusesse hästi; märkus, et see on tunnustav avaldus pühendunud Harry Potteri fännilt, teeb asja ainult hullemaks. Auku veelgi sügavamaks kaevates kuulutan, et võrdlus on hurlingu jaoks kingitus, isegi tähelepanuväärne kompliment.
Hurling on kahtlemata kiireim väljakuspordiala maailmas, aga lendluudpall on tänu Piksenoole luudadele kiirem. Lendluudpalli mängitakse õhus, nii et hoolimata ilmsetest sarnasustest, ei näe ma kahe mängu vahel mingit otsest konkurentsi; õigupoolest oleks seda parem pidada sportlikuks lojaalsuseks. Mõlemad mängijate rühmad liiguvad oma tipphetkel nagu linnud. Mõlemad on sinikaid tekitavad kepi-ja-palli mängud, mida on talletatud kirjanduses. Zippy jääb eriarvamusele.
Tõeline hurlingumatš on metsikult kiire ja tundub mulle füüsiliselt veel ohtlikum kui lendluudpall. Pall saab korralikult klohmida – maapinnal, õhus, igas kuradima kohas. Kepp taob raevukalt. Kui see palli jõuliselt ja täpselt tabab, piisab selle tekitatud energiast, et lüüa pikali jõehobu.
Pealelõunane publik on fanaatiline ja elevil, aga suhteliselt hõre, nii et selle ja väljaku vahel on suhteliselt vähe takistust – mistõttu tekitab pall regulaarselt rahva hulka tühimikke. Kogu matši ajal peavad kõige tulisemad ja lähemad fännid kõrvale põikama, kummarduma ja (mõnel juhul) eest ära hüppama. Kellegi auto meie selja taga parklas saab mängu ajal kõva kolaka, ja see kutsub publiku seas esile roppuste ja summutatud kaastunde segu.
Üks mis kindel, Cushendall kaotab. Teen tagasiteel katse ühineda lössi vajunud vestlusega, kui Zippy nende sportlikust kähmlusest tehtud rusuva kokkuvõtte teemaks võtab. Juba eelnevalt auklikuks tehtud meeskonnast hakkab tarmu lekkima nagu lõhkenud pallist. Ta leiab, et nad olid esimese poolaja lõpuks oma saatusega leppinud, ja asja tegi veel hullemaks see, et kohtunik oli vastik närukael. Ma liialdan oma pettumusega selle üle, et ei näinud meeskonda võitmas. Tõtt-öelda olen lihtsalt rõõmus, et mind nokauti ei löödud. Aeg-ajalt tundus, nagu oleksin vaadanud lahingu taaslavastamist.
Oma saatuse eest tänulik, teen minekut, vähem üksildane rahvahulgast eemal.
Ma kasvasin üles Edinburghis: poisikesena Leithis, Parson’s Greeni algkoolis Willowbraes, sealt edasi Portobello keskkoolis, ee, Portobellos. Täna leiab need Põhja-Edinburghi alad – mõned neist linna kõige kurikuulsamad –keskklassistumise kindlast haardest. Kõik need on drastiliselt muutunud sellest ajast saadik, kui ma poisipõlvest välja kasvasin.
Mu perekond ei olnud jõukas, aga ei kannatanud ka puuduse all. Kõike arvesse võttes, erinevad, nagu me olime, kujutas mu klann endast tugevat liitu pööraste hõimlastega mõlemal pool sugupuud. Mu lähimasse perre kuulus vaid neli inimest, aga ligikaudu kaksteist tädi ja onu ning üle kahekümne tädi- ja onulapse moodustasid meie suguvõsas tihedamaid padrikuid kui teie harilik kask.
Algkool oli küllaltki tore, kuigi ma pissisin sageli püksi.
Pissisin hirmust ja erutusest püksi natuke kauem kui enamik teisi lapsi, kuid hinnete poolest olin enamasti parimate hulgas. Tõele au andes anti enne kehalise tundi ja kooliekskursioone üks üldine kempsuskäigu korraldus ja seejärel teine, erikäsk, Jacksoni, Ralphi ja Michaeli jaoks. Mil iganes leiti spordisaali põrandalt pissiloik, aeti meid esimestena juurdluseks kokku ja harva oli vaja otsinguid laiendada.
Jackson oli klassi riiukukk. Ta algatas sõnavahetusi, korraldas kaklusi ja reguleeris igat sorti romantikat. Vanemaks saades saavutas ta oma jõhkruses maksimumi.
Ralph jällegi oli meie klassis kõige vaiksem, omaette hoidev, tuhakarva jume ja närvilise olekuga laps. Hoolimata üliaktiivsete põite pealesunnitud ühendusest, ei kohtunud me kunagi hilisemas elus, mis maailmal meile varuks oli. Jackson hakkas ühest vanglast teise käima, samas kui
Ralph tegi karjääri madalama taseme jaemüügis.
Ma nautisin „Hirmujudinate” sarja raamatuid (minnes neilt üle „Point Horrorile”) ja võisin vahetunnis paki
Rolo komme rõõmsalt laiali jagada, et olla sõpradele meele järele. See ja porilombist krõpsude söömine olid minu mehisuse demonstratsioon. Ma võisin vabal tahtel ja oma algatusel annetada heategevuseks rahanatukese, mis ma kostüüme kandes* kogunud olin. Maiustused,
* Guising on Šoti termin maiustustejahil käimise kohta Halloweeni ajal – maskeerides ennast kostüümi või maski abil ja külastades kohalikke maju, lootes saada tasuks münte või maiustusi. (Siin ja edaspidi autori märkused, kui ei ole märgitud teisiti.)
mis kogunesid näiteks jõulude ajal, kinkisin peale kooli meile mängima tulnud sõpradele.
Ma ei olnud kooli jalgpallimeeskonnas, kuid nautisin mõnda aega edu maleklubis. Mulle valmistas rõõmu ema aitamine aias, mul oli seal oma kivikestega kaetud maalapp. Hankisin mõnikord aianduskeskustest kasvatamiseks seemneid (muidugi söödavate taimede omi, ja kärbsepüünise seemneid selle surmava müstika pärast) ning uskusin, et lavendli peopesadele hõõrumine paneb mind kiiremini jooksma – nagu mu sõbra Laura. Ma olin Lauraga, ühe meie naabri tütrega, enne algkooli üsna lähedane. Seejärel sain lühikese ajaga teadlikuks plikadon-vastikud teooriast, mida rakendasid mu meessoost eakaaslased pärast teise klassi jõudmist – nii nagu Laura omandas vastupidise poisid-on-lollid teooria.
Üks mu eredamaid mälestusi algkoolist on koolidiskol kardinate taha peitu pugemine (samas saalis, kuhu ma kusnud olin), kui kuulsin, et meeldin mulle meeldivale tüdrukule ja et ta võib tahta minuga aeglast tantsu tantsida. Kõigele lisaks kaaluvat tüdruk musitamist.
Kuna see oli just see, mida ma väga tahtsin, siis tegin kõik, et peita end sellest võimalikult kaugele. Seisin tihedate kolmemeetriste kardinate taga peidus, nutt kurgus mõttest, kui lähedal ma olin olnud imelistele asjadele. Ilmusin välja alles siis, kui muusika oli saavutanud „Cotton Eye Joe” tempo. „Cotton Eye Joe” on kuulipildujalikult kiire küünitantsust inspireeritud laul Rootsi Eurodance grupilt Rednex. Selle loo ajal sai erinevaid partnereid ringi keerutada, kuni keegi pikali kukkus või oksele hakkas.