Sinu teine elu algab

1 Jämedad veepiisad rabistasid vastu auto tuuleklaasi. Kojamehed kriuksusid ja mina, käed kramplikult roolil, kriuksusin oma sisemuses samamoodi… Varsti ladistas vihm nii tugevasti, et ma tõstsin instinktiivselt jala pedaalilt. Avarii mul veel puudus! Kas kõik loodusjõud olid otsustanud minu vastu jõud ühendada? Kop-kop, Noa? Mis veeuputus see on?

Et vältida reedeõhtuseid ummikuid, olin otsustanud sõita mööda külateid. Mida iganes, et mitte taluda ülekoormatud magistraale ja lõõtsa kombel kulgeva liikluse vintsutusi! Ei mingit maantee Yvette Horneriks* olemist! Mu silmad püüdsid asjatult dešifreerida teesilte, samal ajal kui jumalate jõuk seal üleval ülima naudinguga mu autoaknale paksult pori loopis, et mind veelgi enam ärevusse ajada. Ja nagu sellest ei oleks veel piisanud, otsustas mu GPS äkitselt, keset hämarat tihnikut, et ta ei jätka enam minuga koos seda teekonda.

Silmapilkselt jõustunud tehnoloogiline lahutus: mina sõitsin otse ja tema keerles ringiratast. Või pigem ei keerelnud enam üldse!

Olgu öeldud, et sealt, kust ma tulin, ei olnud GPS tagasi tulnud. Vähemalt mitte vigastusteta. Tulin kaartidest unustatud piirkonnast, kus viibimine tähendas viibida mitte kuskil. Ja ometigi… Kummati asus seal tilluke ettevõtete kompleks, ebatõenäoline äriühendus SARL** (Väga Harva * Prantsuse akordionist, pianist ja helilooja. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. ** SARL – société à responsabilité limitée ehk piiratud vastutusega äriühing.

9

Kasumlik Äriühing), mis pidi minu bossi silmis omama piisavat äri­potentsiaali, et õigustada minu kohapeale saatmist. Võibolla oli selle taga ka mitte eriti ratsionaalne põhjus. Mul oli isevärki tunne, et pärast seda, kui ta oli mul lubanud töötada kolmveerandi kohaga, sundis ta mind maksma selle lahkuse eest, usaldades mulle ülesandeid, mida teised tegema ei soostunud. See selgitas ka, miks ma viibisin selles ratastega kapis ja vurasin risti-põiki Pariisi suuremate äärelinnade teedel ning tegelesin prügikaladega…

Kuule, Camille… Lõpeta juurdlemine ja keskendu teele! Äkitselt kostis plahvatus… Kohutav pauk, mis pani mu südame lööma sada kakskümmend pulsilööki minutis ja sundis mind kontrollimatult kõrvale põikama. Mu pea põrkus vastu esiklaasi ja mul oli veider võimalus nentida, et see polegi väljamõeldud lugu – elu jookseb tõesti kahe sekundiga silme eest läbi. Olin hetke oimetu, seejärel tulin meelemärkusele ja katsusin otsaesist… Ei midagi kleepuvat. Ainult suur muhk.

Välkkontroll… Ei, ka kuskilt mujalt ei valutanud. Hirm oli suurem kui valu, õnneks!

Väljusin autost, kattes end hädapäraselt jopega, et uurida kahjustusi: purunenud rehv ja mõlkis tiib. Kui esmane õõv oli möödas, asendus hirm raevuga. Kirevase päralt! Kuidas oli üldse võimalik kuhjata ühte päeva nii palju hädasid? Haarasin telefoni nagu päästerõnga. Mõistagi, levi ei olnud! See ei üllatanudki mind väga, mis näitab, kuivõrd leppinud ma olin oma ebaõnnega.

Minutid läksid. Mitte midagi. Mitte hingelistki. Üksinda, eksinud inimtühja tihnikusse. Mu äng kasvas ja mu kurk muutus üha kuivemaks.

Liiguta, selle asemel et paanitseda! Kindlasti on siinkandis elumaju…

Väljusin kaitsvast autosalongist, et astuda otsustavalt vastu loodusjõududele, seljas olukorrale sobivalt ohutusvest.

10

Sõjas nagu sõjas ikka! Pealegi, kui nüüd lõpuni aus olla, siis, arvestades asjaolusid, ei läinud mulle mu glamuuritase eriti korda…

Kümmekonna minuti pärast, mis näisid mulle igavikuna, jõudsin ühe eramaja värava ette. Vajutasin videotelefoni kellanuppu, nagu valitakse 15.

Mulle vastas läbi videosilma meesterahvas sellise jõngi häälega, mis reserveeritakse sissetungijatele. „Jah? Mis asjaoludel?”

Ristasin sõrmed: oleks vaid kohalikud elanikud külalislahked ja õige pisut abivalmis! „Tere õhtust, härra… Vabandage, et teid tülitan, aga mul juhtus võsa vahel avarii, siin tagapool… Rehv purunes ja mobiil ei leia ühegi võrgu levi… Mul ei ole võimalik kutsuda ab…”

Võpatasin avaneva värava metallikrigina peale. Kas mu kokkerspanjeli ahastav pilk või merehädalise välimus olid veennud seda kohalikku meest mulle ulualust pakkuma? Tühja sellest.

Astusin pikema jututa väravast sisse ning leidsin eest imeilusa hoone, mida ümbritses hästi läbimõeldud ja hoolitsetud aed.

Tõeline kullatükk selles kullasisaldusega mudas!

2 Trepimademel süttis valgus ning kõnnitee lõpus avanes maja uks. Mulle lähenes kena pikk mehekuju, pea kohal hiigel­suur vihmavari. Kui mees minuni jõudis, märkasin tema pikka ja harmoonilist, kortsudest märgistatud nägu. Kuid ta oli üks neist, keda kortsud kaunistavad. Nagu prantsuse Sean ­Connery. Märkasin ka ta suu ümber kaht komakujulist lohukest ülespidiste suunurkade juures, mis jätsid, haakudes tema füsionoomiaga, temast kohe sümpaatse mulje. Tema ilme kutsus dialoogile. Ta nägi välja ligi kuuekümnene, täpselt nagu see, kes on jõudnud keksumängus ruudule „Taevas”: jalad koos ja rahulik. Tema kaunid luitunudhallid silmad särasid vallatu helgiga nagu kaks klaaskuuli, mida mõni poisike on äsja läikima löönud. Kaunid hallid juuksed olid tema vanuse kohta kummaliselt paksud, taandudes kergelt otsmikul ja joonistades pealaele sulumärgi. Ülilühike habe oli sama hästi pügatud kui maja ümbritsev aed, osundades hoolitsetud stiilile, mis laienes kogu tema isikule.

Ta palus endale majja järgneda. Kolm hüüumärki mu vaikival uurimisel. „Astuge sisse! Te olete läbimärg!” „A… Aitäh! See on teist väga lahke. Veel kord, ma vabandan tülitamise pärast…” „Ärge vabandage. Tühiasi. Istuge palun, ma lähen otsin teile rätiku, et saaksite end väheke kuivatada.”

Samal hetkel tuli meie poole elegantne naine, keda ma pidasin tema abikaasaks. Nähes mind oma kotta astumas, moondus 12

tema kaunis graatsiline nägu hetkeks kulmukortsutusest, mille ta kohe eemale tõrjus. „Kallis, kas kõik on hästi?” „Jah, kõik on hästi. Sel daamil juhtus autoga õnnetus ja ta ei leia selles võsas ühegi võrgu levi. Ta soovib ainult helistada ja end väheke koguda.” „Jah, loomulikult…”

Nähes, kui külmunud ma olin, pakkus ta mulle lahkelt tassikest teed, mille ma pikemata vastu võtsin.

Sel ajal kui naine kööki lipsas, tuli tema mees trepist alla, käterätik käes. „Aitäh härra, see on teist väga lahke.” „Claude. Minu nimi on Claude.” „Ah… Mina olen Camille.” „Võtke, Camille. Telefon on seal, kui soovite helistada.” „Suurepärane. Mul ei lähe kaua.” „Kiiret ei ole.”

Läksin telefoni juurde, mis oli asetatud kaunile poleeritud lauakesele, mille kohal troonis kaasaegse kunsti teos. Neil inimestel näis olevat nii maitset kui ka hea elujärg… Milline kergendus, et sattusin just nende juurde (ja mitte hädas-olijatedesperate-housewives-inimsööjate koopasse)!

Tõstsin toru hargilt ja valisin oma kindlustuse hädaabi numbri. Võimetu oma sõiduki asukohta kirjeldama, tegin ettepaneku saada mehaanikuga kokku esmalt mu võõrustajate juures, mõistagi nende nõusolekul. Mulle öeldi, et abi saabub tunni aja jooksul. Hingasin sügavalt sisse: sündmused liikusid paremuse poole.

Seejärel helistasin koju. Diskreetsusest haaras Claude roobi ja läks kohendas sellega tuld, mis praksus kaminas toa teises otsas.

Pärast kaheksat lõputuna näivat kutsungit võttis abikaasa kõne vastu. Tema häälest järeldasin, et ta oli ilmsesti jäänud mõne telesaate ees tukkuma. Hoolimata kõigest ei paistnud ta minu 13

jutu peale üllatuvat ega ka murelik. Ta oli harjunud sellega, et ma jõudsin teinekord üsna hilja koju. Rääkisin talle juhtunust.

Ta reageeris mu lausetele ärritunult onomatopoeetiliste häälitsuste ja tüütute keelelaksatustega ning esitas siis mulle tehnilisi küsimusi. Kaua aega kulub avariiabi saabumiseni? Palju see maksma läheb? Mu närvid olid viimseni pingul ja tema käitumine tekitas minus soovi torusse röögatada! Kas ta ei võinuks see üks kord vähekesegi empaatiat üles näidata? Ma panin toru hargile, vihast pulbitsev, öeldes talle enne, et ma saan hakkama ja ärgu ta jäägu mind ootama, vaid mingu magama.

Mu käed värisesid minust olenemata ja ma tundsin silmadesse valguvaid pisaraid. Ma ei kuulnud Claude’i endale lähenemas, seetõttu võpatasin tema kätt oma õlal tundes. „Kas kõik on korras? Kas te tunnete end hästi?” küsis ta lahkelt, tooniga, mida oleksin tahtnud kuulda oma abikaasalt hetk tagasi.

Ta kükitas, et olla minu näo kõrgusel, ja kordas: „Kas kõik on korras, kas te tunnete end hästi?”

Tema olekus oli midagi sellist, et ma varisesin kokku, mu huuled hakkasid värisema ja ma ei suutnud tagasi hoida pisaraid, mis olid tungelnud mu laugude all juba mõnda aega…

Ripsmetuši maskeraad näol, vallandus minus viimastel tundidel, nädalatel, kuudel kogunenud ülemäärane pinge…

3 Alguses ei öelnud ta midagi. Ta seisis samamoodi, liikumatult, tema soe käsi empaatia märgiks mu õlal.

Kui mu pisarad lakkasid, tõi ta naine, kes oli vahepeal asetanud mu ette ka aurava teetassi, paar taskurätti ning kadus seejärel ülakorrusele, tunnetades ilmselt, et tema kohalviibimine võib saada takistuseks vabastavale pihtimusele. „Vab… Vabandage mind, see on naeruväärne! Ma ei mõista, mis minuga lahti on… Ma olen praegusel silmapilgul hingepõhjani haavunud, ja kui lisada siia veel tänane kohutav päev, tõesti, see on liig!”

Claude istus mu vastu tugitooli ja jäi mind tähelepanelikult kuulama. Midagi temas kutsus pihtima. Ta vaatas mulle ainiti silma. See ei olnud läbitungiv ega pealetükkiv pilk. See oli heatahtlik pilk, tugev nagu kaisutus.

Vaatasin talle otse silma ja tajusin, et pettus ei ole lubatud.

Et ma võin usaldada teda midagi varjamata. Üksteise järel avanesid mu tillukesed sisemised lukud. Tühja sellest. Või seda parem?

Ma rääkisin talle põhijoontes oma kurvameelsusest, selgitasin talle, kuidas kuhjunud väikesed pinged olid viimaks hävitanud mu elurõõmu, kuigi mul oli a priori kõik, et õitseda… „Vaadake, ma ei ole päris õnnetu, aga ma ei ole ka päriselt õnnelik… See on kohutav tunne, nagu oleks õnn mul käest libisenud! Ometigi ei ole mul vähimatki tahtmist minna arsti juurde, kes ütleks mulle, et mul on depressioon ja topiks mu ravimeid täis! Ei, see on ainult nukrus… Ei midagi tõsist, aga 15

ometigi… nagu ei oleks ma enam südamega ühegi asja juures.

Ma ei tea enam, kas kõigel sellel on mingi mõte!”

Mu sõnad näisid teda sedavõrd puudutavat, et mõtlesin, kas need ei meenuta talle midagi väga isiklikku. Ehkki me tundsime teineteist alla tunni, oli meie vahel tekkinud üllatav mõistmine. Alles hetk tagasi võõras, olin korraga oma pihtimusega läbinud mitu läheduse astet korraga, luues ennatliku seose meie elukäigu vahele.

See, mida ma olin endast rääkinud, oli silmanähtavalt temas üht tundlikku helikeelt puudutanud ning motiveerinud teda tõsiselt mind lohutama. „Meil on vaja ühtviisi põhjuseid elamiseks kui ka seda, millest elada,” on öelnud Abbé Pierre*. Seega ei saa öelda, et sel ei ole tähtsust. Vastupidi, sel on üüratu tähtsus! Hingeahastusse ei tohi suhtuda kergekäeliselt. Kuulates teid rääkimas, arvan teadvat, mis teil viga on…” „Ah nii, tõesti?” küsisin ma nuuksatades. „Jah…” Ta kõhkles hetke ja jätkas siis, nagu oleks püüdnud ära arvata, kas ma olen tema paljastustele vastuvõtlik või mitte…

Ta järeldas nähtavasti, et olen, sest ta lisas usaldusliku tooniga: „Teid on tõenäoliselt tabanud üks ägeda rutiinsuse vorme.” „Misasi?” „Äge rutiinsus. See on hingehäda, mis puudutab maailmas üha enamaid inimesi, eriti läänemaailmas. Sümptomid on peaaegu alati ühesugused: motivatsiooni langus, krooniline nukrus, selgete sihtide ja orientiiride kaotus; raske on tunda end õnnelikuna, hoolimata materiaalsete asjade küllusest, illusioonide purunemine, väsimus…” „Aga… Kuidas te kõike seda teate?” „Ma olen rutinoloog.” * Katoliku preester ja parlamendisaadik, asutas 1949. aastal Pariisis liikumise, mis hoolitseb vaeste, pagulaste, kodutute eest.

16

„Rutino… mis?”

See oli sürrealistlik.

Ta näis olevat harjunud sellise reageeringuga, sest tema enese­valitsus ja õnnis ükskõiksus ei kadunud.

Ta selgitas mulle seejärel paari lausega, mida kujutab endast rutinoloogia, see uuenduslik distsipliin, mida Prantsusmaal veel ei tuntud, aga mis oli juba väga levinud teistes maailmajagudes.

Kuidas uurijad ja teadlased olid mõistnud, et see sündroom puudutab üha enamaid inimesi. Kuidas, olemata depressioonis, võis tunda sellest sõltumata tühjustunnet, tõelist nukrust ja tassida endaga kaasas ebameeldivat tunnet, et õnneks on kõik olemas, aga mitte võtit, et seda kõike nautida.

Ma kuulasin teda suuri silmi, ahmides tema sõnu, mis kirjeldasid nii hästi seda, mida ma tundsin, ja see õhutas teda omakorda jätkama: „Vaadake, rutiinsus näib esmapilgul tähtsusetu tõbi, aga selle kahju rahvastikule võib olla reaalne: tuua endaga kaasa pessimismi epideemiaid, kurvameelsuse tsunamisid, katastroofilisi halva tuju tuuli. Naeratus on varsti väljasuremisohus! Ärge naerge, see on tõsi! Rääkimata liblikaefektist! Mida laiemalt nähtus levib, seda laiemat rahvahulka see puudutab… Kui rutiinsust mitte tõkestada, võib see viia alla terve riigi tujureitingu!”

Tema suuresõnalise tooni juures tajusin tegelikku püüet asja natuke paisutada, et panna mind jälle naeratama. „Kas te õige pisut ei liialda sellega?” „Väga vähe! Te ei kujuta ettegi, kui palju on õnne suhtes kirjaoskamatuid! Rääkimata emotsionaalsest kirjaoskamatusest! Tõeline nuhtlus… Kas te ei arva, et ei ole midagi hullemat kui tunda, et elu läheb teist mööda, kuna puudub julgus seda oma soovide järgi kujundada põhjusel, et ollakse jäädud truuks sügavatele väärtustele, lapsele, kes kunagi oldi, tema unistustele?”

17

„Mmmm, mmmm… Kindlasti…” „Kahjuks ei õpetata koolis, kuidas arendada oma võimeid olla õnnelik. Ometigi on olemas tehnikad. Meil võib olla palju raha ja me võime olla puruõnnetud või siis vastupidi, me võime omada vähe raha ja nautida oma elu nagu mitte keegi teine… Õnnevõime on arendatav, suurendatav päev päeva järel. Tuleb vaid oma väärtuste süsteem üle vaadata, muuta oma vaadet elule ja sündmustele.”

Ta tõusis ja läks tõi söögilaualt kommikausi ning pakkus mulle teekõrvaseks kompvekke. Ta võttis hajameelselt ka ise mõne, jätkates meie vestlust, mis näis olevat talle väga südamelähedane. Kuulates teda kõnelemas oma hingejõu taastamisest, enda paremast armastamisest, et suuta leida oma tee ja õnn, võimest panna teised enda ümber särama, mõtlesin endamisi, mida ta võis ise olla läbi elanud, et see teda sedavõrd puudutas…

Ta läks täiesti põlema, püüdes jagada minuga oma tõdemusi. Äkitselt tegi ta pausi ja seiras mind oma heatahtliku pilguga, mis näis lugevat mind sama lihtsalt, kui pime loeb punktkirja. „Vaadake, Camille, enamik asju, mis teie elus juhtuvad, sõltuvad sellest, mis toimub seal üleval,” jätkas ta kolbale koputades. „Teie peas. Mõttejõud üllatab meid lakkamatult! Te ei kujuta ettegi, mil määral mõjutab teie mõte reaalsust… See on pisut sarnane fenomeniga, millest kirjutab Platon oma raamatus „Koopamüüt”: aheldatud koopasse, kujutavad inimesed reaalsust valesti ette, sest nad ei tunne teistsugust reaalsust, kui asjade moonutatud varje, mida põlev tuli heidab nende taha seintele.”

Ma nautisin vaikselt olukorra koomilisust. Olgu öeldud, et ma ei olnud oodanud filosofeerimist sedavõrd õdusas elutoas tund pärast õnnetust maanteel! „Te tõmbate paralleeli Platoni müüdi ja meie mõistuse funktsioneerimise viisi vahel? Vau…” Ta naeratas mu reaktsiooni peale.

18

„Aga muidugi! Ma näen paralleeli mõtetega, mis seavad filtri reaalsuse ja meie vahele ning muudavad seda vastavalt uskumustele, eelarvamustele ja hinnangutele… Ja kes seda kõike fabritseerib? Teie vaim! Üksnes teie mõistus! Ma nimetan seda „mõtete vabrikuks”. Tõeline tehas! Hea uudis on see, et teil on võimalik oma mõtteid muuta. Olla masendunud või helges meeleolus, see ei ole teie tahtest sõltumatu… Te võite teha oma teadvusega tööd, et see lõpetaks teile alatute vinger­ pusside mängimise: piisab natukesest järjekindlusest, visadusest ja metoodikast…”

Olin keeletu. Kõhklesin, kas pidada teda hulluks või aplodeerida tema uskumatu kõne peale. Ma ei teinud üht ega teist, üksnes noogutasin nõusoleku märgiks.

Ta ilmselt tunnetas, et selleks hetkeks on seeditav infohulk täis. „Andke mulle andeks, ma ilmselt tüütan teid oma teooriatega?” „Üldsegi mitte, üldsegi mitte! Minu meelest on need väga huvitavad. Ma olen lihtsalt natuke väsinud, ärge pange tähele…” „See on täiesti normaalne. Mõni teine kord, kui te seda soovite, räägiksin rõõmuga teile sellest meetodist veel… See on tõesti end tõestanud, aidates inimestel leida oma sihti ja panna alus õnnelikule eluprojektile.”

Ta tõusis ja suundus kauni kirsipuust kirjutuslaua juurde. Ta võttis sealt visiitkaardi ja ulatas mulle. „Külastage mind, kui leiate aega,” sõnas ta leebe naeratusega.

Lugesin: Claude DUPONTEL Rutinoloog Boétie tänav 15 75008 Pariis 06 78 47 50 18 19

Võtsin visiitkaardi vastu, teadmata esialgu, mida sellest kõigest arvata. Viisakusest sõnasin talle, et ma mõtlen seeüle. Ta ei käinud peale, pealtnäha ei läinud talle minu vastus isegi korda.

Müügiesindajana ei suutnud ma seda mõista: vabakutseline, kes ei ürita iga hinna eest endale uut klienti saada? Tema vähene äriline agressiivsus näis osundavat harvaesinevale eneseusule.

Mind valdas veendumus, et sellest heast võimalusest keeldudes olen ma ainus, kes seeläbi kaotab.

Ent sel tunnil olin ma veel selle õhtu tunnete mõju all, see rumal õnnetus ja tobe torm, nagu õudusfilmi algus… Ja nüüd siis rutinoloog! Mul olid luulud… Viie minuti pärast tuuakse kaamerad välja ja keegi karjub: „Varjatud kaamera!”

Kell helises. Ukse taga ei olnud kaamerat ega ajakirjanikku, ainult mehaanik, kes oli kohale jõudnud. „Kas te soovite, et ma teid saadaksin?” küsis Claude lahkelt. „Ei, tõesti, tänan… Saan hakkama. Te olite juba isegi lahke.

Ma ei tea, kuidas teid tänada…” „Pole tänu väärt. Sellistel puhkudel on täiesti normaalne aidata! Saatke mulle SMS, kui olete koju jõudnud.” „Teen seda. Nägemist ja veelkord aitäh!”

Kõndisin edasi koos mehaanikuga, et juhatada talle teed õnnetuspaigani. Heitsin viimase pilgu majale ja nägin õrnalt teineteist embavat paari mulle trepimademelt lehvitamas. Nendest õhkus määratu armastuse ja mõistmise tunne!

Taoline rahulik õnnekuvand meeltes mõlkumas, lubasin end pimeduses ära viia, rappudes masinas, mis sõidutas mind reaalsusesse mu probleemide juurde…

4 Järgmisel hommikul ärkasin kohutava peavaluga. Suruõhupuurid mängisid õnnetuseks terve päeva mu peas rähn Woodyt!

Olin veetnud rahutu öö, mõeldes Claude Duponteli sõnadele.

Vaevas mind tõesti äge rutiin? Kas mind juba mõni nädal painanud nukrus vääris sellise toetava protsessi alustamist? Sest mille üle ma õieti kurtsin? Mul oli suurepärane mees ja ka poeg, töö, mis võimaldas stabiilset äraelamist… Võib-olla oli vaja lihtsalt hakata tegutsema ja lõpetada juurdlemine? Ometigi oli mu neljakümnenda eluaasta eelse kerge kurvameelsuse valu eriliselt karm. Olin üritanud mitmeid kordi seda eirata, edutult…

Mõnikord üritasin kõigest hoolimata vaadata asju perspektiivist. „Hinnata olukorda distantsilt,” nagu öeldakse psühholoogia ajakirjades. Võtsin läbi kõik inimkonna hädade tasemed.

Inimesed pommirahe all. Rasket haigust põdejad. Kodutud, töötud, armastuseta… Selle kõrval näisid minu probleemid imepisikesed! Aga nagu oli öelnud Claude Dupontel, pole vaja võrrelda võrreldamatut. Õnne või õnnetuse määr ei ole kõigile sama. Ma ei tundnud seda meest, kuid ometi oli ta mulle paistnud nii tasakaalukas, nii… kõigutamatu! Jah, kõigutamatu oli õige sõna. Loomulikult ei uskunud ma imeretseptidesse, mis muudavad teie elu nagu võlukepikesega. Aga kui ta rääkis asjade muutmisest, oli ta ilme olnud nõnda veenev! Ta oli kinnitanud, et rutiin ja nukrus ei ole fataalsus, et meil on võimalik valida olla see, kes ei vannu alla argipäevale ja suudab elada oma elu täisväärtuslikult. Teha oma elust kunstiteos… Projekt, 21

mis näis a priori üsna ebarealistlik, aga miks mitte katsetada, vähemalt üritada selles suunas liikuda?

Teoorias ma soovisin seda. Aga praktikas? „Ühel päeval hakkan elama Teoorias, sest Teoorias on kõik hästi…” Ent kuidas reaalsuses toimida ja see kõhkluste etapp läbida? See küsimus meeles mõlkumas, tõusin vaevaliselt üles, ebameeldiva tundega, nagu oleks mind terve öö klobitud. Ning et lugu läheks veelgi hullemaks, toetasin esimesena maha vasaku jala, tahtmatult. Rumal ebausk, aga nägin selles kohe halba ennet, mu negatiivsete lainetega lämmatatud aju reageeris silmapilkselt: midagi head see päev ei tõotanud…

Sébastien, minu armsam ja kallim, ütles mulle vaevu tere hommikust. Ta näis võitlevat mässava lipsuga ja ma mõistsin ähmaselt, kahe maha surutud vandesõna vahel, et ta oli oma koosolekule hilinemas. Järelikult ei tasunud ka täna hommikul oodata, et ta Adrieni kooli viiks. Ohe ja veel üks ohe.

Adrien, mu poeg, üheksa aastat kuus kuud kaksteist päeva ja kaheksa tundi vana, võinuks teile selgitada. Tema rutt suureks saada liigutas ja hirmutas mind mõnikord. Kõik käis nii kähku! Liiga kiiresti. Adrien tegi muuseas alati kõike natuke varem. Siia ilma tulles oli ta koputanud uksele tugevasti enne õiget aega. Enneolematult vitaalne, oli ta mu kõhus liigutanud juba sama palju kui palliviskaja minisquashi väljakul.

Ainus võimalus teda paigal hoida tähendanuks siduda ta tooli külge. Asjatu vaev. Olime üsna varakult jõudnud arusaamisele: meie poeg kuulus kategooriasse „Duracelli lapsed”: väsimatu.

Mida mina aga ei olnud. Ma võisin teda küll armastada üle kõige maailmas, aga oli päevi, kus ma mõtlesin sisimas, et tal on vist T-särgi alla peidetud minienergiamasin, mida ta kasutas vastavalt vajadusele, oma väikese legitiimse türanni lõbuks.

Kuigi me olime tänapäevased vanemad, kasvatatud Doltoni koolkonna lutiga ja võtnud omaks ka Françoise Dolto kreedo, 22

et „laps on täisväärtuslik isik”, jõudsime arusaamisele, et meie kasvatussüsteem oli ülemäära salliv. Dialoogi esikohale seadmise ja lapse isiku austamise ettekäändel olime ohjad käest andnud… „Raaaaamid!” oli ema mulle lakkamatult korranud.

Muidugi oli tal õigus.

Raamid: just neid olin ma üritanud juba mõni kuu kehtestada, et seada piir meie kalduvusele olla ülemäära sallivad.

Olin alustanud täieliku kannapöördega ja jõudnud teise äärmusesse. See oli ilmselgelt liiga jõhker… Aga iga inimene toimib nagu oskab, eks ole? Ma pragasin pidevalt Adrieniga, et talle piire seada. Ta torises, aga kuuletus viimaks. Vaatamata tema väga tugevatele „vaba lapse” harjumustele, oli ta oma olemuselt hea.

Olin teadlik, et ma elan tal liiga palju seljas – tema enda hea pärast, arvasin mina, tundes hetkiti, et olen muutunud vastuoluliste sõnumite veskiks. Mul oli raske seda rolli täita. „Pane asjad oma kohale, mine pesema, kustuta tuled, hakka õppima, lase prill-laud alla…” Olin pannud kappi ema-­sõbranna kostüümi ja vahetanud selle ema-ma-korraldan vastu. Ja see, mille ma olin võitnud reastatud sokkides, olin ma selgelt kaotanud suhte kvaliteedis. Meie suhe põhines nüüd jõuvahekorral, pingel. Koer ja kass. See kriipis. Me justnagu ei suutnud enam teineteisest aru saada. Ega ka sellest, kuidas sai juba enne kümnendat eluaastat käituda nagu varateismeline?

Sellised olid mu mõtted, kui ma poja tuppa astusin. Kümme minutit enne kodunt lahkumist mängis tema toaseina vastu pingpongi, pooleldi riides. Tal olid jalas eri värvi sokid, selga tõmmatud mingid nartsud ja tema tuba oli jäetud ilma-­ vähimagi-süümepiina-kribalata seisukorda, mis meenutas seitsme­kümnendate aastate Beirutit…

Ta tõstis mulle oma hämmastavalt pikkade ripsmetega suured kastanivärvi silmad, kus põles alati kelmikas tuluke.

23

Silmitsesin hetke seda peente näojoontega ümarat nägu, seda kaunilt vormitud suud, millel veikles eneseteadlik muie. Isegi sasisena olid tema juuksed siidiselt vastupandamatud, mis tõmbasid kätt ligi. Ta oli ilus, see vennike! Panin vastu kiusatusele teda kallistada, et selles suures segaduses korda luua. Minu roll oli kanda seda halbade päevade peaadjutandi mütsi, et talle piire seada. „Aga emmmeee! Miks sa närvi lähed? Cool, rahune maha!” vastas ta mulle, rõhutades oma sõnu zen räppija liigutusega, mille ta oli ära õppinud oma hetke fetišvideost.

Tema käitumise kergelt mässumeelne külg ajas mind süstemaatiliselt endast välja. Minu etteheited ja torin kostsid veel ka siis, kui ma sulgesin vannitoa ukse, et käia kiirelt duši all.

Seebitasin end jõuliselt, mõte juba süngestunud päevasest todo-list’ist.

Duši alt väljudes pani mu kujutis peeglis mind kulmu kortsutama. Mu ninajuurel oli uhke korts. Eelistasin aega, mil ma olin veel gasell…

Vaatasin nägu, mis oli olnud kena ning võinuks seda võibolla siiani olla, kui mu ilme ei olnuks nii tuhm, kui tumedad ringid mu kunagi nii võluvate roheliste silmade ümber olnuks vähem sinakad. Nagu ka mu blondid ja siidised juuksed, kui ma pühendaksin neile rohkem aega ja lubaksin endale stiilse lõikuse, et raamistada mu ümarat nägu. Täna juba liiga ümarat. Pärast sünnitust kogunenud mõne kilo, seejärel aastate ja magusast tröösti otsimise süü. Mossis näoga krabasin kiire kugistamisega tekkinud väikestest rasvavoltidest ja hindasin kahju ulatust. Oli, millega terveks päevaks tuju rikkuda!

Läksin kiiresti tagasi magamistuppa riidesse panema ja tõukasin kogemata raamitud fotot öökapil. Korjasin foto üles, et see tagasi oma kohale panna. Ilus foto meist paarina ajal, kus me oskasime veel öösiti joosta võidu kuuga ja naerda koos tähtedega… Kuhu oli kadunud see kaunis särava pilguga mees, 24

kes oli osanud nii hästi minusse segadust külvata, sosistades mulle kõrva lembesõnu? Mis ajast ei olnud ta teinud enam vähimatki katset mind kütkestada? Ometigi oli ta meeldiv. Neetult meeldiv. Mul hakkas pea ringi käima, kui ma meenutasin seda leiget ja sõbralikku õrnust, mis oli salamisi tulnud meie algus­ aegade kire asemele. Meie armusuhe, mis oli kunagi kui metsik ja luksuslik džungel, oli aja möödudes muutunud prantsuse aiaks: etteennustatav, sile, ainsagi kõrgema rohulibleta.

Ent armastus, see peab olema ülevoolav, pragisema, pulbitsema, purskuma, kas pole?

Igatahes nii me neid asju näeme. Mis ajal oli meie suhtes toimunud pööre? Kas Adrieni sünniga? Kui Sébastien oli saanud ametikõrgendust? Kes seda teab… Olgu sellega kuidas on, tulemus oli üks: vajunud meie perekondlikku lögasse, pressitud liiga hästi õlitatud ellu, jäi mul vaid tõdeda, et meie üksluine paarisuhe on läbi, otsekui liiga pikalt näritud näts, mis on kaotanud kogu oma maitse…

Tõrjusin need ebameeldivad mõtted äkilise liigutusega eemale ja peitsin oma keha esimesena kätte sattunud riietesse.

Kuradile graatsilisus ja elegants! Kelle või mille pärast ma seda vaeva peaksingi nägema? Alates hetkest, kui ma olin alalise lepinguga armunu, ei huvitanud ma enam mitte kedagi. Seega, mugavus ennekõike…

Saatsin poja kiiruga kooli, sõideldes teda teel, et ta teeks kiiremini. Kiiresti oli meie elus tähtis sõna. Tema dikteeris oma seadusi, märatses nagu kõikvõimas türann ja allutas meid väikese seieri rõhuva võimu alla. Piisas, kui silmitseda neid inimesi, kes olid valmis jalge alla trampima teisi, et trügida juba niigi täistuubitud vagunisse, sest nad ei tahtnud oodata kolm minutit järgmist metroorongi, või sõitsid punase tule alt läbi, et võita paar sekundit, olgu või tagajärjeks tõsine õnnetus, või olid võimelised helistama ja ekraanile sõnumeid toksima, samal ajal suitsetades ja süües…

25

Minagi allusin sellele reeglile. Auto puudumisel jooksin metroosse ja vähe puudus, et ma oleksin sooritanud treppidel õhulennu.

Hea mõte murda jalaluu, et mitte metroost maha jääda, Camille!

Hingetuna, higisena, kuigi oli külm, vajusin istmele, samal ajal endalt küsides, kuidas ma suudan selle päeva üle elada.