Võimatu võimalikuks Mängisin lapsena vend Velloga õues laptuud. Pall lendas põõsastesse. Otsisime kaua, hakkas juba pimedaks minema. Vello loobus ja läks koju, mina otsisin edasi. Lõpuks leidsin palli. See tunne, et lootusetuna näiv olukord väärib pealehakkamist ja lahendamist, on mulle tuttav lapsepõlvest saadik. Mäletan, kuidas 1962. aastal spordilaagris leidsin vastabiellunud Lembit Vaheri abielusõrmuse heinakuhjast. Või kuidas leidsin oma abikaasa Kai kaelaketi Rutjas, Selja jõe ürgorus, pimedas rohu seest. Meenub ka mu treeneri Ivan Dratšovi (Vanja) karjatus „Kuldne Kukk!“, siis kui ma tõin mängus mõne lootusetu palli üles. Tahtmine võimatut võimalikuks muuta on minu sees alati olemas olnud.
7