Lova
„Tasa!” Filip tõstab käe. „Kuuled, Lova?”
Dottie niutsub vaikselt, laseb kõrvad longu ja vaatab rahutult ringi. Lova mõistab koera reaktsiooni. Läbi metsa kajav hääl on midagi kaeblemise ja kähisevate hingetõmmete vahepealset.
„Mis see on?” küsib ta närviliselt.
„Kõrvukräts!” ütleb Filip. „Vaata, kas saad salvestada.”
Lova paneb mobiili salvestusfunktsiooni tööle. Nad seisavad natuke aega vaikides, öökull huikab aga kuskil eemal poolhämaruses. Indikaator ekraanil liigub hääle taktis.
Dottie niutsatab uuesti ja vaatab Lovale otsa.
On juunikuu algus, ja ehkki kell läheneb üheksale õhtul, pole päike veel loojunud. Ent puude vahel muutuvad varjud üha tihedamaks. Ilmaennustus hoiatas öösel äikese eest, niisiis pakkisid nad seljakottidesse ka veekindlad joped.
Metsatee, mida mööda nad lähevad, on kitsas, vaevalt rööpapaarist laiem. Külgedelt tungib teele põldmarja- ja kasevõsa. Siin ja seal on näha vanemaid lehtpuid ja kuuski. Langenud tüved ja maast välja kerkinud haralised juured vihjavad, et pinnas on ebastabiilne.
Ja värvid ei pea samuti paika, mõtleb Lova. Rohumättad, sõnajalad, puude lehed, mis kõik peaksid olema varasuviselt rohelised, on kahvatud ja tuhmid. Justkui ei kehtiks siin looduse tavaline värviskaala.
Öökullihuige vaikib järsult.
Lova vajutab salvestuse kinni ja heidab samal ajal pilgu üle õla. Nad on tükk maad mööda metsateed tulnud ja tõkkepuu, mille taha nad auto jätsid, on ammu silmist kadunud. Kui kaugele nad on jõudnud? Vähemalt kilomeeter on tuldud. Asustatud kohad jäävad aga veel palju kaugemale.
Nad olid varemgi hirmutavatel kuriteokohtadel käinud. Paikades, kus oli kohutavaid asju juhtunud. Kuid ükski neist kohtadest ei asunud nii üksildases kohas.
Ka Dottie on rahutu. Koer vaatab valvsalt ringi, suured corgikõrvad kikkis, ja lakub närviliselt koonu. Dottie on kuulekas ja võiks tegelikult vabalt ilma rihmata liikuda, aga siin metsades on hunte.
Filip ütleb, et ta liialdab. Hundid on inimpelglikud, nad ei tule kahe täiskasvanud inimese lähedalegi. Ehkki internetis on palju lugusid, mis kinnitavad vastupidist.
Võib-olla ajab mõte hundist Lovale hirmu nahka. Ta pole selles päris kindel. Kui jutud paika peavad, siis peidab mets endas veelgi ohtlikumaid olevusi kui hundid.
„Vaata!” ütles Filip ja näitab võsa poole.
Sealt paistab osaliselt sambla ja võsaga kaetud vana autovrakk. Kasetüvi on otse läbi pagasiruumi kasvanud.
„Ülevaatuselt see vaevalt läbi läheks,” naerab ta. „Looduse kättemaks, kas pole?”
Lova silmitseb maa külge naelutatud autoromu. Esiklaas ja iluvõre on puudu, esitulede asemel haigutab tühjus. Lovale meenutab see surnupealuud.
Filip ei pane tema ärevust tähelegi. Filmib mobiilikaameraga ja on suurepärases tujus. Kuid Dottie on endiselt valvel. Tõstab koonu ja nuhutab nõrka tuult.
Edasi minnes näevad nad puude vahel teisigi autovrakke. Algul mõni üksik, seejärel aina rohkem. Kümneid, võib-olla koguni saja ringis. Mõned on nii sügavale maasse vajunud, et näha on üksnes katus või esitiivad.
„Vau, vaata seda!” Filip astub ühe vraki poole minnes teelt kõrvale.
Lova läheb talle järele, kuid jääb juba mõne sammu järel seisma. Pinnas tundub imelik, see on ühtaegu kindel ja pehme. Pealmine kiht on purukuiv, taimestik poolsurnud. Mätaste vahel paistavad väikesed pruunikaspunased ja õlised veeloigud, need meenutavad vedelat roostet.
„Tee pilti!”
Filip jääb seisma Ameerika auto ees, mis kunagi oli sinine. Suurema osa värvist on loodusjõud juba ammu maha lihvinud, kohati on sammal akendeni roninud. Lagunemine on ühtaegu ilus ja kummituslik. Lova teeb telefoniga kiiresti mõned pildid.
Kõrvukräts huikab uuesti. Hääl kõlab teisiti kui varem. Selles on ängistust ja pealetükkivust.
Alles nüüd paneb Lova tähele, et ühtegi teist lindu pole enam kuulda.
Mitte ainsatki.
Ta mõtleb uuesti netist loetud lugudele. Võimatu on neile mitte mõelda.
„Kas lähme edasi?” küsib Filip. „Varsti on pime.”
Nende Youtube’i kanal on mõni aasta vana. Algul keskendusid nad üksnes urban exploration ’ile: suletud vabrikuhooned, maha jäetud majad, keldrid ja tunnelid. Soovitused ja nipid, kuidas leida häid urbex’i kohti ja elamustest viimane välja pigistada. Neil oli ehk mõnisada vaatamist nädalas. Enamik jälgijatest olid sõbrad.
Mõni aeg tagasi tekkis Filipil aga uus mõte. Nad hakkasid otsima mahajäetud kohti, kus on toimunud mõrvad, ja klippides neist mõrvadest rääkima. True crime kohtub urbexiga, nagu ta seda kirjeldas. Lova pidi tunnistama, et see oli hiilgav idee. See tegi nende kanali unikaalseks. Nüüd oli neil igal episoodil kümneid tuhandeid vaatamisi ja nad olid hakanud selle pealt natuke teenimagi. Filip räägib juba, et nad peaksid oma tavalistel töökohtadel koormust vähendama.
Võib-olla saab tänaõhtusest klipist nende tõeline suur läbimurre?
Kruusatee lõpeb väikese platsiga, mida võsa on vallutamas. Maa on siin kõrgem, mets vanem.
Puude vahelt paistab tume hoone.
„See on turbavabrik.” Filip võtab kompassi välja. „Kraav, kust nad Halli Tüdruku 1973. aastal välja kaevasid, jääb umbes kolmsada meetrit sinnapoole,” viipab ta käega. „Perekond Offerlundi talu on kilomeetri kaugusel teisel pool.”
Filip näitab surnud haralise puu poole. Kõrgel alasti okste vahel paistab tume vari.
„Kas kõrvukrätsi näed?”
Lova paneb käe silmadele varjuks, ehkki üha kahvatumas hämaruses poleks seda üldse vaja. Öökull on pruunikashall, nägu valge, tupsud kõrvade peal valvsalt kikkis. Lind vahib teda hääletult, kui nad lähemale jõuavad, ja sirutab siis tiivad aeglaselt laiali.
„Näeb peaaegu välja, nagu tahaks ta meid edasi liikumast takistada,” ütleb ta vaikselt.
Filip pahvatab naerma ja matkib öökulli liigutust.
„Pöörake ringi, pöörake ringi, ” ütleb ta liialdatult teatraalselt. „Hoidke Roostemetsast eemale.”
Lova meelest pole see naljakas. Mingi putukas ronib ta kaela peal, ta lööb selle käega ärritatult eemale. Kui ta uuesti pilgu surnud puule tõstab, on öökull kadunud, hääletult haihtunud.
„Vaatame siis, kas võti sobib.”
Filip hakkab turbavabriku poole minema ja Loval pole muud valikut kui talle järgneda.
Kõigest mõni nädal tagasi saabus nende postkasti ümbrik. Selles oli roosteplekiline võti, sedel GPS-koordinaatidega, kuupäev ja käsitsi kirjutatud lause.
Sel õhtul hundid magavad.
Kohe, kui nad koordinaadid sisse toksisid ja ekraanile ilmus GPSkaart, taipasid mõlemad, millist juhtumit see puudutab.
Halli Tüdruku mõrva.
Nad olid tahtnud sellest juba ammu saadet teha, kuid kõikide urbex-i foorumite andmetel on mõrvakohta – suletud turbavabrikusse – võimatu sisse pääseda. Ja perekond Offerlundile, kellele kuulub nii vabrik kui seda ümbritsev autode romula, ei meeldi sissetungijad. Foorumites on palju lugusid sellest, kuidas urbex’eid on ähvardatud, minema kihutatud ja nende autosid lõhutud. Lisaks ringleb veel hullemaidki kuuldusi.
Roostemetsal on omad seadused, nagu keegi kirjutas. Sadade aastate jooksul on seal inimesi kadunud, metsades liigub ringi mõrtsukas. Kindlam on sealt eemale hoida.
Kuid nüüd on temal ja Filipil võti ning ajaaken, mil autoromula ja turbavabrik peaksid ilma valveta olema. Harukordne võimalus sisu loomiseks. Muidugi juhul, kui kirja saatjat saab usaldada.
Kuni tänase hommikuni Lova isegi ei mõelnud selle peale. Ent ta magas halvasti ja ärkas imeliku tundega kehas.
Lova vaatab uuesti ringi. Võib-olla otsib ta kõrvukrätsi, võib-olla midagi muud. Midagi, mis neid varjude vahelt jälgib. Võimalust ootavat kiskjat. Või mõrvarit …
Putukas on tagasi. Ronib väikeste külmade jalgadega mööda tema kaela, kuid ta ei saa seda ikka veel kätte.
Maastik turbavabriku ees on täis autovrakke: vana bussi skelett, ilma kastita veoauto, erinevas lagunemisastmes ja poolenisti maasse vajunud sõiduautod. Igal pool on hunnikus mootoriosasid, need on nii läbi roostetanud, et raske on neid äragi tunda.
Pärast paariminutilist loovimist romuhunnikute vahel jõuavad nad vabrikuni.
„Muljetavaldav, kas pole?” küsib Filip.
Lova on internetis hoonest pilte näinud, sellest hoolimata lööb selle suurus teda pahviks. Turbavabrik on hiiglaslik ilma akendeta puidust hoone, sada meetrit pikk ja kindlasti oma kakskümmend meetrit lai. Mansardkorrus ulatub vähemalt kümne meetri kõrgusele puulatvade vahele.
„Kas see ei meenuta veidi viikingite pikkmaja?”
Filip osutab katuse alla seinale kinnitatud sarvedega loomakoljule. Pealuud on parandatud roostetanud metallitĂĽkkidega, need on kolletunud pealuu taustal grotesksed.
„Põder,” jätkab ta. „Löödi seinale kindlasti tükk aega enne sinu ja minu sündi. Ma ei suuda otsustada, kas see on minu meelest cool või vastik.”
„Kindla peale vastik,” ütleb Lova rõhuga.
Ta filmib moonutatud põdrakoljut ja libistab seejärel kaamera üle fassaadi. Robustsed lauad on vanad ja halliks tõmbunud, kuid ühtegi auku või lõhkumise märki pole näha.
„Seinad näevad üllatavalt terved välja, kui arvestada, et need on üle kaheksakümne aasta vanad,” ütleb Lova. „Katus samuti.”
„Seinad on tugevatest plankudest ja puuladvad kaitsevad päikese eest,” nendib Filip. „Pealegi kihutab Offerlundide perekond kõik sissetungijad minema.”
Keset seina asuvad kahe poolega suured uksed on tõkestatud metall-lattide ja vana suure tabalukuga.
Filipil on võti juba käes, kuid Lova peatab ta. Varasem ebamugavustunne on peaaegu kadunud, see on asendunud elevusega.
„Oota! Filmime, kui sa võtit lukku proovid. See on põnev.”
„Geniaalne, kullake!”
Lova käsib Dottiel lamada ja paneb mobiilikaamera käima. Valgus on peaaegu liiga kehv, kuid see üksnes lisab dramaatilist mõõdet. Filip seisab ukse ette, Lova hakkab filmima ja annab talle märku alustada.
„Oleme Skåne ja Smålandi piirimail sügavas metsas,” alustab ta. „Tohutus kõrgrabas, mida kohalikud kutsuvad Roostemetsaks. Oma nime on see saanud rauarikkast mäemassiivist, mis värvib maa ja vee roostekarva.”
Ta teeb parajalt pika pausi. Nagu alati, avaldab Lovale muljet, kui kiiresti käib Filipil ümberkehastumine saatejuhiks. Tegelikult on see ehk liialdatult teatraalne, kuid publikule meeldib.
„Roostemetsas on elatud rauaajast saadik,” jätkab Filip. „Leidub ohtralt ajaloolisi leide, mis viitavad, et aastasadade jooksul on see olnud erinevate tumedate tegude ja paganlike riituste näitelavaks. Riitustel on seos ühe tunduvalt tänapäevasema kuriteoga, milleni me varsti jõuame.”
Ta teeb uuesti pausi.
„Sõja ajal ja kuni seitsmekümnendate aastate lõpuni kaevandati Roostemetsas turvast, umbes sellest perioodist pärineva vana turbavabriku ees me praegu seisamegi.”
Ta paneb käe uksele ja laseb käiku dramaatilisema hääletooni.
„Siin, selles mahajäetud hoones, avastati 2013. aasta novembris midagi kohutavat. Noore ilusa naise elajalikult tapetud ja moonutatud surnukeha.”
Filip kerib draamat juurde.
„Mõrvakohal leidis politsei kummalisi jälgi. Need viisid mõtted viikingiajast pärit inimohvrile, kes siinkandis leiti. Rabalaibale, keda nimetatakse Halliks Tüdrukuks.”
Ta ajab selja sirgu ja vaatab tõsiselt kaamerasse.
„Minu nimi on Filip Sahlberg ja te vaatate „Müstilisi mõrvakohti”. Nüüd räägime Halli Tüdruku mõrvast.”
Ta hoiab pilku kaameras, kuni Lova salvestamise lõpetab.
„Suurepärane,” ütleb Lova. „Jätkame kohe võtmega. Enne kui seda lukus proovime, räägi, kust sa selle said.”
Filip hoiab võtit kaamera ees.
„Saime anonüümkirjaga turbaküüni võtme,” ütleb ta. „Saatja kinnitas, et tänane õhtu on meie ainus võimalus siia sisse pääseda. Jääb üle ainult kontrollida, kas vihje vastab tõele.”
Ta pöörab ringi ja hakkab tabaluku kallal askeldama.
Lova süda taob üha kõvemini.
Filip üritab võtit keerata, kuid midagi ei juhtu. Ta keerutab võtit mõned korrad luku sees ja tõmbab selle siis jälle välja.
„Kurat,” ütleb ta. „Lukk ei tule lahti.”
Lova paneb kaamera kinni. Eemalt kostab tuhmi mürinat, sellele järgneb läbi puulatvade rabistav tuulepuhang. Dottie niutsatab. Talle ei meeldi äike.
Lova ajab seljakoti seljast maha, avab selle küljetasku ja võtab sealt lukuõli pudeli.
„Võta! Proovi uuesti.”
Filipi nägu lööb särama.
„Kullake, sinu peale võib alati loota.”
Ta laseb spreipudelist joa luku sisse ja proovib seejärel uuesti võtit keerata.
„See liigub!” hüüatab ta. „Pane kaamera kiiresti käima!”
Lova filmib, kuidas Filip luku lahti keerab.
„Meie salajane jälgija pidas oma lubadust. Võti sobis!” hõiskab Filip.
Ta tõstab rasked metall-latid eemale ja hakkab ust lahti sikutama. Lova taganeb, et seda kõike pildile saada. Vanad uksehinged kägisevad hoiatavalt, kui uks aeglaselt avaneb.
Nad jäävad lävele seisma. Dottie tõstab koonu ja nuhutab häälekalt õhku. Õhk turbavabrikus on niiske, lõhnab keldri, õli, raua ja veel millegi järele, mida Lova ei oska nimetada.
Millegi iidvana ja ebameeldiva järele.
Siit ja sealt seina- ja katusepragude vahelt tungivad sisse hallikad hämarikuvalguse kiired. Mujal valitseb pimedus.
Filip paneb taskulambi põlema.
„Vau.”
Turbaküüni sisemus meenutab katedraali. Kõrget katust kannab jämedate tugipalkide rida seinte ääres. Hoone otsad on nii kaugel, et taskulambi valgus sinna õieti ei jõuagi.
Seintel on veel moonutatud loomapealuid ja sarvi, neid on roostetanud metalliga lapitud ja paigatud. Hirv, kits ja veel üks põder, kes tühjade silmakoobastega alla nende poole jõllitavad.
„Võeh,” sosistab Lova endamisi.
Keset küüni on hiiglaslik, kahe korruse kõrgune masin, suured hammasrattad ja kolvid tekitavad mulje haigutavast suust, mille teravate jubedate metallhammaste vahel tolknevad ikka veel turbatükid.
„Turbafrees,” ütleb Filip. „Vabriku süda. Vaatame siis …”
Ta näitab taskulambiga ümberringi valgust, justkui püüaks orienteeruda.
„Post, kust Elena leiti, peab olema seal eemal. Põhjapoolsest otsast lugedes neljas.”
Ta traavib lambiga minema, Lova jääb pimedusse seisma, orienteerumiseks on tal üksnes telefoniekraani valgus.
Varasem ebamugavustunne on jälle platsis.
Siin pimedas ja niiskes kohas on midagi, mis tekitab külmajudinaid. Autovrakid, kõrvukräts. Ebaloomulikud, jõllitavad loomapealuud. Värvid, mis ei pea paika.
Metsades liigub ringi mõrtsukas …
Putukas ronib jälle ta kaelal ja seekord saab ta selle kätte. Kõvakooreline põrnikas sipleb ta pihus. Esimeseks impulsiks on see vastikustundega eemale visata. Selle asemel valgustab ta telefoniga putukat peopesal.
See on umbes kahe-kolme sentimeetri pikkune mardikas, üle musta selja jookseb roostepruun triip. Tundlad puudutavad tema ihu, otsekui uuriks põrnikas tema lõhna. Selgitaks välja, mis olend ta on ja mida ta siin teeb.
Dottie niutsub rahutult ja toksib käpaga Lova säärt.
Järsku tabab teda peaaegu ohjeldamatu soov siit põgeneda. Lahkuda turbavabrikust, uks uuesti lukku panna ja kiirel sammul ning tagasi vaatamata auto juurde minna. Sõita Roostemetsast nii kaugele kui võimalik ja mitte kunagi enam Halli Tüdruku mõrvale mõelda.
„Tule, Lova, siin see ongi!” Filipi hääles kõlab erutus.
Ta kogub end kiiresti. Lennutab mardika pimedusse ja läheb taskulambi valgussõõri poole.
Äike kõmiseb lähemal, vihm trummeldab kergelt vastu katust.
„Vaata, täpselt siin ta istuski! Kas sa näed verd?”
Filip valgustab ühte jämedat tugiposti.
Puit on hall ja pragunenud, kuid sellel on selgelt näha mõned tumedad plekid.
„Vaata siia!”
Ta tõstab taskulambi.
Kõrgemal on posti sisse midagi lõigatud.
Kaks jämedalt uuristatud haralist R tähte, seljad vastakuti.
„Ruunimärk,” sosistab Filip. „Ja mõrvarelvast jäänud sisselõige. Me peame seda kohe filmima.”
Nad töötavad sihikindlalt. Panevad üles lambid ja teised asjad, mis nad on seljakottides kaasa toonud, kinnitavad Filipi külge mikrofoni ja katsetavad erinevaid kaameranurki.
Dottie on vastumeelselt maha heitnud, pilk uksele naelutatud. Vihmarabin katusel kostab üha kõvemini, äike veereb üle puulatvade.
„Kas oled valmis?” küsib Lova.
Filip noogutab. Ta näeb erakordselt tõsine välja.
„Siis alustame!”
„Armas publik. Oleme nüüd kohas, kust 2013. aasta novembri lõpus leiti kahekümne üheksa aastase Elena Resare surnukeha.”
Ta paneb käe postile.
„Elena istus seljaga selle posti vastu toetudes. Tema kael oli kõrvast kõrvani läbi lõigatud. Nagu näete, on puidul ka kümme aastat hiljem veel tema vere plekid.”
Lova suumib plekke.
„Võib ainult ette kujutada õudust, mida Elena pidi elu viimastel hetkedel tundma. Lõpetada oma elu siin pimedas, sünges kohas.”
Filip teeb tõsise näoga mõneks hetkeks pausi.
„Posti peal, surnukeha kohal, oli see sümbol, sisse lõigatud sama noaga, mida kasutati vaese Elena tapmiseks. Nuga oli posti sisse löödud. Sellest jäänud auk on siiani näha.”
Lova järgneb Filipi käeviipele kaameraga, filmib sisselõiget ja mõrvarelvast jäänud lõhet.
„Mõrvari jäetud sisselõige kujutab endast ruunimärki, ürgvana
sümbolit, millel olevat maagilised omadused. Ja see pole veel kõik.”
Ta teeb pausi ja näitab siis oma kätt.
„Elena vasaku käe neljas sõrm oli ära lõigatud. Hoolimata ulatuslikust politseiuurimisest ei leitudki sõrme kunagi üles. Samuti ei leitud Elena abikaasat Björn Resaret, kes samal ööl kadus ja kelle sõrmejäljed olid mõrvarelval. Räägiti, et ta tappis naise armukadedusest, kuid midagi ei ole kindlalt teada. Hoolimata rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutamisest on mõrvar kümme aastat hiljem ikka veel vabaduses. Paljud väidavad, et ta peidab end kusagil Roostemetsa sügavustes, kust seadusesilm teda kätte ei saa.”
Filip viipab pimeduse poole.
„Ja justkui oleks nendest kohutavatest asjaoludest veel vähe. Ruunimärk, mõrvameetod ja puuduv sõrm kattub viikingiajast pärit rabalaibaga, mis siit kõigest mõnisada meetrit eemal seitsmekümnendate aastate algul välja kaevati.”
Ta tasandab häält.
„Noor naine, keda hakati kutsuma Halliks Tüdrukuks. Temal ja Elenal on ühesugune õudne saatus. Tapetud, sandistatud ja võib-olla koguni ohverdatud Roostemetsa valitsevatele jõududele.”
Filip peatub. Lova on tema jutustusest nii haaratud, et taipab alles mõne hetke pärast filmimise lõpetada.
„Kena,” ütleb ta. „Võtame teise nurga alt ühe korra veel, siis lõikan need kokku.”
Vihm rabiseb ägedalt katusele. Siin ja seal tungib see läbi katuse sisse ja ladiseb põrandale.
Kui Lova ühte valgustit teise kohta tõstab, avastab ta selle klaasi peal veel ühe pruunitriibulise mardika. Või on see ehk sama põrnikas? Ta keerab lampi, et putukat maha raputada. Valgusvihus tekib seinale hiiglaslikku ürgkoletist meenutav mardika vari.
„Oota, las ma vaatan,” ütleb Filip.
Ta uurib lambivalguses põrnikat hoolikalt.
„Sile-raisamatja,” nendib ta. „Raisamatjate perekonnast.”
„Mhmh.”
Lova vaatab mardika jalgu, mis äsja üle tema kaela olid sibanud. Raisamatja.
„See siin on ebatavaliselt suur, ilmselt on ta hästi söönud,” ütleb Filip ja kustutab lambi.
Hetkeks satub raisamatja segadusse. Siis sirutab ta kooriku alla peitunud tiivad aeglaselt välja ja kaob sumisedes pimedusse.
Äge kõuekärgatus paneb Lova võpatama ja ta otsib pilguga Dottiet.
Ent koht, kus koer äsja lamas, on tühi.
„Dottie?”
Ta hĂĽĂĽab ja vilistab, midagi ei juhtu.
„Kas ta võis välja hiilida?” küsib Filip.
Lova valgustab teise kaameralambiga murelikult ümbrust. Suure turbafreesi juures märkab ta liikumist.
Ta jookseb sinna ja kummardab. Tema kergenduseks lamab corgi suure masina all peidus.
„Dottie, tule siia!”
Koer ei kuula sõna. Ta surub end maadligi ja näib täiesti halvatuna.
Uus kärgatus kajab läbi hoone.
„Dottie! Tule siia, kullake.”
Lova ulatab lambi Filipile ja roomab ettevaatlikult turbafreesi alla.
Masin lõhnab kirbelt vana õli ja turba järele.
„Ole ettevaatlik. See kupatus on täielik teetanusepesa.”
Filip valgustab Lovat ümbritsevaid teravaid ja räpaseid masinaosi.
Ta on peaaegu kohal ja püüab koeraga rahustavalt rääkida.
Dottie litsub end endiselt maadligi. Väike keha väriseb kontrollimatult.
Lova sirutab käe. Kui tema sõrmed Dottie kaelarihma puudutavad, kargab koer järsult püsti. Ta heidab pea kuklasse ja ulub pikalt.
Lova põrkab tagasi, ta pole kunagi kuulnud Dottiet niimoodi häälitsemas.
Samal hetkel, kui koer vait jääb, kostab metsast teistsugust ulgumist.
Metsikumat ja loomalikumat, mis paneb Lova käsivartel karvad püsti tõusma.
Hunt!
Ta viskub ettepoole, lööb pea mingi metallosa vastu nii kõvasti ära, et silme ees tahab mustaks minna. Sellest hoolimata õnnestub tal Dottie kaelarihmast kinni saada ja koer enda juurde tõmmata.
Lova roomab välja ja ajab end ebakindlalt püsti, koer kaenlas. Pea tuikab.
Hunt väljas ulub ikka veel.
„Tema kardab meid rohkem kui meie teda,” saab Filip suust, see ei kõla küll kuigi veenvalt.
Samal hetkel kostab teine ulgumine, mis esimesega kokku sulab. Kaks hunti, võib-olla veelgi enam. Terve kari.
„Filip …” Hoone väriseb ja Lova tunneb iiveldust.
„Siin on meil turvaline olla,” ütleb Filip natuke liiga kiiresti. „Aga me peaksime vist uksed kinni panema. Tule, näita mulle valgust!”
Ta ulatab Lovale lambi ja jookseb ukse poole. Lova järgneb nii kiiresti kui suudab. Hundid uluvad uuesti, seekord kostab see lähemalt, otsekui oleksid nad otse seina taga.
Vihma kallab. Filip haarab lingist kinni ja tirib seda enda poole, Lova hoiab ühes käes lampi ja surub teisega Dottiet enda vastu.
Uks punnib vastu, hinged krigisevad.
Välgusähvatus, kohutav kõmin paneb hoone uuesti vappuma, Filip laseb lingist lahti.
„Fuck!” pomiseb ta. „Napikas!”
Lova pilk on ukseavale naelutatud.
Talle tundub, et aimab väljas pimeduses mingit liikumist. Süda jätab löögi vahele.
„Filip!” ütleb ta kiledalt.
Poiss haarab uuesti käepidemest, kuid enne kui ta jõuab ukse kinni tõmmata, rebitakse see tal ootamatult käest.
Lova ahmib õhku.
Ukseavas seisab heledates läbimärgades riietes naine.
Pikad punased juuksed on näole kleepunud ja varjavad selle peaaegu täielikult. Ta näeb välja nagu kummitus või metsavaim.
Filip ehmub nii kohutavalt, et komistab taganedes ja kukub.
Naine astub sammu tema poole. Alles nüüd näeb Lova, et naise riided on kaetud verd meenutavate punakaspruunide plekkidega.
Lova püüab karjuda, midagi teha. Kuid täpselt nagu Dottie, on ka tema hirmust halvatud.
Sama lugu on Filipiga. Ta lamab maas ja vaatab ainiti naist, kes tema kohale kummardab.
Vesi jookseb pikkadest juustest mööda keha alla.
Väljas hakkavad hundid uuesti ulguma. Lova ei suuda ikka veel hingata.
Siis sirutab naine Filipile aeglaselt käe.
Uus välgusähvatus valgustab tervet hoonet ja peatab hetkeks aja. Sellest piisab, et Lova näeks naise peopesal lebavat hirmuäratavat eset.
Maharaiutud sõrme.
Siis kärgatab kõu uuesti säärase jõuga, et Lova pillab lambi maha. Valgus värahtab veel korraks ja kustub.