MÄRTS Pean märkima, et kõik raamatukaupmehed on ausad inimesed. Mitte mingi hinna eest ei saa ma väita midagi teistsugust. Kuid mõni neist on tähelepanelikum kui teised. Härra Pumpherston annab kliendile ikka ja jälle hinnas alla, aga on liiga kaval, et talle seda öelda: ta jätab selle avastamise alati kliendi hooleks, teades suurepäraselt, et too seda alati ka teeb. See moodus toob alati hea tulemuse. Augustus Muir, „The Intimate Thoughts of John Baxter, Bookseller“ Augustus Muir on vahest teenimatult lahke, kirjeldades kõiki raamatukaupmehi kui ausaid. Selles äris nagu kõigis teisteski leidub ka närukaelu, aga vaid vähesed alustavad raamatuäri lootusega end sellega priskeks nuumata. Seda ta vahest mõtleski: enamik meist, kes me oleme selle äri valinud, ei looda tohutut rahalist kasu. Tulu tõuseb muul moel. Robert Milne Williamson täheldas oma 1904. aastal avaldatud raamatus „Bits from an Old Book Shop“14: „Neid väheseid, kes raamatumüügiga varanduse kokku ajavad, ei saa võrrelda paljudega, kes ei teeni enamat kui tagasihoidlik elatis. Kõige õnnelikumad inimesed selles äris ei ole kõige jõukamad, vaid kõige rahulolevamad – need, kes armastavad oma elukutset, kes suhtuvad sellesse nagu tohutusse privileegi müüa ja osta raamatuid.“ Kummalisel kombel kohtun ma kõige ahnemate inimestega raamatuid ostes: see, kes müüb oma kollektsiooni, kes püüab tema raamatuid ostvalt raamatukaupmehelt kätte saada iga viimase kui penni, mida need väärt on, on eranditult seesama klient, kes ise raamatuid ostes kaupleb hinna alla kuni tasuvuspiirini. Ja kuigi väidetavalt nimetatakse seda heaks ärivaistuks, on sel ebameeldiv maik man. Selles puudub õiglustunne. See klient aga, kes toob raamatud müügiks ja jääb rahule kõigega, mida ma talle pakun, ei püüa ise raamatuid ostes hinda alla tingida. Nagu härra Pumpherston, on ka tema see klient, kellele ma ilma küsimata 14 „Palakesi vanast raamatupoest“. (tlk)
64