Saghani, ARGENTINA RANNIK PAARITUMISAEG
On hilja, kui ma midagi kuulen. Küllap jäin mastikorvis magama, sest ärkan laevamootori kauge mürina peale. Ajan end pikkamööda püsti. Hoian reelingust kindlalt kinni. Kissitan pimeduses silmi. Tuled, mis lähemale jõuavad, on valged ja sinised ning lähenevad abajast, merelt. Kurat. Miks Basil neid veel näinud ei ole? Kas ta on magama jäänud? Ma vaatan teda otsides ringi ning märkan teda reelingu ääres seismas ja vaikselt laeva lähenemist jälgimas. Tal on seljakott seljas. Ta läheb ära, ta on midagi teinud. Mu sisemus pimeneb teadmisest, ent mitte uskumatusest, asi on liigagi loogiline, et seda mitte uskuda. Osa minust mõtleb, et oleksin pidanud püüdlikum olema, oleksin pidanud talle vastu tulema, ja võib-olla oleks see siis olemata olnud. Aga mis kasu on sellest nüüd? Tegu on tehtud. Laeva mastikorv pole argadele. See on väga kõrgel ja ehkki ülesronimine võib üsna lihtne tunduda, ajab allatulek südame pööritama. Üks redelipulk teise järel, alla, alla, alla, liigu, ära kaota tasakaalu, vaata ainult redelipulki. Laev mu all tiirleb, kui pea hakkab ringi käima ning ma pean seisma jääma, silmad kinni pigistama ja läbi nina kiiresti hingama. Ootama, kui maailm paigale jääb, kuni mu magu kohaneb. Siis jälle alla, astudes rütmiliselt ikka edasi ja edasi, kuni jalad puud tabavad. Ma ei vaevu Basilile vastu astuma, vaid kiirustan laeva kõhtu. Kõigepealt lähen Ennise juurde, kes on üksi oma kaptenikajutis. Küllap ta on kerge unega, sest ta ärkab kohe, kui ma ukse lahti teen. „Politsei,” ütlen, ja ta on üleval. Just siis kõlab sireen. Issand, see on nagu õhuhäire, see paneb arvama, et taevas langeb maha, et see on lõpp, ja et ma ei saa tagasi vangi minna, ei saa. Ka teised on nüüd üleval, kõik me oleme söögiruumis, paanikas ja pooleldi riides. Kõik peale Basili. „Ma löön ta maha,” ütleb Anik sel häirival toonil, mis on veidi liiga veenev. „Mida me teeme?” küsib Malachai häälega, mis on kolm oktavit kõrgem kui muidu. Ta vabiseb hirmust. Dae paneb käe tema käsivarrele, püüdes teda rahustada. Ma ronin mööda redelit peatekile ja teised järgnevad mulle. Nüüd on siin kõik teisiti: vilkuvad tuled ja kõrvulukustav sireen, kas see peab tõesti nii vali olema? Basil vaatab meid ja meie teda. Keegi ei lausu sõnagi, aga ma võiksin selles vaikuses lämbuda ja ma võiksin selle kangekaelse ilme tema näolt rebida ning arvan, et teised tunnevad sama, sest Anik sülgab tema jalge ette ja viimaks jagub Basilil armulikkust vähemalt veidi häbitunnet ilmutada. Léa on see, kes mul käest kinni võtab ja mind tagasi tõmbab, valgusest nõretavast ringist välja pimedusse. Ennis laseb köisredeli üle parda vette. Ma saan aru, mida nad teevad, ja kas mul on selleks energiat, et taas jooksu panna, et leida end eksinult võõral maal, neljakäpakil edasi lõuna poole roomamas. Selgub, et on. Polegi vaja muud kui silme ees terendavat vangikongi, et panna mind mööda seda köisredelit alla pimedusse ruttama.