Eessõna Võib hästi aru saada, miks oled selle raamatu kätte võtnud – tahestahtmata on meil kõigil peas prussakaid. Mõned ei teadvusta, eiravad või varjavad neid, teised aga … sõbrunevad nendega. Muidugi ei ole nad sellised mustad, ebameeldivad, kiiresti jooksvad olendid nagu päriselus – sellistega peas oleks väga raske ja isegi kohutav elada. Tõtt-öelda pole prussakad meie peas tegelikult ehtsad – nendeks on igasugused mõtted, eelarvamused, solvangud, etteheited, väike ja suur viha, armukadeduse väljendused, kapriisid, neuroosid. Kogudes nad kõik ühtekokku ja valades väljamõeldud klaasi, kutsume neid tihti prussakateks. Klaasis (loe: peas) saavad nad omavahel üsna hästi läbi – ilmselgelt on seal ruumi piisavalt. Kuid sõltuvalt elusituatsioonist tahab mõni alati domineerida. Kui kallim läheb üksinda sõpradega välja lõbutsema, roomab pinnale armukadeduse või hirmu prussakas; kui parim sõbranna unustab sünnipäeva puhul õnnitleda, valitseb solvumise prussakas; kui ema keeldub kolmandat nädalavahetust järjest lapselapsi hoidmast, ilmub välja väike solvunud lapse prussakas, kes pole endiselt nartsissistlikust kompleksist vabanenud ja ootab, et maailm keerleks ainult ümber tema. Ja nii need prussakad seal tallavad,
5