PÄRT JA PLOOMID

U

skumatu, aga tõsi: kui täna bussipeatusest kodu poole kõmpisin, sain otse lagipähe küpse ploomiga. Tundsin oma nokamütsil kerget kopsatust, vaatasin jalge ette ja seal see oligi: ilus suur ja sinine ploom. Hea, et ma talle veel peale ei astunud! Nühkisin ploomi käisega puhtaks ja pistsin suhu. Küll oli maitsev! Kivi välja sülitades lausa kahetsesin, et polnud taibanud seda kauem mäluda.

Oleks mul praegu veel üks niisugune ploom olnud, oleksin selle ettevaatlikult taskusse pistnud ning maiustanud alles õhtul enne hammaste pesemist. Või koguni pärast hammaste pesemist, salaja oma voodis. Kivi oleksin siis hommikuni padja all hoidnud.

Ajasin pea kuklasse ja nägin enda kohal tumedate lehtedega oksa, ploomipuu ise aga kasvas tänavaäärses aias, mitte kõnniteel, kus seisin mina.

Siniseid ploome oli puu otsas palju, aga selle oksa küljes, mis ulatus üle aia, mitte ühtegi. Või siiski!

Teraselt vaadates nägin oma pea kohal lehe varjus rippumas veel ühte ploomi, mis oli sama suur nagu eelmine ja küllap ka sama küps.

Võõrasse aeda ploome näppama ei oleks ma läinud, sest näppamine on umbes sama mis varas-

tamine, ja ma olen kuulnud, et vargal kasvab pärast surma käsi hauast välja. Seda ütles mulle Kaisa vanaema, kui ma emadepäeval tema lillepeenrast ühe kollase tulbi olin murdnud.

Ploomipuu omanik oleks mulle ilmselt sedasama öelnud, aga too oks minu pea kohal vist ei kuulunudki talle? Või ikkagi kuulus? Kükitasin aia äärde maha ja hakkasin mõtlema. Eelmisel aastal kasvatas minu vanaisa ühe piraka kõrvitsa. Või õigemini, kõrvits kasvas ise, aga sellise varre otsa, mis oli pugenud läbi aiavõre naabritädi tikripõõsaste vahele. Vanaisa kastis kõrvitsataime ühelt poolt aeda, naabritädi jällegi kaitses kõrvitsat sügisel öökülmade eest vana kasukaga. Viimaks leppisid nad kokku, et teevad kõrvitsa omavahel pooleks. Ja juba tollest poolest kõrvitsast tegi vanaisa purkide sisse nii palju salatit, et saime seda kevadeni süüa. Nojah, ploom polnud muidugi kõrvits – selle, mis mulle pähe sadas, pistsin ju ühe ampsuga nahka. Ja õigesti tegin! Päris tobe

oleks olnud minna ploomipuu peremehe juurde ja öelda, et kuule, üks ploom on sinu aiast välja kasvanud, läheme nüüd ja teeme selle pooleks. Ja pealegi, mõtlesin ma nüüd edasi, kes ütles, et tolle teise poole oleksin siis pidanud saama just mina?

Kelle omad need ploomid kõnnitee kohal ikkagi olid? Aga kelle oma oli kõnnitee ise? Ja tänav?

Ja pargid? Ja jõgi, mis meie linnast läbi voolab?

Võib-olla kuulusid need kõik linnapeale? Ja ma mõtlesin nüüd, et kui see nõnda on, hakkab ehk linnapea oma ploomi taga otsima? Läheb homme siit

mööda ja vaatab, et näe, oli mul siin üks ilus sinine ploom, mille tahtsin oma lastele viia, kui see kord küpseks saab, aga nüüd on ta puu otsast kadunud.

Tuleb välja selgitada, milline maias jõnglane selle ära sõi, ja tema vanematele trahvi teha.

Ei, otsustasin ma, niimoodi see ikka olla ei saa.

Linnapea ei käi ju ka kõigi aedade taga lund rookimas ega kõigis parkides lehti riisumas. Miks peaks ta siis endale saama kõigist aedadest välja kasvavad ploomid? See ei oleks aus!