Väga suur auk
Räpane poiss seisis ukselävel. Kui kogu sellest mustusest oleks teda olnud veel võimalik puhtaks küürida, siis ohtratest oranžidest tedretähnidest mitte. Mitte rohkem kui neljateistaastane peenikeste ja taaruvate marionetijalgadega poiss tungis aina edasi, vedades koridori tahma. Ometi leidis ukse avanud naine – kergelt vaimustuv, kaasasündinud ilumeelega –, et ei suuda poissi põlata.
„Kas Tobini juurest?”
„Jah, proua. Tulin lae pärast. Kukkus sisse, eks?”
„Aga telliti ju kaks töömeest!”
„Kõik on Londonis, proua. Panevad kive. Londonis on kolepalju katusetöid, proua …”
Loomulikult nägi poiss, et naine on vana, kuid too ei liikunud ega rääkinud nii. Kõrge rind, nägus, näos üksikud kortsud ja juuksed musta värvi. Lõua kohal kaares joon, nagu tagurpidi keeratud poolkuu. Selliseid vastuolusid oli poisil liiga keeruline mõista. Ta pööras pilgu paberile oma käes ja luges veerides:
„St. Jamesi villa, maja number üks, St. James Street, Tunbridge Wells. Nimi on Touch-it, eks?”
Maja sügavusest kostis vali naerupahvakas. Naine ei teinud teist nägugi. Poisile näis ta korraga kaval ja karm – nagu enamik šotlasi.
„Kõik mu kadunud abikaasa nime erinevad hääldused kõlavad absurdselt. Mina olen otsustanud seda prantsuspäraselt valesti hääldada.”
Nüüd ilmus naise selja tagant koridori tüse habetunud mees. Hommikumantlis ja sussides, põskhabemes turritamas hallid karvad ja ajaleht näpus, astus ta kindlal sammul valgustatud talveaia poole. Talle järgnesid kaks pööraselt haukuvat King Charlesi spanjelit. Ta hõikas üle õla: „Nõbu, näen, et oled täna hommikul tülpinud ja ohtlik!” – ja läinud ta oligi.
Naine pöördus külalise poole värske energiaga: „See on härra Ainsworthi maja. Mina olen tema majapidajanna, proua Eliza Touchet. Kolmandal korrusel on meil hiiglaslik auk – kraater. Maja on muutunud varisemisohtlikuks. Aga siin on tööd vähemalt kahele mehele, nagu ma oma kirjas selgitasin.”
Poiss pilgutas juhmilt silmi. Kas selline asi võis tõesti juhtuda liiga paljude raamatute tõttu?
„Pole vahet, mille pärast see juhtus. Lapsuke, kas sa oled otse mingist korstnast välja roninud?”
Külalist pahandas sõna „lapsuke”. Tobini firma oli ju auväärne: ta oli Knightbridge’is vajadusel põrandaliistegi paigaldanud. „Meile öeldi, et tegu on hädaolukorraga, ja kästi mitte jokutada. Tavaliselt jääb tööliste sissepääs sinna.”
Jultumus, aga proua Touchet tundis end lõbustatuna. Ta mõtles õnnelikumatele päevadele vanas heas Kensal Rise’is. Siis väiksemas, võluvas Brightonis. Seejärel praegusele olukorrale, kus isegi ükski aken ei passinud hästi oma raami. Ta mõtles allakäigule ja tõsiasjale, et temagi ei jäänud sellest puutumata. Naeratus kadus ta näolt.
„Auväärsesse majapidamisse sisenedes,” märkis ta seelikut astmelt kergitades, vältimaks poisi sisse kantud mustust, „on mõistlik olla valmis igaks juhtumiks.”
Poiss sikutas mütsi peast. Oli kuum septembripäev, mõeldagi õieti ei jaksanud. Sõrmegi oli liig liigutada niisugusel päeval! Sellised litsid olid ilmas olemas selleks, et sind proovile panna, ja september tähendas tööd, ainult tööd.
„Kas ma tulen sisse või mitte?” pomises ta mütsi sisse.
Ainsworthi hilislooming
Naine kõndis kärmelt üle koridori must-valgete põrandaplaatide ja võttis seejärel trepil käsipuule kordagi toetamata kaks astet korraga.
„Nimi?”
„Joseph, proua.”
„Siin on kitsas, ettevaatust piltidega.”
Raamatud ääristasid trepi vahemadet teise seinana. Pildid kujutasid Veneetsiat – koht, mille olemasolu oli poiss alati pidanud raskesti usutavaks, aga inimeste kodudes neid vanu tolmuseid gravüüre nähes pidi ometi uskuma. Tal hakkas Itaalia poistest kahju. Kuidas saab üldse ukseläve plaatida, kui vesi otse selleni ulatub? Kuidas saab üldse mingit torustikku teha, kui ei ole keldrit, kuhu torud vedada?
Nad jõudsid raamatukokku katastroofi juurde. Väikesed koerad – sama totakad, nagu nad välja nägid – kihutasid täpselt kraatri ääreni, kuid mitte kaugemale. Joseph üritas seista nii, nagu teinuks seda Tobin ise: jalad harkis, käed risti, auku silmitsedes nukralt noogutades, otsekui seisnuks ta langenud naise või lahtise kloaagi ees.
„Nii palju raamatuid. Mida härra nende kõigiga teeb?”
„Härra Ainsworth on kirjanik.”
„Mida – ta on kõik need kirjutanud?”
„Üllatavalt suure hulga neist küll.”
Poiss astus edasi, et justkui üle vulkaani ääre kraatrisse piiluda. Naine ühines temaga. Ajalugu oli neile riiuleile laotud kolmes kihis: kuningad, kuningannad, rõivad, toidud, lossid, katkud ja möödunud aegade sõjad. Kuid just Cullodeni lahing oli see, mis oli varinguni viinud. Kõik, mis viitas Bonnie Prince Charliele, vedeles nüüd allkorruse salongis krohvikihi all või oli jäänud läbi
põrandaaugu vajunud Pärsia vaiba rüppe, mis moodustas nüüd tohutu, rippuva lohu, otsekui tagurpidi pööratud kuumaõhupall.
„Noh, näete nüüd, proua, ning ärge pange pahaks, et ma seda ütlen,” – poiss võttis tolmuse raamatu ja keerutas seda süüdistaval ilmel käes, „juba ainuüksi teie siinse kirjanduse raskus, no see on pannud maja tohutu koormuse alla, proua Touchet. Tohutu koormuse alla.”
„Sul on täiesti õigus.”
Kas naine naeris ta üle? Võib-olla oli kirjandus vale sõna. Võibolla oli ta seda valesti hääldanud. Ta poetas heitunult raamatu käest, laskus põlvili ja võttis augu mõõtmiseks välja mõõdupuu.
Just siis, kui poiss end püsti ajas, tormas sisse väike tüdruk, lasi allesjäänud parketil liugu ja ajas ümber sarvsõnajala. Talle jooksis järele kena välimusega, rinnakas põllega naine, kes suutis lapse kinni püüda hetk enne, kui too oleks läbi maja kukkunud. „Clara Rose! Ma ütlesin sulle – sa ei tohi. Vabandust, Eliza.” See oli öeldud terava keelega šotlannale, kes vastas: „Ei ole midagi, Sarah, aga äkki on Claral uinaku aeg …” Selle peale, et teda pihast nii tugevalt kinni hoiti, kisendas väike Clara: „Ei, emme, EI !” – ehkki näis, et ta pöördub hoopis teenijanna poole. Poiss Tobini firmast kaotas igasuguse lootuse mõista seda omapärast majapidamist. Ta jälgis, kuidas teenijanna lapsel liiga kõvasti randmest haaras, nagu tema kodukandi emadelgi kombeks oli. Nad lahkusid. „Ainsworthi hilislooming,” seletas majapidajanna sõnajalga püsti sättides.
Ajastu uus vaim
Allkorrusel vedeles puutumata hommikusöögi kõrval Morning
Post. William istus mõtiskledes, tool akna poole pööratud. Tema süles oli pruunis paberis pakk. Ukse kolksatus pani ta võpatama. Naine ei tohtinud teda ju kurbushetkil näha.
„Eliza! Daamid! Siin te oletegi. Arvasin, et olete mu hüljanud …”
Koerad jõudsid ähkides tema jalge ette. Ta ei heitnud neile pilkugi ega silitanud neid.
„Noh, ma kardan, et läheb vähemalt nädal, William.”
„Hmmm?”
„Laega. Tobin saatis kõigest ühe poisi.”
„Ahaa.” Kui naine tema hommikusöögiasjade järele sirutus, peatas teda mehe käsi: „Las olla. Sarah tegeleb sellega.” Siis tõusis ta ja lahkus sussides otsekui liueldes, vaikselt kui vari.
Midagi oli valesti. Eliza vaist käskis esmalt kontrollida ajalehte. Ta luges läbi esikülje ning sirvis ülejäänut. Ükski sõber ei olnud äkki surnud ega saanud häirivalt edukaks. Ei ühtegi ebaharilikku ega haruldaselt masendavat uudist. Veel suurem osa töölistest sai valimisõiguse. Kurjategijaid ei saadetud enam asumisele. Selgus, et Nõudleja ei oska sõnagi prantsuse keelt, kuigi tõeline Roger
Tichborne kasvas üles seda rääkides. Ta asetas kõik kandikule tagasi. Tema teada oli Sarah nüüd seisukohal, et hommikusöögikandikute kandmine ei vasta enam tema seisusele. Ometi ei olnud tema asemele palgatud ühtki teenijannat, ja nõnda langes kõik proua Touchet’ õlule.
Lahkuma pöördudes komistas ta millegi otsa – pakk. Selles oli raamat; pakk oli lahti harutatud üksnes nii palju, et paistaks pealkiri: „Ajastu uus vaim”, autor R. H. Horne. Ta ei olnud seda
raamatut kaua aega näinud. Kuid mitte piisavalt kaua, et seda unustada. Ta korjas teose üles ja vaatas vargsi toas ringi – isegi aru saamata, miks. Raamatut avades lootis ta, et eksib või et ehk on tegu uue väljaandega. Kuid see oli täpselt sama kirjanduskriitika kogumik, koos täpselt sama lühikese, hukkamõistva hinnanguga teose lõpuosas tema vaese nõo kohta.
Kakskümmend aastat tagasi oli selle raamatu ilmumine ainult tumestanud ühte õhtusööki ja kergelt rikkunud järgmise hommiku. Toona ei olnud Williami enesekindlust võimalik nii kergesti alandada. Eliza tiris rebitud pruuni pakkepaberi servad kokku. Postmark puudus. Kuid pakk oli selge käekirjaga adresseeritud mehele, kelle elutöö oli selles köites kokku võetud sõnadega „üldiselt nüri, välja arvatud siis, kui on vastik”.
Majaproua
Tunbridge’i maja ebaõnn: kõik oli kuulda, toast tuppa, ülalt alla välja. Aga William läks koertega jalutama igal hommikul kella üheteistkümne paiku. Kohe välisukse sulgudes suundus proua Touchet Sarah’ juurde. Ta leidis preili koos lapsega põlvitamas allkorruse elutoas, ümbritsetud katkiste selgadega ja laiali pillutatud raamatuist. Neid oli laotud kolme virna, ilmselt suuruse järgi. Proua Touchet mõtles, kas temast võiks abi olla.
„Ei, me saame väga hästi hakkama, aitäh, Eliza, tähendab, väga hästi ilma sinuta … Ja sa pead ju loomulikult hakkama lõunat tegema.” Nüüd oli ka lõunasöök proua Touchet’ õlule langenud. „Oo, Clara! Vaata neid! Need on sinu isa kirjutatud! Ainsworth,
Ainsworth, Ainsworth, Ainsworth, Ainsworth.” Vähemalt niigi palju oskas vaene naine lugeda. Ta nägu säras uhkusest. Eliza põlgas seda osa endast, kuid tundis siiski kohustust parandada: „Aga need on ajakirjad, Sarah, mitte romaanid. Need tuleb panna siia, Bentley ’ste ja Fraser ’site juurde … See on Ainsworth’s Magazine, paljude kaastöölistega. Kuid William rajas selle ja oli mõni aasta ka peatoimetaja. Ehk siis inimene, kes valib tekstid ja toimetab neid. Muide, nüüd ta toimetab Bentley ’st, kuid mine tea, kui kauaks …”
„Peatoimetaja! See tähendab juhti, Clara. Keegi ei ole juhist tähtsam!” Koos põlvitades mõjusid nad kahe tütrena, külg külje kõrval. „Oh ja vaata teda siin!” Väike Clara oli kätte võtnud Fraser’s Magazine’i 1934. aasta juulikuise, viiekümnenda numbri, mis vajus lahti täpselt Williamit noore dändina kujutava kena portree kohalt. „Ja kogu see tekst siin all! Vaata!” Ema ja tütar uurisid seda. Midagi ei järgnenud ega ei olnudki oodata, et järgneks. Proua Touchet ohkas, astus lähemale ja luges selle ülespuhutud jutu kõva häälega mõlemale ette. Sarah kuulas tähelepanelikult ja lõi lõpus heameelest käsi kokku.
„Haa! Ja loomulikult pidi ta sellest kõigest väga meelitatud olema!” ütles Sarah armulikult, nagu oleks ta selle ise kirjutanud. „Oled osav tüdruk, Clara Rose, et leidsid issist niisuguse pildi – ja kui kena ta neil päevil oli, ja kõik need toredad sõnad, mida tema kohta öeldi! See on alles õnn, mis?”
Kuid proua Touchet ei kahelnud, et nad võinuksid midagi sarnast leida paljudest nende ees vedelevaist ajakirjadest. Keegi ei olnud kunagi süüdistanud Williamit liigses tagasihoidlikkuses.
„Kujuta ette, et sinu kohta ja sinu poolt on kirjutatud nii palju sõnu, et põrand vajub kokku selle raskuse all! Ha-ha-haa!”
„Sarah, kas ma tohiksin sinult midagi küsida?”
„Loomulikult võid,” tema töntsakad vaheliti sõrmed puhkasid rahulikult süles nagu kuningannal, „räägi aga.”
„Tead, hommikul tuli üks pakk …”
„Jah, tuli küll.”
„Ega sa juhuslikult ei näinud, kes selle tõi?”
„See oli ukselävele jäetud. Ma korjasin selle üles ja andsin härrale, nagu teeks igaüks, loomulikult.” Sarah’l oli kuidagi tekkinud arusaam, et sõna „loomulikult” lisab kõnesse peenust.
„Hüva, aga ma pean paluma, Sarah, et annaksid mulle edaspidi teada kõigest, mis postiga saabub – kirjadest või raamatutest või pakkidest, mida siia võidakse tuua – enne, kui need Williamile viid.”
„Ja see oli tema enda palve, jah?”
Eliza punastas, pigem raevust kui häbist.
Sarah jätkas survestamist. „Sest ma ei kujutaks ette, et majapidajanna ja majaproua vahel oleks saladusi, millest härra ise midagi ei tea,” teatas Sarah suure pühalikkusega, hääldades isegi sõna ‘oleks’ ette h-tähe. „See ei tundu õige ega loomulik. Ja nagu ma mäletan, siis siia kolides ütlesid just sina selle suure maali kohta härrast noorena – see olid sina, kes ütles, et seda ei tohi enam üles riputada, sest nüüd, vanana ei meeldi talle see enam, sina ütlesid –ja siis, kui ta esimest korda siia tuppa astus, hüüatas ta: „Kus mu vana Maclise on!” –, pidades silmas oma portreed, sest selle oli maalinud Maclise’i-nimeline mees – ja loomulikult ei olnud ta rõõmus, sest nagu selgus, meeldib talle justnimelt too pilt endast, nii et loomulikult küsiksin ma tema enda arvamust posti kohta, nii ma arvan, proua Touchet, kui sa ei pahanda.” „Loomulikult.”
Väljudes möödus Eliza Maclise’i maalitud vana portree elava pilgu alt. Elav pilk, elav põskhabe, elavad lokid – teose loomise ajal oli kõik olnud täpselt nii. Naiselikult kaunis, põsed õhetavad kui beebil. William oli kunagi sellinegi välja näinud.
Williamist lugupidamine
Esikus pidi naine istuma trepile ning hingama pikkade ja sügavate hingetõmmetega. Täpselt sel hetkel ilmus tema juurde ta nõbu. Ebatavaliselt sooja ilma tõttu mees higistas ja rääkis endaga rääkimisest.
„Ma ütlesin endale: „Mõtlen oma vanadele Manchesteri ajaveetmise kohtadele; kasutan oma mälestusi vanalinnast ja rakendan neid jakobiitide ülestõusu kujutamisel. Visandan peas valmis kavandi siit raudteejaamani ning lähen siis otse oma laua taha ja alustan kirjutamist.” Aga – ei midagi. Millegipärast, Eliza, täna ma …”
Eliza teadis põhjust. Ta teadis ka, et nad ei saa sellest omavahel rääkida. Ta tõusis püsti ja järgnes talle töötuppa. Mees istus oma laua taha, lõi käega vastu viltkatet, ägises.
„Noh, William, võib-olla on asi teemas endas … Sa oled kaugest minevikust nii palju kirjutanud.”
„Sa ei kiida seda teemat heaks?”
Vastupidi, 1745. aasta oli proua Touchet’le südamelähedane. Tema ema oli tulihingeline jakobiit – pere pudrukausikeste põhja oli pressitud Stuartite vapp – ja tema isa oli poisipõlves viidud Edinburghi vaatama, kuidas Bonnie Prince Charlie siseneb Holyroodi paleesse. Kuid ta ei saanud teeselda, et pidas jakobiitide ülestõusu heaks teemaks Williami jaoks, kellel vähenegi ajalooline aines paisus lõputuks teemaks. Tulevikku vaadates nägi ta end väga selgelt kuue kuu pärast kirjutuslaua taga istumas ja pusimas end läbi kõigist nendest Välis-Hebriididel leiduvate eri tüüpi eluruumide tihedatest kirjeldustest või hoopis põhjalikust loetelust erinevatest kiltidest, mida kandis Kuninglik Vibulaskjate Kompanii …
„Ma näen seda su näost. Sa teed nägusid. Sa ei kiida seda heaks.”
„Noh, äkki võiks olla mõni tänapäevasem või isiklikum teema …”
Ninakrimpsutusega: „„Clitheroe” ei olnud edukas.”
„Aga see oli raamat lapsepõlvest.”
Ohkega: „ Need on moes.” See oli tsitaat ja proua Touchet kahetses tõsiselt, et oli seda üldse öelnud – üldse soovitanud. „Mervyn Clitheroe” lugemine ei sarnanenud vähimalgi määral „Jane Eyre’i” lugemisega. Lugenud raamatu läbi, jäi talle veider mulje, nagu ei oleks William kunagi laps olnud ega isegi kohanud ühtegi.
„Ma mõtlen praegu sinu täiskasvanuelule.”
„Eliza, minu täiskasvanuelu on kulgenud täpselt nii.” Ta võttis sulepea, kuid katkestas poole pealt pantomiimi ja pani selle häirituna käest. Tollest nägusast kolmekümnendates uljaspeast, juuksed lakutud Macassari õliga, oli kuidagi saanud see habetunud ja lõualotiga masendunud vanamees.
„Ent kõik need huvitavad õhtusöögid!”
Mehe suunurgad vajusid kurvalt alla, justkui tahaks öelda: Mu isu nende järele on kadunud.
„Tegelikult, William, koosneb ilukirjandus põnevatest tegelastest ja sind on kogu su elu ümbritsenud põnevad tegelaskujud.”
„Hmmm. Toona sa ei arvanud nii.”
„Ma olen alati nii arvanud! Mind ajas närvi vaid lõputu portveini karahvinide täitmine.”
„Hmmm.”
„William, kui sa vihjad, et ma olen üks neist lollidest, kes laseb teatud inimeste praegusel kuulsusel oma mälestusi moonutada, siis ma võin sulle kinnitada, et mul kujunes sinust ja kõigist su sõpradest juba ammu oma arvamus ning see ei ole muutunud.”
Kuid isegi seda öeldes olid ta mõtted reetlikult raamatul „Ajastu uus vaim”, mis parasjagu aias katkiste põrandalaudade hunnikus põles. Seal olid nad kõik, ühe varasema ajastu vaimud, kellele ta oli kunagi jooke kallanud ja kanu küpsetanud. Määratletud, kirjeldatud, ülistatud, kritiseeritud, paika pandud. Williami sissekanne oli kaugelt lühim. Tõik, mille toimetaja oli oma peatükis tema nõbu kohta eraldi välja toonud – tema hinnangul oli sellega
halastatud autorile, keda avalikkuses tavaliselt säästetigi, sest eraviisiliselt oli tegu väga austatud ja lugupeetud mehega. Ta mäletas Richard Horne’i: üks neist tarkadest noormeestest, keda ta noil Kensal Rise’i päevil ühtelugu toitis ja jootis, ning tema mäletamist mööda oli Horne, nagu kõik teisedki toonastel õhtusöökidel, Williamist väga lugu pidanud. Aga Williamist lugupidamine ja tema raamatute lugemine olid juba ammu kaks sootuks eri asja. See meenutas Elizale, et tema öeldu vastas tõele – väga kitsastes piirides. Tal oli Williamist ja tema sõpradest juba kaua aega tagasi arvamus kujunenud, ta oli alati teadnud, kellel on annet ja kellel mitte, ning niikaua, kui tema nõbu ei esitanud rohkem küsimusi, võis tema diskreetne, irooniline ja ometi absoluutne Jumal selle koha pealt silma kinni pigistada.
Valu müsteerium
Terve sügise hoidis proua Touchet postil teraselt silma peal. Kuid William ei maininud pakki kordagi ja midagi taolist enam ei saabunud. Novembri lõpuks oli see naisel täielikult peast pühitud. Teda vaevasid suuremad mured. Tunbridge’is elamine oli osutunud läbikukkumiseks: aed oli väike ja varjuline ning William kuulis oma töölaua tagant ronge. Kevadel tuleb uuesti kolida. Kuid see, mis Williamile oli vaid ühe lause valjult väljaütlemine, tähendas tema nõo jaoks mitut kuud planeerimist ja organiseerimist. Öösiti piinasid teda unenäod kohvritest ja reisikottidest. Need olid samad kohvrid mis eelmiselgi aastal, ainult et nüüd need olid täis, ning terve unenägu seisneski selles, et seda pidi aina uuesti ja uuesti tühjal pilgul voorimeestele seletama. Kõik ärritas teda. Teda ajasid
närvi Sarah, laps, koerad ning isegi kirjad adressaadiga Asjaomastele isikutele maakonna sünni-, abielu- ja surmade büroost:
Te olete minu eelmist kirja valesti mõistnud. Antud juhul soovitatakse selgelt, et laulatus, kuigi see viiakse läbi kirikus, toimuks eralitsentsi alusel, ilma jutluses abielu avalikult kuulutamiseta.
Litsents saabus veebruaris. Peigmees oli paberimajanduse jaoks liiga hõivatud. Olles hiljuti pannud – „teadmata ajaks” – pausile Manchesteri mässu teema, alustas ta selle asemel romaani, „tegevusega peamiselt Jamaical” – saarel, millele ta ei olnud kunagi jalgagi tõstnud. („Jah, aga Eliza, samuti ei ole ma elanud Inglise restauratsiooni ajal ega olnud maanteeröövel ega kohtunud Guy Fawkesiga.”) Pruut omakorda ei suutnud paberile midagi peale X-i märkida. Proua Touchet’ kohustuseks jäi täpsema teabe esitamine. Andmete kirjapanek pani tal pea ringi käima:
Sarah Wells, 26-aastane, Stepneyst; toaneitsi. William Harrison Ainsworth, 63-aastane, Manchesterist; lesk.
Toaneitsi! Seda ainult ühes mõttes. Litsentsi allosas kustutas ta julmalt praktilistel põhjustel Sarah’ vanemad üheainsa pliiatsitõmbega maailmast, sest ei tahtnud nende ametiteks kirjutada „saapapuhastaja” ja „prostituut”. Kuna laste kohta ei küsitud, jättis ta sellegi mainimata. Nende valusate väljajättude vastukaaluks oli meeldiv ja melanhoolne kirjutada välja ammu surnud kalli, korraliku Manchesteri advokaadi Thomas Ainsworthi ja tema armsa, kuid rumala naise Anni nimi, kes oli samuti surnud. Peaaegu kolm aastat oli Eliza olnud abielus nende vennapojaga. Need head inimesed olid suuremeelselt osalenud tema pulmas, poja ristimisel ja tema väikese pere ühisel matusel, kui nad langesid sarlakite küüsi, viiepäevase vahega. Ta mäletas ärasaatmiselt Anni, tema
sõbralikku siilipäist nägu, mida ümbritses palju musta kreppi, ja püüdu teda lohutada:
„Valu on müsteerium. Kes teab, miks see meile osaks saab! Meie asi on seda taluda.”
„Aga mina tean, miks.”
„Oh, vaene Eliza! Ega sa ei arva ometi, et sel tragöödial on mingi tähendus. See on lihtsalt üks müsteerium.”
„Ei. See on karistus.”
Eliza arvates oli Anni ähmane ja segane nägemus reaalsuse lõplikkusest vältimatu tagajärg vales kirikus üles kasvamisest unitaaride pastori ainsa lapsena.
7
Suitsutatud seakülg
Ühel krõbedal märtsikuu pärastlõunal istus Eliza Williami kolme keskealise tütre kõrvale kirikupingile, samal ajal kui neljas, noorim, vingerdas ta käte vahel. Tema ees istus Williami õnnetu vend Gilbert, kes tegi kummalisi hääli ja vangutas pead. Kui häälitsemine või peaga koogutamine liiale läks, oli naisele antud korraldus panna käsi mehe õlale ja ta välja juhatada. Peigmees, pruut ja vikaar moodustasid ülejäänud „pulmapeo”. Kristuse kirik. Vaid tosin aastat vana, kuid eestvaates meenutas see keskaegset Itaalia kloostrit ja tagant Domesday-aegset pastoraati. Ometi imbus üks, ainus ja tõeline roomakatoliku päike mornide ja kitsaste protestantlike akende kaudu sisse ning andis ruumile kõigele vaatamata omamoodi pühaliku ilme. Selles valguses püüdis ta nüüd ennast oma mõtteisse kaotada. Eemale, ühte palju õnnelikumasse tseremooniasse ühel vihmasel juulipäeva, üle kümne aasta tagasi.
Väiksesse Dunmow-nimelisse külasse. Just sel hetkel, kui vihm –mis oli ähvardanud kõik ära rikkuda – äkitselt lakkas, murdis päike end pilvedest läbi ja ujutas võikollase valgusega üle kaks paari, kes olid rõivastatud maapulmadeks. Ühe paari moodustasid ilusad külanoored, teise keskealised nägusad sakslased – Williami vanad sõbrad. Kõik neli tõsteti vitstest punutud toolidel õhku ja küla rahvas kandis neid mööda külavaheteid – naistel lilled juustes, mehed oma parimates ülikondades –, kuni jõuti Dunmow’ raekojani, mida kaunistasid moonid ja kukesabad. Seal istus oma kõrgel troonil William ja pidas, justnagu mõni vikaarpiiskop, lõputuna näiva kõne, ehkki Eliza mäletamist mööda võinuks halastada ja kõnet oluliselt kärpida:
„Oleme täna siia kogunenud, et taaselustada selle paiga iidne traditsioon, „Dunmow’ suitsutatud seakülje võistlus,” – rahva hüüatused, lillekimpude lehvimine –, „komme, mis on nii iidne, et seda mainis juba Chaucer, ent mida siin ei ole viimased sada aastat tähistatud, sest nagu paljud teisedki meie vaese saare kombed, on seegi jäänud halastamatu „progressi” hammasrataste vahele,” –uskmatud buu-hüüded –, „aga mida minul on hea meel meenutada ja elus hoida, nagu ka mu romaani pealkiri „Suitsutatud seakülg ehk Dunmow’ komme” selgelt näitab, ning mille populaarsuse põhjal, julgen oletada, ongi mind on täna siia kutsutud!” Külarahva hämming, linnapea entusiastlik noogutus …
Peekonitükk anti auhinnaks paarile, kes suutis „oma kogukonnakaaslastest žürii” ees tõestada, et nad on olnud terve aasta õnnelikult abielus, teineteisele viimase kaheteistkümne kuu jooksul ühtegi halba sõna ütlemata. Žürii moodustasid proua Touchet, linnapea ja William. Kõigil oli väga lõbus ning lõpuks andis William – loomult võimetu kellelegi pettumust valmistama – suitsutatud seakülje mõlemale õnnelikule paarile. Kohal oli mitu Londoni ajakirjanikku, nii et keegi ei olnud õnnelikum kui William. Seejärel tormasid nad kõik päikese kätte paraadile. Keegi oli võtnud Williami romaanist laulusõnad ja need viisistanud:
Sa vannud pihtides, et laulatusest peale patt teie vahele ei siginenud eales, et mehe-naise vahelises paariselus ei häil ei halvul päevil teie abielus ei solvanud te teineteist ei teo ei sõnagagi ei voodis, laua taga ega salajaski. Kui vaimulikult kirikus sai öeldud „Aamen!” te vallaliseks tagasi ei tahtnud taas end ka kaheteist kuu, pluss ühe päeva pärast te sõnus ja ka mõtteis kahetsus jääb ära.
Williami laulusõnad moodustasid tema loomingu parima osa. Rongkäik lõppes karikakardega kirjatud põllul, kus paarid põlvitasid – kombe kohaselt – kividele ja võtsid vastu oma lihatükid. Järgnesid lõbustused. Liiga palju lõbu: rongis tagasiteel Londonisse teeskles Eliza magamist, varjamaks liigse siidri mõju. Ja see jabur komme oli kuulu järgi sestsaati igal aastal jätkunud: nemad ise ei läinud sinna enam kunagi. Ainus Ainsworthi vaimustusega võrreldav jõud oli kiirus, millega see möödus. Aga kui õnnelik ta tol päeval võrreldes praegusega oli paistnud!
William ja Sarah kõndisid mööda vaikset kesklöövi. „Ema kleit!” sosistas Fanny – tütardest vanim ja karmim – praktilise meelega Emilyle ja alati haavunud Anne-Blanche’ile, kes hakkas vaikselt tihkuma. Ema surma järel oli proua Touchet’ üks esmaseid ülesandeid – pärast Ainsworthi majapidamisse jäädavalt kolimist –pakkida kõik proua Ainsworthi kleidid hoolikalt siidpaberisse, et säilitada need tütardele tulevikuks. Kui naine sureb nii noorelt –kõigest kolmekümne kolmeselt –, säilivad tema kleidid niikuinii hästi. Neid pole vaja palju kohendada, et need oleksid moes ka kolmekümne aasta pärast. Aga keegi ei kandnud neid välja nii nagu Frances. Esimene proua Ainsworth oli olnud sale, heledapäine. Elegantne. Selles kleidis. Kõikides kleitides. Ja üksnes mõeldes
sellele algsele, armastatud, ammu surnud naisele – kellele keegi ei oleks kunagi saanud mingit traditsioonilist seakülge anda – suutis Eliza sündmusele kohaseid pisaraid valada.
Ainsworthi õed
Tagasi majja jõudnud, läks pruut Clarat lõunaunne panema. Nägemus ärasaatmisest naasis. Salongis valitses morbiidne vaikus, mille murdsid ainult Gilberti koogutamine ja ulumine. Eliza tundis kasvavat ärritust. Ta oli need tüdrukud praktiliselt ise üles kasvatanud: ta armastas neid. Aga miks nad ei suutnud abielluda? Midagi muud ei olnud neilt ju kunagi palutud. Ainult noorimal, Anne-Blanche’il, oli lõpuks õnnestunud abielluda, ning sedagi alles hiljuti, väärikas kolmekümne seitsme aasta vanuses ja mehega, kel ei olnud õieti rahagi. Fanny ja Emily elasid Gilbertiga Reigate’is ning hoolitsesid tema eest. Ometi olid nad kõik kunagi olnud kaunitarid, keda palju imetleti. Midagi oli kuskil valesti läinud.
Anne-Blanche nuuksus. Emily keetis teed. Lõpuks suutis Fanny esitada ridamisi teravaid küsimusi, vaevumata vähimalgi määral varjama nende rahalisi motiive. Mida siis viimaks otsustati nende vanavanemate Manchesteri maja osas? Maha müüa – kahjumiga. William oli kuus kuud tagasi sunnitud maha müüma ka nende maakodu Beech Hillis. Hiljuti oli ta ajakirja Bentley’s Miscellany müünud tagasi Bentleyle. Tõtt-öelda ei saanud nad endale enam isegi Londoni kodu lubada.
„Aga ma näen, et sul on uus järjejutt ilmunud?” tegi Emily meeleheitliku katse. „Lõunamerest?”
Kõnealune, Williami kahekümne kuues romaan kandis pealkirja
„Lõunamere mull. 1720. aasta lugu”. See ilmus järjejutuna kõmulehes
Bow Bells, kuid 1868. aastal ei ostnud ega lugenud seda enam keegi, isegi mitte Eliza, kellel oli käsikiri omast käest võtta.
„Agaarjuu,” ägises Gilbert ja vangutas pead. „GUGGA-AVUU.”
„Tsss… kõik on korras.” William puudutas õrnalt vana mehe põske. „Keegi ei ole pahas tujus, kallis vend. Me lihtsalt arutame, mis kõigile kõige parem oleks.”
Mõte kutsuda Fanny ja Emily nendega Lääne-Sussexisse elama ei olnud proua Touchet’le sugugi meelt mööda, kuid nüüd mõistis ta, et see ettepanek tehakse paratamatult juba mõne hetke pärast.
Otsekui soovist seda vältida jooksis tuppa pisut tahmase ninaga Sarah, seljas vana kittel, mis vabastas tema võimsa rinnapartii eelkäija kleidi pitsitusest.
„Oi-oi, te ei arva iial ära, mida tahmapoiss mulle just rääkis! Tolle Tichborne’i tüübi ema on hinge heitnud! Kõik ajalehed pasundavad sellest. No öelge nüüd, kes seda paksu lurjust enam usub?”
9
„Ma
olen kirjanik”
Esimesel korral, kui proua Touchet kutsuti Ainsworthi tüdrukuid päästma, olid nad selle mõistmiseks liiga väikesed. Fanny oli kolmene, Emily alles aastane, Anne-Blanche sülelaps. Nende noor, juba loomult nõrguke ema – lisaks kurnatud kolme lapse sünnist kolmel järjestikusel aastal – palus Elizalt kirja teel abi. Tema noor abikaasa oli Itaaliasse sõitnud. Miks ta küll Itaaliasse läks?
Ma ei oska teile täpselt öelda; ma ei ole kirjandusinimene ega mõista tema selgitusi, mis kipuvad olema
kirjanduslikud. Loodeti, et temast saab isa jälgedes jurist –ta on kvalifitseeritud õigusnõustaja. Minu enda isa proovis temast teha raamatukaupmeest ja kirjastajat, kuid nagu te teate, puudub Williamil ärivaist. Eelmisel kuul, pärast kõiki oma kaotusi, loobus ta sellest. Mina sain aru, et ta naaseb juristitöö juurde. Nüüd on ta meie kõigi üllatuseks
Itaaliasse sõitnud. Ta ütleb, et on peaaegu 25-aastane ning peab nägema ilu ja kirjutama.
Lisan tema viimase kirja Veneetsiast, mis sisaldab rohkelt maastikukirjeldusi. Inimesena, kes on elus kogenud sügavaid raskusi, loodan ma mitte eksida usus, et te ei pea paljuks mulle seltsiks olla ja nõu anda, Sügava kiindumusega
Anne Frances Elm Lodge, Kilburn 12. mail 1830
Ülerahvastatud reisivankris Chesterfieldist ära sõites püüdis Eliza olukorras selgust saada. Williami puhul üllatas teda ainult see, et keegi üldse üllatunud oli. Ta ei väitnud, et tunneks Williamit hästi, kuid kunagi oli too talle esimese asjana öelnud: „Ma olen kirjanik ega kavatsegi kellekski teiseks saada.” Lause oli talle meelde jäänud ajast, kui poiss oli viieteistaastane. Tema ise oli tollal kahekümne ühe aastane ja just abiellunud Williami Derbyshire’i nõo James Touchet’ga. Kutsutud Ainsworthide juurde Manchesteri õhtusöögile, oli tal hea meel avastada, et tema laiendatud pere koosnes rõõmsameelsetest ja lihtsatest inimestest, kes ei armastanud draamat ega kaldunud ootamatult melanhooliasse, nagu ta oli oma mehes täheldama hakanud. Ent draamat siiski jagus: pärast magustoitu pisteti vastabiellunuile pihku isetehtud kavaleht („Ghiotto: Saatuslik kättemaks. Uus melodraama William Harrison Ainsworthilt”) ja kõik suunati keldrikorrusele vaatama ühevaatuselist näidendit, mida esitasid Ainsworthi vennad. Südantlõhestav
oli meenutada, et Gilbert oli olnud neist kahest sarmikam ja ka parem näitleja. Ehkki mida üldse oli võimalik niisuguse dialoogiga peale hakata? „Raevutsege, algained! Müristage, kõued! Leegitse, veider tuli, eeterlik külaline!” Juba lapsena oli William hukatuslikult üle hinnanud ilmaolude kirjanduslikku tähendust. Näidend oli kohutav – ja pikk. Pärast etendust sööstis ta Eliza juurde ja pööras talle erilist tähelepanu, justkui aimates, kui õnnetu too oma abielus on. Poisil olid pikad ripsmed ja kaunis metskitselik nägu. Ta flirtis täiskasvanud mehe kombel. Elizal jäi Williamist mulje kui erakordselt pealetükkivast, sihikindlast poisist, kelle ambitsioonid ületasid tugevalt tema võimeid.
Ja siiski! Mõni nädal hiljem, Chesterfieldis, saabus eksemplar Arliss’i Pocket Magazine’ist, milles oli avaldatud „Ghiotto”. William kasutas isegi varjunime: T. Hall. Järgnes veel ajakirjanumbreid, kaasas lihtsameelsed ja ennast imetlevad märkused:
Kallis proua Touchet!
Sel kuul on mul väga suur rõõm saata teile meie „härra Halli” kirjanduslik pastišš, milles ta väidab end olevat avastanud seni tundmatu seitsmeteistkümnenda sajandi näitekirjaniku „William Aynesworthe’i” teose – ja tsiteerib teda ohtralt, ha-haa – ning julgen loota, et see jultunud pettus loodetavasti rõõmustab ja eksitab lugejaskonda ning toob teile, eriti teile, sama palju rõõmu, kui teose tagasihoidlikul autoril oli seda kirjutades.
Väga siiralt teie
W. Harrison Ainsworth
Varsti pärast seda ilmus uue pseudonüümi all esimene raamat: „Cheviot Ticheburne’i luuletused.” Raamat oli pühendatud Charles Lambile, kellega see auahne noormees oli kuidagi juba sõbraks saanud. Proua Touchet ei suutnud nende luuletustega kuidagi haakuda: need olid tulvil romantilisi igatsusi „ammu kadunud
nooruspõlve” ja nende „armsate, liiga, liiga ruttu hääbuvate lapsepõlve mängumaade” järele, ehkki ta juhtus teadma, et poeet oli alles kuu aega tagasi kooli lõpetanud ning töötas nüüd õpipoisina isa advokaadibüroos. Korraks tõkestas õigusteadus poisi kirjutamist. Tol sügisel sai proua Touchet Williamilt ainult ühe kirja, mis tõi kurva teate tema venna kukkumisest pea peale hobuse seljast –õnnetusest, millest toona veel arvati, et Gilbert „paraneb peatselt”.
10
„Mu noorusaega katmas mureloor”
Kaheksateistaastaselt saatis William oma esimese jutukogu. Tal ei olnud kuidagi võimalik seda teada, kuid „Detsembrilood” jõudis Elizani tema täieliku meeleheite ja ahastuse päeval – õigupoolest oli ta kavandanud, et see päev jääb tema jaoks viimaseks. Epigraafiks oli William valinud kuulsa luuletuse Sir Chidiock Tichborne’ilt – neitsikuninganna Elizabeth I läbikukkunud salamõrvarilt, tollelt vaeselt, eksiteele juhatatud tõelise usu märtrilt … Nagu iga korralik kloostrikooli neiu, oli Eliza neid ridu aastate jooksul korduvalt lugenud. Ent kunagi varem ei olnud ta kahelnud, kas ta suudab need üle elada:
Mu noorusaega katmas mureloor mu rõõmupidu varjutamas piin mu viljapõllul ohakaid vaid koos
kõik hea ja võidulootus haitund siit.
Päev kadus käest ei päikest näinudki nii elan veel pea lõpp ning elu läinudki!
Ta jäi ellu. Käte värinal põimis ta vööpaela, mida oli selle pikkuse ja tugevuse tõttu välja valinud, abikaasa hommikumantli aasadesse tagasi. Kui vana Tichborne võis taluda poomist, sisikonna väljatõmbamist, neljaks raiumist ning soolikate lohistamist läbi Elizabethi-aegse Londoni linnatänavate, kaotamata seejuures oma surematut hinge, siis küllap võis ka proua Touchet vaatamata kannatustele enda elust kinni hoida.
Möödus kaua aega enne, kui ta raamatut ennast lugema hakkas. Ent talle meeldisid jutud rohkem kui luuletused, ning kui ta selle lõpuks kätte oli võtnud, luges ta raamatu ühe hooga läbi. Palju ei olnud muutunud. Jätkuvalt „sähvisid piksenooled taevas leegitsevate lainetena”, jaburad mõrvad toimusid igasuguste maiste põhjusteta, hauad avanesid, kummitused kõndisid ringi, keegi ei öelnud ega teinud midagi mõistlikku, kõik naised tundusid olevat täiesti arust ära, rõivaid ja mööblit kirjeldati iga väiksema detailini, ja veri kas „tarretus” või purskas lakkamatult. Aga siiski! Murtuna, igatsedes meeleheitlikult mistahes maailma peale enda oma, sukeldus ta nende kaante vahele. Ning leidis end esimest korda paljude kuude jooksul naeratamast, lugedes kirjeldust ühest Elizast, tumedapäisest salapärasest naisest, kellega „Mary Stukely” kahenaisepidajast jutustaja tunneb vastupandamatut tungi abielluda, kuigi on juba „kauni Maryga” abielus:
„Ta oli keskmisest pikem, aukartust äratava hoiaku ning kõige väljendusrikkama ilmega, mida ma eales näinud olen. Ehk ei olnud ta klassikalises mõttes ilus, kuid ma ei olnud iial kohanud kedagi, kes suudaks esimesest silmapilgust nõnda köita. Tajuda võis ka varjatud tumedamaid kirgi …”
Ta oli siis kahekümne nelja aastane. Ta oli olnud abielus kolm aastat. Esimesel aastal õppis ta, et ei oska olla abielunaine. Teisel, et ta võib olla ema – et ta ongi juba ema. Kolmandal aastal sai ta aru, et ükskõik mida ta ka enda kohta arvas, ei olnud emal rohkem
õigusi oma lapse üle kui orjal oma elu üle. Kuhu iganes James Touchet nüüd tema kalli Tobyga oli pagenud, ei olnud tal mingit võimalust neid leida, ei mingit abi seadustest ning seega ka ei mingit lootust lapse tagasitoomiseks. Ent isegi kui tal oleks olnud seaduslik õigus, teadis ta, et tal puudus moraalne õigus. Kui tema mees oli joodik, kas ei olnud just tema see, kes mehe selleni viis? Kui mees ta ööpimeduses maha jättis ja lapsega põgenes, kas ta ei teinud seda mitte seepärast, et mees teadis, milline ta tegelikult oli? Kuidas ta teadis, seda Eliza ei mõistnud. Aga on teadmisi, mida ei ole võimalik sõnul seletada.
11
Sada naela aastas
Eliza abikaasa ja laps olid kadunud. Kelle poole ta võinuks pöörduda? Kes astuks tema eest välja? Tema isa oli surnud, venda tal ei olnud. Talle meenus oma abikaasa noor, parajasti juristiks õppiv kirjanikust nõbu. Ta kirjutas alandava abipalve. Järgmisel päeval, pea kohe pärast kirja kättesaamist, ilmus noormees tema ukse taha, nähes välja veel noorem, kui Eliza mäletas, dändilik nagu krahv d’Orsay ise. Näole langevad naeruväärsed lokid, laitmatult puhas sinine messingnööpidega sabakuub, läikivad saapad, millelt võis oma peegelpilti näha, ja uhkelt seotud kollane kravatt. Aga ta oli Eliza ainus lootus ning osutus peenetundeliseks ja lahkeks. Ta ei küsinud üksikasju, uurides üksnes inimeste nimesid, keda James Londonis tunda võis. Nädalaga leidis ta niidiotsa ja seejärel aadressi Regent’s Parkis. Ta kirjutas Elizale, paludes luba „lepitada see rumal armastajate tüli”. Ta lubas tuua oma nõo mõistuse juurde tagasi. Proua Touchet ei oodanud ega soovinudki leppimist: ta
tahtis ainult oma last. Ta ei olnud kunagi näinud meest lapse eest hoolitsemas. Ta ei uskunud selle võimalikkusse. Seega saatis ta kõik oma palved lapsehoidja Jenny poole, kes oli koos nendega kadunud. Kuid needki palved osutusid mürgiks. Just Jenny oligi neile nakkuse toonud.
Uudise nende surmast tegi William Elizale teatavaks ise, mitte kirja teel, aga isiklikult, ja seega oli ta kohal, kui naine esikus kivipõrandale kokku kukkus. William püüdis ta kinni. Asetas ta pikali. Kutsus arsti. Juhendas teenijannat, kuidas tema eest hoolitseda. Ta korraldas kõik üksikasjad taktitundega, mida naine pidas tähelepanuväärseks nii noore mehe puhul. Ning kui testament avastati ja saabus aeg mõelda Eliza tulevikule, palus too tal jätta „kõik minu isa õigusbüroo võimekate härraste hooleks”. Kuid selgus, et nende meeste professionaalse arvamuse kohaselt oli härra James Touchet’ testament kiiruga koostatud, „häbiväärne ja halvasti kirjutatud” ning seda ei saanud mingil juhul ette lugeda ühelegi korralikule naisele. See oli kirja pandud „palavikuhoos, mis teadagi mõjutab mõistust”, ning oli „vääritu igale korralikule kristlasele”. Elizale ei olnud jäetud mitte kõige vähematki. Peale selle tähtsa asjaolu ei avaldanud William testamendi üksikasjade kohta rohkem midagi ning naine ei survestanud teda, ei toona ega kunagi hiljem. Piisas teadmisest, et tema noor nõbu – ehkki oli kindlasti lugenud inetuid süüdistusi, mida testament naise oletuse kohaselt sisaldas – ei paistnud teda põlgavat. Vastupidi, William teatas end olevat pühendunud tema kaitsmisele ja otsustas kindlustada talle iga-aastase elatisraha. „Võid olla kindel: me meelitame sellelt suguvõsa harult välja väikese osa nende Jamaica varandusest. Kõik teavad, et Samuel Touchet suri pankrotistununa, aga Touchet’d ise ei ole kunagi olnud nii vaesed, nagu nad teesklesid, kaasa arvatud sinu Thomas … küllap pandi paljugi kõrvale juba enne, kui meie kurikuulus esiisa ennast voodiposti külge üles poos!” Nii palju suutis ta ka korraldada. Sada naela aastas. Kasina eluviisi korral oli sellest naisele küllalt.
Nüüd oli ta kolmekümne ühe aastane. Valu ei olnud kadunud, küll aga settinud: sellest oli saanud tema enda alustala. Kuigi Londonisse suundudes erines Eliza teistest selles rahvast pungil reisivankris, ei paistnud see tema meelest välja. Ta oli kindel, et näeb välja nagu iga teine temaga samast seisusest naine. Vaoshoitud ja mõistlik, hoidis ta kramplikult käes ridiküli, õla- ja reisikotti, sest erinevalt härrasrahvast ja vaestest olid tema olukorras drastilised muutused iga hetk võimalikud ning targem oli kõigeks valmis olla. Ja see oli Anne Francese kirja teine mõistatus: mis oli nüüd Eliza Touchet’ roll siin elus? Ta mõistis, et on leinanud. Et ta on kannatanud. Aga kas mitte kõik ei kannata? Võib-olla oli tema lihtsalt inimene, kelle juurde kannatus oli tulnud võrdlemisi vara, kinkides talle erilisi teadmisi. Ta oli see vaene noor lesk, kes oli kogenud „isiklikke raskusi”. Ta oli ema, kelle laps oli surnud sarlakitesse kaugel kodust, võõras linnas, iirlannast lapsehoidja süles. Ta oli inimene, kellega oli juhtunud kõige hullem. Ja mida see inimestele tähendas? Et ta võiks aidata? Miks nad nii arvasid?
12
Külastades Elm Lodge’i, kevad 1830
Kahtlemata oli see märk halvast iseloomust, aga Elizale ei meeldinud maaelu. Ta elas maal, kuid see ei meeldinud talle. Edinburgh oli tal veres. Linnad olid tal veres. Tema kaasreisijad võisid küll hädaldada tahma ja haisude üle, uskumatu vankrite ja kaarikute kaose üle, kuid Eliza nautis, et oli vilksamisi Mayfairis näinud pulmi, Charing Cross Roadil üht naist teisele luuaga äsamas ning Westminsteri ees esinemas Etioopia rändlaulikute ansamblit. Liiga
kiiresti mööduti Oxford Streeti paeluvast virvarrist. Kui nad sõitsid mööda Tyburn Treest, palvetas ta vargsi märtrite hingede eest, enne kui siirduti Edgware Roadi pikale, igavale maateele. Põllud, nii kaugele kui silm ulatus.
Red Lioni juures vahetati hobuseid. Eliza otsustas patukahetsusena viimased pool miili läbi ilusa Kilburni jalutada. Vaata seda lambukest, kes sinilillede vahel keksleb, ütles ta endale, aga ausalt öeldes ajas lambuke ta haigutama. Selle asemel pani ta tähele kõrtside järjekorda – Cock Tavern, Old Bell, Black Lion – ning vahemaa pikkust Kilburn Wellsini, kus noored emad said käia ravivett võtmas ja proua Touchet korraliku portsu krevette. Ma jään kolmeks nädalaks – kõige rohkem kuuks. Teen selle kohe alguses selgeks. Mul on elus oma tee ja – Jumalale tänu – oma iga-aastane elatisraha ning ma ei vaja kedagi ega midagi. Selle teen ma kohe kindlasti selgeks. Teel ei möödunud proua Touchet’st kedagi peale hambutu taluniku, kes ajas kepiga seakarja, kuid naine tundis, et isegi too nägi, kuidas see pikk, kindlameelne naine, kes kandis abita kolme kotti, ei vajanud kedagi ega midagi.
Ta ei olnud arvestanud sellega, kui meeldiv võib olla kellelegi vajalik.
„Eliza! Aga sa oled palju pikem, kui ma arvasin!”
Anne Frances Ainsworth seisis Elm Lodge’i ukseavas, lihtsa neljakandilise maja ees, mis oli kaetud roniroosidega ja ümbritsetud jalakaist. Tema kollased juuksed langesid vabalt õlgadeni. Eliza leidis tema näojooned olevat peenemad kui pildil. Naise palgeil peegeldus puhas lihtsus – justkui ei oleks talle kunagi pähe tulnud öelda midagi muud kui täpselt seda, mida ta parasjagu mõtles –ning tema ümber ja peal olid lapsed – nad rippusid tema jalge küljes ning klammerdusid käte külge. Praktilise meelega Eliza pani oma kotid maha sinna, kus seisis, ühe õunapuu alla, ja astus mõne sammu, et võtta beebi enda sülle. Toby kaal. Toby lõhn.
„Sa võid mind Annieks kutsuda – William kutsub, kõik kutsuvad.”