Peidus_metsa_all_issuu

Page 1


„Tõeliselt haarav“ —RILEY SAGER

KATE ALICE MARSHALL

KATE ALICE MARSHALL

PEIDUS METSA ALL

Inglise keelest tõlkinud Pirjo Leek

Väikestes tüdrukutes on peidus paras annus metsikust. Me ei suutnud seda metsikust talitseda. See muutis vihma maagiliseks ja metsa templiks. Me jooksime võidu mööda kitsaid metsateid, sasised juuksed tuule käes lehvimas, ja kujutasime ette, et sale kuusk ja karuputk meie kõrval kasvavad iidses metsasalus, mida tööstus polnud veel peergudeks raiunud. Me olime sõdalased, kuningannad ja jumalannad. Me valmistasime sõnajalalehtedest ja võililledest kuumi mähiseid ja nõiajooke ning laulsime puudele loitsusid. Me võtsime endale uued nimed: Artemis, Ateena, Hekate. Me suhtlesime üksteisega salakeeles, meie kirjad olid täis keerulisi šifreid ja me õppisime tundma erinevate kivide tähendusi. Me hoidsime sammaldunud okstest tehtud onnis üksteise kätest kinni ja lubasime ennast igaveseks üksteisele – see on lubadus, mida annavad vaid noored rumalad südamed.

Aga koos selle suvega sai meie igavik otsa. See kõik lõppes ühe valju karje ja ehmatava verejoaga, mille tulemusena koperdasid kaks tüdrukut mööda metsateed kodu poole.

Leo Cortlandi versioon sellest loost algas nii, et ta arvas esiti, et seda häält tegi mingisugune lind või loom. Tema spanjeli kõrvad tõusid kikki, ta haugatas korra ja vaatas pingsalt puude poole.

Aga tegelikult teadis ta kohe, et see hääl pärines ühelt lapselt. Tema rääkis seda lugu niimoodi, sest ta püüdis selgitada, miks ta nii kaua liikumatult seisis. Miks ta spanjeli tagasi tõmbas, kui too

hääle poole joosta tahtis, ja rihma oma rusika ümber sidus. Miks ta pööras alguses ümber ja liikus vastassuunas, kui nuuksuvad tüdrukud metsast tee peale komberdasid, näol peegeldumas hirm ja rõivad kaetud tumepunase verega.

„Mis teiega juhtus?“ küsis ta šokeeritult, tundes endiselt tungivat soovi kiirelt lahkuda.

Üks tüdruk värises, raputas pead ja pani käed enda ümber, kuid teine tegi suu lahti. Tema hääl kõlas õõnsalt ja eksinult. „Seal oli üks mees,“ ütles ta mehele. „Tal oli nuga.“

„Kas te saite viga?“ küsis ta, samal ajal soovides, et ta oleks oma relva kaasa võtnud ja et tema spanjel oleks võimeline hirmu tekitama kelleski teises peale tema enda kingade.

„Ei,“ vastas tüdruk. Kui Leo seda lugu rääkis, siis peatus ta sellel hetkel tavaliselt pikemalt. Kirjeldas, kuidas tüdruk vaatas temast justkui läbi, nagu ta silmade taga oleks peidus mingisugune kummitus. „Aga meie sõber on surnud.“

See osa loost kuulus vaid Leole ega kellelegi teisele. Kõik, mis juhtus hiljem, kuulus kõigile, ja igaüks leidis jupi, mida üha uuesti jutustada ja kuidas seda siledamaks lihvida. Mõned rääkisid nende kahe metsateele abi otsima komberdanud tüdruku vaprusest, kes šokile vaatamata suutsid kirjeldada neid rünnanud meest, mis lõpuks tema arreteerimiseni viis. Teised keskendusid sellele koletisele, lummatud tema kurjusest, brutaalsusest ja tema hinge tumedatest soppidest.

Meie vanemad rääkisid sageli hetkest, mil nad sellest kõigest teada said – kuidas nad kuulsid, kuidas kolm tüdrukut läksid metsa ja ainult kaks naasid, teades kohe, et need olid nende tüdrukud, sest nad elasid väikelinnas ja nad teadsid, kuidas loodus meid kutsus, kuidas me kitseradu mööda oja kõrval ükssarvikuid otsisime.

Nad teadsid, et kolm meist läksid metsa. Aga nad ei teadnud, millised kaks sealt naasid.

Teised rääkisid noormehest, kes kolmanda tüdruku avastas.

Cody Benham kammis metsa koos otsingurühmaga – kolm tosinat meest ja naist, enamik neist relvastatud, kõik vihased. Ta märkas

väikest pampu mahalangenud puu mädaneva tüve peal lebamas, justkui oleks ta viimase jõuga proovinud sellest üle ronida. Vihm oli ta üleni märjaks kastnud ja verekarva ojad jooksid mööda tema kahvatuid sõrmi alla.

Ta ei öelnud alguses midagi. Ta lihtsalt laskus põlvili ja hingas raskelt välja. Ta pani oma näo vastu tüdruku külma põske.

Tüdruku sõrmed tõmbusid puukoore peal krõnksu.

Mõned inimesed rääkisid sellest, milline ime see oli, et neil õnnestus see väike tüdruk, kes vaatamata kõigele endiselt hingas, metsast välja tuua. Nad kiitsid tema tugevust ja vaprust. Nad mäletasid, kuidas teda teleris näidati – ratastoolis tüdruk, kelle põsel laius kõver haav nagu sõlm puul, ning kuidas ta noogutas, kui prokurör küsis temalt, kas see mees, kes talle haiget tegi, oli kohtusaalis.

Nad rääkisid seda lugu üha uuesti ja uuesti, kuni nad arvasid, et see on nende lugu.

Meie püüdsime unustada. Meie ei rääkinud seda lugu.

Mitte seda, mis päriselt juhtus.

Mitte kunagi.

NAD OLID UKSTEIST, KUI NAD MORTSUKA VANGI SAATSID.

NAD OLID KANGELASED ... KUID NAD VALETASID.

„Ootamatud süžeeliinid, sügavad psühholoogilised sissevaated ning lõputult huvitav tants mineviku ja oleviku vahel … see kõik tekitab samasugust intensiivset õudu nagu Gillian Flynni „Lõikepind“.“ —NEW YORK TIMES

„Haaravalt kirjutatud süžee ja julgelt loodud tegelased toovad selle hirmuäratava loo ellu.“ —KIRKUS REVIEWS

„Arukas ja hõrgult sünge.“ —ALICE FEENEY, menuki „Kivi-paber-käärid“ autor

Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.
Peidus_metsa_all_issuu by Rahva Raamat - Issuu