PAUL

K EVA D

K EVA D

Isa nailonjõhvidest punutud vitsa iga jõhvi otsas oli väike valus sõlmeke, mis oli saavutatud tikuga jõhvi tippu sulatades, et ikka korralik nähvakas tuleks. Siis ei pea poisi perset paljaks rebima ja rihmaga jändama, kuigi pandlaga oli ka hea virutada.

Paul ükskord proovis sellega väikevennale virutada, aga see lidus röökides nii kiiresti eest ära, et rihmapannal maandus Pauli enda põlve pihta. Oli ikka kuradi valus küll.

I p e at ü k k

***

KEVAD 1971. aasta 10. aprillil oli väga mõnus tunne elus olla.

Silmi avades tundis Paul kohe, et täna tuleb üks kuradi tore päev! Ta kordas enda ette mitu korda: kuradi tore päev, kuradi tore päev! Ta teadis küll, et ema oleks teda selle peale pahaselt vaadanud. Isa oleks samal ajal teinud näo, et ta ei kuulnud midagi.

Võib-olla ei olekski kuulnud, sest ega ta Pauli väga tähele ei pannud. Ei pööranud peadki, kui köögilaua taga võileiba või praekartuleid sõi ja Paul õues mängimast tuppa tulles ukse juures rabeledes sandaale või tenniseid või botikuid jalast kiskus. Ühelt poolt oli tal alati kiire, et enne kui magama kamandatakse, kõik asjad kiiresti ära tehtud saaks. Teiselt poolt tahtis ta, et isa teda märkaks ja hüüataks, näiteks et, oi Paulpoiss, sina! Kuidas käbarad käivad? Nii nagu Rauli paps.

See, et Paul koju tuli või kodust ära läks või koolis käis, see ei pakkunud isale justkui mitte mingisugust huvi. See kõik oli üks tühitähi. Kuigi isa teinekord arutas emaga Pauli ja väikevenna asju. Aga ta tegi seda nii, nagu poisid ei saaks aru, mida või kellest ta räägib, isegi kui nad samas ruumis viibisid. Paul oleks täna natuke tahtnud, et isa kuuleks, kuidas tal kohe praegu kuradi hea päev algab. Aga võib-olla oligi parem, et ta ei kuulnud. Saab veel vihaseks. See oli siiski hullem kui mittemärkamine.

Esimest jõhvivitsa mäletas Paul hästi.

Isa tuli Moskvast komandeeringust ja tõi perele kingituseks, tegelikult küll iseendale, uhke paksu pastapliiatsi, mille ülemine ots oli mitmevärviline ja kui seda keerutada ja pastapliiatsi tipus olevatele värvilistele nuppudele vajutada, siis kirjutas pastakas just selle värviga, millist värvi nupp pihta sai. Igavesti uhke värk. Kõik said kordamööda proovida ja kui igaüks oli oma proovikriipsu ära tõmmanud, pani isa paksu värvilise pastaka oma kappi peitu.

Paul nägi väga hästi, kuhu see imeline pastapliiats peitu läks ja esimesel võimalusel, kui isa kodust lahkus ja ema vannitoas pesuga mässas, tassis Paul köögist tabureti, ronis selle otsa ja kuigi ta oli tol ajal nii väike, et isegi väikevend oli alles ema kõhus, küünitas ta kapist pastapliiatsi kätte küll. Süda peksles nagu linnuke rinnus ja seda magusam nüüd pastakaga kritseldamine oli. Paul ei teadnud esialgu, kuhu kriipse tõmbama hakata. Vaip oli pehme ja ühtegi kriipsu ei jäänud näha. See ei olnud üldse põnev. Aga tabureti peale jäid kriipsud hästi näha ja Paul läks õige hoogu.

Ta muudkui kriipsutas, keel suures õhinas hammaste vahel ja muudkui pressis pastakat hoolega, et jooned taburetil tugevamini näha jääks, kuni tundus, et enam ei tulegi pastakast mingit värvi.

See oli küll huvitav, et mis nüüd juhtus.

Paul silmitses süvenenult pastakat, kuni tuli hea mõtte peale. Nimelt oli seda paksu pliiatsit võimalik lahti keerata,

14

15

K EVA D

K EVA D

et kontrollida, mis rikki läks, ja seda Paul tegigi. Asi läks üha põnevamaks. Pastaka seest tulid välja erinevat värvi pulgad, vedrukesed ja kruvid ja pisikesed kuldsed rõngad. Paul veeretas mõnda aega kõiki neid pisikesi osakesi edasi-tagasi, kuni äkki taipas, et isa tuleb kohe koju ja pliiats tuleb kiiresti ära parandada.

Aga kõik need jubinad ei tahtnud sugugi oma endisesse asukohta tagasi minna. Paul pusis ja pusis ja juba hakkas natuke nutt peale tulema. Siis märkas Paul aknalaual isa tööriistakasti ja selle kõrval haamrit, millega absoluutselt kõike parandada sai. Paul küünitas haamri järgi ja virutas pastakale korraliku paugu. Pastakast lendas laiali üsna mitu tükikest, aga sisu tundus veel ühes tükis olevat ja Paul virutas igaks juhuks ühe paugu veel. Sel hetkel kostis üks teistmoodi pauk ja see oli isa, kes seisis ukseaugus ja röögatas midagi. Väike Paul tundis, kuidas ta peenikesed koivad pruunides puuvillastes sukkpükstes värisema hakkavad ja natuke tuli pissi püksi. Ta ei olnud päris kindel, mis valesti läks, aga pastaka parandamisega ta hakkama ei saanud. See sai sel hetkel väga selgeks. Isa jõudis kahe pika sammuga Paulini ja tõstis ta õlavarrest kinni hoides õhku.

Ema tormas vannitoast välja. Ta ei olnud vannis veega lobistades Pauli pastakaparandamist kuulnud. Tegelikult oli ta vanniveel pahinal joosta lasknud ja istus lihtsalt kempsupoti peal, sest raseduse viimased nädalad ei olnud kerged. Teda äratas unelusest kõva röögatus ja nii ta nüüd püsti hüppas ja tuppa jooksis.

Isa raputas Pauli, nii et poisi õblukesed jalad ja keha tegid õhus kontrollimatuid liigutusi, nagu oleks ta üks välja veninud jäsemetega kaltsunukk. Isa küünitas samal ajal kapi otsast jõhvivitsa järgi.

“No vaatame, kuidas uus vits siin peres töötab!” ja nähvas Paulile vastu paljast käsivart. Punased jutid olid lapse õrnal nahal kohe näha, ema kattis näo kätega ja oigas summutatult, sest ta teadis, et tema hala teeb olukorra veel hullemaks. Paul kiljatas

ja isa lasi tal põrandale kukkuda, kus ta jõudis poisile veel paar sähvakat anda, sedakorda küll läbi Pauli kottis sukkpükste, enne kui Paul tagatuppa punus ja ennast isaema voodi alla ära peitis.

Paul kuulis teises toas ema nuttu ja oleks väga tahtnud ema lohutama minna. Ta kuulatas pingsalt, ega ema jõhvivitsa ei saa, aga paistis, et isa valas viha hoopis pastakatükkide peale välja ja loopis neid mööda tuba laiali. Siis kostis vannitoast kempsuhääli ja vannivee jooksmist. Pauli lõõtsutamine jäi vaiksemaks, aga kipitus käsivartel ja kintsudel läks üha hullemaks. Siis nägi ta ema lõbusalt värvilistest lõngadest heegeldatud tükkidest kokkuõmmeldud sussides jalgu vaikselt tuppa tulemas. Ema põlvitas kohmakalt voodi kõrvale ja lõpuks nägi Paul ema nutust märga nägu.

“Tule nüüd välja, poja!”

Ema sirutas käe Pauli poole ja poiss veeretas ennast kiiresti voodi alt välja ema käte vahele. Seda juhtus nii harva, kui sai ennast ema vastu suruda, las need kintsud ja käsivarred kipitasid pealegi. Kaua nad niimoodi istuda ei saanud, sest isa hüüdis midagi vannitoast, mille peale ema ennast rutakalt Paulist vabastas ja vannituppa tõttas. Paul leidis põrandalt oma väikese mänguauto rattakese ja mängis sellega mõnda aega, rattakest mööda vaipa veeretades, nii et pisikesed rattavaod vaibal näha jäid. Niimoodi läksid mõtted mujale ja ta peaaegu unustas kogu pastakaparandamise loo. Kui ema Pauli hõikas, keksis poiss juba üsna rõõmsal meelel kööki.

Ema seisis laua juures, käes sangadega kandik, millele olid asetatud kuldse äärega klaas õllega, suur kuldne välgumihkel ja tuhatoos, isa sigar servale toetudes ootel.

“Ole hea poiss, vii see issile vannituppa, siis ta ei ole enam pahane!”

Paul võttis õhinaga kandiku ja ajas õlleklaasi kohe ümber.

16

17