Autori märkus
Kuigi ametlikke numbreid on keeruline leida, on PõhjaIndias Kullu regioonis alates 1990. aastate algusest väidetavalt kadunuks jäänud või tapetud kümneid välismaalastest rändureid. 2003. aastal pakuti ajalehes The Guardian välja, et sealsetes mägedes võib illegaalselt elada ka kuni lausa üheksa tuhat välismaalast.
Teie lapsed ei ole teie lapsed.
Nad on pojad ja tütred, kes sündinud Elu igatsusest iseenese järele.
Kahlil Gibran, „Prohvet“
Anne’i puhul ei olegi õieti head kohta, kust alustada, nii et sama hästi võib see lugu alata siit. Himaalaja eelmäestikus asuvast väikesest India linnakesest, küberkohviku tagant õhukeste seintega kuumast telefonikabiinist, kus naine mööda seina üles marssivat sipelgarivi jälgides liikumatult istus. Toru tihedalt vastu kõrva surutud, helinaid lugedes ja lootes, et ta mees vastu ei võta. Pärast kaheteistkümnendat helinat lülitus sisse automaatvastaja: tema oma hääl, salvestatud umbes kümne aasta eest, käskis tal sõnumi jätta. Ja just enne tavapärast piiksatust kostis taustalt, köögiukselt, mille aknaruutudel päike kildudeks purunes, läbi aiamüüri nooliva Atlandi müha tema poja hääl: „Emps?“
Anne pani toru sõnumit jätmata hargile. Kuumus torkis nahka, higi kleepis pluusi ristluudele. Ta silus käega juukseid ning see polnud esimene kord, kui ta püüdis meenutada, kas tol ammusel päeval, mil Torran kööki tormates ta salvestamist segas, oli ka tegelikult päike paistnud. Ta oli kavatsenud uuesti salvestada, kuid polnudki selleni jõudnud. Ja nüüd helistas ta selleks, et kuulda sama palju iseennast kui poega: iseennast, kes polnud tegelikult tema, toda naist, kes ta kunagi oli olnud. Kadunud päeva, mis võis olla päikeseline, aga võis ka mitte olla, ja mis ilma selle salvestiseta oleks minema libisenud sama tavalisena kui kõik ülejäänud.
Kabiinis jätkasid sipelgad oma kindlameelset marssi. Lõppematu joon venis laisalt nagu jõgi, et kaduda seina ja lae vahelisse prakku. Oli hiline pärastlõuna – Šotimaal keskpäev – ning ta kaalus tagasihelistamist ja sõnumi jätmist, et Rob ei muretseks. Kuid midagi polnud öelda, ei ühtki uut juhtlõnga. Naine mõtles, kas mees ehk nimelt väldib tema kõnesid, kas ta seisab praegu Taigh na Criege* hämaras koridoris ja silmitseb ainiti telefoni. Anne vaatas sipelgaid, sirutas siis aeglaselt sõrme ja nipsutas ühe tillukese keha rivist minema.
Pärast telefonikabiini kuuma niiskust tundus õhk väljas värske. Päike loojus raevukalt ja punaoranžilt leegitsedes maadjate betoonbarakkide ning läbisegi ristlevate telefoniliinide taha. Anne sammus mööda kõrgendikku, kuni puud hõrenesid ning linn end keset tänavakauplejate hõikeid ja mopeedide urinat maksma pani. Turistid sobrasid poekeste ustest välja valguvates pašmiinades ja ehetes, noored rändurid aga vedelesid hämarates kohvikutes, mängisid malet ja suitsetasid piipu. Õhku täitis viirukite ja praepannidelt kerkivate vürtside aroom, kuid see ei suutnud summutada mändide lõhna ega kõige taustal vinavat hallitanud prügi haisu.
Möödunud Hanumani templist, peatus Anne, et osta mehelt, kes istus rätsepaistes laual päevinäinud ja paljukannatanud kastruli kõrval ning ebamäärast viisi ümisedes piimasse vürtse segas, ühe chai. Ta võttis savitassi vastu; päike vajus mägede taha. Orust kerkis meretäis pilvi ning veel viivlevasse päevakuumusesse lõikus jahedust. Peagi
* Maja nimi, hääldub [te na kreke]. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
algab vihmaperiood ja Anne teadis, et peab hakkama mõtlema lõunasse liikumisele.
Tema kõrval tegid kaks kummituskahvatut blondi tüdrukut läbi pantomiimi, mida mõistetamatus keeles rääkiva kaubitsejaga suhtlemine endast kujutab. Vana mees ümises terve aja nende närvilise vadina taustaks, noppides välja sirutatud peolt osavalt münte.
Anne jõi tassi tühjaks ja ulatas selle tagasi. Kui ta minekule pöördus, naeratas tüdrukutest pikem talle, ja naine vastas sellele, lüües enne lahkumist hetkeks kõhklema. Tüdrukud paistsid äsja lennukilt maha astunud olevat; võimalus, et nad tema pojast midagi teaksid, oli väga väike.
Anne ühines ühtlase joana mäest alla Mall Roadi poole suunduva jalakäijate ja rikšade vooga, astus üle magavate koerte ning läks ringiga ümber mängivate laste. Restoranide eest viipasid talle möödudes menüüdega vehkivad mehed –mõnda neist ta teadis ja noogutas vastuseks oma nimele. Kuid ta oli hajevil ega peatunud, et juttu ajada, sest mõtted pöördusid tagasi pärastlõunase vestluse juurde Girls’ College’i direktrissiga, kui too oli talle märksa püsivamat lepet pakkunud. Anne oli siin turistiviisaga ja tegi mitteametlikult vabatahtlikutööd, valmis vajadusel iga hetk lahkuma. Kuid päevad aina möödusid, ta oli endiselt siin ja miski polnud muutunud.
Upper Mallile keerates peatus Anne taas; viimased valguseriismed hajusid lääne pool Garhwali mäeaheliku kohal, orgu täitis juba öö. Täna, istudes suure mahagonkirjutuslaua taga proua Chatterjee vastas ning rüübates portselantassist talle pakutud English Breakfasti teed, oli
ta viivuks miskit silmanud: teise elu võimalikkust, ametit –küll omamoodi – ehk midagi, mida tal kunagi polnud olnud. Kuid ühes sellega tuleks ka leppimine, aga sellega ei olnud ta nõus.
Allpool lõid õitsele Dehraduni tuled ja Anne vaatas kella; teda üllatas ikka veel, kui kiiresti päevast õhtu sai.
Taigh na Crieges olid suvised pühapäevad lõputud ja väike
Torran ei tahtnud kuidagi magama minna. Aga kes sai seda talle ka pahaks panna, kui päike alles mere kohal tantsis?
Poja karupoeg Paddingtoni pildiga pidžaamast ja pikkade põrandal lohisevate jäsemetega kaisuahvist põimunud mälestusse kadunult poleks naine teda äärepealt märganudki, kuigi ta möödus nii lähedalt, et nende käsivarred peaaegu riivasid. Torran. Mitte poiss, aga mees, kes ta oli praegu.
Anne seisis hingest kinni lööduna liikumatult paigal ja mees üha kaugenes, ei kiiresti ega aeglaselt, kuid tuttavlikult hüplikul sammul.
Veri tormles Anne’is mühinal, möirates nagu merelained.
Mees aina sammus, kadus rahvamassi, tema aga ei suutnud end endiselt liigutada. Ta avas hüüdmiseks suu, kuid häält ei tulnud.
Siis põrkas keegi selja tagant talle otsa, tõugates teda edasi, ja ta võttis paigalt, peaaegu jooksis mehele järele, käsi välja sirutatud, pulss tukslemas, süda keeldumas uskumast seda, mida mõistus juba teadis.
Sellegipoolest lisas ta kiirust, tungides läbi noorte naiste seltskonna, tegemata välja mopeedi nördinud prääksatusest, peletades laiali teel nääklevad pärdikud. Aga hoolimata vastu ribisid pekslevast südamest ta teadis juba.
See polnud tema.
Laiaõlgsem, pikem, vanem, tumedama peaga, kuid sellegipoolest oli Anne’il vaja kindel olla, sest kui palju üks inimene seitsme aasta jooksul ikka muutuda võib? Ta käsi maandus mehe käsivarrel ning too pöördus üllatunult, poolpahaselt, poolnaeruselt, ja kohe kindlasti ei olnud see tema poeg. Anne taganes sammu, siis teise, ja kohin kõrvus muutus helinaks.
Mees kergitas kulmu. „Saan ma abiks olla?“ Seejärel aga teda pingsamalt silmitsedes: „Olete kombes?“
Kuid Anne taganes.
„Oodake,“ sõnas mees tema järele sirutades. Ta sõrmed riivasid naise nahka, enne kui too veelgi kaugemale tõmbus.
Mees ütles veel midagi, kuid Anne kõndis juba minema ega kuulnud seda. Merekohin endiselt kõrvus, vaatas ta kindlalt enda ette ega teinud uudishimulikest pilkudest välja. Eespool uitas keset teed lehm, suunurgast venimas jäme ilanire ja tumedates silmades seletamatu kurbus.
Hotell Broadway oli peidus Mall Roadilt avaneva kõrvaltänava lõpus. Laternad ei põlenud ja Anne ruttas edasi, viibates möödudes õmblustöökoja valgust kumavas ukseavas vana Singeri taga istuvale rätsepa pojale. Siin, rahvamassist eemal, tundis ta end paremini, kopse täitis jahe õhk.
Hotelli nähtavale ilmudes aeglustas naine sammu. Oma roheliste katusekivide ja värvitud aknaluukidega nägi see välja nagu miski, mida võib leida pigem Šveitsi Alpidest kui
Himaalajast. Orukülg langes selle all järsult, jättes mulje, otsekui haarduks hoone meeleheitlikult mäe külge kartuses, et see ta endast lahti raputab.
Anne läks trepist üles ja läbi kiviplaatidest põrandaga päikesetoa, mis oli täis korvmööblit ning punaseid geraaniume; tema lihtsalt sisustatud tuba lõhnas pidevalt niiskuse järele. Ta vedas ukse kinni ja jäi pimedasse seisma, oodates, kuni varjud end paika kohendasid. Ukse vastasseinas asus suur erkeraken, mäeseljakul sädelesid linnatuled.
Üheksakümne seitsmenda aasta kevadel siin viibides oli Torran neile selle vaatega postkaardi saatnud. Anne oli kinnitanud selle köögiseinale riputatud tahvlile teiste samasuguste juurde. Sõnum, mille poeg ühele viimastest saadetistest oli kiiruga kritseldanud, kõlas väga sarnaselt teistega: tähtsusetu, võimetu pakkuma lohtu või tähendust, mida naine neist hiljem otsima hakkas, iga sõna mäludes ja neid uinudeski sosistades.
Tervitus Mussooriest – printside mägilinnakesest! Peatun lahedas väikeses hotellis nimega Broadway – kujutate ette! Ilmad on alles jahedad. Mõtlen, kas ehk võtta suund lõunasse.
Aga seda ei olnud ta muidugi teinud. Selle asemel oli ta liikunud veelgi kaugemale põhja Manalisse ja siis kadunud. Lihtsalt. Ja mida sa teed, kui sinu kaheksateistkümnene poeg tõuseb ühel suvehommikul varakult, astub kogu oma maist vara maha jättes toast välja ja haihtub? Võib-olla hakkad otsima. Ja kui sa enam otsida ei suuda, siis peatud seal, kuhu parajasti jõudnud oled, ja ootad.
Kuid Manali oma kõrguvate mäetippude, tänavatel ajuvate sosinate, ohutunde ja teisi teadmata kadunud rändureid kujutavate postritega ei olnud koht, kus Anne olla suutnuks. Seepärast valis ta vana aja sarmi õhkuva Mussoorie, kus
kogu ülejäänud maailm asus tema jalge all. See postkaart oli jäänud viimaseks ja Anne sisendas endale, et kui sealt üldse mingit peidetud sõnumit otsida, siis nimelt sellist: Mussoorie oli koht, kust Torran teadis teda otsima tulla.
Ukse kõrvale seinale riputas Anne suure India kaardi ja torkis sellesse nööpnõelu. Kavandas marsruute ja võimalusi ning tähistas need pruuni niidiga. Seal oli fotosid ja ajaleheväljalõikeid ning kipakal laual politseitoimiku koopiad ja tõlked, nende märkmed uurimise kohta, teadmata kadunud inimeste postrid ja flaierid, kõik kenasti pappkastidesse seatult tolmu kogumas.
Anne uuris kaardi tumedat piirjoont, kõiki talle nüüdseks juba pähe kulunud sõnu ja kujutisi. Miks ta neid ikka veel alles hoidis? Tal ei olnud juba pikka aega olnud sinna midagi lisada ja niikuinii oli see kõik ainult teesklus, jõuetu püüd tunda, et ta teab midagi. Et kõik pusletükid on olemas ja kui ta vaid suudab need õigesti kokku panna, siis saab kogu pilt selgeks.
Ta mõtles taas mehele tänaval, kes ei olnud tema poeg, ning proua Chatterjee pakkumisele – ja korraga haaras teda kihk kõik maha kiskuda, sellest vabaneda. Muutuse võimalikkusest uimasena tegi naine sammu, sirutas käe.
Kuid tõuge kadus sama kiiresti, kui oli tekkinud, ja Anne leidis end ringi keeramas, tagasi oma läbipaistva kujutise poole klaasil.
Ei, sõnas ta pimedusse, mitte praegu. Pimedus põimis oma käed ta ümber. Kui mitte praegu – siis millal?
Asjad lagunevad tasapisi. Kunagi vallutamatu kindlus hakkab nõrgenema hetkest, mil see on täielikult valmis saanud. Maapind selle all erodeerub, müürid murenevad. Tasahaaval, aasta-aastalt. Kogu ehitis on ohtlikult rikkis juba ammu enne seda, kui muutused väljastpoolt paistma hakkavad. Selleks ajaks, kui ilmuvad esimesed mõrad, on juba liiga hilja.
Anne tajub Roberti eemaldumist ammu enne seda, kui mees tuleb nende magamistuppa, võtab talle kuuluva kohvri, mille naine on oma voodile tõstnud, ning paneb selle tagasi kappi. Ta kuuleb, kuidas mees kohvrit tolmuimeja ja triikimislaua vahele surudes kukkuvate asjade peale vannub. Siis kostavad ta sammud trepil ja hetk hiljem on kuulda all köögis lahti keeratud vee solinat.
Naine silmitseb oma kohvrit, mille kõrval on kenasti kokku lapatud kolm kleiti; ta käsi lebab endiselt pluusil, mida ta akna kõrval seisva kummuti ülemisest sahtlist just oli võtma hakanud. Väljas noolib meri loiult kallast, pruunile maapinnale langeb halli vihmapihu. Sügis on loovutamas kohta talvele.
Allkorrusel keeratakse kraan kinni. Naine kuulatab kannu vilina järele, kuid majas valitseb vaikus. Siis kostab kapiukse avamise heli ja pudelite klirin. Ta vaatab kella –keskpäevgi pole veel käes.
Ta võiks alla minna ja mehega ühineda, alustada vestlust, mida nad nii pikalt on vältinud. End avada ja loota, et mees teeb sama. Küsida temalt, mis toimub, kuigi kohvri kappi panek ütles selle juba sõnaselgelt välja. Võib-olla ongi see kõik, mida vaja – tunnistamine.
Ja ometi mööduvad ristteel seismise hetked tihti meile märkamatult ning omandavad tähenduslikkuse alles tagantjärele. Vähemalt seda ütleb Anne endale hiljem. Seda, et tal polnud tol hetkel kuidagi võimalik teada, et kogu nende maja on kohe-kohe kokku varisemas, selle terviklus juba tagasipöördumatult rikutud.
Ta kuuleb, kuidas elutoa uks avaneb ja sulgub. Kella ükskõikset tiksumist. Tuuleiil äratab vihma ootamatult ellu ja see koputab aknaklaasile. Anne võtab pluusi sahtlist ning silub selle kortsud üle käsivarre sirgu. Huvitav, mõtleb ta, kas võtta üks džemper või kaks. Ta ütleb iseendale, et ei unustaks pakse pükse selleks puhuks, kui mägedes temperatuur langeb.