Pages from jimmorrison issuu

Eessõna

Jumalatele armsad olendid surevad varakult, kuid elavad igavesti jumalate juures.

– Friedrich Nietzsche, „Tragöödia sünd”*

Doors oli rokikuulsuste panteonis omamoodi anomaalia. Oma hiilgeajal ei teinud see bänd folki või džässi, ja kuigi mõned rokikriitikud on nimetanud nende muusikat happerokiks, ei olnud see siiski osa San Francisco Airplane’i – Dead’i – Quicksilveri** sarnasest happeroki saundist. Neil polnud mitte mingit pistmist Briti muusika invasiooni või väikseimatki seost popmuusikaga üldisemalt, kuigi nad lõid edetabelite esikohtadele jõudnud hittsinglid. Ja kuigi New York kohtles Doorsi hästi, võttes bändi peaaegu omaks, ei olnud see suhe sama soe kui näiteks Velvet Undergroundiga*** – vaatamata sellele, et mõlemad eelistasid sünget ja müstilist temaatikat. Ta polnud isegi osa folkrokist, mis valitses tol ajal Los Angeleses Byrdsi, Buffalo Springfieldi ja teiste sarnaste bändide muusikas. Isegi selles * Friedrich Nietzsche. Tragöödia sünd. Saksa keelest tõlkinud Anne Lill, Tänapäev, 2009 – toim. ** Tolle ajastu bändid Jefferson Airplane, Grateful Dead, Quicksilver Messenger Service – tlk. *** Asutati 1965. aastal New Yorgis – tlk.

7

kambas, kuhu kuuluvad ka Elvis, Joplin ja Hendrix, moodustas Doors omaette nähtuse. „See oli kummaline ja tontlik maailm,” kirjeldas Jim seda kord ise, „nagu mingi uus ja Metsik Lääs.”

Jim Morrisonist selgeima pildi saamiseks tuleb teda vaadelda Doorsi kaudu ning seejuures on kõige tähtsam meeles pidada, et see oli mitmekülgne bänd, milles iga indiviid moodustas omaette tahu. Kord ühel turneel astus õhtujuht enne kontserdi algust lavale, et bändi etteaste sisse juhatada. „Daamid ja härrad,” kuulutas ta publikule, „lubage esitleda – Jim Morrison ja Doors!” Järgnes tavapärane aplaus.

Kui teadustaja lavatrepilt alla tuli, tõmbas Jim ta kõrvale ja ütles: „Kuule, mees, mine uuesti lavale ja tutvusta meid õigesti.”

Mees läks ähmi täis. „Mis juhtus? Mida ma valesti tegin?” „Meie oleme DOORS,” ütles Jim, „bändi nimi on DOORS.” See oli bänd, mille sõnastamata eesmärk oli muusikaline alkeemia – Doors püüdis ennekuulmatul moel ristata poeesiat rokkmuusikaga ning selle segaverelise panna omakorda kokku teatri ja draamaga. Bänd püüdles selle poole, et ühendada esineja ja publik, liites nad otse Universumi Mõistusega. Vähemaga nad ei leppinuks.

Doorsi jaoks tähendas see riski, mitte mingeid trikke, varjatud kaarte, mitte mingit butafooriat ega eriefekte – ainult alasti ja ohtlik reaalsus, mis tungib läbi näivuse, kasutades selleks muusika võimet äratada inimestes endis suikunud piirituid võimeid.

Doors püüdis lakkamatult oma muusa soosingut võita – see tähendab, et Morrison püüdis oma muusat ja bänd järgnes talle, bänd ei jäänud temast maha. Jim oli veendunud, et muusat ei saa lihtsalt sundida, kirjaniku või kunstniku võime seisneb nii leidlikkuses kui ka oskuses olla vastuvõtlik, ning kunstniku kohus on teha kõik endast olenev, et suurendada vastuvõtuvõimet. Selle saavutamiseks propageeris üheksateistkümnenda sajandi poeet Arthur Rimbaud süstemaatilist „kõigi meelte ratsionaalset segipaiskamist”.

Miks? „Tundmatu saavutamiseks”. Kuidas? Ükskõik kuidas.

Jimi kiindumust tundmatusse ja selle otsingutesse on hästi näha järgnevatel lehekülgedel. „On tuntud asjad,” ütles Jim tsitaadis, mis omistatakse sageli William Blake’ile, kuid mis on tegelikult

8

Jimi mõttekäik, „ja siis on tundmatud asjad ja nende vahel on uksed*.” Kuid Blake on oma esimeses „Põrgu õpetussõnas” öelnud: „Ettevaatus on rikas, inetu vanatüdruk, kellega lipitseb Võimetus.”** Pole tarvis lisadagi, et Jim ei kosinud toda vanatüdrukut ning püüdis igal võimalusel meeli avardada. Jim jõi ja karjus ja anus ja meelitas ning tantsis inspiratsiooniks, et bändi ühte liita, sütitada publikut, et lõppude lõpuks ja igaveseks läita öö.

Kahjuks oli just Jimi pühendumine sellisele käitumisele nii varakult tema professionaalse karjääri alguses see, mis sai viimaks saatuslikuks nii talle kui tema bändile. Jim Morrison oli mees, kes ei saanud, ei suutnud teha ja lihtsalt keeldus tegemast kompromisse nii oma kunsti viljeledes kui isiklikus elus. Ja selles peitub tema süütus ja puhtus – õnnistus ja needus ühes. Minna lõpuni välja, kas või surmani.

Kõik või mitte midagi. Ekstaatiline risk. Kuna ta ei loonud oma sõnu tehislikult või automaatselt, siis ei saanud ta teeselda meeleheidet või näidelda ekstaasi. Ta ei piirdunud lihtsalt meelelahutusega, kohustuste täitmistega, ta oli hiilgav ja hulljulge, teda innustas vaibumatu vajadus „kombata reaalsuse piire”, kombata tabude piire, uurida jumalavallatust. See ajas ta hulluks … tekitas hullumeelse vajaduse luua, olla ehe.

Ning need omadused muutsid ta püsimatuks, ohtlikuks ja vastuoluliseks. Ta otsis lohutust ja tröösti samadest vahenditest, mis teda algselt inspireerisid ja tal luua aitasid – joovastavatest ainetest.

Prantsuse sürrealisti Antonin Artaud’ julmuse teooriad, mida võib lugeda tema teesist „Teater ja selle teisik”, avaldasid Jimile ja bändile märkimisväärset mõju. Raamatu ühes võimsaimas essees kõrvutab Artaud katku ja teatraalset tegevust, väites, et dramaatiline etteaste peab vaatajate hinge samamoodi puhastama, nagu katk puhastas inimkonda. Mis on eesmärk? „Et nad ehmuksid ja ärkaksid. Ma tahan nad üles äratada. Nad ei saa aru, et nad on juba surnud.”

Jim hüüab kunagi hiljem tuhandel õhtul tuhat korda „Ärgake!”, püüdes publikut teadmatusest üles raputada. Mäletan endiselt oma esimest Doorsi kontserti. Olin oma kolmeteistaastase hinge põhjani * Ingl k doors. – tlk. ** Väljavõte Ants Viirese tõlkest, Looming, 1993, nr 9 – tlk.

9

hirmunud ja mõtlesin: see mees on ohtlik. Keegi saab viga, tõenäoliselt tema. Või mina. Või me kõik. Keegi ei pääse siit eluga, laulis ta loos „Five to One”, ja kui inimene seisab silmitsi säärase hirmuga – või sellise patuse õõvaga, mida võib esile kutsuda laul „The End” –, siis muutub tema sees midagi. Lõpuga vastakuti seistes pilgutab igavik silma. See kontsert muutis mu elu. Ma sain aru, et sellest elamusest paremat või ehtsamat ma enam kogeda ei saa. Täna, rohkem kui kakskümmend aastat hiljem, olen ikka samal arvamusel. Ma ei tea endiselt päris täpselt, mis tol õhtul 1967. aastal juhtus. Aga ma tean, et see oli üleloomulik. Jim Morrison muutis minu elu. Ta muutis Jerry Hopkinsi elu. Temas oli väge, temas oli maagiat, ta oli Mr. Mojo Risin’*. „Müstilised pidustused peaksid olema unustamatud elamused, mis mõjutavad inimese kogu ülejäänud elu, pakkudes kogemuse, mis muudab inimese olemust,” kirjutas Aristoteles. Doorsi kontserdid – Jimi edukad esinemised – saavutasid säärase muutuse.

Sarnaste initsiatsioonide kaudu üritas Plutarchos suremise protsessi kirjeldada: „Ekslemine pimedatel hirmuäratavatel radadel, mis ei vii kuhugi – ja siis, vahetult enne kõigi halbade asjade lõppu, tekib paanika ja hämmastus”. Tekitatakse maagilisi helisid ja esitatakse maagilisi tantse, lausutakse pühi sõnu ja siis „kõnnib kõigist kütkeist vabastatud initsieeritu ringi, tähistades koos teiste pühitsetud ja puhastatud inimestega ning vaatab asjasse pühendamatutele ülevalt alla …”

Mis kirjeldab pagana täpselt Doorsi tema võimu tipul: ratsutab mao, Saatana seljas, iidne ja arhetüüpne, kummaline, kuid samas häirivalt omane, meeleline ja saatanlik, jõuline, kohutav. Kui Morrison laulis: „Enne koitu ärkas tapja ja tõmbas saapad jalga / võttis iidsest galeriist ühe näo / ja kõndis läbi saali,” siis kõndisime meie koos temaga seal saalis, hirmununa, hirmust halvatuna, võimetuna peatuma, kui muusik punus meie ümber hüsteeriavõrgu, mässides meid aina tihedamalt oma võrku, ja Morrison kehastas samal ajal tragöödiat, isatapjat, õudust, kujuteldamatut piina. ME NÄGIME SEDA, ME KOGESIME * Jim Morrisoni nime anagramm. – tlk.

10

SEDA, me olime kohal. Olime lummatud. Reaalsus avas oma põhjatu suu ja neelas meid tervenisti, nii et me langesime teise dimensiooni. Ja meie ainsaks teejuhiks oli Morrison: „Ja ma olen siinsamas, ka mina loobun kontrollist, me murrame läbi …” Ja seda me tegime. „Eksinud roomaliku valu metsadesse”. See polnud mingi lihtlabane rida kuskil värsis. See oli selle hetke epitaaf, ühiskondliku alateadvuse pilt. Need sümbolid olid ajatud ja sõnad sisaldasid tuhandeid aastaid vanu kujutisi ja energiat, mis nüüd taas elustati.

Bändi algusaegadel üritas Jim seda ühele ajakirjanikule kuidagimoodi selgitada: „Doorsi kontsert on avalik koosolek, mille meie oleme erilise dramaatilise arutelu tarvis kokku kutsunud. Kui me esineme, siis me osaleme ühe maailma loomises ning me tähistame seda koos publikuga.”

Paar päeva enne lendu Pariisi, kus ta suri, andis Jim mulle intervjuu, mis jäi tema viimaseks sõnavõtuks ajakirjanduses: „Minu jaoks polnud need niinimetatud esinemised kunagi näideldud. Need olid tõsised, nagu elu ja surm, püüe sõnumit edastada, hõlmata paljusid inimesi varjatud mõttemaailma.”

Oli 1960ndate teine pool ja bändid laulsid armastusest ja rahust ning jagasid omavahel LSD­d, kuid Doors oli teistsugune. Muusikaja paanikajumala Paani smaragdroheline maailm polnud kuskil mujal hiilgavamalt esindatud kui Doorsi muusikas: hingetu galopp loos „Not to Touch the Earth”, õõva aimdus laulus „Celebration of the Lizard”, oidipaalne luupainaja laulus „The End”, kakofooniline piin loos „Horse Latitudes”, sünged, kahtlased alatoonid laulus „Can’t See Your Face in My Mind”, ähvardav hukatus loos „Hyacinth House”, ahvatlev teadvuse kaotus, mida võib leida laulust „Crystal Ship”.

Kui muusika lõppes, järgnes tüünus, rahu, eluga ühenduses olemise ning olemasolemise tunde kinnitus. Põrgut näidates viis Doors meid taevasse. Surma esile manades tekitas ta meis elusolemise tunde. Õudusega silmitsi seatuna saime vabaks ja võisime temaga koos rõõmustada. Kinnitades meie lootusetust ja kurbust, näitas Doors meile teed priiusesse. Või vähemalt üritas.

Kirjeldus jumalanna Isise saladustesse pühendamise riitusest on säilinud vaid ühe isiku meenutusena, tekstina, mis tõlgituna kõlab

11

nii: „Lähenesin surma piirile, nägin Persephone läve, rändasin läbi kõigi elementide ja tulin tagasi, nägin südaööl valget valgust kiirgavat päikest, jõudsin nii taevaste kui manalajumalateni ning võisin neid vahetult kummardada.”

See kõik juhtus öösel. Koos muusika ja tantsu ja etendusega.

Kontsert kui rituaal, initsiatsioon, loits. Vabastati ebatavalised elemendid, mis on olnud sadu tuhandeid aastaid eetris, meis kõigis suikunud, vaid äratamist ootamas.

Muidugi võivad psühhedeelsed uimastid, aga ka alkohol sündmuste käivitumisele kaasa aidata. Üks Kreeka muusikaloolane esitab oma kirjelduse Bakchose initsiatsioonist katarsisena: „See on Bakchose initsiatsiooni eesmärk, et depressiivne ärevus inimestes, mida tekitab nende eluolu või mõni ebaõnn, pühitaks rituaalsete helide ja tantsudega minema.”

Iidsete paganlike müsteeriumite fragmendid tekitavad ahvatleva lummuse: pimedus ja valgus, agoonia ja ekstaas, ohverdus ja õndsus, vein ja tungaltera (hallutsinogeenne seen). Muinasrahvastele piisas teadmisest, et on olemas saladimensioonidesse viivad uksed, mis võivad avaneda neile, kes neid täies usus otsivad. Sellised lootused ja vajadused pole vahepeal kuskile kadunud. Jim Morrison teadis seda.

Morrison oli minu teada esimene rokkstaar, kes rääkis rokenrolli müütilistest vihjetest ja arhetüüpsest väest, rokkkontserdi rituaalsetest omadustest. Säärase tegevuse eest nimetas ajakirjandus teda pretensioonikaks sitapeaks: „Ära tähtsusta end üle, Morrison, see on kõigest rock’n’roll ja sina oled tavaline rokkar”.

Jim teadis, et nad eksivad, aga ei hakanud vaidlema. Ta mõistis ka seda, et solvates teda, alavääristavad kriitikud tema kuulajaskonda.

Jim teadis, et muusika on maagiline, ettekanne on palvus, ja ta teadis, et rütm võib mõjuda vabastavalt. Jim oli liigagi teadlik rütmi ja muusika tähtsusest rituaalides, nii et Doorsi kontsertide inimest muutev mõju ei saanud olla juhuslik.

Oma lemmikfilosoofilt Friedrich Nietzschelt otsis Jim lohutust ja julgustust manitsusest: „ütle elule jah”. Ma ei uskunud kunagi, et Jim otsis surma, nagu paljud on väitnud, ning tänini on mul raske

12

arvustada tema valikuid, kuidas ta otsustas elada ja surra. Jim valis pikaealisuse asemel intensiivsuse, et olla, nagu Nietzsche ütles, „see, kes ei eita”, kes ei ütle ei, kes julgeb end ise vormida.

Tõenäoliselt sai Jim julgustust Nietzsche tsitaadist: „Elujaatus veel kõige võõristavamate ja kalgimate probleemide küüsiski; elutahe, mis oma ammendamatuse ülimate vormide ohvriski rõõmu tunneb – seda nimetasin ma dionüüsiliseks, seda käsitasin ma kui silda traagilise luuletaja ja psühholoogiani. Mitte et hirmust ja kaastundest vabaneda, mitte et ohtlikust afektist järsu tühjakslaadimise teel puhastuda, vaid et hirmu ja kaastunde kohal ise olla igavese saamise iginauding – olla nauding, mis ka hävitamislusti enesesse suleb.”* Jim suri oma täitmatu elujanu, mitte surmalembuse tõttu.

Nietzsche, Van Gogh, Rimbaud, Baudelaire, Poe, Blake, Artaud, Cocteau, Nijinsky, Byron, Coleridge, Dylan Thomas, Brendan Behan, Jack Kerouac, kes elasid elu talumatult intensiivselt – olid hullud, hukatusele määratud, kirjanikud, luuletajad, maalijad, kunstnikud, kes jonnakalt trotsisid autoriteete ning jäid kompromissitult truuks oma tegelikule olemusele – see oli klikk, kellega Jim end kõige tugevamalt seostas ning kelle eeskuju järgis. Poeet või artist olla tähendas enamat kui lihtsalt kirjutamist, maalimist või laulmist, see tiitel nõudis visiooni ja julgust seda järgida, hoolimata mistahes vastupanust. See, mis ei tapnud, tegi tugevamaks, ja kui inimesel olid vajalikud eeldused olemas, oli ta haruldane ja imeline, ning kui tal neid polnud, ei saanud ta neid ka teeselda.

Kui üks fänniajakiri küsis Jimilt, kuidas ta kuulsuseks ette valmistus, vastas ta: „Ma ei lõiganud enam juukseid”. Kuid ta jättis ütlemata, et „hakkasin LSD-d tarvitama”. Nagu paljud teisedki, tarvitas Jim narkootikume selleks, et teadvust laiendada, et pääseda maailmadesse, mis oleksid muidu tema ees hermeetiliselt suletud.

Jim teadis, kuidas šamaanid suhtlevad oma sisemaailmaga peyote abil ja milliseid elamusi koges Castaneda Don Juani vahendusel, ning tarvitas samuti psühhedeelseid aineid. Sarnaselt Coleridge’i ja * Friedrich Nietzsche. Ecce homo: kuidas saadakse selleks, mis ollakse. Saksa keelest tõlkinud Jaan Undusk, Vagabund, 1996 – toim.

13

oopiumisööjatega oli ta võlutud tehisparadiisist, hüpnagoogilisest ülesehitusest, piimjast merest ja tähitust ööst. Nagu Huxleyle, meeldis ka Jimile keeruline geomeetria ning iidsed saladused, mis on juba peaaegu ilmutuslikud. Ja samuti nagu romantilised poeedid, nautis ta oma meelte mõjutamist kõige ettejuhtuvaga – veini, hašiši, viskiga. Kui tema eluajal oleks absint saadaval olnud, oleks Morrison seda joonud.

Teoses „Usulise kogemuse mitmekesisus” kirjutas William James* seda, mida Jim juba ise teadis: „Kainus ängistab, ahistab ja keeldub; joove avardab, liidab ja ütleb ’jah’.” Ja kui nägemused teda enam ei rahuldanud ega üllatanud, kui joove ei pakkunud enam soovitud laiendatud taju, kui ekstaasijumalast Dionysosest sai purjusoleku kehastus Bakchos, pöördus Jim aina sagedamini alkoholi poole selleks, et vaigistada valu ja otsida lohutust teadvusetusest.

Algul jõi ta puhtast naudingust. „Mulle meeldib juua,” tunnistas ta. „See lõdvestab inimesi ja ärgitab vestlust. See on justnagu hasartmäng: lähed õhtul välja jooma ja ei tea, kuhu sa järgmiseks hommikuks jõuad. See võib olla hea ja võib olla katastroof – nagu täringumäng. Enesetapp või aeglane allaandmine.”

Ja lõpuks jõi ta lihtsalt sellepärast, et seda alkohoolikud teevadki.

Poeediks olemine on midagi enamat kui luuletuste kirjutamine.

Luuletajaks olemine nõuab pühendumust: võtta omaks tragöödia, mis sulle saatusest määratud, ning järgida oma saatust mõnuga ja väärikalt.

Nüüd, kakskümmend aastat pärast Jimi surma on Morrisoni/Doorsi lugu kandunud müütide maailma. Jimi lühike traagiline elu on tüüpiline lugu meie noorusjumalustest ja taaselustumistest. Ta on igavesti noor nagu Orpheus, ta sureb ja sünnib uuesti nagu Dionysos.

Ja sarnaselt Adonise mõrva, Mithra ohverduse ning Antinouse õnnetu surmaga poleks ta suutnud elada, hävitamata müüti, millele tema publik tugines. Üks peamisi põhjusi, miks Jim Pariisi läks, oli see, et ta ei suutnud enam vastata selle mütoloogia ootustele, mille * William James (1842–1910), Ameerika filosoof ja psühholoog. Tema teos „The Varieties of Religious Experience” ilmus aastal 1902 – toim.

14

ta oli ise aidanud luua. Sest Jim Morrison ei tahtnud olla jumal. Jim Morrison tahtis olla luuletaja.

Tõenäoliselt pole tänapäeva poeeti, kes oleks kirjutanud võõrandumisest, üksildustundest, hirmust ja eraldatusest paremini kui Jim Morrison. Me oleme sissemüüritud, kommertsialiseeritud, isoleeritud, poputatud, ekraanide lummuses, programmeeritud, ajupestud; materialismist, konsumerismist ja kapitalismist juhinduvad, me ei taju oma südamelööke, oleme vaid ähmaselt teadlikud oma kärbatanud, nälgivast hingest.

Jim oli teadlik sellest modernsest lõhest, sellest segasustundest, meie angst’ist: „Kui eeldada, et mu luulel on mingi siht, siis võib selleks pidada eesmärki vabastada inimesed oma nägemise ja tajumise piirangutest”.

Kui temalt Euroopas ühel pressikonverentsil küsiti, kuidas ta kirjeldaks Doorsi muusikat, sõnastas lennust väsinud ja purjus Jim selle nii: „Mul tekib selline raske, rusuv tunne, nagu kellelgi, kes pole milleski eriti kindel … Tahaksin luua ühe … ee … mis mõjuks täiesti koduselt”.

Enne seda, kui saavutatakse vabadus, enne kui jõutakse koju, peab inimene esmalt eksima, lootusetult ekslema; kõigepealt tuleb põhjas ära käia. Enne koitu tuleb vältimatult hämarik, mida Ristija Johannes nimetas „hinge pimedaks ööks” ja Dante pidas „süngeks metsaks”. See on kangelase rännakute vältimatu osa. Ja nagu Joseph Campbell kirjutas, on see rada, mida tõeline artist peab käima.

Kuristiku servani nihkumine ajendas Rimbaud’ kirjutama: „Olen tundnud, kuidas hulluse tiib minust üle lendab”. Baudelaire võitles samas sügavikust kerkivate tuultega, kui kirjutas: „Hirmuiilid tarretavad mu vere”.

Otsekoheselt „Kuristikuks” ristitud luuletuses püüab Baudelaire kirjeldada kirjeldamatut õudu, ükskõikset sügavikku. Sartre kutsus seda auku „Väljapääsmatuseks”. Jim laulis: „Mõned sünnivad rõõmu ja õnne, teised sünnivad lõputusse öhe”, ja pole erilist kahtlust, kummast Jim pärines. Morrison kirjeldas meile oma nägemusi („siin väljas, äärealal, pole tähti”) ja kutsus endale seltsi („kas kõik on kohal?”), aga meie ei suutnud seda teha ja tema ei jaksanud oodata.

15