Orpheuse-luura_preview

Arthur, kes oskas meisterlikult koosolekuid juhatada, oli kohtumist lõpu poole tüürimas. „Kas oleme kokku leppinud, et see ettepanek on ajuvaba, absurdne, et see võib osutuda uskumatult kalliks ja rikub kõiki konservatiivse rahanduse kirjutamata seadusi? Me oleme kõik siin eri moel öelnud, et mitte ükski selge mõistusega inimene ei teeks sellega mitte mingit tegemist. Kui arvestada Cornishi Fondi aluspõhimõtetega, siis kas pole need kõik suurepäraseks põhjuseks, et see ettepanek vastu võtta ja täiendada seda veel niimoodi, nagu me arutasime, ja asjaga edasi liikuda?”

Tal on tõesti muusikalist hoogu, mõtles Darcourt. Ta käsitleb iga koosolekut sümfooniliselt. Teema kuulutatakse välja, seda arendatakse mažooris ja minooris, seda räsitakse, õrritatakse, jälitatakse mööda pimedaid kõrvaltänavaid ja siis, kui hakkame sellest tüdima, ässitab ta meid üles erksaks finaaliks ja suunab mõne kõmiseva akordiga hääletama.

On selliseidki inimesi, kes ei suuda taluda lõpetamist. Hollier tahtis asja veel arutada. „Isegi kui see õnnestub üle noatera, siis mis kasu sellest oleks?” küsis ta. „Sa ei saanud mu jutu ivast aru,” ütles Arthur. „Ma lihtsalt ütlen seda, mida Cornishi Fondi juhatuse vastutustundlik liige peaks ütlema.” „Kulla Clem, ma innustan sind rääkima kui ebatavaliste ees­ märkidega erilise fondi juhatuse liiget. Ma palun sul kasutada kujutlus­ võimet, mis fondidele tavaliselt ei meeldi. Ma palun sul võtta risk, mille puhul on õnnestumine äärmiselt ebatõenäoline ja mis võib tuua 9

ebatavalist tulu. Sa ei pea teesklema, et oled ärimees. Ole see, kes sa oled – kartmatu ajalooprofessor.” „Kui sa seda nüüd niimoodi ütled ...” „Ma ütlen seda niimoodi.” „Aga ma arvan ikkagi, et see on hea küsimus. Miks me peaksime maailma tooma veel ühe ooperi? Oopereid on juba niigi palju ja kogu tsiviliseeritud maailma iga ruutkilomeetrit täidavad inimesed, kes neid hoolega juurde kirjutavad.” „Sest see oleks väga eriline ooper.” „Miks eriline? Sest helilooja suri enne, kui jõudis sellega kuigi kaugele? Sest see tüdruk, Schnak või mis-ta-n’d-oligi, tahab saada muusikas doktorikraadi selle ooperi lõpetamise eest? Ma ei saa aru, mis selles nii väga erilist on.” „Niimoodi jätad sa kogu plaanist alles ainult selle, mis on niigi selge.” „Niimoodi jätad sa välja kogu selle mõtte. Sa heidad kõrvale meie ettepaneku tuua lõpuni kirjutatud ooper lavale ja pakkuda seda publikule vaadata,” ütles teatriinimene Geraint Powell, kellel oli vaja karjääri teha ja kes juba nägi ennast ooperi lavastajana. „Minu arust ei maksa unustada, et kõik Hulda Schnakenburgi toetajad rääkisid temast ülivõrdes. Nad vihjavad geniaalsusele ja kas meie ei otsigi iseäranis seda?” küsis Darcourt. „Jah, aga kas me tahame hakata tegelema meelelahutusega?” küsis Hollier. „Miks mitte?” vastas Arthur. „Las ma kordan seda, mida sai juba öeldud: me asutasime Cornishi Fondi rahaga, mille meile jättis suur kunstiekspert, kes oli valmis riskima igal moel, ja meie peame otsustama, milline see fond saab olema. Ja me olemegi selle ära otsustanud.

Fond aitab edendada kauneid kunste ja õpinguid humanitaaria vallas ja praegune plaan puudutab nii kunsti kui ka õpinguid. Aga kas me ei ole ühel meelel veel selleski, et me ei taha, et sellest saaks järjekordne 10

fond, mis annab raha headele, ohututele projektidele ja jääb siis kõrvalseisjana ootama häid, ohutuid tulemusi? Ettevaatlikkus ja eemale­ jäämine on metseenluse artriit. Me peaksime andma toetust neile, kelle oleme ise välja valinud, me peaksime kaardid segi paiskama ja natuke põrgulärmi lööma! Me oleme niigi teinud juba sügava kummarduse ohututele valikutele – oleme oma hea ja igava rolli täitnud sellega, et Simon kirjutab meile siin biograafiat fondi asutajast ja heategijast ...” „Aitäh, Arthur! Tõesti suur aitäh! Mu töö ei ole sugugi ära teeninud nii innustavat hinnangut, mida ma ei saa kuulata ilma punastamata.”

Simon Darcourt teadis liigagi hästi, et biograafia koostamine pole üldse nii kerge töö, nagu Arthur paistis arvavat, ega suutnud kaugeltki unustada tõsiasja, et ta polnud küsinud ega ka saanud seni tehtud töö eest veel sentigi. Nagu paljud kirjamehed teadis Simon tunnet, mida tekitab ülekohus. „Vabandust, Simon, aga sa tead, mida ma tahan öelda.” „Ma tean, mida sa enda arust tahad öelda,” ütles Darcourt, „aga see raamat ei tarvitse olla säärane läbikukkumine, nagu sina kujutled.” „Loodaks küll, et see ei kuku läbi. Mida ma püüan öelda, on see, et see raamat võib maksma minna mõne tuhande, ja kuigi me ei ole siin riigis kaugeltki kõige rikkam fond, on meil omajagu raha laiali jagada. Ma tahan teha midagi veidi säravamat.” „See on sinu raha,” ütles Hollier otsusekindla ettevaatlikkuse häälena, „ja sa võid teha sellega, mida tahad.” „Ei, ei, ei ja veel kord ei! See ei ole minu raha, vaid fondi raha, ja teie olete kõik fondi juhatuse liikmed – sina, Clem, ja sina, Simon, ja sina, Geraint, ja muidugi sina, Maria. Mina olen kõigest esimees, esimene võrdsete seas, sest meil lihtsalt peab olema esimees. Kas ma ei saa teid ära veenda? Kas te tõesti tahate olla ohutud ja igavad? Kes hääletab ohutuse ja igavuse poolt? Tõstke käed!”

Ohutuse ja igavuse poolt ei hääletanud keegi. Aga Hollierile jäi mulje, et ta lükati kõrvale täiesti ebaõiglase retoorikaga. Geraint 11

Powellile ei meeldinud koosolekud ja ta ootas juba selle lõppu. Darcourt tundis, et talle oli nina pihta antud. Maria teadis väga hästi, et Hollieril on õigus ja et raha on tegelikult Arthuri oma, hoolimata juriidilisest illusioonist. Maria teadis täiesti kindlalt, et see ei ole tema enda raha, kuigi oleks arvatud, et temal kui Arthuri naisel on otsustamises veidi rohkem kaalu. Ta ei olnud kuigi kaua abielus olnud ja ta armastas Arthurit palavalt, aga teadis, et kui Arthur tahab midagi, võib ta käituda tõelise jõhkardina, ja ta tahtis meeleheitlikult olla kiidetud, kõrgelennuline, kartmatu metseen. Ta on selles mõttes jõhkard, nagu kuningas Arthur seda oli, kui kinnitas ümarlauarüütlitele, et on kõigest esimene võrdsete seas, mõtles Maria. „Kas oleme siis kokku leppinud?” küsis Arthur. „Simon, kas sa võiksid otsuse koostada? See ei pea olema lõplik versioon, me võime seda hiljem lihvida. Kas kõigil on joogid olemas? Kas keegi ei kavatse midagi süüa? Palun nautige küllusesarve!”

Küllusesarv oli nali ja nagu naljadega ikka – kuluvad need ära.

Tegu oli suure hõbedast ehisvaagnaga, mis kõrgus keset ümarlauda, mille ümber nad istusid. Keskel asuvalt rikkalikult kaunistatud aluselt tõusid ülespoole kaarduvad sangad, millele toetusid väikesed taldrikud kuivatud puuviljade, pähklite ja maiustustega. Jäle asjandus, mõtles Maria, mis oli temast ebaõiglane, sest omasuguste seas oli see kena vaagen. Arthur ja Maria olid selle saanud pulmakingiks Darcourtilt ja Hollierilt ja Maria vihkas seda, sest teadis, et see oli neile kindlasti läinud palju rohkem maksma, kui nad said endale lubada. Ta vihkas seda, sest see tundus kehastavat paljutki, mis talle oma abielu juures ei meeldinud: asjatut luksust; eeldust, et jõukus tähendab üleolekut; omamoodi suursugust tarbetust. Peale Arthuri õnnelikuks tegemise ihkas Maria kirglikult teadlasena läbi lüüa ja talle tundus ikka veel, et suured rahad ja suur teadustöö ei sobi kokku. Aga ta oli Arthuri naine, ja kui keegi midagi vaagnalt ei võtnud, võttis ta ise vormitäiteks paar pähklit.

12

Kuni Darcourt koostas otsust, ajasid juhatuse liikmed juttu, kuigi nad ei teinud seda täiesti sõbralikult. Arthur punetas näost ja rääkis kuidagi segaselt, nagu Mariale tundus. Polnud võimalik, et Arthur oli liiga palju joonud. Ta ei teinud seda kunagi. Ta oli võtnud külluse­ sarvelt ühe šokolaadi, aga ju siis oli sellel halb maitse, sest ta oli selle taskurätikusse välja sülitanud. „Kas see sobib?” küsis Darcourt. „„Koosolekul otsustati toetada muusikateaduskonna kraadiõppe osakonna ja Hulda Schnakenburgi ühist taotlust, et võimaldada Hulda Schnakenburgil täiendada ja lõpuni kirjutada märkmetest koosnevat käsikirja, mis praegu paikneb kraadi­ õppe raamatukogus (kadunud Francis Cornishi pärandatud muusika­ teoste käsikirjade seas) ja mis puudutab Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni surma järel 1822. aastal pooleli jäänud ooperit, kusjuures teos peab olema Hoffmanni kaasajale omases stiilis, lähtuma toonastest ooperi põhimõtetest ning olema kirjutatud orkestrile, mis oleks võinud olla Hoffmanni käsutuses; lisaks käsitletakse seda musikoloogilise käeharjutusena, mis võimaldab Hulda Schnakenburgil osaliselt täita muusika alal doktorikraadi saamise tingimused. Samuti otsustati, et kui teos osutub vastuvõetavaks, tuuakse ooper lavale ja esitatakse üldsusele Hoffmanni pealkirja all „Britannia Arthur”. Otsuse viimast osa pole veel muusikateaduskonnale ega Hulda Schnakenburgile edastatud.”” „See on neile tore üllatus,” ütles Arthur, võttis lonksu klaasist ja pani selle siis ära, nagu oleks joogil olnud ebameeldiv maitse. „Üllatus, kahtlemata,” ütles Darcourt. „Kas ka tore, on iseasi. Muuseas, kas te ei arva, et peaksime protokollis ära tooma teose täispika pealkirja?” „Kas „Britannia Arthur” ei olegi kõik?” küsis Geraint. „Ei ole. Nagu tema ajal kombeks, kavatses Hoffmann kasutada kaheosalist pealkirja.” „See on mulle tuttav,” ütles Geraint, „Britannia Arthur ehk ... veel midagi. Mis?” 13

„„Britannia Arthur ehk Suuremeelne sarvekandja”,” ütles Darcourt. „Kas tõesti?” küsis Arthur. Tundus, et teda häirib kibe maitse suus. „Nojah, ega seda täispikka pealkirja pole vaja kasutada, kui meil seda vaja ei lähe.”

Ta sülitas uuesti taskurätikusse, üritades seda teha võimalikult märkamatult. Aga ta ei oleks pidanud muretsema, sest täispealkirja väljaütlemise ajal ei vaadanud teda keegi. Ülejäänud kolm juhatuse liiget vaatasid Mariat.

2 Koosolekule järgnenud päeval oli Simon Darcourt parajasti maha istunud, et asuda päevatöö kallale, kui Maria telefonikõne sellele vahele segas; Arthur oli haiglas mumpsiga, mida arstid nimetasid parotiidiks.

Nad ei olnud Mariale öelnud seda, mida Darcourt teadis: täiskasvanud mehe puhul ei ole mumpsi haigestumine tühiasi, sest see põhjustab munandite valusat turset ja võib tuua kaasa jäädavaid tüsistusi. Arthur on rivist väljas mõned nädalad, aga ta oli Mariale paistes lõugade vahelt pomisenud, et tahab, et fondi töö jätkuks võimalikult kiiresti, ja et Maria ja tema – Darcourt – peavad selle eest hoolitsema.

Tüüpiline Arthur! Tal oli ülimal määral kõrgetasemelisele ärimehele omast vastutuse delegeerimise oskust, millega koos võimu sugugi ei loovutata. Darcourt oli saanud Arthuriga tuttavaks pärast oma sõbra Francis Cornishi surma; Francis oli määranud Darcourti üheks oma testamenditäituritest, kes allusid Francise vennapojale Arthurile, kelle pädevusse kuulus kõigi otsuste langetamine, ja algusest peale oli ilmselge, et Arthur on sündinud juht. Nagu paljud juhid oli ta mõnikord karm, sest ei mõelnud kunagi kellegi tunnetele, aga ühtlasi polnud selles midagi isiklikku. Ta oli hiiglasliku Cornishi Hooldeühingu juhatuse esimees ja teda imetlesid ja usaldasid inimesed, kes tegelesid suurte rahadega. Kui aga ärimeheelu kõrvale 14

jätta, oli ta pankuri kohta haruldaselt haritud; tõeliselt haritud, nagu öeldakse, ja ta ei toetanud kauneid kunste pelgalt sellepärast, et seda peeti ettevõtluse kohustuslikuks osaks.

Tema kavatsuste tõsidust kinnitas see, kui kiiresti ta asutas onu Franki tohutu varandusega Cornishi Fondi. Arthur tahtis olla suure­ jooneline metseen, see pakkus meelelahutust ja põnevust. Polnud kahtluseraasugi, et fond on tema oma. Puhtvälise mulje jätmiseks oli ta moodustanud fondi haldamiseks juhatuse; aga keda ta oli sinna kutsunud? Clement Hollieri, sest Maria oli olnud tema üliõpilane ja tundis tema vastu erilist nõrkust. Ja kelleks oli Hollier osutunud? Suureks vastuvaidlejaks, sihikindlaks teise poole argumentide esitajaks, kelle mainekus keskaja ajaloolasena ei aidanud sugugi leevendada tema kui inimolendi masendavat puudulikkust. Arthur oli ise välja valinud Geraint Powelli, kuuldavasti kasvava kuulsusega teatriinimese, kellel oli olemas kogu sellele inimtõule omane sära ja võlu ning kes toetas Arthuri kõige ekstravagantsemaid ideid pealiskaudse waleslasena, kes ta ju oli. Ja Maria, Arthuri abikaasa, kallis Maria, keda Darcourt oli armastanud ja armastas endiselt, vahest veelgi tundelisemalt, sest enam ei olnud vähimatki ohtu, et tal tuleb kunagi lõpuni täita armastaja rolli, kuna nüüd saab ta teenida oma südamedaami, ise kergelt romantiliselt meelt heites.

Niimoodi hindas Darcourt oma kolleege juhatuses. Mida ta arvas enda kohta?

Maailma silmis oli ta kirikuõpetaja Simon Darcourt, kreeka keele professor, väga lugupeetud teadlane ja õppejõud; ta oli rektori asetäitja Ploughwrighti kolledžis, ülikooli kraadiõppeasutuses; oli inimesi, kes pidasid teda targaks ja heatujuliseks kaaslaseks. Arthur kutsus teda aga abee Darcourtiks.

Mis asi on abee? Kas polnud tegu mitte tiitliga, mida mitu sajandit kasutati niisuguse vaimuliku iseloomustamiseks, kes oli päriselt vaid haritud ülemteener? Abee sõi sinu lauas, aga tal oli lossi raamatukogu 15

kõrval oma toake, kus ta muudkui rügas erasekretäri, vahetalitaja ja probleemide lahendajana. Lavalaudadel ja romaanides torkasid abeed silma suurte intrigaanidena ja daamide meelelahutajatena. Tänapäevases maailmas on sellist nime kandev ühiskondlik kategooria kadunud, aga maailmas on alles nõudlus abeede järele ja Darcourt tundis, et temagi kuulub nende hulka, ehkki ta polnud rahul, et Arthur otsesõnu sellele tõsiasjale osutas.

Eeldatakse, et vanasti said abeed palka. Darcourti õgis mureuss, sest tema ei saanud fondilt palka, kuigi ta oli selle sekretär ja, nagu ta ise ütles, rabas tööd teha mitme mehe eest. Samas, kuna ta ei saanud palka, oli tema sõltumatus tagatud. Ta oli nii sõltumatu, et temast ei sõltunud midagi, mõtles ta, kasutades üht vana lojalistidest ontariolaste kõnekäändudest, mis talle järsku pähe turgatasid, kui ta seda kõige vähem ootas. Selleks, et tema töökohustused ülikoolis kannatada ei saaks, tuli tal rassida ööd ja päevad läbi, aga samas oli ta inimene, kes vajas teatud määral hõlbuelu ja loomingulist lõõgastumist.

Loomingulist lõõgastumist ei olnud vaja selleks, et tukkuda ja und näha, vaid selleks, et seada asjad mõttes parimasse korda. Võtame näiteks sellesama Francis Cornishi eluloo; ainuüksi sellest piisas, et igaüht hulluks ajada. Darcourt oli kokku kogunud tohutu hunniku andmeid; ta oli veetnud Euroopas kuluka suve, et uurida välja kõikmõeldav teave Francis Cornishi elu kohta Inglismaal, kus ta paistis olevat olnud mingi asjapulk salateenistuses, kus oldi sellel teemal tuimalt vait nagu sukk. Francis oli muidugi mänginud tähtsat rolli röövitud kunstiteoste algsetele omanikele tagasiandmises, niipalju kui seda teha sai. Aga midagi oli veel ja Darcourtil ei õnnestunud seda teada saada. Enne Teist maailmasõda oli Francisel midagi teoksil Baierimaal ja sealsed toimetused muutusid järjest kahtlasemaks, mida rohkem Darcourt neid uuris, aga libe kala ei jäänud konksu otsa. Francis Cornishi eluloos haigutas hiigelsuur auk, mis ulatus pea kümne aastani, ja Darcourt ei tulnud kuidagi toime selle augu täitmisega. Leidus üks võib-olla päris 16

väärtuslik niidiots, mis puudutas New Yorki; aga millal saab ta aega sinna minna ja kes selle kinni plekiks? Ta oli tüdinud enda meelest suurte summade kulutamisest, et hankida materjali raamatu jaoks, mida Arthur ei pidanud tähtsaks. Darcourt oli kindlalt otsustanud, et raamat saab olema nii hea ja nii täielik, kui tema võimuses on seda kirjutada, aga pärast aastajagu kestnud uurimist tundis ta, et teda on koledal kombel ära kasutatud.

Miks ta lihtsalt ei öelnud oma arvamust välja, et talle tuleks teenuste osutamise eest tasuda ja et raamatu kirjutamine läheb talle maksma rohkem, kui tal on üldse lootust selle eest kunagi tagasi saada? Selle pärast, et ta ei tahtnud end näidata säärases valguses Mariale.

Darcourt teadis, et ta on narr ja pealegi nõrgavõitu narr. Kellelegi ei paku erilist lohutust mõte, et sa oled nõrgavõitu narr, et sa oled varijuhatuse sekretär ja et sa oled kurnava tööga koormatud.

Ja nüüd oli Arthuril mumps, eks ta ole. Kristlik halastus tähendanuks seda, et Darcourt oleks pidanud tundma asjakohast kaastunnet, aga vanakuri, kes temas kunagi ei olnud täiesti maha surutud, pani ta naeratama, kui ta mõtles, et Arthuri munad paisuvad greibi­suuruseks ja teevad kuratlikku valu.

Päevatöö kutsus ähvardavalt. Tegelenud natuke kolledži haldus­ küsimustega, vestelnud üliõpilasega, kellel olid „isiklikud probleemid” (muidugi tüdruku pärast), andnud Uue Testamendi kreeka keele seminari ja söönud piisava, aga igava lõuna kolledžis, suundus Darcourt muusikateaduskonna kraadiõppe hoonesse, kus ülejäänud ülikooli arvates valitses sobimatu luksus.

Dekaani kabinetis sai silm moodsas mõttes puhata. Kabinet asus hoone nurga peal ja selle kaks seina olid üleni klaasist, mille abil arhitekt oli soovinud pakkuda dekaanile värskendavat vaadet pargile, aga ühtlasi pakkus see mööduvatele üliõpilastele suurepärast vaadet dekaanile kas tööhoos või vahel ka loomingulise lõõgastumise hetkel, mistõttu oli dekaan pidanud vajalikuks katta aknad tiheda võrguga, nii et sees 17

oli üsna hämar. Kabinet oli küll avar, aga dekaani töölauda pisendasid klaver, klavessiin – dekaan oli barokkmuusika asjatundja – ja kaheksa­ teistkümnenda sajandi muusikute gravüürid, mis rippusid seintel.

Dekaan Wintersenil oli hea meel, et Hulda Schnakenburgi uurimis­ töö toetamiseks ja mõistlike elamiskulude katmiseks eraldatakse raha.

Dekaan asus usalduslikult juttu ajama. „Ma loodan, et sedasi lahendame korraga mitu probleemi,” ütles ta. „See tüdruk – ma kutsun teda pigem Schnakiks, sest kõik teevad seda ja see vist meeldib talle – on väga andekas. Kõike andekam üliõpilane, ütleksin ma, keda ma olen üldse näinud siin töötatud aja jooksul ja keda teaduskonna inimesed üldse mäletavad. Meil on siin palju üliõpilasi, keda ootab eduka artisti karjäär, ja mõned neist jõuavad päris tippu. Schnak on aga ebatavalisem; on võimalik, et ta on tõesti andekas helilooja. Aga praegu kütab ta edasi niimoodi, et võib kõva käki kokku keerata ja endale lausa kriipsu peale tõmmata!” „Geniaalne ja ekstsentriline?” küsis Darcourt. „Ei, kui te mõtlete selle all kaunishinge käitumist ja hoogsat südame­puistamist. Schnakis ei ole midagi kaunishingelikku. Ta on kõige räpasem, kõige ebaviisakam, kõige solvavam jõmpsikas, keda ma olen dekaanina kunagi kohanud, ja ma olen ikkagi omajagu imeloomadega kokku puutunud, uskuge mind. Kui üldse hingest rääkida, siis ma arvan, et ta võib teid lüüa, kui te seda sõna kasutate.” „Mis teda vaevab?” „Ma ei tea. Kas keegi üldse teab? Tema taust kehastab kesk­pärasust.

Vanemad on tal üdini tavalised inimesed. Isa on kellassepp ühes suures ehtepoes. Igav, hall kuju, kes vist sündis suurendus­klaasiga silmas. Ema on kurb null. Ainus asi, mis nende juures üldse tähelepanu väärib, on kuulumine mingisse ultrakonservatiivsesse luterlikku sekti, ja muud nad ei tee, kui korrutavad, et tüdruk sai hea kristliku kasvatuse. Ja mis on nende kasvatuse tulemus? Äbarikust anorektik, kes ei pese kunagi juukseid või üldse midagi muud, kes haugub õppejõududele 18

vastu ja kellel on kujunenud harjumuseks hammustada kätt, mis teda toidab. Aga tal on annet ja meie arust on tegu tõelise, suure, läbilööki tõotava asjaga. Praegusel hetkel on ta täielikult kõigi uute liikumiste esirinnas. Arvuti ja aleatoorikavärk on Schnaki jaoks eilne päev.” „Miks ta siis tahab töötada Hoffmanni märkmetega? Tundub ju iidne värk.” „Seda tahaksime kõik teada. Miks tahab Schnak viskuda tagasi rohkem kui saja viiekümne aasta tagusesse aega, et kirjutada lõpuni teos, mille autorit peetakse kõigest andekaks amatööriks? Jah, Hoffmanni eluajal toodi lavale mõned tema ooperid, aga mulle on räägitud, et need on täiesti tavalised. Muusika vallas on tal hea kriitiku maine; ta kiitis Beethovenit põhjendatult, kui keegi teine seda ei teinud. Schumann suhtus temasse hästi ja Berlioz põlgas teda, mida võib mõnes mõttes pidada varjatud kiituseks. Ta andis inspiratsiooni paljudele temast kaugelt andekamatele muusikutele. Võib vist öelda, et ta oli kirjandusinimene.” „Kas see on siis halb? Kuigi tõsi on, et mina tean teda ainult ühe ooperi põhjal – teate küll, selle Offenbachi „Hoffmanni lugude” järgi.

Selles esitatakse kolme tema jutustuse prantsuspärane versioon.” „Kummaline, et ka see teos jäi pooleli; pärast Offenbachi surma pani Guiraud partituuri kokku tema märkmete põhjal. Ei kuulu minu lemmikute hulka.” „Teie olete mõistagi asjatundja. Mulle, kes ma käin ooperis lihtsalt lõbu pärast, meeldib see väga, kuigi seda ei lavastata tihti kuigi arukalt; seal on rohkem peidus, kui enamik ooperilavastajaid oskab näha.” „Eks ta ole, ainult Schnak ise saab lahendada mõistatuse, miks ta tahab selle töö ette võtta. Aga meie oleme teaduskonnas sellega rahul, sest seda saab ilusti pidada musikoloogiliseks uurimustööks ja meie saame anda talle selle eest doktorikraadi. Tal läheb seda vaja. Tema iseloomu arvestades läheb tal vaja iga käegakatsutavat tunnustust, mis tal õnnestub saada.”

19

„Kas te püüate teda eemale meelitada ultramoodsa muusika juurest?” „Ei, ei, las see olla. Aga doktorikraadi saamiseks sobib paremini selline asi, mida saab konkreetsemalt mõõta. See võib teda tasa­kaalustada ja teha ta inimlikumaks.”

Darcourt arvas, et käes on sobiv silmapilk rääkida dekaanile Cornishi Fondi plaanist tuua elluäratatud ja värskendatud ooper lavalaudadele. „Issand jumal! Kas nad tõesti tahavad seda teha?” „Tahavad küll.” „Kas neil on üldse aimu, mida see võib tähendada? See võib olla säärane läbikukkumine, mida ooperiajaloos pole enne nähtud – ja see iseenesest tähendab juba nii mõndagi, nagu te vist isegi teate. Schnak saab kindlasti hästi hakkama, aga tal on võimalik ära teha ainult nii palju, kui materjal võimaldab. Sellel on omad piirid, kui orkestratsiooni kosmeetiliselt kohendada ja ümber tõsta ja kokku panna ja siit-sealt midagi lõigata. Kogu vundament – Hoffmanni alusmaterjal – ei tarvitse toetada midagi, mida publik võiks tahta näha.” „Fond hääletas ja võttis vastu otsuse seda teha. Mul ei ole vaja teile öelda, et ainult kunstiinimesed pole ekstsentrilised, ka metseenid võivad sama asja käes kannatada.” „Kas te tahate öelda, et see on neil kinnisidee?” „Ma ei ütle midagi. Fondi juhatuse sekretärina annan teile kõigest teada, mida nad kavatsevad teha. Nad teavad sellega seotud riske ja on valmis projekti panema palju raha.” „Seda kindlasti. Kas neil on üldse aimu, kui kalliks võib minna uue, senitundmatu ja läbi uurimata täismahus ooperi lavaletoomine?” „Nad on igal juhul hakkamas. Muidugi jätavad nad selle teie hooleks, et Schnak oma osa valmis teeks, milline see osa siis ka olema ei saa.” „Nad on hullud! Aga ärge arvake, et ma hakkan vaidlema ühegi heldekäelise annetajaga. Kui selline asi on tulekul, siis läheb Schnakil vaja kõige kõrgemal tasemel juhendamist, mida me suudame pakkuda.

20

Väga mainekat musikoloogi. Parajalt silmapaistvat heliloojat. Dirigenti, kellel on suured kogemused ooperi vallas.” „Kolme juhendajat?” „Ainult ühte, kui me saame selle, keda ma tahan. Aga ma arvan, et hulga rahaga õnnestub mul ta ära rääkida.”

Dekaan ei öelnud, keda ta silmas pidas.

3 Järgmisel nädalal pärast Arthuri haigestumist ei saanud Maria üldse töötada.

Tavaliselt oli tal palju asju käsil. Abielu oli ajutiselt katkestanud tema akadeemilise karjääri, aga nüüd oli ta uuesti käsile võtnud Rabelais’teemalise väitekirja, kuigi abielu tõttu tundus see varasemast vähem pakilisena – ta ei olnud valmis ütlema, et vähem tähtsana. Ja tal oli palju Cornishi Fondiga seotud asjatoimetusi. Darcourt oli enda meelest ületöötanud, aga Marialgi oli oma koorem kanda. Tema luges esimesena läbi kõik toetuse saamise taotlused ja see töö oli tüütu. Taotluse esitajad paistsid tahtvat teha väheseid, aga sarnaseid asju: kirjutada raamatu, avaldada raamatu, toimetada käsikirja, panna välja oma maalid, anda kontserti või lihtsalt saada raha selleks, mida nad ikka ja alati nimetasid „aja võitmiseks”, et teha neidsamu asju. Arvatavasti olid paljud neist palvetest mõndagi väärt, aga need ei vastanud Arthuri arusaamale Cornishi Fondist, ja just Maria oli see, kes kirjutas viisakaid isiklikke vastuseid, milles soovitati taotlejal mujale pöörduda.

Mõistagi sattus nende hulka ka visionääre, kes tahtsid Thamesi voolu peatada ja asuda kaevama, et tuua välja Shakespeare’i Globe’i teatri vundament; või rajada igasse Kanada provintsipealinna Flandria tüüpi täismahus kariljoni ja täita ise kariljonisti ametit; või saada toetust, kuni nad teostavad hiiglasliku ajalooliste maalide seeria, millel näidatakse, et kõik möödunud aegade suured väejuhid olid keskmisest 21

lühemat kasvu; või vabastada Arktika jääst mõni kahtlase päritoluga laevavrakk. Niisugustele tuli konkreetselt ära öelda. Piiripealseid juhtumeid – ja neid oli palju – arutas Maria Darcourtiga. Need vähesed taotlused, mis võisid ­A rthuris huvi äratada, sõeluti tohutust massist välja ja saadeti kõigile ümarlaua liikmetele. Ümarlaud oli nali, mis Mariale ei meeldinud. Tõsi, fondi juhatuse liikmed kohtusid ümmarguse laua taga, mis oli ilus ja antiikne, vahest seisnud kahe-kolme sajandi eest mõne aristokraadi esindaja töötoas, kus see kasutas laua nädalapäevadega märgitud sahtleid üüri kogumiseks. Geraint Powell käis peale, et kuna Arthur on eesistuja, tuleb lauda kuidagi naljaviluks seostada Britannia suure kangelasega.

Geraint teadis palju kuningas Arthuri legendist, kuigi Maria kahtlustas, et Gerainti elav kujutlusvõime andis sellele oma värvingu. Just Geraint oli käinud peale, et Arthuri sihikindel soov kasutada fondi millegi ebatavalise ja kõhutunde järgi meeldiva tegemiseks peaks leidma väljenduse tõesti seoses kuningas Arthuriga. Geraint innustas teisi juhatuse liikmeid „pressima end metsatihnikusse seal, kus see paistab kõige paksem” ja tal oli kombeks seda korrata: „là où ils la voient plus expresse”, mis oli väidetavalt vanaprantsuse keeles. Gerainti teatraalne ülevoolavus ei meeldinud Mariale. Ta oli põgenenud teistsuguse ülevoolavuse eest ja nagu tõelisele teadlasele kohane suhtus ta ettevaatlikult teadusmaailmast välja jäävatesse inimestesse – neid kutsuti tavainimesteks –, kes tundusid palju teadvat. Teadmised kuulusid ainult professionaalsetele teadjatele.

Vahel jäi Maria mõtlema, kas ta oli Arthuriga abiellunud selleks, et niimoodi paberit määrida, aga heitis siis kahtlused kõrvale, sest need olid tobedad. Parasjagu on vaja teha selliseid asju ja neid ta teebki, sest abielu paistis talt seda nõudvat. Abielu oli täiskasvanutele mõeldud mäng ja selle reeglid erinesid iga abielu puhul.

Väga rikka mehe abikaasana oleks ta võinud liikuda kõrgemas seltskonnas; aga mida see tähendaks Kanada-suguses riigis? Seltsielu 22

selle vanas tähenduses – visiitide tegemine, tee joomine, õhtusöökide andmine, nädalalõppude veetmine maal ja maskiballide korraldamine – oli jäädavalt kadunud. Naine, kellel pole tulusat ametikohta, pühendub heategevusele. Kunsti ja muusika vallas on hulganisti musta tööd, mille tegemise on professionaalid lahkesti nõus jätma jõukatele vabatahtlikele. On olemas pikk kaastunderedel, millele ühiskond paigutab mitmesugused haigused selle järgi, kui prestiižsed need on.

Seltskonnadaam orjab küürakate, pimedate ja jalutute heaks, vähihaigete, halvatute ja puuetega inimeste heaks ning muidugi veel ühes uues vaimustavas valdkonnas – jutt käib AIDSist. Peale selle on olemas sotsioloogilises mõttes haletsust äratavad kujud: kolki saanud naised, kolki saanud lapsed ja vägistatud tüdrukud, keda tundus olevat rohkem kui kunagi varem, või siis tulid nende kannatused sagedamini ilmsiks.

Seltskonnadaam näitab, et tunneb muret kogu ühiskonna hädade pärast ja võitleb kannatlikult kaastunderedelil ülespoole liikumise eest, ringeldes võrgustikus, mis koosneb komisjonidest, nõukogudest, asepresidendi, presidendi ja ekspresidendi kohtadest ning kuberneri uurimisasutustest. Mõnda ootab aastatepikkuse töö järel autasuks Kanada orden. Aeg-ajalt sõid Maria ja tema abikaasa absurdselt kalli õhtusöögi omasuguste seltsis, aga seda ei tehtud lõbu pärast, oh ei, seda tehti raha kogumiseks mõnel väärikal eesmärgil või teaduse heaks, mille mainekus kuulus samasse valdkonda kui sajandi eest kaugetele maadele misjonäriks minek. Varanduse omamisega käivad kaasas kohustused; häda neile rikkuritele, kes katsuvad neist kohustustest eemale hoida! Seda kõike tehakse ülimalt väärikatel eesmärkidel, aga erilist naudingut see ei paku.

Marial oli võimalus auväärsust säilitades pääseda heategevuse rattalt. Ta oli teadlane, kes tegeles omaenda uurimistööga, ja sedasi sai ta põhjendada enda kohta päikese all. Aga nüüd, kui Artur oli raskelt haige, teadis Maria täpselt, mida tal tuleb teha: ta peab ­A rthurit igati toetama.

23