Jalutuskäigul ajal pargis osutas lasteaiakasvataja siilile ja ütles:
„Aga see, lapsed, on toosama, kellest ma teile nii palju rääkinud olen, kellest on tehtud nii palju laule ja luuletusi.”
Vova võttis siili pihku, silitas teda hellalt ja sõnas: „Vaat siis, missugune sa oled, Vladimir Iljitš!”
Näitusel rippus pilt „Lenin Poolas”. Maalil oli õlgedest onn, millest ulatus välja kaks paari paljaid jalgu.
„See on õlgonn üleujutuse ajal,” seletas giid. „Jalad kuuluvad Dzeržinskile ja Krupskajale.”
„Aga kus siis Lenin on?”
„Lenin? Poolas.”
Pärast ebaõnnestunud sisseastumist Kindralstaabi
Akadeemiasse tuleb Petka diviisi tagasi.
„Kukkusin Caesariga läbi,” räägib ta Tšapajevile.
„Küsiti, kes ta selline on. Ja mina vastasin, et kolmanda eskadroni hobune.”
„Mina olen süüdi, Petka,” tunnistab Tšapajev, „ma viisin Caesari teise eskadroni üle.”
Tšapajev astub instituuti ja kukub eksamil läbi.
„Mis aines sa läbi kukkusid, Vassili Ivanovitš?” küsib Petka.
„Matemaatikas.”
„Miks?”
„Saad aru, Petka, minult küsiti: „Palju on poolik + poolik?” Vaist ütleb, et vastus on liiter, aga ma ei suuda seda matemaatiliselt väljendada!”
Gena ja Potsataja saavad kätte vintpüssi ja hakkavad seda uurima. Potsataja vaatab torru, Gena aga
patsutab kaba. Lõpuks leiab Gena päästiku ja vajutab.
Potsataja saab kuuli silma, kukub maha ja tõmbleb paar korda.
„Mis siin irvitada on!” käratab Gena.
„Vabanda Gena. Mul lõi see k****i pauk kõrvad lukku!”
Pisarais Potsataja tormab Gena juurde:
„Pea kinni, Gena! See, et mind apelsinidega ühest kastist leiti, ei tähenda mitte midagi!”
„Hüvasti...” lausub krokodill Gena vaikselt, istub sinisesse vagunisse ja sõidab minema.
Stirlitz astus kõrtsist öisele tänavale ja tundis kohe kuklas tugevat lööki.
„Asfalt!” taipas Stirlitz.
Stirlitz segas endale päevalilleõlist, bensiinist, tehnilisest piiritusest ja mustadest sokkidest kokteili ning jõi selle ühe sõõmuga ära. Stirlitz teadis, et
selline segu on eluohtlik, aga ta ei surnud.
Stirlitz keetis vähke. Need muutusid punasteks.
„Omad!” mõtles Stirlitz.
„Onu Fjodor, sa sööd võileiba valesti. Sa hoiad
võileiba vorstiga ülespidi, aga oleks tulnud hoopis
säilivustähtaega kontrollida! Sa isegi ei imesta, et sinuga räägib kõuts!”
„Onu Fjodor, sa värvid seina valesti. Värvus on ebaõnnestunud ja värv mürgine.”
„Aa! Pagan võtaks – kõnelev kass!”
„Ma ju räägin – värv on mürgine.”
„Sa võtad amfetamiini valesti, Onu Fjodor. Parem on see keele alla panna.”
„Aitäh, rääkiv kõuts Matroskin.”
Indiaanlased püüavad kinni inglase, prantslase ja venelase. Pealik ütleb:
„Kes tabab meie pea kohal lendavat kotkast, jääb ellu.”
Inglane võtab üheraudse püssi, laseb mööda, saab viimaseks sooviks klaasi viskit ja hukatakse.
Prantslane laseb samuti mööda, saab viimaseks sooviks klaasi konjakit ja hukatakse.
„Äkki saaks viimase soovi juba enne laskmist?” palub venelane.
„Hea küll,” nõustub pealik, „nagunii lased mööda.”
Venelane nõuab kaks pudelit viina, joob need ära, haarab püssi ja laseb kotka maha.
„Kuidas sa talle küll pihta said?” on terve suguharu hämmingus.
„Mis siin siis keerulist oli?” imestab venelane.
„Kaheksaraudne püss ja tohutu suur kotkaparv!”