Issuu on Google+


Nii meil jõulud tuppa toodi Piret Õunapuu Liina Karron


Täname Eesti Rahva Muuseumi koostöö eest. Toimetanud Eha Kõrge Kujundanud Päivi Palts © Tekst (lk 7–155). Piret Õunapuu, 2012 © Fotod (lk 1–155). Autorid, 2012. Vt lk 229 © Tekst (lk 157–226). Liina Karron, 2012 © Fotod (lk 157–226). Marju Randmer, 2012 ISBN 978-9985-3-2646-6 Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee Trükikoda AS Printon


Jõulud Täht taewast kaugel’ kuristikku Nii mahedasti naeratab: Kui ohwrisuitsu imelikku Õhk woolab wälja widewikku. Öö küünlaselgelt helendab. Mu süda rõõmust hõrnalt heitub. See jõuluõhtu õnnelik! Ses kellahelis kutse peitub, Mis hinge koju wiib, kust leidub Õnn muinasloolik, nõiduslik. Wõim salalik mind kinni peab, Hing palwel, meeles imestus. Mis nõidus silma ette seab Kuld unenäo – kes öelda teab? See tunnen – ime sünnitus! Theodor Storm Postimees, 24. detsember 1899


Sisukord Saateks 11 Nimest 15 Kristliku jõulu ajaloost 17 Jõulude pikkus 20 Advent 22 Vanad eesti jõulud 25 Toomapäev, 21. detsember 25 Jõululaupäev, 24. detsember 32 Jõuluõled 34 Jõulukaunistused 37 Jõuluõhtu 42 Jõuluöö 46 Esimene jõulupüha, 25. detsember 58 Järgnev jõuluaeg 60 Vana-aastaõhtu, 31. detsember, ja nääripäev, 1. jaanuar Sokud-sikud ja teised tegelased 74 Jõuluaja lõpp 79 Õled välja, kuusk sisse 83 Jõulukuusest 83 Jõuluvana ja tema sõbrad 110 Jõulukaardid 121 Kingitused 131 Esivanemad 139 Jõulutoidud 141 Jõulujoogid 146 Jõulud ametlikult näärideks 149 Lõpetuseks 155

8 Nii meil jõulud tuppa toodi

67


Pühadetoitude retseptid Siiaäkine 161 Kadakalõhe väikese viinaga 163 Leemelõhe 165 Lõhemarjamajonees 167 Jaheruug 169 Lihaleib 173 Lihapasteet 177 Verileib 179 Küülikurulaad kukeseentega 181 Ahjus küpsetatud maksapasteet 185 Soolaseenesalat külmsuitsu-põdrafilee ja tüümianiga 187 Õuna-selleri-nuikapsasalat jõhvikate ja pähklitega 189 Pruutide kooli singi-köögiviljasalat 191 Siig soolakoorikus 195 Ööpraad seaküljest 197 Ahjupart hapukapsal 201 Teräsüük 205 Kartulivorstid 209 Hapukapsapirukas 213 Õllesupp 217 Jõulukeeks 219 Pohlakeedis kadakamarjade ja tüümianiga 223 Kuum õunajook 225 Mustasõstrahõõgvein 227 Kasutatud kirjandus 229 Fotode allikad 231

Nii meil jõulud tuppa toodi 9


Saateks Igal asjal on oma aeg ja igal ajal omad kombed. Meie tänase päeva kombestikku on jõudnud palju sellist, mis ulatub tagasi aegade halli hämarusse. Selles raamatus käsitletud jõulukommete hulgas on nii selliseid, mida eestlased tähistasid juba enne ristiusustamist, kui ka sääraseid, mis mujal on ehk ammuilma tuntud, kuid meil alles päris noorukesed. Tänapäeva inimene vajab ilmselt rohkem kui kunagi varem sidet oma esivanematega, et järjepidevuse turvatunne aitaks tal üha kiireneva elutempo juures tasakaalu säilitada. Tihti me toimime harjumuspärasest traditsioonist lähtuvalt, teadmata ja tundmata selle tagamaid. Kui meie esivanemad on aastasadu lahkunute hingi jõuluööl koju oodanud, siis mis annab meile alust arvata, et nad sel jõuluööl ei tule? Jõulud kui aastaringi kõige olulisem püha on olnud paljude folkloristide ja etnograafide huviorbiidis. Matthias Johann Eisen, rahvaluuleteadlane ja vaimulik, kirjutas esimese põhjaliku jõulukommete uurimuse. Jakob Hurda eeskujul kasutas ta laialdast kirjasaatjate võrku, kes talle andmeid saatsid. Vana mehena oli ta ka Eesti Rahva Muuseumi juhatuse esimees. Mall Hiiemäe on folklorist, kes on tuntud eeskätt eesti rahvakalendri uurijana. Tema elutööks võib lugeda paljusid teaduslikke artikleid selles vallas ja

Nii meil jõulud tuppa toodi 11


kommenteeritud allikmaterjalide publitseerimist. Eesti etnograafia alustala Ants Viires on kirjutanud uurimuse linnapäraste jõulukommete ajaloost nii maailmas kui Eestis. Tema töö põhineb paljuski kommete kajastamisel omaaegses ajakirjanduses kui kõige otsesemal allikal. Käesolev raamat ei ole uurimus eestlaste jõulukommetest, vaid püüab anda inimesele, keda huvitavad küsimused, kust ja millal mingi tava pärit on, ülevaate jõuluaja ajaloost ja kommetest, mida ka tänapäeva Eestis järgitakse. Vanade uskumuste täpseid tõlgendusi ei oska ilmeksimatult enam keegi seletada. Meie võimalus on vaid pärimustele tuginedes katsuda neid mõista. Raamatu lõpus oleva kasutatud kirjanduse nimekirja abil on kõigil võimalik oma teadmistele lisa otsida. Lisaks olen kasutanud Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi kogusid, tänapäeva kommete kohta jooksvat teavet ajakirjanduses ja üha enam informatsiooni pakkuvat internetti. Tänan kõiki sõpru, kes on lahkelt jaganud minuga oma jõulude lugusid ja tegusid. Piret Õunapuu 2012. aasta heinakuul Tartus

Norvidi pere jõulud Kärdlas 1913. aastal. Ema Elisabeth oli esimene naisfotograaf Hiiumaal.

12 Nii meil jõulud tuppa toodi


Nii meil j천ulud tuppa toodi 13


Nimest Jõulud on läbi aegade olnud põhjala rahvaste kõige suurem püha. Vanasti öeldi, et Jõul on pühade peremees, ja nii on see jäänudki. Tänapäeval on see kristlik, Jeesuse Kristuse sündimise püha, kuid selle tegelik vanus ulatub märksa varasemasse aega. Põhjala paganad pidasid jõule ammu enne Õnnistegija sündi siia maailma. Varakristluse ajal sulatati paganlik jõul kokku kristlikuga: Kristuse sünnipäeva jäi tähistama paganate püha nimi ja hulk iidseid jõulukombeid, millest osa on säilinud tänapäevani. Vanad paganlikud jõulud ei olnud mingi eriline muistne eesti püha. Juba nimi jõul ei pärine eesti keelest, vaid on meil ühine soomlaste ja skandinaavia rahvastega. Sarnane sõna leidub isegi vanainglise keeles – Yule. Jõulu sõna algset tähendust on palju otsitud ning selle kohta on olnud aegade jooksul erinevaid versioone. Tänapäeval on enim levinud väide, et sõna jõulud on tulnud eesti keelde muinasskandinaavia keelest. Ka tänapäeva norra keeles on sõna hjul, mis tähendab ratast. Kindel on vaid see, et skandinaavia keeltes on sõna jul algselt tähistanud talvist pööripäevapüha, mida vanad eestlasedki pühitsesid. Väga raske, kui mitte võimatu, on teha oletusi, kuidas arvasid aega meie esivanemad mõni tuhat aastat tagasi. Aeg käis ringi, kõik kordus aina uuesti: oli talv, mis muutus suveks ja see omakorda uuesti talveks. Nii kogunesid need ringid üksteise peale – aeg ei tulnud kuskilt minevikust ega läinud kuhugi

Nii meil jõulud tuppa toodi 15


tulevikku. Aasta tajumine pidevalt kulgeva ajavoolu ühe osana on eestlastel suhteliselt hiline ja pärineb ilmselt katoliikluselt luterlusele siirdumise ajast. Siin on ka üks võimalus, miks üks kindel püha keset aastaringi, millest alates hakkas jälle tsipake valgemaks minema, sai endale algselt nime rattast. Hoolimata sellest, et Matthias Johann Eisen kirjutas juba 1931. aastal, et sellisest seletusest on loobutud, tundub see siiski mõne teisega võrreldes (nagu näiteks tuletisena nimest Julius Caesar) usutavam olevat. Ka paljud meie jõulukombed langevad kokku skandinaavia omadega. Rahvateaduslikult on Eesti rannikuala ja saared meie huvitavamaid piirkondi, olles üleminekualaks erinevate kultuurinähtuste vahel. Omamoodi rajajooneks on see olnud ka mitmetele Skandinaavia mõjutustele meie jõulukombestikus. Rootslaste asumine meie aladele ei toimunud ühekordse ulatusliku immigratsioonilainena, vaid nad saabusid siia erinevaist paigust, valdavalt läbi Soome, ja erinevail aegadel. Esimesed teated meie rannarootslastest pärinevad juba 13. sajandist. Nad tõid kaasa erinevaid kultuuritraditsioone, mis siin hiljem segunesid. LääneEestis ja saartel säilis, nii tänu rannarootslastele kui ka otsestele kontaktidele üle mere, palju vana skandinaaviapärast. Teiseks kultuuriliselt huvitavaks ja omanäoliseks piirkonnaks on Setumaa Eesti kaguosas. Sellel erilisel ja mitmepalgelise kultuuriga maal on sisesed erinevused suuremad kui ühelgi teisel piirkonnal Eestis. Liivimaa kagupiiri taha jäänud läänemeresoomlastest said setud. Juba alates ristiusustamisest on nad erinevalt ülejäänud Eestist kuulunud õigeusulisse kultuuriruumi. Ka tänasel päeval tähistab osa setusid jõuluaega kahel korral, algusega nii 24. detsembril kui õigeusu kombe kohaselt vana kalendri järgi 6. jaanuaril. Lõuna-Eestis on jõule vanasti nimetatud ka talvistepühadeks või talistepühadeks, mis on vastukaaluks

16 Nii meil jõulud tuppa toodi


suvistepühadele. Setumaal kasutatakse aga veel tänapäevalgi talsipüha nimetust. Meie lõunanaabrid lätlased nimetavad pühi samuti talvisteks: ziemassvētki. Paljudes keeltes on nende pühade nimi seotud aga Kristuse sünniga. Tänapäeva inglise keeles kannavad jõulud nime Christmas, vene keeles roždestvo (tuletis sõnast „sündima”); prantslastel Noël ladina tüvest natale („sünnipäev”) ja sakslastel Weihnacht („püha öö”). Tõsiasi, et eesti keelde ei kandunud üle saksakeelne nimetus, nagu see toimus enamiku kirikupühade ja tähtpäevade puhul, kinnitab selle püha põlisust meie maal.

Kristliku jõulu ajaloost Kristuse oletatav sündimise päev on olnud üle 1500 aasta suurele osale tsiviliseeritud maailmast ajaloo tähtsaim päev, ajaarvamise lähtepunkt, millega seostatakse kõiki enne ja pärast toimunud sündmusi. Hoolimata sellest, kas inimesed Kristuse sündi usuvad või mitte, arvestab suur osa maailma elanikkonnast omaenese ilmaletulekut ja kõiki muid elu tähtsündmusi ajalises suhtes selle päevaga. Alguses ei tähistanud kristlik kogudus mingit Kristuse sünnipäeva ja lausa taunis sünnipäevade pidamise kommet kui midagi kõlvatut ja jumalakartmatut. Jeesuse sünniaja vastu hakati huvi tundma alles mõni aeg hiljem. Pärast mitmeid erinevaid versioone tähistati Kristuse sündimise päeva paavst Liberiuse korraldusel esimest korda 25. detsembril 354. aastal. Jõulu määramist 25. detsembrile on palju mõjutanud paganad.

Nii meil jõulud tuppa toodi 17


Kristlased püüdsid oma õpetust ka teistele vastuvõetavaks teha ning ühitasid võimalikult palju oma kombeid ümberkaudsete rahvaste traditsioonidega. Idamaadel levis Mithra kultus, kus pandi palju rõhku päikese kummardamisele. Mithra kui Sol invictus („võitmatu päike”) sai Rooma riigis keisrite ajal peajumalaks. Päikese sünnipäevaks peeti 25. detsembrit, mil päevad hakkavad jälle pikenema ja päike ise kõrgemale taevasse kerkima. Lähtudes sellest, et Kristus on

eluvalgus ja elupäike, taevapäikesest veel tähtsam, ja võttes arvesse, et täpset Jeesuse sünnipäeva teada polnud, ei näinud kristlik kirik takistusi päikese ja Jeesuse sünnipäeva ühtesulatamiseks. Igatahes on päikese sünnipäeva tähistamine tunduvalt vanem tava kui Jeesuse sünnipäeva tähistamine. Traditsiooniliselt oli see rõõmus

18 Nii meil jõulud tuppa toodi


ja uhke püha ning seetõttu oli kristlikul kirikul igati mõttekas ka Kristuse sünd samale ajale kinnitada. Oli veel üks põhjus, miks 25. detsembrit sobis hästi Kristuse sünnipäevaks pidada. Nimelt oletasid vanad kirikuisad, et maailm on loodud kevadisel pööripäeval. Sextus Julius Africanus nimetab oma 221. aastal kirjutatud teoses kevadist pööripäeva Maarja kuulutuse päevaks. Sellest arvati üheksa kuud edasi ja nii saadi Jeesuse sünnipäevaks 25. detsember. Kevadist pööripäeva peeti varem nimelt 25. märtsil, alles hiljem hakati seda tähistama 20. või 21. märtsil. Kristuse sünnipäeva tähistamine 25. detsembril kinnitati lõplikult Konstantinoopoli oikumeenilisel kirikukogul 381. aastal. Kolmekuningapäev 6. jaanuaril (kolme Jeesuslast kummardama tulnud Hommikumaa targa mälestuseks) jäi jõuluaja lõpupäevaks. Saksa keeleruumis, kustkaudu jõulud ristiusu tähtsa pühana ka Eestisse jõudsid, said jõulud rahvapühaks alles arvatavasti 14. sajandil. Selleks, et püha sõnumit rahvale arusaadavaks seletada, kasutati nn jõulumänge. Kuidas need alguse said ja arenesid, pole tänapäeval enam võimalik täpselt kindlaks teha, arvatavasti levisid need esialgu suuliselt. Ilmselt oli jõulumängude häll Prantsusmaal, sest sealt on varajasest keskajast pärit esimene kirjalik jõulumängu tekst. Peagi levis jõulumängude tava edasi Saksamaale ja mujale. Need olid ladinakeelsed dramaatilised näidendid, mis jutustasid Kristuse sünnist, Petlemma laste tapmisest, karjastest, prohvetite ennustustest jne. Sellised näidendid olid pikad, kuid ladina keele tõttu said neist vaid vähesed täielikult aru. Üldiselt olid jõulumängud oma efektsuse tõttu siiski ka laiematele hulkadele vaatamisväärsed ja mitmekesistasid kiriklikku üksluisust. Sajandeiks jäi aga eelkõige maarahva jõuluaega palju rahvausulist ja paganlikku nii kommetes kui tavades.

Nii meil jõulud tuppa toodi 19


Lugejale Rahvapärimuse järgimine või vähemalt teadvustamine annab meie pühadele sügavama mõõtme. Küllap on nii mõnigi meie seast aasta ühe erilisema peolaua – jõululaua – katmiseks peenemaid palu planeerinud. Ent kui kuhjata laud täis võõramaiseid pipstükke, jääb tublist kõhutäiest hoolimata südame alla kergelt õõnes tunne – kodune jõululaud peaks ikkagi tähendama omaenda traditsioonide loomist ja järgimist. Millele aga oma jõululaua tavasid rajada? Meie kulinaarsed juured on sügaval Eestimaa mullas, ladvad lehvivad tänapäeval aga kaugele üle riigi piiride – nii ongi pea võimatu tuua pühadelauale täiesti autentseid tavanditoite. Jah, meie esiemad keetsid jõuluks sealiha kapsa ja kaalikaga, hautasid ube, tangu ja läätsesid, küpsetasid paistekakku ja jõuluorikat. Aga tänapäeva inimesele ei ole seatapp enam ammu paar korda aastas ettetulev tähtsündmus, mille järel sai vahelduseks tünnis ligunenud soolalihale mekkida värsket ossi. Kapsas, kaalikas ja oad ei tähenda samuti enam kaugeltki erilist kõhutäit. Läätsed, mis omal ajal lahutamatult jõululauale kuulusid, on meie toidukultuurist kõigi nelja tuule poole lennanud, seostudes pigem kaugete maade tervisetoidu kui talupoja söögilauaga. Mida siis teha nende talurahva pühaderoogadega – kas võtta või jätta? Pakun, et ikka võtta, andes neile lihtsalt nüüdisajale omase lihvi, et laua ümber kogunenud pereliikmete näod vees keedetud ja soolaga maitsestatud söömaaega nähes pikaks ei veniks. Sestap on sellesse raamatusse saanud hulk jõulupäraseid roogasid ja valmistusviise, mille olen vaid õige pisut tänapäevasemaks silunud. Siin on talutoite, nagu teräsüük, verileib ja õllesupp, on Eesti Vabariigi aegseid kodumajanduskooli retsepte, nagu pruutide kooli singisalat ja üleküpsetatud maksapasteet, on ei tea kust külge hakanud meie

158 Pühadetoitude retseptid


pere jõuluklassikuid, nagu jõulukeeks, hapukapsapirukas ja õunaselleri-nuikapsasalat. On ka selliseid roogasid nagu lihaleib, rulaad ja jaheruug, mis tänuväärselt kogu pühadevahe külmkapis ootamatuid külalisi oodates vastu peavad. Retseptikogumik ei pretendeeri kindlasti rabavale uuendusmeelsusele, aga ka mitte talurahva toidulaua originaalilähedusele. Mul on hea meel, kui saan järgnevate roogadega meelde tuletada lihtsaid ja koduseid jõulumaitseid, mis tihtipeale pühadeks valmistudes meelest libisema kipuvad. Minu jaoks on jõulud omamoodi aastaringne püha. Ettevalmistused aasta tähtsaima peolaua katmiseks algavad juba kevadel, kui keedan kuusevõrsetest siirupit, ning jätkuvad suvel-sügisel, kui marineerin rohelisi tikreid estragonioksaga, korjan metsamekiga moosi tarvis pohli ja kadakamarju, panen kukeseeni korjates pisemad eraldi sulavõi sisse jõululaua ehtimist ootama, soolan seenesalati tarbeks riisikaid, marineerin õunalohke pihlakobaraga, valin väiksemaid kurke noore männioksaga marineerimiseks. Hilissügisel, kui jõul juba ukse taga kobistamas, saab purki pandud kuu mõõtu kõrvits ning kokku segatud marjasinep, et siis korraks veel enne pühade saabumist hinge tõmmata. Peolaua menüü kokkupanemine on aga üks osa jõuluootusest – üks mõte ühel lipikul, teine teisel, kuni ühel loodetavasti lumisel õhtul teetassi taga istudes kõik käigud kokku klappima hakkavad ja igaaastane ülesöömise ohumärk jälle silme ees plingib. Hoolimata aga kõigist järgnevatest enam või vähem töömahukatest retseptidest soovitan soojalt ja südamest – ärge endale jõulutoimetustest tonti tehke, võtke ette pigem vähem ja leidke aega rohkem, et köögist kas või korraks metsa ja mere äärde hoopis teistmoodi pühadetunnet ammutama minna. Häid pühi ja head isu! Liina Karron

Pühadetoitude retseptid 159


160 P端hadetoitude retseptid


Siiaäkine Siig on eestlastele omamoodi püha kala. Kui lõhe ja forelliga ollakse valmis katsetama igasuguseid valmistusviise ja lisandeid, siis siiaga hoitakse lihtsat joont – ei mingeid võõraid kõrvalmaitseid ega keerulisi nõkse. Värske siia puhas ja hõrk maitse on esiletõstmist väärt, mistõttu sobib siiaäkine jõululaua algusampsuks suurepäraselt.

1 eriti värske siig (umbes 1 kg) 1 tl peeneteralist meresoola 1 tl sidrunimahla pool keskmist mahedat mugulsibulat Haki sibul võimalikult peeneks ja sega ¼ teelusikatäie meresoolaga. Jäta kaussi maitsestuma. Fileeri siig, seejärel eemalda fileedelt nahk. Lõika nahata fileed väikesteks kuubikuteks (umbes 1 × 1cm), lisa sidrunimahl ja ülejäänud sool ning sega kokku sibulaga. Jäta pooleks tunniks maitsestuma. Paku rukkileiva ja hakitud tilliga.

Pühadetoitude retseptid 161


162 P端hadetoitude retseptid


Kadakalõhe väikese viinaga Küllap on igal lõhemaial perenaisel punase kala soolamiseks oma retsept, kuid enamik neist põhineb ikka soola-suhkru timmitud vahekorral. Alltoodud valmistusviis asendab suhkru väikse viinatilgaga ja lisab kalale talvekarget mekki kadakamarjadega. Retsepti eeliseks on viiludena soolamine, mis tagab kiirema maitsestumise ja aja kokkuhoiu serveerimisel.

500 g lõhefileed 3 spl jämedat meresoola 3 spl kadakamarju 3 spl valget viina Pühi filee köögipaberiga üle ja lõika noaga õhukesed suupärased viilud. Purusta uhmris kadakamarjad koos meresoolaga. Võta laia suuga purk või sobilik kauss ning raputa põhja veidi kadakasoola. Tõsta purki kiht lõheviile, nirista peale ½ spl viina ja veidi soolasegu. Jätka kihtide ladumist, kuni kogu kala on purgis. Maitsestumiseks piisab kolmestneljast tunnist.

Pühadetoitude retseptid 163


niimeiljoulud