Issuu on Google+

 Kui hümn läbi saab, võetakse meid vahi alla. Ei, meil ei panda käsi raudu ega midagi muud sellist, aga me marsime rahuvalvajate grupi saatel kohtuhoone eesuksest sisse. Võib-olla on tribuudid kunagi minevikus üritanud põgeneda. Kuigi mina ei ole seda kordagi näinud. Kohtuhoones juhatatakse mind ühte tuppa ja jäetakse üksi. Ma ei ole kunagi varem viibinud nii luksuslikus toas – paksud soojad vaibad, sametist diivan ja tugitoolid. Ma tean, mis asi on samet, sest emal on üks kleit, mille krae on sellest materjalist tehtud. Istun diivanile ja ei saa teisiti, kui pean sõrmi pehmel materjalil edasi-tagasi libistama, mitu korda. See aitab rahuneda ja valmistuda järgmiseks tunniks. Ajaks, mis antakse tribuutidele kallite inimestega hüvastijätmiseks. Ma ei tohi endast välja minna, ma ei tohi lahkuda sellest toast paistes silmade ja punase ninaga. Nutmine ei tule kõne allagi. Rongijaamas ootab meid veel hulk telekaameraid. Kõigepealt tulevad õde ja ema. Sirutan käed Primile vastu ja ta ronib mulle sülle, paneb käed ümber kaela, toetab pea õlale, täpselt nagu siis, kui ta veel päris väike oli. Ema istub mu kõrvale ja võtab meil mõlemal ümbert kinni. Mõne hetke ei lausu me sõnagi. Siis hakkan ette lugema kõiki neid asju, mida nad peavad meeles pidama, mida on vaja teha nüüd, kui mind enam ei ole, et kõige eest ise hoolt kanda. Prim ei tohi oma nime tessera vastu vahetada. Nad saavad läbi ka selleta, kui on piisavalt hoolikad ning müüvad Primi kitse piima ja juustu. Ja emal on nüüd Serva elanike jaoks väike apteegiäri. Gale toob ravimtaimi, mida ema ise ei kasvata, aga ta peab neid Gale’ile väga hoolikalt kirjeldama, sest poiss ei tunne neid nii hästi kui mina. Gale 33

na ljama ngud sisu 143x215.indd 33

10/27/09 5:15:19 PM


toob neile ka liha – sõlmisime temaga sellise kokkuleppe juba umbes aasta tagasi – ja ei küsi selle eest ilmselt midagi, aga nad peavad talle tänutäheks mingit kaupa vastu andma, näiteks piima või ravimeid. Ma ei hakka vaeva nägema ja soovitama, et Prim küttimise selgeks õpiks. Olen püüdnud teda paar korda õpetada, kuid sellest ei ole midagi välja tulnud. Ta kartis metsa ja kui ma mõne looma maha lasksin, läksid tal silmad veekalkvele ja ta hakkas rääkima sellest, kuidas me võiksime ta veel päästa ja terveks ravida, kui ainult piisavalt kiiresti koju jõuaksime. Aga oma kitsega saab ta väga hästi hakkama, seetõttu keskendun pigem sellele. Kui olen lõpetanud kütet, kaubavahetust ja kooliskäimist puudutavate juhtnööride jagamise, vaatan emale otsa ja pigistan kõvasti ta kätt. “Kuula nüüd mind. Kas sa kuulad?” Ema noogutab, sattudes mu jõulisest pealekäimisest ärevusse. Ilmselt teab ta, mida ma nüüd ütlen. “Sa ei tohi jälle lahkuda,” sõnan mina. Ema otsib pilguga põrandat. “Ma tean. Ma ei lahku. Ma ei saanud sinna midagi parata, kui ...” “Aga seekord sa pead saama. Sa ei tohi endasse sulguda ja Primi omapead jätta. Nüüd ei ole mind, et teil mõlemal hinge sees hoida. Ei ole tähtis, mis nüüd juhtuma hakkab. Ükskõik, mida te ekraanil ka ei näeks. Sa pead mulle lubama, et ei anna seekord alla!” Mu hääl on kerkinud peaaegu karjeks. Selles kajab kogu viha ja hirm, mida tundsin siis, kui ema meid tookord maha jättis. Ema tõmbab käe minu haardest, ise vihastamiseni liigutatud. “Ma olin haige. Ma oleksin saanud ennast ravida, kui mul oleks olnud kõik need ravimid, mis mul praegu on.” Ta võis tõesti haige olla. Ma olen näinud, kuidas ta pärast uue apteegi avamist inimesi liikumatuks tegeva kurbuse käest uuesti elule äratab. Võib-olla on see tõesti haigus, aga seda haigust ei saa me endale lubada. “Siis võta neid ravimeid. Ja hoolitse Primi eest!” lausun mina. “Mul ei ole häda midagi, Katniss,” ütleb Prim ja võtab mu näo oma käte vahele. “Aga sina pead ka enda eest hoolitsema. Sa oled nii kiire ja vapper. Võib-olla sa võidad.” 34

na ljama ngud sisu 143x215.indd 34

10/27/09 5:15:19 PM


Ma ei saa võita. Oma südames Prim ilmselt teab seda. Tõenäoliselt ületab võistlus kõik minu võimed. Seal on lapsed jõukatest ringkondadest, kus võitmine on auküsimus, lapsed, keda on terve elu selle võistluse jaoks treenitud. Poisid, kes on minust kaks või kolm korda suuremad. Tüdrukud, kes oskavad umbes kahekümnel erineval moel noaga tappa. Loomulikult on seal ka selliseid inimesi nagu mina. Inimesi, kes praagitakse välja veel enne, kui tõeline heitlus algab. “Võib-olla,” vastan, sest ma ei saa ju emale öelda, et ta alla ei annaks, kui ma ise olen juba alla andnud. Pealegi ei ole mul kombeks ilma võitluseta alistuda, isegi kui vastane tundub ületamatu. “Siis me saaksime sama rikkaks nagu Haymitch.” “Mind ei huvita, kas me saaksime rikkaks. Ma tahan ainult, et sa tuleksid koju tagasi. Sa ju püüad, eks? Püüad kõigest väest?” käib Prim peale. “Püüan kõigest väest. Vannun sulle,” vastan mina. Ja ma tean, et Primi pärast peangi kõigest väest püüdma. Siis ilmub uksele rahuvalvaja, annab märku, et meie aeg on otsas, ja me kõik kallistame üksteist nii kõvasti, et isegi valus on, ja ma ei ütle midagi muud kui: “Ma armastan teid. Ma armastan teid mõlemaid.” Ja nemad ütlevad sama ja rahuvalvaja käsib neil toast lahkuda ja uks pannakse kinni. Peidan pea ühe sametpadja alla, nagu võiks see kõik olematuks muuta. Keegi astub jälle tuppa ja kui ma pea tõstan, märkan üllatusega, et tulija on pagar, Peeta Mellarki isa. Uskumatu, et ta tuleb mind külastama. Lõppude lõpuks olen mina see, kes üritab õige pea tema poega tappa. Aga me tunneme teineteist natuke, ja ta tunneb Primi isegi paremini kui mind. Kui Prim Hobis oma kitsepiimast juustu müüb, paneb ta alati kaks tükki pagari jaoks kõrvale ja pagar annab talle vastutasuks hea hulga leiba. Me ootame alati, et saaks temaga siis kaupa teha, kui tema nõiamoorist naist läheduses ei ole, sest pagar ise on palju lahkem. Ma olen kindel, et tema ei oleks kunagi oma poega kõrbenud leiva eest niimoodi löönud nagu ta naine. Aga miks ta mind vaatama tuli? 35

na ljama ngud sisu 143x215.indd 35

10/27/09 5:15:19 PM


Pagar istub kohmetult ühe samettooli servale. Ta on suur, laiade õlgadega mees, kellele aastad leivaahjude ääres on jätnud palju põletusarme. Tõenäoliselt ütles ta just hüvasti oma pojale. Ta tõmbab jakitaskust valge paberituutu ja ulatab selle mulle. Teen tuutu lahti ja näen küpsiseid. See on luksus, mida meie ei saa endale kunagi lubada. “Aitäh,” ütlen ma. Ka kõige parematel aegadel ei ole pagar eriti jutukas mees ja täna ei saa ta sõnagi suust. “Saime hommikul teie käest leiba. Mu sõber Gale andis teile selle eest orava.” Ta noogutab, nagu mäletaks oravat. “Ei olnud just teie parim tehing,” lisan ma. Ta kehitab õlgu, nagu poleks kõigel sellel mingit tähtsust. Siis ei oska ma enam midagi öelda ja me istume vaikides, kuni rahuvalvaja ta ära kutsub. Ta tõuseb toolilt, köhib hääle puhtaks. “Ma hoian väikesel tüdrukul silma peal. Kannan hoolt, et tal oleks süüa.” Tunnen, kuidas nende sõnade juures läheb rõhumine rinnus pisut kergemaks. Inimesed teevad minuga tegemist, aga tõeliselt kiindunud on nad hoopis Primi. Võib-olla on seda kiindumust piisavalt, et teda elus hoida. Ka minu järgmine külaline on ootamatu. Madge astub otse minu juurde. Ta ei ole nutune ega põikle pilgu eest kõrvale. Tema hääles on hoopis midagi tungivat, mis mind üllatab. “Nad lubavad sul areenil kanda ühte asja oma ringkonnast. Ühte asja, mis meenutab sulle kodu. Kas sa kannaksid seda?” Ta tõstab kõrgemale ringikujulise kuldnõela, mis ehtis ennist tema kleiti. Ma ei pööranud sellele varem kuigi palju tähelepanu, aga nüüd märkan, et see kujutab endast väikest lendavat lindu. “Sinu nõel?” vastan ma. Oma ringkonnast pärineva talismani kandmine on viimane asi, mis mul meeles mõlgub. “Näed, ma panen selle sulle kleidi külge, sobib?” Madge ei jää vastust ootama, vaid kummardub ettepoole ja kinnitab linnu mu kleidile. “Luba, et sa kannad seda areenil, Katniss,” käib ta peale. “Lubad?” “Jah,” vastan talle. Küpsised. Rinnanõel. Saan täna igasuguseid kingitusi. Madge teeb mulle veel ühe kingituse. Põsemusi. Ja läinud 36

na ljama ngud sisu 143x215.indd 36

10/27/09 5:15:19 PM


ta ongi ning mina leian end mõttelt, et äkki on Madge siiski kogu aeg mu sõber olnud. Viimaks tuleb Gale ja võib-olla ei ole meie vahel kunagi olnud midagi romantilist, aga kui ta käed minu poole sirutab, ei kõhkle ma viivugi ja jooksen talle vastu. Gale’i keha on mulle tuttav – see, kuidas ta liigub, puusuitsu lõhn, isegi tema südamelöögid, mida olen jahilkäigu vaiksetel hetkedel sageli kuulnud. Aga täna tunnen seda saledat ja musklis keha esimest korda enda vastas. “Kuule,” ütleb ta. “Noaga ei tohiks raskusi olla, aga kui sa vibu kätte saaksid. See oleks sinu suurim võimalus.” “Neil ei ole alati vibusid,” vastan ja mulle meenub see aasta, mil ogalised nuiad olid ainsad vahendid, millega tribuudid said üksteist surnuks materdada. “Siis tee endale ise,” lausub Gale. “Isegi kehv vibu on parem kui mitte midagi.” Olen üritanud oma isa vibu järele teha, aga tulemus on olnud väga nigel. See ei ole üldse lihtne. Koguni isa pidi oma töö mõnikord prahihunnikusse viskama. “Ma ei tea isegi seda, kas seal puid on,” ütlen ma. Ühel teisel aastal visati võistlejad kivirahnude, liiva ja kidurate põõsaste vahele. Seda aastat ei kannatanud ma silmaotsastki. Paljusid osalejaid hammustasid mürgised maod või nad läksid janu pärast hulluks. “Seal on peaaegu alati natuke puid,” vastab Gale. “Sellest aastast alates, kui peaaegu pooled surnuks külmusid. Ei olnud just suurem asi meelelahutus.” Tõsi. Ühtedel Näljamängudel pidime vaatama, kuidas mängijad öösel külma kätte surid. Neid ei olnud peaaegu nähagi, sest nad kõik olid kerra tõmbunud ja neil ei olnud puid, et lõket teha, ega tõrvikuid ega midagi muud. Kapitooliumi arvates puudus nende vaiksete ja verevaeste surmade juures igasugune põnevus. Sellest ajast alates on seistud üldiselt hea selle eest, et oleks puid, millest tuld teha. “Jah, tavaliselt on natuke puid,” vastan. “Katniss, see on kõigest jaht. Ma ei tea ühtegi paremat jahimeest kui sina,” sõnab Gale. 37

na ljama ngud sisu 143x215.indd 37

10/27/09 5:15:19 PM


“See ei ole kõigest jaht. Neil on relvad. Nad mõtlevad,” vastan talle. “Nagu sinagi. Ja sul on rohkem kogemusi. Tõelist praktikat,” ei anna Gale alla. “Sa tead, kuidas tappa.” “Mitte inimesi,” vaidlen vastu. “Kui erinev see tegelikult ikka olla saab?” küsib Gale süngelt. Kõige hirmsam ongi, kui ma suudan unustada, et nad on inimesed – siis ei erine see jahipidamisest karvavõrdki. Rahuvalvajad tulevad liiga kiiresti tagasi ja Gale palub lisaaega, aga nad viivad ta endaga kaasa ja ma lähen paanikasse. “Ära lase neil nälgida!” karjatan ja ripun ta käe küljes. “Ei lase! Sa tead, et ei lase! Katniss, pea meeles, ma ...” alustab Gale, aga nad kisuvad meid teineteise küljest lahti ja löövad ukse pauguga kinni. Ma ei saa mitte kunagi teada, mida Gale mulle öelda tahtis. Kohtuhoone juurest raudteejaama on lühike sõit. Ma ei ole kunagi enne autos istunud. Isegi vagunis mitte. Serval liigutakse jalgsi. Mitte nutta oli õige otsus. Jaam kubiseb reporteritest, kelle putukalaadsed kaamerad on mulle otse näkku suunatud. Aga mul on rohkesti kogemusi, kuidas nägu tunnetest puhtaks pühkida, ja seda ma nüüd teengi. Märkan seinal suurel ekraanil iseennast, see on otseülekanne minu saabumisest, ja mul on hea meel, et ainus tunne, mis mu näolt peegeldub, on pigem tüdimus. Peeta Mellark seevastu on ilmselt nutnud ja huvitaval kombel ei ürita seda sugugi varjata. Mõtlen endamisi kohe, kas see võib olla tema strateegia nendel mängudel. Laseb välja paista, et on nõrk ja hirmunud, paneb teised tribuudid uskuma, et ei kujuta endast mingit konkurenti, ja asub õigel hetkel otsustavasse võitlusse. Mõned aastad tagasi läks see ühel 7. ringkonna tüdrukul, Johanna Masonil väga hästi läbi. Ta paistis nii hale, arg ja rumal, et keegi ei pannud teda tähelegi, kuni järele oli jäänud kõigest käputäis võistlejaid. Siis selgus, et ta võib väga vihaselt tappa. Ta lahendas asja väga nutikalt. Kuid Peeta Mellarki jaoks tundub see üsna veider taktika, sest tema on pagari poeg. Kõik need aastad, mis ta on saanud piisavalt süüa ja pidanud pagarikojas leivaaluseid ringi tassima, on vorminud temast 38

na ljama ngud sisu 143x215.indd 38

10/27/09 5:15:19 PM


laiaõlgse ja tugeva poisi. Kulub tohutult palju pisaraid, et veenda kedagi teda kahe silma vahele jätma. Peame mõned minutid rongiustel seisma, et kaamerad saaksid meie pildid alla kugistada, seejärel lubatakse meil sisse astuda ja halastavad uksed sulguvad meie selja taga. Rong hakkab kohe sõitma. Alguses võtab kiirus mul hinge kinni. Muidugi ei ole ma kunagi varem rongiga sõitnud, sest ringkondade vahet reisimine on keelatud, kui just ametliku loaga kohustuste täitjad välja arvata. Meie jaoks tähendab see põhiliselt söe transportimist. See siin ei ole aga tavaline söevedamise rong. See on üks paljudest Kapitooliumi kiirrongidest, mis sõidab keskmiselt üle neljasaja kilomeetri tunnis. Reis Kapitooliumi kestab vähem kui päeva. Koolis õpetatakse meile, et Kapitoolium ehitati paika, kus kunagi asus Kaljumäestik. 12. ringkond paikneb piirkonnas, mida tunti Apalatšide nime all. Isegi sada aastat tagasi kaevandati siin sütt. Sellepärast peavadki meie kaevurid nii sügavalt kaevama. Koolis jõutakse millegipärast alati söekaevandamiseni välja. Enamik meie õppetundidest on ühel või teisel viisil söega seotud, kui välja arvata lugemine, matemaatika ja iganädalane loeng Panemi ajaloost. Põhiliselt on see lihtsalt loba selle kohta, mis me kõik Kapitooliumile võlgu oleme. Ma tean, et meile ei räägita paljusid asju sellest, mis ülestõusu ajal tegelikult juhtus või kuidas see toimus. Aga ma ei raiska sellele mõtlemisele aega. Olgu tõde mis tahes, toitu see mul lauale tuua ei aita. Tribuutide rong on uhkemgi kui kohtuhoone tuba. Igaüks saab eraldi ruumid, kus on magamistuba, riietumisnurk ning vannituba kuuma ja külma kraaniveega. Meil kodus kuuma vett ei ole, kui me just ei keeda. Sahtlid on uhkeid riideid täis ja Effie Trinket ütleb, et ma võin teha, mida tahan, ning kanda, mida tahan, kõik on minu käsutuses – olgu ma ainult tunni aja pärast õhtusöögiks valmis. Koorin ema sinise kleidi seljast ja lähen kuuma duši alla. Ma ei ole kunagi varem duši all käinud. Nagu seisaks suvise vihma käes, ainult soojem on. Panen selga tumerohelise pluusi ja püksid. 39

na ljama ngud sisu 143x215.indd 39

10/27/09 5:15:19 PM


Viimasel minutil tuleb mul meelde Madge’i väike kuldnõel. Vaatan seda esimest korda pisut lähemalt. Tundub, nagu oleks keegi vorminud väikese kuldse linnu ja pärast pannud selle ümber rõnga. Lind kinnitub rõnga külge ainult tiivaotstega. Korraga tunnen ta ära. Pilapasknäär. Väga naljakad linnud ja Kapitooliumile paras ninanips. Ülestõusu ajal aretas Kapitoolium terve hulga geneetiliselt muundatud loomi ja kasutas neid relvadena. Neid nimetati mutantideks. Üks neist oli vadistav pasknäär, kes suutis meelde jätta ja korrata pikki inimestevahelisi vestlusi. Need olid linnud, kes pöördusid alati ise koju tagasi, eranditult isased, ja neid lasti lahti piirkondadesse, kus Kapitooliumi vaenlased end peitsid. Kui linnud olid jutu kokku kogunud, lendasid nad tagasi keskustesse, kus jutt linti võeti. Inimestel läks päris kaua aega, enne kui nad taipasid, mis ringkondades toimub ja kuidas eraviisilisi jutuajamisi edasi toimetatakse. Siis hakkasid ülestõusnud Kapitooliumile muidugi lõputuid valesid saatma ja sellega sai palju nalja. Keskused pandi kinni ja linnud jäeti maha, metsikusse loodusesse välja surema. Ainult et nad ei surnud välja. Selle asemel paaritusid vadistavad pasknäärid emaste taidur-pilalindudega ning tekkis täiesti uus liik, linnud, kellel ei ole enam võimet sõnu hääldada, kuid kes suudavad siiski matkida suurt hulka inimeste hääli, laste kõrgekõlalisest lõõritamisest meeste madalate toonideni välja. Ja nad oskavad laule järele vilistada, kui jagub vaid piisavalt kannatust neile ette laulda ja kui laulja hääl neile meeldib. Isale meeldisid pilapasknäärid eriti. Kui me jahil käisime, vilistas või laulis ta neile keerulisi lugusid ja pärast viisakat pausi laulsid linnud alati järele ka. Mitte igaüks ei saa sellise au osaliseks. Aga kui minu isa laulma hakkas, jäid kõik ümbruskonna linnud alati vait ja kuulasid. Isa hääl oli nii ilus, nii kõrge ja puhas, nii elujõuline, et see pani samal ajal naerma ja nutma. Mina niimoodi ei suutnud. Selles väikeses linnus on midagi lohutavat. Nagu oleks tükike isast minuga kaasas, kaitseks mind. Kinnitan nõela oma pluusi külge ning tumerohelise riide taustal kangastub mulle, kuidas pilapasknäär puude vahel lendab. 40

na ljama ngud sisu 143x215.indd 40

10/27/09 5:15:19 PM


Effie Trinket tuleb mind õhtusöögile viima. Järgnen talle mööda kitsast kõikuvat koridori poleeritud seinaplaatidega söögisaali. Saalis on laud, millel on hulk kergesti purunevaid nõusid. Peeta Mellark istub ja ootab meid, tool tema kõrval on tühi. “Kus Haymitch on?” küsib Effie Trinket rõõmsalt. “Kui ma teda viimati nägin, ütles ta, et läheb teeb väikese uinaku,” vastab Peeta. “Eks ole olnud ka väsitav päev,” sõnab Effie Trinket. Minu arvates tunneb ta Haymitchi puudumise üle ainult kergendust, ja kes võiks seda talle ette heita. Õhtusöök on mitmekäiguline. Paks porgandisupp, roheline salat, lambaliha ja kartulipuder, juust ja puuviljad, šokolaadikook. Terve õhtusöögi vältel tuletab Effie Trinket meile meelde, et jätaksime järgmise käigu jaoks ka ruumi. Aga mina topin end kõriauguni täis, sest ma ei ole kunagi sellist toitu saanud, nii head ja nii palju, ja ilmselt ei ole mul mängudeni jääva ajaga midagi paremat peale hakata kui mõned kilod juurde võtta. “Vähemalt teil kahel on korralikud kombed,” lausub Effie Trinket, kui hakkame põhiroaga lõpule jõudma. “Eelmisel aastal sõid mõlemad kõike kätega nagu metsalised. See ajab mul seedimise täiesti korrast ära.” Eelmisel aastal olid mõlemad väljavalitud Servalt – lapsed, kes polnud oma elu ühelgi päeval piisavalt söönud. Ja kui neil õnnestus toitu saada, ei olnud lauakombed kindlasti esimene asi, mida meeles pidada. Peeta on pagari poeg. Minu ema õpetas mind ja Primi korralikult sööma. Sellepärast, jah, oskan ma noa ja kahvliga ümber käia. Aga Effie Trinketi kommentaar ajab mind nii marru, et otsustan ülejäänud söögi tema kiuste kätega suhu toppida. Seejärel pühin käed laudlinasse puhtaks. Selle peale surub naine oma huuled kõvasti kokku. Nüüd, kui õhtusöök on läbi, näen kõvasti vaeva, et toit sees püsiks. Peetagi paistab näost pisut rohekas. Kummagi kõht ei ole nii rikkaliku toiduga harjunud. Aga kui ma suudan Greasy Sae hiirelihast, seajäätmetest ja puukoorest kokkukeedetud toidu – talvise eriroa – endal sees hoida, ei loobu ma ka sellest siin. 41

na ljama ngud sisu 143x215.indd 41

10/27/09 5:15:20 PM


Läheme teise vagunisse ja vaatame lõikuspäeva ülekannet, mida nähakse kogu Panemis. Nad üritavad eri ringkondade valimistseremooniaid terve päeva peale laiali pillutada, et inimesed saaksid kõike mugavalt otseülekandes vaadata. Aga tegelikult saavad seda teha ainult Kapitooliumi inimesed, sest neist ei pea keegi lõikuspäeval ise osalema. Näeme ükshaaval teisi lõikuspäevi: loetakse ette nimesid, vabatahtlikud astuvad ette – see viimane juhtub siiski harva. Uurime oma vastaste nägusid. Mõned jäävad mulle meelde. Koletu poiss, kes 2. ringkonnas vabatahtlikuna ette tormab. Rebasenäo ja siledate punaste juustega tüdruk 5. ringkonnast. Vigase jalaga poiss 10. ringkonnast. Ja kõige enam jääb kummitama kaheteistaastane tüdruk 11. ringkonnast. Tal on tumepruun nahk ja tumedad silmad, aga muidu on ta kasvu ja käitumise poolest väga Primi moodi. Ainult et kui tema lavale astub ja küsitakse, kas vabatahtlikke on, ulub ümbritsevate igerike hoonete vahel vaid tuul. Keegi ei taha tema asemele minna. Kõige lõpuks näidatakse uuesti 12. ringkonda. Loetakse ette Primi nimi, mina jooksen vabatahtlikuna ette. Võimatu on mitte kuulda meeleheidet minu hääles, kui ma Primi oma selja taha lükkan, nagu kardaksin, et keegi ei kuule mind ja nad viivad ta minema. Aga loomulikult kuulevad nad mind. Näen, kuidas Gale Primi minu küljest lahti rebib ja ma lavale astun. Kommentaatorid ei tea täpselt, mida öelda, kui pealtvaatajad aplausist keelduvad. Vaikne auandmine. Üks ütleb, et 12. ringkond ei ole kunagi olnud väga kõrgelt arenenud, aga kohalikud tavad võivad mõnikord olla päris võluvad. Nagu märguande peale kukub Haymitch lavalt alla ja kommentaatorid oigavad naljakalt. Loosirattast tõmmatakse Peeta nimi ja ta võtab kiiresti oma koha sisse. Me surume teineteise kätt. Vahepealne osa jäetakse jälle vahele, siis lastakse hümni ja saade ongi läbi. Effie Trinket on pahur oma paruka pärast. “Teie juhendajal on enda esitlemise kohta veel väga palju õppida. Ja seda, kuidas teleülekande puhul käituda.” Peeta hakkab ootamatult naerma. “Ta oli väga purjus,” lausub ta. “Ta on igal aastal purjus.” 42

na ljama ngud sisu 143x215.indd 42

10/27/09 5:15:20 PM


“Iga päev,” lisan mina. Ma ei suuda kuidagi kerget muiet maha suruda. Effie Trinketit kuulates tundub, nagu oleks Haymitchil ainult mõned tahumatud kombed, mida saaks paari väikese näpunäite abil siluda. “Jah,” pahvatab Effie Trinket. “Imelik, et see teile nalja teeb. Te teate, et nendel mängudel on teie tee tagasi elavate maailma teie juhendaja käes. Tema on see, kes annab teile nõu, otsib teile toetajaid ja dikteerib kõikide kingituste saatmist. Haymitch võib olla ainus inimene teie elu ja surma vahel!” Just sel hetkel vaarub Haymitch vagunisse. “Jäin õhtusöögist ilma?” küsib ta pehme keelega. Seejärel oksendab ta kalli vaiba täis ja kukub ise sinna sisse. “Naerge pealegi!” lausub Effie Trinket. Ta hüppab oma teravatipuliste kingadega okseloigust mööda ja põgeneb vagunist.

43

na ljama ngud sisu 143x215.indd 43

10/27/09 5:15:20 PM


Näljamängud