HANNO OJALO MATI ÕUN
ja ristisõdijad
Muistne vabadusvõitlus aastail 1206–1343
SISUKORD
11 Põhjala ristisõjad ja Liivimaa ristisõjad –mis need sellised on?
15 Kuidas elasid muinaseestlased, liivlased ja läti hõimud enne ristisõda?
20 Ristisõjad või muistne vabadusvõitlus
22 Nad tulevad. Sakslased Riias 2002
23 Riia linn – ristisõdijate tugipunkt
31 Vastastikused rüüsteretked enne 1206
32 Taani vägede 1206. aasta retk Saaremaale
33 Sõdivad pooled
35 Sõdijate relvastus
42 Sõja puhkemine riialaste-latgalite ja ugalaste-sakslaste vahel 1208
47 Ümera lahing. Suvi 1210
51 Turaida piiramine ja lahing 1211
53 Vaherahu eestlaste ja liivlaste-lätlaste ning sakslaste vahel aastail 1212-1215
57 Võitlused jätkuvad aastal 1215
61 Uue sadama merelahing Saaremaal 1215
63 Venelaste ja ugalaste rüüsteretked aastail 1216–1217
65 Kuulus Madisepäeva lahing aastal 1217
69 Lindanise lahing aastal 1219. Taani kuninga imeline pääsemine
76 Lihula lahing aastal 1220
81 Taani linnuse hävitamine Saaremaal ja uus vastuhakk Mandri-Eestis. Aastad 1222-1223
84 Saarlaste sõjaretked Tallinna vastu
91 Viljandi ja Tartu piiramised aastail 1223 ja 1224
95 Suur sõjaretk Muhu- ja Saaremaale 1227. aastal
100 Võitlus jätkub juba võõrvallutajate vahel
105 Elu uue võimu all
177 Mis sai meie saatusekaaslastest-paganatest põhja ja lõuna pool?
113 Viimane võitlus – Jüriöö ülestõus 1343-1345
Friedrich Ludwig von Maydell. Riia piiskopi saadikud võetakse mässuliste liivlaste poolt vangi aastal 1211 (1839)
ERM K 3180, Eesti Rahva Muuseum, http://www.muis.ee/museaalview/674241
Vaherahu eestlaste ja liivlaste-lätlaste ning sakslaste vahel
aastail
1212–1215
Tundub, et Turaida veresaun on üldse üks suur fantaasia, kuna samal aastal kutsuti Turaidasse sõdivate poolte esindajad – eestlased, liivlased, latgalid ja Riia sakslased. Viimastest tuli kohale piiskop Albert koos mõõgavendade ja linnavanematega. Ning see seltskond leppis kokku vaherahus kolmeks aastaks, kusjuures Sakala (või selle lõunaosa) jäi piiskopi ja ordu võimu alla.
Tegelikult see teoks ei saanud ja sakalased elasid endistviisi vabade meestena edasi.
Veerandiktosinat aastat rahuaega kasutasid mõlemad pooled. Piiskop Albert käis igal aastal Saksamaal uusi ristisõdijaid toomas. Ja kuna mitmed pühad isad Roomas järjestikku olid lubanud pattude andeksandi Läänemere idakaldale minevaile ristisõdijaile, leidus ikka mõrtsukaid ja röövleid, kes oma süütegude eest karistuse kandmise asemel eelistasid sõttaminekut. Eks neid meelitanud ka saagi ja preemia lootus (preemiaks oli neil aegadel vallutatud linnustes ka naiste ja tütarlaste vägistamise õigus).
Paganarahvas aga taastas põletatud külasid ja kindluseid, muretses pudulojuseid ja veiseid ristisõdijate nahkapistetute ning äraaetute asemele jne. Sõja esimene etapp oli kulgenud üldiselt väheste kaotustega ja eestlased elasid edasi samuti nagu varemgi. Kuid hullem seisis veel ees.
Vaherahu eestlastega ei seganud teisi ülalnimetatuid omavahel sõdimast. Juba 1212. aasta suvel tõstsid osa liivlasi ja latgaleid mässu oma värskete peremeeste sakslaste vastu. Mässuliikumise keskuseks sai Turaida piirkond, kus sinnatunginud sakslased süütasid põlema Kaupo linnuse.
Võib arvata, et Kaupo ise viibis sealt eemal.
Seejärel koondusid mässulised liivlased Satesele linnusesse. Sealt rünnati Sigulda linnust, kus pesitsesid orduvennad. Nood pidasid end kõvadeks meesteks ja tungisid linnusest välja, kuid löödi sinna tagasi. Vähe sellest, rahulolematud liivlased saatsid saadikud Riiga kaebama ordu provintsiaalmeistri Rudolfi peale, kes tegelevat põldude ja heinamaade röövimisega nende senistelt omanikelt ning ei pea paljuks ka liivlastelt raha väljapressimist.
Piiskop Albert saatis esialgu vahetalitajaks preester Alebrandi, kuid see ei saavutanud midagi ja piiskop läks ise kohale – koos mõjuka kaitsesalgaga muidugi. Albert luges oma mässajaist alamaile sõnu peale ja nõudis neilt tolleaegse kombe kohaselt poegi pantvangiks. Liivlased aga lubasid ristiusu koos kõigi sakslastega maalt välja kihutada. Nagu tänapäeval öeldakse – konsensust ei saavutatud ja Albert pöördus Riiga tagasi.
Albert ei jätnud sõnakuulmatuid karistamata. Satesele vastu saadeti ordumeister Folkvini (Volquin) juhatusel vägi, mis kindluse sisse piiras. Kaitsjate hulgas oli ka latgaleid eestivaenuliku vanema Russini juhatusel.
Sealgi üritas Russin linnusevallil seistes saada jutule oma vana sõbra, Võnnu (läti Cēsis) provintsiaalmeistri Bertoldiga, võttis kiivri peast ja kummardus üle rinnatise. Kuid üks sõber (draugs) Bertoldi ammukütt laskis talle noole pähe.
Pikaajalise piiramise peale Satesele alistus. Orduvägi linnusesse ei tunginud. Võimalik et piiskop Albert kartis uusi vastuhakke ja nõustus sedapuhku pehmemate tingimustega. Satesele liivlased pidid hakkama maksma kümnist, mks äraseletatult tähendab kümnendikku osa viljasaagist ja karja juurdekasvust.
Keset vaherahu tabas eestlasi leedulaste rüüsteretk. Nagu me sellest kaugest ajast näeme, ei olnud Baltimaade rahvail veel mingit üksmeelt, valitses mõtteviis, et röövi kust saad.
Leedulased tegid rüüsteretke 1213. aasta alul ja kuna Eestisse jõudmiseks tuli neil läbida sakslastele allutatud liivlaste maad, läksid nende esindajad Koknesesse ehk Kokenhusenisse Daugava paremkaldal ja küsisid viisakalt läbipääsuluba. Selle loa nad ka said ja asusid rüüstama
Sakalas. Kinni võeti ja tapeti hulk mehi, rööviti nende vara, naisedlapsed viidi kaasa. Eks naisi sai kasutada mitmeks otstarbeks, lastest kasvatati orjatüdrukud ja poisid.
Saadud saagiga rahul, tegid leedulased teise rüüsteretke juba sama aasta suvel. Eestisse nad enam ei läinud, vaid röövisid ja tapsid Koiva kesk ja ülemjooksul. Muuhulgas langes leedulaste kätte vangi Beverini vanem Talibald. Teda maha ei löödud, kuna sellise tähtsa mehe eest loodeti ilmselt lunaraha saada. Kuid Talibaldil õnnestus põgeneda ja „kümme päeva leiba söömata” (nagu Henriku Liivimaa kroonikas kirjas) omade juurde tagasi jõuda.
Daugava äärsed võimu ja sõjamehed sõdisid ka omavahel. 1214. aasta sügisel korraldasid Kokneses sisse seadnud rüütlid sõjakäigu lähedal olnud Jersika (saksa Gerzika või Gerzike vms) vastu, tungisid linnusesse ja said sealt rohke saagi. Sama korrati vaevalt poole aasta möödudes –1215. aasta kevadel vallutasid nad selle uuesti, said aga tagasiteel leedulastelt lüüa.
1214. aastal võtsid sakslased ette Toreidasse endise liivlaste linnuse kohale kivilinnuse ehitamise. Alustati müraka ringtorni ehitamisest. See torn on alles seniajani.
Eduard Järv. Lahing Lehola linnuse all (1941)
EKM j 228:6 G 2489, Eesti Kunstimuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/1483603
Võitlused jätkuvad aastal 1215
1215. aasta talvel viibis piiskop Albert Saksamaal, et osaleda Lateraani kirikukogul. Liivimaa kolooniat juhtis tema äraolekul Ratzeburgi piiskop Philipp, kes ilmselt tahtis ajalukku minna eduka sõjakäigu ettevõtuga eestlaste vastu – mis sellest, et vaherahu ei olnud veel lõppenud.
Philipp korraldas mõtte teostamise kavandamiseks nõupidamise, kus osalesid preestrid, rüütlid ja liivlaste vanemad. Latgalite vanemaid vist unustati kutsuda, või unustas kroonik Henrik neid oma kroonikas mainida.
Igatahes oli ristitud latgalitega arvestatud, sest pärast nõupidamist saadeti ka nende linnustesse käsud ilmuda kristlaste väe kogunemiskohta Koiva suudmes. Henrik on hinnanud kokkutulnute arvuks 3000 sakslast ning teist niipalju liivlasi ja lätlasi (tõenäoliselt oli neid poole vähem).
Sinna kogunemislaagrisse tuli ka piiskop Philipp, andis väele oma õnnistuse ja läks Riiga tagasi.
Tundub et sõjakäigule liiguti põhja poole kahes kolonnis – sakslased mööda rannateid ja liivlasedlätlased mööda rannaäärset merejääd. Küllap kartsid merepelglikud sakslased rasketes soomusrüüdes läbi jää vajuda.
Eesti aladele jõudnult läksid sakslased läbi LääneSakala (Pärnut ja Pärnumaad veel ei olnud) ja Soontagana, kus röövima ei asutud. Seda tehti alles PõhjaLäänemaal, mida tollal nimetati Ridalaks (ehk Rotaliaks).
Vaenuvägi jagunes seal salkadeks, mis röövisid kuidas jaksasid. Henrik kirjutab seejuures halvustavalt liivlastest ja latgalitest, kes ka naisi ja lapsi tapnud – õilsad sakslased tapsid ilmselt ainult mehi.
Rüüstamine ja tapmine kestnud kolm päeva, neljandal päeval kogutud vägi jälle kokku ja pöördutud „suure rõõmuga” Liivimaa poole tagasiteele. Kaasa võeti taludest leitud hobused ja kariloomad, aga ka sakslaste
vangistatud naisedlapsed. Too Ridalaretk oli puht rüüsteretk, ristimist ei olnud. Või ei olnudki, keda ristida, sest kohalikud tabatud mehed tapeti ja orjadeks aetavaid naisilapsi ehk ei peetud vajalikukski ristida. Küllap nad oma töö ristimatagi ära teevad.
Saanud sellest röövretkest nii tulu kui lusti, mindi 1215. aasta kevadel Riiast koos ümberkaudsete liivlaste ja lätlastega rüüsteretkele PõhjaSakalasse. Kogunud jälle seda ja teist ning oma tapahimu rahuldanud, koguneti Leole ehk Lehola linnuse juurde. See oli vanem Lembitu kants.
Linnuse valli äärde veeti suured puuriidad, mis põlema pandi ja tuli kandus sealt puitrinnatisele.
Linnuse kaitsjad pakkusid piirajaile raha, sakslased nõudsid aga ristida laskmist. Esialgu lükati see nõudmine tagasi, kui aga tuld ei suudetud kustutada, tuli järele anda.
Tolleaegne ristimistalitus viidi läbi suures veega täidetud toobris, kust sedapuhku lisaks meestele ka naised ja lapsed läbi lasti.
Sakslased olid lubanud, et nad soovivad vaid ristida, ristimise ajal aga tungis ristivägi linnusesse ja röövis selle paljaks. Lembitu koos teiste vanematega viidi esialgu kaasa. Nad lasti lahti, kui olid oma pojad pantvangideks andnud.
Pärast neid Ridala ja Sakala röövkäike hakkas, nagu Henrik kirjutab, kogu Eestimaa Liivimaa vastu raevutsema. Meie esivanemad võtsid eesmärgiks Saksa koloonia hävitada ja selleks tehti 1215. aastal Liivimaale sõjaretk nelja maakonna meeste osavõtul: saarlased, läänlased, sakalased ja ugalased.
Saarlaste laevastik jõudis Daugava ehk Väina jõe suudmesse, kus nad asusid suuet sulgema, et sakslaste koged jõele ei pääseks. Kaasa toodud vanad laevad ja kohapeal palkidest ehitatud suured kastid täideti kividega ja lasti jõepõhja, jättes nende vahele parajad vahed, kust saarlaste kergemad laevad üle said sõita.
Siis kui enamik saarlaste laevaväest oli tegevuses jõesuudmele tõkete tegemisega, sõudis osa laevu Riia alla, kus mehed kaldale läksid. Riialased surusid nad laevadele tagasi. Sõideti siis omade juurde jõesuus, kus märgati, et Liivi lahelt on sinna jõudmas kaks kogukat koget. Egas saarlased muidugi teadnud, et neil olid sõjameestele lisaks ka kolm tähtsat
meest: Oldenburgi krahv Burchard ning piiskop Alberti vennad Rotmar ja Theoderich. Saarlased ei hakanud kogedega jõudu katsuma, vaid hajusid oma laevadel Liivi lahele.
Samaaegselt rüüstasid ja põletasid läänlased põhjaliivlaste alal Metsapooles ehk läti moodi Metsepoles või liivi moodi Mõtsa Pūoles. Kohalik rahvas põgenes linnustesse. Neid vallutada ei üritatud. Kui saadi teated saarlaste lahkumisest Väinalt ja liivlaste väe kogunemisest, pöörduti koju tagasi.
„LAULA,
LAULA, PAPPI!“
Kui eelnevalt saime teada eestikeelse väljendi „Maga magamas“, siis sellest aastast pärinevad ka teised teadaolevad eestikeelsed väljendid, mida kroonik Henrik kirjeldab.
Läti Henrik kirjutab, et kui tsistertslaste ordu preester Frederic sõitis 1215. aasta aprillis koos oma õpilase ja mõningate liivlastega Turaidast Koiva jõge pidi laevaga (pigem oli see suuremat sorti paat) alla, et Riiga minna, tungisid saarlased neile Koiva jõesuus kallale, viisid oma röövilaevadega minema ja kui preester hiljem ”taeva poole pöördunult koos oma õpilasega oma palvetes issandale kiitust kuulutas ja tänu avaldas, mõnitasid nemad, pekstes mõlemat oma nuiadega pähe ja selga, lausudes: “Laula! Laula! Pappi!” Seejärel randuti ning piinati preestrit ja tema õpilast julmalt ja lõpuks tapeti, lüües neile tapritega abaluude vahele, saates “nende hinged ilma mingi kahtluseta taevasse märtrite osasaamisse”.
Kohe tekib küsimus, kuidas Henrik sellest loost teada sai? Muudest allikatest selgub, et saarlaste käes oli veel liivlastest vange, kes ellu jäeti ja kes hiljem koju pääsedes sellest Saaremaa metsaliste hirmsast teost pajatasid.
TALIBALDI KÜPSETAMINE
Ega ka sakalased ja ugalased paremate kommetega olnud. Nemad tegutsesid samal ajal latgalite ala loodenurgal Talavas (latgali Tuolova, läti Tālava, ajalooallikais Tolowa vms). Seal piirati hakatuseks Autine linnust Koiva kaldal, kuid kuuldes orduväe lähenemisest, tungiti põhja pool
Trikata ehk Trikati (läti Trikāta, saksa Trikaten) linnusesse. Seal langes nende kätte eestlaste vana vaenlane vanem Talibald.
Meie 800 aasta tagused esivanemad ei olnud härdasüdamelised mehed.
Nad küpsetasid Talibaldi tulel ja nõudsid, et ta tagastaks Ridalast röövitud hõberaha – seda olnud kolm leisikat ehk tänapäevakaalus 25 kg. Talibald olla ette näidanud 50 oseringi (võrukujulist peenikest hõbedakangi), mis kaalusid kokku umbes 5 kg. Seda loeti väheseks ja nagu kirjutab kroonik
Henrik: „... Siis, pannes ta uuesti tulele, praadisid nad teda nagu kala, kuni ta hinge heitis ...”
Seepeale liikunud ka sakalased ja ugalased kodupaikadesse tagasi ja nelja maakonna meeste ühistegevus lõppes sisuliselt tulemusteta.
Talibaldist jäid järele pojad Drivinalde ja Rameko, kes äraküpsetatud isa eest kätte maksta tahtsid. Need korraldasid koos Võnnu orduvendade ja teiste sakslastega rüüsteretki Ugandisse, kus kõik kätte saadud mehed elusalt põletati, naisedlapsed, hobused ja kariloomad kaasa viidi
Teise aastatuhande esimestel sajanditel
olid ristisõjad paganate ja väärusuliste vastu Euroopa riikide seas levinud nähtus. Läänemere äärsetest rahvastest kvalifitseerusid paganateks koos vendide, preislaste, leedulaste, lätlaste, liivlaste, soomlaste ja saamidega ka eestlased ja nii jõudis sõda peagi ka siia. Nimetus Liivimaa ristisõda puudutab tänapäeva Eesti ja Läti territooriumil toimunud sõjategevust 13. sajandil.
