Issuu on Google+

U L A A N B A ATA R – B AYA N H O N G O R – B I G E R – G O R K H I - T E R E L J – L O N D O N – M U S TA K U R M U – BANGALORE – DHARAMSALA – NEW DELHI – K AT H M A N D U , 2 0 11 – 2 0 1 2


Kaane kujundanud Toomas Niklus Toimetanud Urve Eslas Korrektuuri lugenud Reet Sepp © Tekst ja fotod. Roy Strider, 2012 © Illustratsioonid. Baatartsog Norovsambuu, 2012 ISBN 978-9985-3-2399–1 Kirjastus Varrak Tallinn, 2012 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif


Tema Eminentsile Mongoolia bogdogeegenile ja Tiibeti budismi Jonangi koolkonna juhile IX Khalkha Jetsun Dhampa Dorjee Chang Jampel Namdrol Choekyi Gyaltsenile (1932 – 1. märts 2012)

1. P E A T Ü K K

L ä mb u min e

„P

redupreždala ja tebja ili net? Otvet’!”1 Võpatan ja ehmun ärkvele. Pisut kõmisevas ruumis kaugenevad ja lähenevad kümnete inimeste sammud. Kiledavõitu naisehääl, mis mind äratas, hajub kusagil juba eristamatuks. Kui saaksin end pingilt kergitada, võiksin teoreetiliselt näha, kuidas närvilisevõitu vene ema oma eelteismelisest lapsega avalikult pahandab. Avalik häbistamine on selles kultuuriruumis mõjuv kasvatusvahend. Kuid ma ei saa nõnda tõusta. Pööran ettevaatlikult jalgadega vingerdades end kitsal puupingil külili ja köhin kõõksudes. Siis tunnen taas, kuidas vappekülm nagu jäiste näppudega keha järele haarab, triigin parema käega ebaloomulikust magamisasemest valusaks jäänud ribisid ja kukalt ning kohendan kobamisi salli ja palituhõlmu koomale. Kontrollin, kas rahakott ja dokumenditasku on alles. Jälle külm, kuigi keha lausa hõõgub! Veidi paaniliselt otsin taskus krõbisevat aspiriinipurki – palun, olgu ta seal endiselt olemas, mitte maha kukkunud, ainult mitte maha kukkunud – ja mõtlen, et eelmise kahe tableti neelamisest on liiga vähe aega möödas. Kümmekonna 1

Kas ma hoiatasin sind või mitte? Vasta! (vene k)

5


ümbritsevates laudades istuva inimese silme all saamatult kohmerdades panen käe kusagil külje all kinnikortsunud taskuavast mööda. Keegi kiljatab – vist kukkus metallist kahvel hallile lihvitud betoonplaatidest põrandale. Lõgiseb tool, kahvel kukkus järelikult tooli alla. Palavikuline aju registreerib veidraid aistinguid, salvestab helisid erakordse teravusega, seda olen juba ammu märganud. Kuulen nüüd selgelt, kuidas väga lähedal ohatakse. Siis suudleb keegi mu kätt ja hakkab seda aeglaselt keelega lakkuma. „How sweet! Hey ... Look at that! She’s licking his hand!”1, räägib keegi mõned sammud eemal ning naerab kuidagi õudse häälega, vioolatoonil ja kurinal. „Hohohoo, hohohooo! Harrooo!” vastab sügav bass. Ma olen Siberis. Kahju vaid, et tervis on kehvapoolne. Ma olen Irkutskis. Tõsi küll, ilma igasuguse Vene viisata. Ma olen lennuväljal, olen siin täielikult vastu enda tahtmist, sunniviisiliselt. Minu pingi all on kaks suurt ja karvast koera, kes on kinnitatud minu keha külge. Mul on janu, näljatunne, hirm. Ja ma olen pime! Oh, Siber! Minu naabri aias on Kaug-Ida osakond. Tema nimetab seda vist kuidagi teisiti, kuid Kaug-Ida on tolle nime esimeses pooles siiski sees. Vast veerandsada aastat tagasi käis ta kolleegidega põllumajandusülikoolist siinkandis omi asju ajamas. ... ja saatis koju, Eestisse, hulgaliselt seemneid, istikuid. Kui küsisin, et kuidas täpsemalt, seletas ta, et pani istikud kastidesse – siis olevat nii saanud, siis olevat see olnud odav ja seaduslik. Seemned, teadagi, saatis postiga. Nüüd saavad aeda astuvad külalised neid pehmeid ja vägevaid, vitamiinirikkaid ning lummavaid puid-põõsaid näha, tunda ja katsuda. Neid taimi jälgides on selge: Siber peab olema midagi väga erilist, nagu näiteks Actinidia – Siberi tikker, 1

6

Kui armas! Hei … vaata seda! Ta limpsib tema kätt! (ingl k)


teisisõnu kiivi. Hämmastav, milline hübriid – humala või metsviinapuu laadsed väänid, nende küljes aga kergelt sametise koorega väikesed vitamiinipommid, kiivimarjad, otsekui suure võluri imeaiast. Irkutski rahvusvaheliste lendude terminalihoone saal on õnnetuseks täiesti ebaeriline, välja arvatud asjaolu, et siin ei pööra ükski ametnik sulle mingit tähelepanu, kui teistest kuidagi erined. See on ilmselt seotud täpsete käitumisjuhiste puudumisega. Panen tähele, et teisi ootajaid toitlustatakse pärast paaritunnist ootamist. Erinevates keeltes toimuvatest jutuajamistest tuleb välja, et kuhugi on viidud mingi kast, kust inimesed on saanud karpidesse pakendatud toitu õngitseda. Selgub, et kusagile on viidud ka vett, joogivett, mille üle mõned justkui nalja heidaksid. Enamik ootajatest käib ikka vist kusagil mujal, ilmselt mingis puhvetis, ja naaseb lõhnavate praadide, kompoti, koogikeste, konjaki ja vodkaga. Mõned puistavad teeklaasidesse kõlinal tükksuhkrut ja löövad lusikatega tulises vees kella. Nüüd on aspiriinipurk kindlalt käes ning midagi peab juhtuma, kuidagi lihtsalt peab juua saama. „Izvinite požaluista!?”1 Mitte midagi ei juhtu. „Izvinite požaluista!? Izviiini-i-i-i-te!?” Keegi aeglustab hetkeks sammu, ja kulgeb seejärel endise tempoga edasi. Jaa, proovisin sedasama ka eile, aga ka poole tunni eest. Eile aitas viimaks inglise keel, küllap tänagi. „Excuse me, please, the dogs are dehydrating!”2 hõikan nüüd võimalikult reipalt põranda suunas ning kuulen, kuidas üldine kõnekõmin õige pisut oma kõla muudab. Üks laudkond ootesaalis on otsustanud mind kuulda võtta. Keegi raske sammuga mees tuleb meie poole, jääb seisma, kummardub pisut ja ütleb prantsuse aktsendiga inglise keeles, et toob kohe vett. Palun nüüd ühe pudeli ka endale ja ütlen, et 1 2

Vabandage palun!? (vene k) Vabandage, palun, koerad dehüdreeruvad! (ingl k)

7


mul on kusagil rublasid. Mees tõrjub rahapakkumise lõunaeuroopaliku emotsionaalsusega tagasi ning lubab kohemaid joogiveega naasta. Ohkan kergendatult ja surun tabletipurgi rõõmsalt rusikasse. Üks koertest matkib mu kergendusohet ja sirutab tuntavalt oma jalgu: pikk ootamine, aga kannatame veel, pole midagi parata, kui nõnda on tingimata just vaja. Prantslane, kes osutub ühe alpinistidegrupi liikmeks, ongi juba tagasi ning ulatab mulle kolm pudelit vett. Selgub, et neid jagab lennujaama administratsioon või Aeroflot või „mingi instants” tasuta. Ikkagi inimesed? Prantslane eemaldub tänusõnu tõrjudes ning annab mulle hea põhjuse end oma kitsal puupingil üle tüki aja istukile rähelda. Istulisaamine võtab hingeldama, see imelik õhupuudus ja külm higi. Kui vaid teaks, millest see kõik ... Nüüd aga tuleb avada pudelid ja käsikaudu koerte joogiveekarbike põrandalt üles leida. Kui nad on selle käppadega juhuslikult liiga kaugele lükanud, pean taas abi paluma või riskima seda otsides, käega kompides ja küünitades maha kukkuda. Kuid ilmselt oleksin plastiku krõbinat betoonplaatidel kuulnud. Tops ongi peaaegu seal, kus viimati. Pingi all aevastatakse, mu keha külge seotud rihmad tõmbuvad vaheldumisi korraks pingule. Ka neil on ammu juba janu. Hea, et viimaks vett saime. Nüüd paistab küll, et koerte omaniku tervis on kehvem, kui karta oskasin. Kogu jõudu kokku võttes üritan pudelilt korki keerata, kuid ma ei jaksa. Higipiisad tungivad kiiresti läbi otsaesise pooride, soolased nired valguvad meelekohtadelt mööda põski alla kaela ja salli vahele, kõrvatagustest mööda ja kukla taha. See ei saa ju olla võimalik! See ei saa lihtsalt olla võimalik? Proovin kõiki kolme pudelit avada, mitu korda, viimaks juba käte värisedes, siis hammastega – hambad vaat’ et murduvad plastmasskorgis, kuid pudelid jäävad suletuks. „Excuse me!”1, hõikan lootusetu ja tuima häälega veel kord, ning 1

8

Vabandage! (ingl k)


kuulen umbes viie sekundi möödudes tõtlikult lähenemas juba tuttavaid samme. Palun ette ja taha vabandades sammudel pudelid lahti teha – „ma lihtsalt ei saa sellega hakkama, tõesti väga vabandan, aga ma millegipärast lihtsalt ei saa!” „Oh, anna need pudelid lihtsalt mulle, anna andeks, oleksin pidanud need juba enne avama!” „Ei, ei, ei, miks, polnud vaja avada, aga ... ma lihtsalt ei saa neid ...” Jälle liikumine pingi all. Ma tean, et koerad vaatavad prantslast ja pudeleid. Vaatan ka, kõrvadega. Prantslane avab pudeleid ... ja ei ava. Siiski avab? Ikkagi ei? Nüüd on kuulda raskemaks muutunud hingamist, prantslase diafragma tõmbub pingule, kõhulihased, turjalihased, käsivarrelihased, kael. Hambad surutakse kokku, näen juba vaimusilmas tema näole pingutusest tekkinud kortse. Pudelid kuulukse jäävat suletuks. „I’m sorry, just wait a second, I’ll be right back,”1 ütleb imestunud hääl ja kiirustab samas suunas, kust ta mõlemal korral tulnud on. Köhin nõustuvalt, lõgistan hambaid ja mõtlen hämmeldusega, et mis nende pudelitega siis ometigi valesti võib olla. Siis hakkab prantslase lahkumise suunalt kostma elevat suminat, mis eristub üldisest uinutavast mürafoonist. Keegi viskab seal nalja, mitmed inimesed naeravad. Siis sigineb sealpool vaikus, midagi toimub, ilmselt proovib mitu inimest minu pudeleid avada. Kulub aega, kulub veelgi. Ning viimaks on prantslane tagasi, vabandab veel kord, kuid juba kuuldavalt ärritunud häälega. Koerad vaatavad ning ma tunnen nende mõtteid – õigemini lineaarseid seoseid – voolamas: vett toodi, nendes pudelites on kindlasti vesi, sest veepudelid on alati nõnda välja näinud. Vesi viidi ära. Vesi toodi tagasi ja inimene on kuri. Järelikult ... me oleme teinud midagi halba ja ei saa karistuseks vett? Otsin käega pingialuseid päid, et neile rahustavalt koonudele patsutada. „Tss, tss, tss..., kõik on hästi, kõik on hästi,” julgustan neid, 1

Vabandust, oota üks hetk, ma tulen kohe tagasi (ingl k)

9


kuid mu hääl kõlaks nagu läbi vati ja mu optimism on kunstlik. Koerad muutuvad rahutuks. Kohe kõrvalt, päris lähedalt, kostab muljutava või pressitava puidu raginat. Midagi purustatakse. Kas peaksime liikuma? Kuid otsest ohtu ei saa olla, muidu oleksid Häirä ja Karma juba alarmi andnud. Ootesaalist kostab valju naeru, aplodeerimist, tunnustavat vilet ja arusaamatust väljendavaid summutatud venekeelseid hüüdeid. Midagi märga ja meeldivat puudutab jälle mu kätt, millel võiksin varsti vist muna praadida – see on avatud veepudel. Võidukalt suundub prantslane taas kuhugi ning puidu ragin kostab taas. Nüüd saavad ka koerad juua, ning kolmas pudel saabub juba avatud ning seejärel pooleldi kinnikeeratud korgiga, tagavaraks. Ikka veel vihane prantslane vabandab veel kord südamest ja selgitab raevunult: „Ma olin sunnitud need neetud pudelid uksega lahti keerama!” „Ee ... uksega?” „Jah, uksega! Ma pidin need kogu oma jõuga ukse ja uksepiida vahele kinni pressima.” „Oo? Aga öelge palun, kust te sellise vee saite?” „Keegi kohalik ametnik jagas seda siin kõikidele,” raiub prantslane puhinal ja lahkub head õnne soovides. Nüüd hakkab raginal köhima ka plekine ruupor ning paristab kajavasse ootesaali lennuplaaniga seonduvat infot. Meie lahkumine on veel poole päeva võrra edasi lükatud ja pole mingit garantiid, et sellest ei saa poolt nädalat. Küll matab hinge, miks küll Venemaal õhku pole? Kus on see Siber, need nulud ja seedrid minu naabri aiast? Kus on Baikal, Angara jõgi, Jenissei? Õhku, me vajame õhku, hõikan vene keeles igale poole ja ei kuhugi. Laske meid vabaks! Aidake! Te ei tohi meid siin nõnda hoida, see on seadusevastane! Nagu eile, nii ka täna on vastuseks vaid lämmatav sumisev vaikus.

10


2. P E A T Ü K K

Va h tra p u u ve in ip o kaalis

2009.

aastal Mongooliasse sõites läksin sinna esmalt kinnitust otsima nappidele kuuldustele ja internetis levivale kuulujutule. Mitmes allikas öeldi üsna otse välja, et valitsuse tegevuse ning uue majanduskorra ühismõjul vohab Mongoolias juba aastaid illegaalne kullakaevamine. Kaevandatav kuld rändab riigist välja, peaaegu alati korruptiivseid, illegaalseid ja mafioosseid kanaleid pidi. Meeleheites inimesed hülgavad oma igapäevases muserdatuses ja kiire rikastumise lootuses senised kodud ning koonduvad orjatööle suurtesse kaevandustesse. Need, kellele massiline ühistegevus siiski päris vastuvõtmatuna tundub, asuvad kulda ja õnne otsima omal käel. Kõige kehvemini mõjub säärane traagika aga lastele, sest neid kasutatakse nii tööjõuna kaevamisel – nende väheldase kogu tõttu ka maa-alustes käikudes tegutsemiseks –, aga lisaks töötlevad paljud õnneotsijad kulda surmavalt mürgise elavhõbedaga,ja teiste seas ka lapsed. Kõik see tundus rohkem nagu mõne vana „Mad Maxi” triloogiast pärineva filmi kirjeldusena. Ometi leidsin toona mitme asjaolu kokkulangemise tõttu nii kullaotsijatest õest-vennast koosneva „ühepere-ettevõtte”, kui ka umbes 25 ruutkilomeetril tegutseva hiiglasliku illegaalse kullakaevanduse. Jah, see kõik nägigi välja nagu kaadrid

11


mõnest maailmalõpufilmist. Kaetud nägude ja odavate, grotesksete päikeseprillidega silmi varjavad puruvaesed inimesed ammutamas ja sõelumas liiva ning kruusa. Pigem nagu moonutatud hiidputukad, mitte inimesed. Hiiglaslik tolmupilv lehvimas nende ümber nagu surma hingeõhk, ja mõne sõelaresti väristava masina juures matmas enda alla kogu seal töötava perekonna. Endistest sõduritest turvamehed hoiavad kiivalt sel haletsusväärsel inimrühmal silma peal, et mõnda suuremat kullatera leidnud õnneseent teiste poolt kohe maha ei löödaks. Ja kõige üle, nagu hiiglaslik röövlinnu tiib, laotub maffia vari (kuigi mongolid sellist sõna lihtsalt ei kasuta, kuid ilmselt on see kullaäri kontrollijaid kõige paremini iseloomustav väljend). Ninjad, nagu neid Mongoolias kutsutakse, veeretavad oma päevi õhtusse pisikesi kullapurutükke otsides. „Miks selline veider nimi?” küsivad paljud. „On nad sõdalased?” Tegelikult mitte, kuigi kullakaevajad sõdivad enda ja oma pere ellujäämise nimel. Ninjadeks kutsutakse neid kahel põhjusel. Esiteks kannavad illegaalsed kullakaevajad enamasti seljas raudkange, labidaid, puust keppe. Täpselt nagu ninjad oma võitlusvarustust. Teiseks on neil vahel turjal plastikust või plekist kullautmiskausid – jällegi nagu ninjadel. Tegelikult ninjad ei kanna kausse seljas. Kuid tänapäeva Mongoolia teab ninjasid kaheksakümnendail aastail tekkinud koomiksist alguse saanud multifilmist „Teenage Mutant Ninja Turtles” – „Teismelised ninjakilpkonnad”. Ja plastikust pesukauss meenutab mongolitele multifilmitegelaste kilpkonnakilpe. Multifilmi-ninjad tegutsevad New Yorgi kanalisatsioonitunnelites, mongolid aga augustavad ja uuristavad oma kodumaa pinda, mis kohati (eriti pärast kaevajate poolt hülgamist) näeb välja nagu kummituslik kärg. Ka siin on analoogia märgatav: mõlemad ninjad, ehkki kumbki omal viisil, tegutsevad enamiku ajast igal juhul maa all. Kui multifilmide vaatamine on vähemalt täiskasvanute jaoks vaba-

12


tahtlik, siis päriselu-ninjadele pole sageli lihtsalt ninja-ameti vältimiseks võimalusi jäänud. See töö on terviskahjustav (tolm, raske füüsiline töö, kehv toit, äärmiselt viletsad elamistingimused, äärmuslikult puudulik hügieen) ja vaimselt ruineeriv. Ninjad on õnnemängurid ja sellest ise (alateadlikult) teadlikud olles juba ette alla andnud. Õnnemängud viivad virgumiseni harva ja siiani veel budistliku vundamendiga mongoli ühiskonnas on mängurlus enamasti halva märgiga. Sellest hoolimata on raske muuta fakte, mis näitavad, et Gobi kõrbe all asuvad maailma suuruselt teised kullavarud ning Mongoolia vallanud kapitalism lihtsalt hävitab nomaadide senise elustiili. „Mongoolia on tunnistajaks suurimale kullapalavikule, mida maailm iial näinud,” märkis Al Jazeera 2009. aasta jaanuaris ja võib-olla oli neil õigus. Mina aga naasen 2009. aasta kesksuvel pärast pikka rännakut Mongooliast segaste muljete, suure väsimuse ja 2-kuuse kutsikaga, kes esindab uhket ja haruldaseks hääbunud mongoli vaprate valvekoerte suguvõsa. Mõistagi, nomaadide valvekoerte ... Vaadates väikese Häirä Tashi rõõmsat sirgumist Euroopas, küpseb mu peas üha kopsakamaks Mongoolia tragöödia parema avamise plaan. Dokumentaalfilm! See võiks Mongoolia nukrat olukorda kas või kübemegi võrra muuta. Otsustan üritada dokumentaalse portreega ninjade elust ja olen varsti valmis kirjutanud filmi sünopsisegi. Peagi tehakse mulle selgeks esimesed põhitõed filmivallas. Selleks et leida produtsenti, tuleb asjakohast eelmaterjali koguda märksa põhjalikumalt ja kvaliteetsemalt, kui minu oskused ja teadmised lubavad. Pingsat juurdlemist nõudvaid asjaolusid on veelgi. Turvalisus pole ninjade seltskonnas garanteeritud. Juba 2009. aastal pajatati minu teejuhile kusagil Gobi kõrbe piirimail, kuidas BBC võttegrupp üritas ninjadest filmi teha, kuid pääses hädavaevu eluga. Kaasas olnud tehnika ja mikrobuss aga lõhuti halastamatult vihaste kullaotsijate poolt ära. Ninjade hulgas on levinud joomarlus.

13


Alkohol, meeleheitel inimeste alaline lohutaja, käib nendega pudelis kaasas nagu džinn, keda jõudehetkel meelelahutuseks välja lasta, et uima-ilma laskudes end reaalsusest vabastada. Ninjad ei soovi oma pudelidžinnilt enamasti midagi. Nad tahavad, et nende viimasedki soovid kaoks. Nad tahavad unustada ning kõige võõrast või ilusamat maailma meenutava ilmumine täidab sellise unustaja hinge sageli suure trotsi ja raevuga. „Olge ettevaatlikud, need inimesed on ohtlikud,” räägiti meile kaks aastat tagasi Mongoolia jurtades ja stepiavarustes. Rääkijad tasandasid alati häält ja nende silmad pilkusid hirmunult. Õnneks ei tekkinud tookord ninjadega suuremaid ebameelduvusi, vägivaldsed vaimud hulkusid teiste sopkade ja düünide vahel. Paljusid poolt- ja vastuargumente kaaludes otsustan Mongooliasse kaasa kutsuda kolm kaaslast. Seltsimehelik Manja tunneb nii režissöörikui operaatoritööd. Teised kaks kaaslast peavad olema minu koerad: Eestis juba täisealiseks sirgunud Häirä, kes kindlasti oma kodumaad mäletab ning ehk meelsasti seda külastada soovib, ja samuti turjakaks sirgunud, kuid ealt alles kutsikaohtu tiibeti mastif Karma, kes meist nagunii sammugi maha ei jää. Häirä on mongoli koertele omaselt enamasti vaikse loomuga, seirab inimesi eemalt ja sekkub vaid äärmise vajaduse korral. Karma paistab juba beebieast silma agressiivsuse ja emotsionaalsusega. Siiski on mõlemad „tüdrukud” minu hinnangul oma tõu kohta kuulekaks koolitatud, hästi sotsialiseeritud ja juba eelnevalt väga palju reisinud. Turvajatena oleks nendest palju kasu. Rendin filmimiseks vajaliku väikese ja silmatorkamatu, kuid piisava kvaliteediga tehnika. Seejärel asun meie ekspeditsioonile rongipileteid broneerima. Ühtlasi kontrollin üle koerte vaktsineerimised, tellin varasemate ebameeldivate kogemuste vältimiseks mastifitele Tartu Maaülikooli laborist ingliskeelsed marutaudi tiitrid, mis kahandavad oma maksumusega reisi kokkukuivavat eelarvet kõvasti. Ilma tiitriteta

14


on aga Mongooliast tulevale koerale tagasi Euroopa Liitu pääsemine praktiliselt võimatu. Palun oma Moskvas elavat tuttavat uurida Venemaal koertega reisimise kohta ning üritan erinevaid kanaleid kasutades rongipileteid ära broneerida: igal juhul on mõttekas minna khaanide kodumaale rongiga. Töö asjus värskelt Vene transpordiministri asetäitjaga kohtunud tuttav teatab aga, et Venemaal on koertega reisimine lubatud küll, kuid rongis tuleb selleks välja osta terve kupee! Sama kinnitab ka Eesti raudtee-ettevõte, mis inimesi Tallinnast Moskvasse sõidutab – vähemaga ei pääse. Juba kupees reisimine ise on valusalt tasku pihta lööv tegevus. Kuid terve kupee ... see läheb maksma ju väikese varanduse? Arvutused kinnitavad, et tuleks arvestada vähemalt 4000-eurose väljaminekuga, sinna juurde veel toit, muud kulutused, ja seda ainuüksi Mongooliasse sõiduks. Istume märtsikuise eredalt sinava taeva all ja vaikime. Häirä ja Karma on tujust ära ning minu meel pole vähem must. Ometigi peab alati olema ka alternatiiv, teine võimalus. Asun entusiastlikult broneerima meile lennupileteid Ulaanbaatarisse. Aga jälle tuleb tõdeda, et pakutav pole sobiv. Häirä ja Karma peaksid kogu reisi veetma transpordipuurides. Riias pean koerad andma pagasisse, kätte saan nad Ulaanbaatarist. Reis, kujutage ette, aga kestab umbes ööpäeva! Ja nüüd kujutlege end kutsika ja tema mongolist õekese seisukorda sellisel reisil. Tunnen, kuidas midagi minu sees kompromissitult sellisele sõidule vastu seisab. Pelgan, et pagas läheb kaduma, mida sellistel lendudel, ja eriti Moskvas ning vähemalt minuga on peaaegu alati juhtunud. Kardan, et ma ei suuda iialgi endale andestada, kui kohvrite vahel pagasilindile sõitev koer läbi puurivarbade mulle viimase etteheitva pilgu heidab ning siis ... Siis ehk ei näe ma teda enam kunagi. Või saan tagasi vaid tuttava karvase keha, millest peenmeel on enne õiget aega üle vikerkaaresilla

15


jalutanud. Hakkan unes nägema hoiatavaid märke, mis keelavad koeri pagasisse panna. Kuid maha ei tahaks ma neid jätta. Mingi seletamatu eelaimdus nõuab seda sõitu, puhub nagu tasane tuul liikuma mõttekõrred ja veab murevaod laubale. Kahe nädala pärast asutan mitteformaalse seltsingu, mille nimeks saab Assistance Dogs Association, Europe. Nädal hiljem asutan teise mitteformaalse seltsingu, mille nimi on Juhtkoerte Ühing. Juhtkoerte Ühing on ühtlasi Assistance Dogs Association, Europe liige. Nüüd, peale põhjalikku vaagimist ning üsna suure kõhedusega, teen neile mitteformaalsetele seltsingutele ettepaneku testida Häirä ja Karma tööomadusi vaegnägijate juhtkoertena. Kuigi Häirä võiks olla parem „vedaja”, läbivad mõlemad kandidaadid oma katsed rahuldavalt, isegi hästi, ning harjuvad suurema protestita ka suukorvidega. Nõnda võib Juhtkoerte Ühing ette kanda assisteerimiskoerte assotsiatsioonile, et mõlemad kandidaadid on sobilikud kandma nende ülesannete täitmiseks vajalikku vastutust ja kõlbulikud vastavate ingliskeelsete sertifikaatide saamiseks. Sertifikaate on vaja selleks, et broneerida lennupiletid Riiast Moskvasse ning sealt edasi Ulaanbaatarisse – ning samamoodi Mongooliast tagasi. Aeroflot on päri ja nõus pimeda juhtkoera tasuta pardale laskma ja Mongooliasse sõidutama. Koerale on selleks vaja vaid vastavat tunnistust, millised ühes Tartu internetipunktis viimaks värviliselt välja prindin, uhkete logodega ja pitsatitegagi. Siiani on kõik veel enamvähem JOKK, kuna mitteformaalsete seltsingute tegevus võib hõlmata äärmiselt laia piirkonda ning koerte koolitus pole minu teada Eestis (veel) litsentseeritud. Kuid edasi algab „soo”. Juhtkoertele on vaja juhitavaid. Mina pole nõus pimedaks või raske nägemispuudega isikuks hakkama. Kes sellist asja ikka vabatahtlikult teeks ... piisavalt halvaendeline ning ebameeldiv, lisaks ei pea see seisund paika just muidu, kui ma

16


mingil põhjusel ise silmi kinni ei pane. Ometigi, meenub mulle Takeshi Kitano film, Zatoichi... pime mees, kes hoidus nägemast selleks, et paremini näha. Teravda oma meeled, õpetas Kitano. Ära ripu nähtavas, astu kastist välja. Minu üllatuseks jääb režissöör-operaator oma uue staatusega üsna kiiresti nõusse. Selleks et saada heaks režissööriks, tuleb enne vist olla hea näitleja, mõtlen, ja tunnen imelikku rahu ja täiesti tavalist rahutust. Ma lihtsalt ei kujuta meid ette, meid kõiki, reisimas nendena, kes me kindlasti ei ole. Või siiski oleme? Kevad on Eestis kõige ilusam aeg, sellest ilusamad on ainult suvi, sügis ja talv. Nõnda on mul kirjeldamatult kahju oma kodust lahkuda. Ärasõiduöö-eelsel õhtul toon keldrist isevalmistatud Rieslingi ja istun pikalt aiatoolil. Midagi ununeb nagunii, pole mõtet korduvatele ülepakkimistele kallist aega raisata. Tunnen kõike, mis koju maha jääb. Iga naadivõrset, mis pead mulla alt välja pistab ja juba esimestele salatitaldrikutele jõudnud on. Neid vanu telliseid seal nurga taga. Vana maakivist lauta ja sisalikke kaevurakkel. Ees ootab tundmatus. Häirä ja Karma on oma tõule omaselt erakordselt energiasäästlikud ning puhkavad oma tavapärasel kombel väikesel laudanurgakõrvasel künkal, mille juba aasta eest Häirämäeks ristisin. Häirämäel kasvab vana võimas vaher, mis koertele varju ja tuge pakub. Selle taha loojub päike. Küünitan mõtlikult oma käe pokaali suunas ja ... jätan lonksu võtmata. Imeliku optilise efekti tõttu on veinipokaali tekkinud Häirämäe vaher. Vahtra siluett on selges ja veiklevas heledas veinis süsimust ning nähtav juurtest ladvani, samas aga tagurpidi, nagu asuks ta sel hetkel justkui teisel pool maakera. See on minu kristallkuul. Kui juba Häirämäe vaher saab pokaali mahtuda, siis jõuame ka meie õnnelikult teisele poole planeeti ja koju tagasi, isegi kui peame selleks pimedaid ja nende juhtkoeri näitlema.

17


3. P E A T Ü K K

P ime d an a p ilve d e peal

M

õned tunnid pärast seda, kui kell on kesköötundi löönud, asume vaikides teele. Varakevadise öö jahedus laskub Eestimaa peale ja tõstab udu. Valendav linik lehvib niitude ja maantee kohal nagu lahkumislehvituseks tõstetud valge ninarätt ning saadab mõtted taas tumedatele radadele rändama. Esimesed naasnud kevadlinnud vaikivad kohmetult, laulmiseks on veel liiga külm ... ja ei tundugi ümbrus ühtäkki enam nii kevadine, pigem ebamaiselt võõras. Olen pakkimisest väsinud ning tunnen, kuidas energia sellesse pimeduses lehvivasse linikusse kaob. On see siis rõskest jahedusest või võetud riski ja teadmatuse kasvavast koosmõjust – igatahes saan peagi aru, et midagi on tervisega viltu. „Väsimus. Pole mahti olnud viimastel öödel korralikult välja magada,” mõlgutan tuimalt ja palun pisut värskema oleku ja enesetundega Manjal autojuhtimise üle võtta. Siiski ei uinuta ümbritsev pimedus ka pingutuse peale magama, mõtted uitavad eesseisva uskumatu ettevõtmise ümber nagu eksinud marjulised. Kui kaks aastat vähemalt sama suure kartuse ja närvikõdiga Mongooliast saabusin, väikene Häirä algul transpordikastis, kuid lennuki Riias maandudes juba koos kokkupandud transpordipuurikesega suuremasse õlakotti pistetuna, palusin abi lätlasest sõbralt. Tema tuli meile lennujaama vastu, teadmata, et olen selleks ajaks juba taksoga

18


jalga lasknud ning helistan talle linnalähedase tankla tagant metsast. Tol ööl pagesime tillukese Häiräga Eestisse ning kutsikas alustas täieõiguslikku uut elu. Kõik pelgused osutusid lõpuks asjatuks ning õnn naeratas meile laiemalt, kui oleksime kunagi oodatagi osanud. Nüüd olen jälle, just eelmisel hilisõhtul, helistanud vanale sõbrale ja palunud tema abi – esialgu küll vaid selleks, et suuri parkimistasusid ja võimalikke autovargaid vältides saaks sõiduki Kuramaale sõbra juurde parkida. Seda peab tegema Manja, kes üldiselt räägib kehva vene keelt, ja läti keelt ei räägi üldse. Kuid ma tean, et küllap ta saab hakkama, mis tal muud üle jääb. Ja pärast seda, kui Manja on Kuramaa üles leidnud ning auto parkimisega hakkama saanud, peaks minu vana hea sõber Manja koos Häiräga järgmisel hommikul lennujaama sõidutama. Just nii – millegipärast ei saanud Aeroflot meile müüa pileteid samale lennule, ilmselt oli see seotud broneeringule kantud märkega: juhtkoer. Nii olen otsustanud, et lendame koos Karmaga esimesena, võtame niiöelda tuleproovi eneste peale. Ja kui midagi läheb tõeliselt halvasti, kui me jääme vahele sellega, et mina pole pime ja Karma pole ehk kõige õigem juhtkoer, siis saame loodetavasti hoiatada Manjat ja Häirät meile järgnemast. Vastav SMS on mu telefoni juba valmis salvestatud. Kuid ikkagi, kõigepealt peab Manja meid Karmaga lennukile saatma, sest nii erilistel reisijatel lihtsalt peab olema kaasas keegi, kes neid vähemalt lennujaama check-in leti või luugi äärde saadab. Vastasel juhul mõjuks meie ettevõtmine juba liiga ebausutavalt. Nõnda peab olema järgmise päeva „pime” lendaja algaval hommikul hoopis minu nägijast saatja, mis muudab kogu olukorra veelgi kõhedamaks – mis siis, kui Manja järgmisel hommikul rõivastuse ja meigi muutmisest hoolimata juba Riia lennujaamas ära tuntakse? Vastuseta küsimusi on nii palju, et loobume neile vastuste väljamõtlemisest. Oleme enda arvates teinud selleks pikaks sõiduks suhteliselt palju ettevalmistusi ning ilmselt on kõige mõistlikum loota parimat ja olla valmis halvi-

19


maks. Mis aga see halvim olla võiks, selle kohta puudub meil ühene arusaam. Arvatavasti kõige hullem, mida oskan ette kujutada, on see, kui meie mõnevõrra loominguline lähenemine reisimisele paljastub just Moskvas. Mitte väga hiljuti on Domodedovo lennuväljal plahvatanud pomm, tegutsenud terrorist (või isegi terroristid). Venemaa julgeolekuteenistused jälgivad tõenäoliselt seetõttu eriti terava tähelepanuga kõike, mis lendamisega seondub. Mõtlen edasi. Koerad, nad sobivad ju ideaalselt pommikandjaks? Eriti suured, pisut hirmutava välimusega, karvased koerad. Mina pööraksin julgeolekumeeste asemel säärastele sisenejatele ekstra tähelepanu. Koera kõri juurde või kas või kõrvade sisse, aga ka näiteks kubeme piirkonda saaks ju igasuguseid põrgumasinaid peita. Pikk karv laseks ära peita ka selliste jubeduste kinnitusrihmad või muu taolise. Liiati on meie koertel seljas spetsiaalsed neoonkangaga veovestid, mille küljes juhtimiseks ja inimese vedamiseks vajalikud käepidemed. Kanga all aga võib ju olla teab mis... Mida rohkem sellele mõtlen, seda tõenäolisemaks hakkab muutuma nägemus minust ja Karmast – aga miks mitte ka Manjast ja Häiräst – kusagil Ljubljanka keldris, inimeste pisarate, vere ja teiste kehavedelike pritsmetega kaetud FSB kirjutuslaua ees, süüdistatuna terrorismis, ja vastavalt siis viimaks ka karistatuna. Hea tahtmise ja kujutlusvõime juures saab sellist reisimist ehk tõesti potentsiaalseks terroriaktiks nimetada: koer on ju samuti põhimõtteliselt relv ning kui kõik läheb nii nagu plaanitud, reisivad need relvad lennuki salongis teisele poole maakera. Kui läheb ... Kui läheb ... Kuid stopp! Aitab jaburdamisest, see on ilmselt palavik, mis säherdusi mõtteid esile manab. Palun Manjal teha metsapeatuse ja jalutan Karma ning Häiräga kusagil Valmiera – eestipäraselt Volmari – külje all mõned minutid samblasel metsaalusel. Taevas tundub imelik: sinakashallid pilved, nende taga peaaegu täiskuu, just nagu suur taskulamp taevas. Ja pil-

20


vedest mets kuutaskulambi ees näib nagu päris mets päris taskulambi ees: kõik oleks nagu päris ja samas näiline, isegi suurte pintslilöökidega taevasse vajutatud triivivad tontlikud pilved. Peata Ratsaniku ilm. On tapaleminemise tunne. Sügavad sõõmud lõhnavat Põhja-Läti karget männimetsaõhku ei peleta seda tunnet kuhugi. „Järelikult peab sellega lihtsalt leppima,” ütlen Häiräle ja tardun mõnekümneks sekundiks talle otsa vaatama. Mongol seirab mind üksisilmi oma põhjatute silmanööpidega ning tema ilme on ülitõsine. Siis ütleb ta midagi huvitavalt peenikese häälega ning liputab paar korda saba. Ka tema pelgab pisut. „Need pilved on tegelikult täiesti valged. Nad ainult paistavad selliste hallidena ... nagu põrandapesulapid. Hmnjaa... Aga teisiti Sa kodumaale vist küll ei saa, Häirä Tashi,” selgitan vaikselt ja lähen tagasi auto poole. Kaks karvast varju järgnevad vaikides, asfaltlindile lähenedes on selja tagant kuulda vaid saatjate korrapärast hingamist. Riia piirile jõudes on palavik vähemalt ühe meie seast endaga kihlanud. Tunnen selgelt ka kraapivat kurku ja tõusnud temperatuurist õhetavat nägu. Mul ei teki kunagi lavapalavikku, kuid nüüd, enne Suurt Etendust on kehatemperatuur tõusnud juba ettevaatlikuks tegeva piirini ja see sunnib mind Manjat paluma auto hetkeks peatada. Manja tõmbab auto teepervele ja teeb tagasipöörde. Mõned kilomeetrid enne Riia lennujaama on keegi hea ärivaistuga Läti oligarh püstitanud 90ndate lõpu maitsetus eliitstiilis tulutult restoraniaule pretendeeriva kohviku. „Meil on veel aega, tegelikult. Ma ei taha liiga vara lennujaama sattuda,” selgitan Manjale. „Ehk õnnestub siin kiiruga midagi süüa, kõht on tühi ja pikk reis ees. Aga lennujaamas on kõik veelgi kallim ja ... kuidas ma seal ikka pimedana ... üldse ...”. Ka tähelepandamatult vaikselt universaalkerega auto pagasiruumis reisinud koerad tahavad juua ja jalgu sirutada ning mõnuga Läti hõredate mändidega tipitud

21


muruplatsidel uusi lõhnu nuusutades „ajalehte lugeda”. Tunnen haiguse tuimust pähe vajuvat nagu tinast kiivrit, silmini, kõrvuni, lõuani. „Ja võib-olla ongi nii parem,” mõtlen rahulikult ja võtan pagasist plastikpurgi küüslaugukapslitega, mida alati antibiootikumide asemel pruugin. Küüslaugukapsleid kasutatakse Tiibeti meditsiinis isegi veremürgituse raviks, loodusliku antibiootikumina on see ravim selles iidses ravikunstis äärmiselt levinud ning siiani on küüslaugukapslid vähemalt minule mõjunud tulemuslikult. Asi on aga selles, et ravi sarnaneb tõepoolest sünteetiliste antibiootikumidega tehtava kuuriga. Kord juba ravi alustanuna, tuleks seitse kuni kümme päeva seda ravimit tarvitada ning võtta kindlatel kellaaegadel sisse neli kapslit kolm korda päevas. Nõnda talitades on efekt kiire ja tuntav. Mõtlen viivu ning avan ka paratsetamoolikarbi. Vaid kaks palavikualandajat ongi siia jäänud, kuid sisse nad koos lauda tellitud külma veega nüüd lähevad ja loodan, et sel aastal taolist ravimit enam pruukida vaja pole. Tellitud toit hilineb, suud põletades ahmime, kugistame kiiruga maitsetuvõitu euroroa alla. Taskusse libisevad mõned leivaviilud autos ootavatele koertele, kiiruga aitab Manja mul Karmale spetsiaalsed traksid selga ajada. Ja juba liigub auto taas, kiiruga kontrollin oma dokumente, telefoni, muid hädavajalikke esemeid, mis äraantavasse pagasisse jääda ei tohiks. Aga muud pagasit mul peale taskute polegi: mida vähem sekeldamist ühel pimedal on, seda parem. Juba läheneb lennujaama hoone. „Prillid!” sosistab Manja, kuigi keegi meid ju ei kuule. Ning ongi parkla. Me pole jõudnud midagi täpsemat läbi arutada, olen vaid Manjale andnud üldsõnalised juhtnöörid Kuramaale sõitmiseks ning oma sõbra telefoninumbri. Kallistan Häirät. Manja kõnnib ümber pargitud auto ja avab mulle ukse. Astun kobamisi autost välja ja püüan rolli sisse elada... huhh!

22


Huhh! Ma ei suuda seda uskuda, kuid nüüd on tagasitee juba võimatu – ehkki tehniliselt vägagi võimalik. Keegi ei sunni meid lennujaama sisenema. Mitte keegi. Aga me läheme, ja Häirä jääb pika pilguga meid Riia lennujaama pargitud autost saatma, ma tunnen tema pilku oma seljal. Siit algas meie ühine teekond Euroopas, Euroopa Liitu „sisse põgenemisega”. Ja nüüd lähen ma temast lahutatuna, imeliku töntsi ja kobava sammuga, Karma vapralt kõrvalt tatsumas ning ma ei tea, kas meie enam kunagi näeme. „Aga kui näeme, Häirä, siis näeme juba Ulaanbaataris. Pea meeles, et pilved olid tegelikult valged,” sosistan ja tunnen, kuidas kurgus veel rohkem kraabib. „Maybe...” laulab lätlaste Brainstorm lennujaama kõlaritest sellele mõttele saateks, kui fotosilmaga lükanduks avaneb ja meie veider troika päikeselise kevadtaeva alt lennujaama jahendatud õhuga hämarusse suundub. Kõik laabub hämmastavalt sujuvalt. Mitte keegi ei küsi mitte midagi. Mitte keegi ei küsi koera kohta, ega ka mingeid „pimeda dokumente”, mida algul pisut pelgasime. Manja eskordib meid check-in’i letini ja kõneleb inglise keeles, kes me oleme ja kuhu läheme. Meid juba oodatakse seal. Kiiresti saabuvad noorepoolsed lätlastest teenindajad, poiss ja tüdruk. Nad on, õigemini üritavad olla väga sõbralikud, kuigi teatud idaeurooplase karedusega, millega seguneb pisut ka kohmetus: ei ole kerge assisteerida endast erinevat inimest, kel mustad prillid ning imelik koer ... Ometigi tunnen end nende järel lifti poole suundudes vaatamata endiselt püsivale palavikule üsna turvaliselt. Ning Karma ... Olin Karma keevalise loomuse pärast mures, sestap otsustasin just temaga koos sõita ning Häirä Manja seltsiliseks jätta. Ometigi adub kutsikas temalt oodatavat rolli uskumatult kiiresti ning võtab käskude

23


(Kõrval! Edasi!) peale kohemaid äärmise enesekindlusega kursi meie assistentide järel lifti suunas. Seejärel trepid, enne treppe ta seisatab, et justkui veenduda, kas ma samuti treppide olemasolu taipan. Ta kulgeb mind juhtides – tasa järele vedades – mööda seinaääri, valides ise liikumiseks seinapoolse külje. Ning liftidesse sisenedes teeb väikese ringi, jääb alati istuma minu ette, näoga liftiukse poole, et väljudes kohe liikuma saaksime hakata. Karma rühib edasi vaikselt, ühtegi häält kuuldavale toomata, kiirustamata, alati samas tempos. Ma pole kunagi varem juhtkoertega tegelikult kokku puutunud, kuid usun, et tal on tõepoolest eeldused heaks juhtkoeraks saada. Oleme jõudnud esimesel korrusel asuvasse ooteruumi ja tekitame siin märkimisväärset elevust. Peamiselt venekeelsed reisijad ei pane millekski ingliskeelset kirja Karma neoonvestil, mis ütleb „GUIDE DOG. DO NOT PET!” ning üritavad igasuguste totrate häältega tema tähelepanu püüda. Tõule omaselt ei pööra Karma neile vähimatki tähelepanu. Palun assistentidelt endale ja koerale vett ning tütarlaps ulatabki mulle kohemaid nurgatagusest veeautomaadist võetud plastiktopsi külma veega, mille ühe lonksuga kurgust alla valan. Seejärel pakub ta samasugusest anumast juua ka Karmale, kes keeldumise märgiks topsiku oma esikäppadega ümber lööb ning seejärel mõnust tasakesi röhkides end selili keerab ning jahedas veelombis veeretama hakkab. Olen krussi keerduva „käepidemega” pisut hädas ning püüan kutsikat valjult korrale kutsuda. Aga nüüd hakkab olukorra ebatavalisus jõudma ka kutsika teadvusesse ning ta annab ähkides – kas palavuse tõttu või väikesest stressist – sellest teada. „Palun öelge, kas meil oleks võimalik kusagil õues oodata, kus oleks koerale rohkem õhku?” küsin nüüd saatjatelt. „Tal on selle paksu karvaga siin lihtsalt veidi palav.” Minu üllatuseks ongi saatjad kohe päri meid õue viima ning mind juhatatakse massiivse betoontrepi alla, betoonrinnatise servale istuma.

24


Kutsikale meeldib siin mõistagi rohkem kui palava ooteruumi libedal kivipõrandal. Nüüd on saatjad juba pisut julgust kogunud ning võtavad ette väikse usutluse:– kui vana on koer, mis tema nimi on? Kust me tuleme ja kuhu läheme? Kas koera on raske ennast juhtima õpetada, kui kaua see aega võtab? Kas ma olen juba ammu pime? Vastan kõigile küsimustele väga ausalt. Et koer on tegelikult alles kutsikas, tema nimi on Karma, tuleme Igaunijast1 ning läheme Mongooliasse (üllatavad ahhetused küsijate poolt) ning et koera juhtima õpetada sellisel viisil pole eriti raske ning aega võtab umbes kolm kuud (sest nii kaua tegime kuulekuskoolitust, kuniks kutsikas hakkas aktsepteerima käske Kõrval! ja Edasi!). Jah, ja pime pole ma üldse kaua aega olnud. Rohkem nad õnneks ei päri. Peagi saab üks neist oma raadiosaatjasse kutsungi ning palub varasemast veelgi viisakamalt meil uuesti jaamahoonesse ... kulgeda – kõndimiseks ma seda näitemängu nimetada ei saa. Meile tehakse teed, assistendi sabas veab kutsikas mind vapralt enda järel, ja esimest korda elus saan teada, kuidas see ikkagi on, kui kedagi eelisjärjekorras lennukisse juhatatakse. Veider on. Igatahes jätavad meie lahked saatjad nüüd jumalaga ja soovivad kõike paremat. Meie siis ikka omalt poolt jälle vastu ka. Keegi küsis veel korraks, vist stjuardess, et kas koeral ikka suukorv on, ja kui seda küljetaskust otsima hakkasin, arvas, et „siis on hästi”. Ja juba ruleeribki lennuk stardirajale, palutakse kinnitada turvarihmad, räägitakse päästevahenditest, kuid meie seda ei kuula, meie seame ennast sisse (kobamisi nagu ikka) õhulinnu tagaistmel, akna all, ja meile on eraldatud kolm! istet. Kolm: kaks Karmale ja üks mulle. Ehmun veel enamgi – järelikult kannab lennufirma meie tõttu majanduslikku kahju ja kutsika vedamise asemel oleksid nad saanud need kohad välja müüa. 1

Igaunija – Eesti (läti k)

25


Aga kutsikas seab ennast oma sohvale mõnusasti sisse, paneb pea mulle sülle, ajab varbad mugavalt sirgu ja põõnab magusasti veel enne, kui me pilvede alla hõljuma jõuame. Piilun silmanurgast pead pööramata vargsi akna suunas. Prillide vahelt näeb vähe, kuid midagi siiski. Häirä, pilved on tõepoolest täiesti valged.

26


4. P E A T Ü K K

R elv a s tatu d va lve

V

ene Föderatsioon libiseb lennuki all jõudsalt tagasisuunas. Meie reis Mongoolia poole kulgeb täpselt sama ladusalt. Oleme kuidagi pool-käsikaudu söönud võileiba, joonud teed. Ja meie suureks üllatuseks (Karma küll nii üllatunud ei olnud kui mina) toodi mulle huvitava erandina ka pokaal kallist konjakit. Võib-olla soovis lahke vene stjuardess teatud laadi haletsustundest mu tuju tõsta – tänud ja soe meenutus talle selle eest veel praegugi. Ja tõepoolest – meenub selgelt, et küsisin teed ning lisasin, et olen pisut tõbiseks jäänud, seepeale tõigi hoolitsev venelanna vargsi ka pisikese pudeli Hennessyt, avas, valas välja ja surus pokaali mulle ettevaatlikult näppude vahele. Mis seal’s ikka, na zdorojve i za krasatu!1 Siiani sujub meie eksperimentaalreis tõepoolest ladusalt. Lennukis valitseb unine atmosfäär. Roidunud reisijad tukuvad, mõned sirvivad laisalt ja täielikku huvipuudust peegeldava ilmega lennumasina sissepääsu kõrvalt nopitud ajalehti ning haigutavad. Ajalehti loeksin minagi, kui ainult neid totraid prille koos rahvusvahelise teatrietendusega mu tahtmiste ees ei seisaks. Õnneks ei vahi kaassõitjad üle õla meie poole, nagu algul pisut pelgasin juhtuvat. Õieti ei pööra nüüd enam keegi meile tähelepanu, välja arvatud armastusväärne ja südamlik stjuardess, kes umbes iga poole tunni järel vaikselt pärimas 1

terviseks ja ilu eest! (vene k)

27


käib, et kas kõik meiega korras on ning ega me veel midagi soovi. Karma teeb vahepeal silmad lahti ja püüab uniselt kõõritades aru saada, kus me täpselt võiksime viibida. Uni aga niidab kutsika taas maha ja ta lööb käpaga – tühja sellest, oleme kus oleme, peaasi et oleme koos ning kõik on korras. Kangeks jäänud puusakont annab endast märku umbes samal hetkel, kui lennuk kõrgust ja kiirust vähendades Moskva lähistele jõudma hakkab. Muidugi on ettevalmistustest maandumiseks eelnevalt nagu kord ja kohus ka kõlarite raginal märku antud. Kõik sujub endiselt, kuid mind tabab paanikahoog. Lennuk näib õhus rippuvat, kõrvad lähevad lukku. Õhulaev pöörab end hiigellinna kohal nii- ja naapidi, justkui ei suudaks otsustada, et kuhu ja kuidas siis ikkagi maapinna poole tuhisema hakata. Kõõritan taas silmanurgast allpool peaaegu silmapiirini laiuvat hooneterägastikku ning tunnen, kuidas teist korda elus tekib raskestikirjeldatav paanika. Võib-olla on see lennuhirm? Silitan masinlikult Karmat, kes pisut taipamatult ning ikka unise näoga püüab aru saada, mis tema kaaslasel viga on. Nüüd hakkab õhk täielikult lõppema, hingeldan raskelt ja proovin keskenduda ühele punktile ning rahuneda. „Rahu, ainult rahu,” korrutan, harutan kaelusest välja palvehelmed ning lähen üle mantrate lugemisele. Endiselt ei paista miski aitavat. Kaalun korraks abi hüüda, kuid laidan sealsamas plaani maha: mida ikka siin keegi muud teha mõistaks, kui lennuki maandudes arsti kutsuda. Arst aga meie plaanidesse ei sobi, liiati olen veendunud, et kui lennumasin oma rattad maapinnale sirutab, kaob sealsamas ka veider paanika. Mida see ometi tähendab? Kas tõesti pelgan seda, et lennuk kukub alla? See pole ju sugugi tõenäoline. Aga äkki kukubki? Aga äkki ei kuku? Aga ehk siiski kukub? Lõdisen lennukiistmel ja surun kutsika kõvasti enda vastu. Kohe hakkab Karma ka minu nägu ja käsi lakkuma, koerad saavad lõviosa

28


infost oma nina abil ning seetõttu pole neid võimalik tüssata. Räägitakse, et kõik meie meeltes toimuvad muutused kajastuvad kohe ka keha poolt eritatavates lõhnades. Nõnda loevad koerad inimesi nagu raamatuid, olles ilmselgelt võimelised ka inimese jaoks tihti lausa tulevikus toimuvat mõistma ja ennustama. Nii toimivad ka tõelised assistent- ja abikoerad, kes annavad näiteks suhkruhaigetele või langetõvehaigetele õigeaegselt märku lähenevast haigushoost ning vajadusest selle ennetamiseks vajalikku rohu võtta. Olen selle nõrkushoo tõttu ilmselgelt oma karjajuhi positsiooni kaotamas, kuid ilmselt see polegi antud olukorras eriline häda. Kutsikas peab mind ju sõna otseses mõttes juhtima, millest ta selgelt ka juba aru on saanud. Las siis mõneks ajaks olla see nõnda pealegi, kahest halvast valitud parem variant. Toimuv ei jää märkamata ka stjuardessile, kes tasa, kuid murelikult tervise kohta pärib, maandumise ära ootab ja seejärel veel ühe konjaki toob. „Deistvitelno dolgo sadilis,”1 vabandab ta toetavalt ning teeb kutsika kohta komplimente. Silmanurgast taas akna poole kõõritades on näha Šeremetjevo gigantne hoonetekompleks, me oleme maandunud Moskvas. „Ärge ise kuhugi minema hakake, teile tullakse kohe järele,” õpetab lennusaatja ja imetleb magusasti ringutavat Karmat. „Meil siin on lennujaam tõesti suur,” selgitab ta veel ja jätab seejärel jumalaga – pimeda ja tema juhtkoera ametlik saatja on rahvast tühjenenud õhulaeva salongi ilmunud. Seekord on tegemist väärika, soliidse hallipäise vene mehega, kes pikka jutlust ei hakka pidama. Teinud kindlaks, et tema „hoolealune” suudab rääkida vene keelt ja teda juhtiva koeraga koos ka üsna iseseisvalt kõndida, juhatab mees meid lennukist välja, läbi toruja tunnelkoridori Šeremetjevo peahoone ühte tiiba. Šeremetjevo võtab meid vastu suurlinna lennujaamale kohase sagi1

tõepoolest kaua maandusime (vene k)

29


na, elektritulede virvarri, salkadesse kogunenud miilitsate ja uhkete firmapoodidega. Siinsetes kilomeetripikkustes koridorides jätkub piisavalt nii kohvikuid kui suuremaid toidukohti. Viimati veetsin selles üüratus kompleksis närvesööva päeva kahe aasta eest kui tillukese Häiräga samamoodi ehku peal Mongooliast Eestisse reisisime. Siis olin ma vähemalt ametlikult nägija ning probleem seisnes selles, et Euroopa Liitu sisenemine oli suure küsimärgi all ning kutsikat ei tohtinud transpordipuurist välja võtta. Esimene mure jäi toona õhku, teist tingimust rikkusime aga korduvalt. Sageli jääb arusaamatuks, kes ometi küll mõtleb välja lemmikloomadega reisimise piiranguid – nii eluvõõrad on sellised regulatsioonid, et kirjutatut täita polegi võimalik. Kui kutsikate vedamine on lubatud, kuid nende puurist väljavõtmine mitte, siis kuidas ometigi tuleks reisijal ja tema neljajalgsel sõbral lahendada tualetiküsimus? Sealjuures peavad kutsikad end kergendama umbes iga tunni järel ning loomulikult normaalne koer oma pesa ei reosta. Järelikult tuleb seaduse silmis loomakesel lihtsalt lõhki minna. Nõnda mõlgutades oleme ühest lennujaama hoonest teise, uuema piirini jõudnud ning sel mõttelisel joonel annab vanahärra meid teisele vanahärrale üle. Karma on käitunud taaskord erakordse rahu ja tasakaalukusega. Vaid prügikastide juures teeb tiibetlanna põgusaid peatusi, et nende sisu suhtes oma nina abil selgusele jõuda. Kuid käsk „Edasi!” suunab kutsika jälle endise rütmi ja rahuga kulgema. Minu osaks jääb vaid imestades talle järgneda. Panen mustade prilliklaaside taha peidetud silmad vahepeal hoopiski kinni, et teisi tajusid seevõrra teravdada. Nõnda saab kõndida ning paistab, et tõepoolest ka reisida. Ka tualetikülastus laabub ladusalt. Meie saatja jalutab meeste WCni, edasi juba juhib mind taas Karma ning veidral kombel viib ta mu otse vabasse kabiini, keerab siis end taas ringi ja jääb näoga ukse poole olles kannatlikult istuma. „Tubli tüdruk,” kiidan karvast kaaslast. „Nüüd oled sa küll daam

30


meeste tualettruumis, kuid sellest pole midagi.” Karmal aga on ümbritsevast üsna ükskõik. Siinkohal lõpeb ka saatja tööaeg või arusaamine abistamisest. Tualettruumist väljudes juhatab ta meid ülerahvastatud ootesaali ning organiseerib istekoha. Seejärel toob minu palvel kutsikale veidi vett, soovib head päeva ja lahkub tõtlikult, jättes meid alles kolme tunni pärast väljuvat lennukit ootama. Me ootame. Karma põrnitseb umbusklikult edasi-tagasi saalivaid inimesi. Tuhandeid inimesi. Me ootame. Kutsikas keerab ennast selili ja ajab kõik neli käppa katusega varjatud taeva poole püsti. Koerte keeles tähendab see seda, et käppade omanik on absoluutselt veendunud oma turvalisuses. Karma keeles tähendab see ka seda, et koer on nii kindel oma positsioonis, et usub end vajaduse korral kõiki ümbritsevaid kontrolli alla võtvat. „Hulljulgus ... see pole hea,” mõtlen ja krõbistan küüslaugukapslite purgi kallal. Kutsikas hakkab asendit muutmata sügavalt norskama. Ootame. Ootame. Ootame. „Excuse me!”1 Võpatan veidi. Keegi kõnetab, hääl kostab selja tagant. Ilmselt on meile saadetud uus assistent. Peaaegu oleksin harjumusest hääle suunas pead pööranud, kuid pime ju nõnda ilmselt ei reageeriks. Kindlasti teen tosinate kaupa suuremaid ja väiksemaid vigu, mis mind vähegi tähelepanelikumale vaatlejale reeta võiksid. Tuleb olla ettevaatlik! „Yes?”

1

Vabandage! (ingl k)

31


„Do you want something? Do you want anything to drink?”1 „Oh... hum... well... yes! I’d like to drink something, indeed.”2 „Good! Water, tea, caffee, juice ...?”3 „Oh, well ... water please, if possible?”4 Sammud lähevad kuhugi. Vist paremale poole, meist vasakul oli enne näha vaid välisseina ja lennukiparrastele viivaid uksi. Sammud kaovad. Siis muutuvad taas kuuldavaks, kuigi neid on ümbritsevas vaikses suminas raske eristada. Nüüd hakkavad paistma kellegi jalad, kingad, mis teevad kutsika ümber ettevaatliku kaare ning ilmuvad lähemale koos kätega, mis ulatavad mulle veepudeli. Selgub, et lahke abimees pole sugugi lennujaama leival, vaid oma äralendu ootav itaalia ärimees, kes otsustas lihtsalt oma abi pakkuda. Tasu juba ostetud pudelivee eest mees ei võta, kuigi talle tungivalt oma rahakotti pakun. Peale paari vahetatud lauset lahkub ta lõplikult, jättes maha meeldiva mälestuse. Saadan Manjale vargsi mantlihõlma all tippides sõnumi, et meiega on kõik korras, reis kulgeb ladusalt ning varsti lendame Ulaanbaatari suunas. „Kõik laabub arvatust lihtsamini,” kirjutan mõningase kergendusega. „Mingeid probleeme ei ole.” Tõsi, oleksin ehk pidanud mainima oma üha kehvemat enesetunnet ning palavikku, kuid milleks inimest enne hullumeelset retke veel kõrvaliste muredega ärritada. Küll lõpp-punktis saab seda asja arutada, et kuidas ja mil viisil edasi toimetada. Aeg venib vaikselt edasi ning lõpuks hakkab ootesaali meiepoolne sektor mõnevõrra frustreerunult nihelema. Kõik paistab peatse pardalemineku moodi ning keset kasvavat saginat ilmub meie mõningaseks üllatuseks taas hallipäine assistent number kaks ning haarab vastuvaidlemist 1

Kas te soovite midagi? Kas te soovite midagi juua? (ingl k) Sooviksin tõesti midagi juua. (ingl k) 3 Hästi! Vett, teed, kohvi, mahla …? (ingl k) 4 Palun vett, kui võimalik? (ingl k) 2

32


mittekannataval moel mu paremast küünarnukist käega kinni. „Poidjom, para,”1 poetab mees napilt ning tüürib meid läbi moodustuva järjekorra otse lennuväravate ette. See manööver tekitab Karmas mõningast segadust: on ta juba omandanud meid juhatavatele inimestele järgnemise kombe, nüüd aega peab ta suunata jäetuna lihtsalt minu kõrval tatsama ning vaikne vedamine tuleb mõneks ajaks unustada. Taas lennukiuks, imestunud nägudega stjuardessid ... väga imestunud nägudega. Juba paigutatakse meid istuma, kuid seekord nii veidrasse kohta, lennuki esiossa, kohe äriklassi seina taha. Stjuardessid protestivad millegi üle, vist tekitab Karma neis küsimusi. Minu väärikas saatja aga hakkab täiesti ebaväärikalt karjuma ning tõstab mongollannadest lennusaatjate peale ootamatult häält. Saan aru, et ta kordab selgitust: tema ei tea midagi, see pole tema mure. Paistab, et emotsioonid ähvardavad lakke tõusta ning olukord lõpeb hallpea pagemisega kuhugi Šeremetjevo labürintidesse. Mis seal’s ikka... Kehitan õlgu ja sätin kutsika taas istmereale. Imelikult kombel üritab mitu inimest meie kõrvale istuda, igatahes paistab silmanurgast piieldes, et neil on selleks vähemalt pileti järgi õigus. Pooled reisijad ei märka samas meid üldse, tõtlikult ruttavad nad kuhugi tahapoole, püüdes oma käsipagasi kiiresti ära paigutada ning istuma pääseda. Samas ei jäta need inimesed, kes meid tõesti tähele panevad, seda kogemust endale. Liigagi paljud mongolid võpatavad, lasevad kuuldavale kohkunud hüüdeid ja muidugi korrutavad mulle juba kahe aasta eest vägagi tuttavaks saanud sõnapaari: mongol bankhar, mongol bankhar!2 Vaid üks mees piidleb meid sekundivõrra pikemalt ja vaidleb mongoli keeles oma kaaslasele vastu, määrates autoriteetse ja käskiv-õpetava hääletooniga: Thuvvd bankhar!3 1

lähme, on aeg! (vene k) Mongol bankhar ehk mongoolia mastif on harulduseks muutunud ja tuhandeid aastaid vana Mongoolia suure valvekoera tõug, mida peetakse tiibeti mastifi tõuliiniks või selle lähisugulaseks. 3 Thuvd – Tiibet (mong k) 2

33


Kutsikas muutub Mongolian Airlines’i lennumasinas aga pikapeale rahutuks ning pean teda paaril korral kaelaketist sikutades lamama kamandama. Viimaks on kõik reisijad oma kohad leidnud, ka need, kes meie kõrvale istuda üritasid. Lennukiuks sulgub, läbi viiakse kohustuslik õppetükk hädaolukordades käitumise puhuks, nüüd kohe asume stardiraja suunas teele. Hüvasti, Moskva! Oli siiski tore siin taas kord olla, meenutada aastatetaguseid juhtumisi ja mööda pikki koridore tatsuda. Reisijatesalongi uks avaneb ja meie kohale kummardub uurivalt keegi univormis mees, mütsiga. Seejärel kostab paar haugatusesarnast mongolikeelset lauset ning mees kaob tagasi kuhugi ettepoole. Siis käib mingi kolksatus, midagi nagiseb, rappub. Ja sama ootamatult nagu äsjane univorm, ilmuvad meie kõrvale kolm mongoli stjuardessi. „Palun tulge meiega kaasa,” avaldavad nad kuidagi ebaleva hääletooniga. „Kaasa? Kuhu?” „Te peate lennukist maha minema,” räägib üks neist kuidagi õnnetul toonil „Maha? Kuid mul pole vaja minna maha, ma lendan Ulaanbaatarisse, mul on pilet!” „Kahjuks ei saa te Ulaanbaatarisse lennata, te peate kohemaid lennukist väljuma,” vastab keegi stjuardessidest ning võtab mu õlast kinni. „Kuid ... kuid ... aga ... mis õigusega? Mis juhtunud on?” Protesteerin häälekalt, olen ehmunud ja šokis. Karma ajab end samuti istmelt minu utsitusel püsti ja marsib vapralt kõrval. „Kuulge, oodake, te ei saa seda teha! Teil pole mingit alust ... ja mis minu pagasist saab?” „Teie pagas on juba maha tõstetud, te peate kohe lahkuma, see on kapteni korraldus,” on ainus vastus, mida kuulen. Trapp on lennuki juurde tagasi manööverdatud. Lennukiukse taga

34


ootab meid terve komisjon – venelased. Tuigerdan oimetult tunnelkoridori ning tunnen, kuidas minestus selja taga seisab. „Tulge meiega kaasa,” ütlevad venelased. Neil on erinevad vormiriided, enamik nendest on naised. Ma ei tea, mida see tähendab. Ma arvan, et see ei saa olla seotud meie paljastamisega. Ja seda ma kohe küsingi. „Lihtsalt tulge meiega kaasa,” vastavad ametnikud. „Loll, milline loll kapten!” viskab üks nendest ja lisab solvunult kontsadega klõpsutades sammu. Pime ja tema juhtkoer järgnevad vene ametnikele. Mida muud meil teha olekski? *** Nüüd oleme ühes suure klaasaknaga akvaariumitaolises toas juba tunde oodanud. Siin pole õhku, üldse tundub kõikjal õhku vähe olevat. Tunnen, kuidas palavik juba tunde tagasi liiga kõrgele roninud on ja olen aru saanud, et tegemist on erakorraliste juhtumitega tegelevate töötajate ametiruumiga. Klaasakna taga on pidev järjekord pahastest inimestest, kes nõuavad midagi. Enamik nendest on lennukist maha jäänud ning soovib lennujaama või lennufirmade kulul öömaja, infot, taksot ja nendega seonduvaid teenuseid. Mõned inimesed tahavad lihtsalt süüa saada. Mitte keegi pole mulle siiani selgitanud, miks meid Ulaanbaatarisse väljunud MIATi ehk Mongolian Airlines’i lennu pealt maha tõsteti. Mitte keegi pole minuga üldse rääkinud. Kuid mul on väljakannatamatu janu, palavik, ja ma ei kavatse siin enam kauem teadmatuses istuda. Helistan Manjale ja räägin, mis meiega juhtunud on. Telefonis on kuulda, et tal on seda infot raske uskuda. „Ma tõesti ei tea, kus ma täpselt olen, kauaks me siia jääma peame ning mis üldse edasi saab. Otsusta enda sisetunde järgi, kas lendate homme või ei,” lõpetan meeleheitliku tooniga kõne ning palun juua.

35


S isu ko rd

1. PEATÜKK. Lämbumine .............................................................5 2. PEATÜKK. Vahtrapuu veinipokaalis ........................................11 3. PEATÜKK. Pimedana pilvede peal ...........................................18 4. PEATÜKK. Relvastatud valve ...................................................27 5. PEATÜKK. Salajane pesunöör ja kuninglikud pulmad .............40 6. PEATÜKK. Lend jääkuubikute vahel .......................................49 7. PEATÜKK. Arreteerimine lennukis. Musta maskiga mees ........59 8. PEATÜKK. Unenäotaoline vabadus .........................................69 9. PEATÜKK. Garuda, naagade õgard ..........................................79 10. PEATÜKK. Häirä .....................................................................91 11. PEATÜKK. Karma .................................................................100 12. PEATÜKK. Gyals. Kinnijäämine ............................................106 13. PEATÜKK. Klaasikildude kõla esimeses lumes ......................120 14. PEATÜKK. Gandantegchinleni püha pori ..............................132 15. PEATÜKK. „Kas mäletate meid?” ...........................................142 16. PEATÜKK. Iidsed õpetused soojast verest, uriinist ja vaskvarva lutsimisest ......................................................149 17. PEATÜKK. Tõeline vabadus ..................................................158 18. PEATÜKK. Suur kollane Bayanhongor...................................173 19. PEATÜKK. Lõpuks nomaadid................................................189 20. PEATÜKK. Külm ja soe .........................................................199 21. PEATÜKK. Kullaotsijate jälil ..................................................209

407


22. PEATÜKK. Adjutant Häirä, hobuseliha ja kümme musta pattu........................................................................218 23. PEATÜKK. Välk selgest taevast ..............................................227 24. PEATÜKK. Erukapteni rühm .................................................235 25. PEATÜKK. Kihvad kuldse stuupa ees ....................................246 26. PEATÜKK. Gobi surmauss ....................................................255 27. PEATÜKK. Kirka kullaliival ...................................................264 28. PEATÜKK. Valged ratsanikud ja nõiutud maja.......................275 29. PEATÜKK. Mongoolia munga mõistatus................................292 30. PEATÜKK. Erdene Zuu .........................................................304 31. PEATÜKK. Rohelised mäed ...................................................313 32. PEATÜKK. Mongol lendab sadulast .......................................321 33. PEATÜKK. Kaitseingli möire .................................................328 34. PEATÜKK. Elu jurtas .............................................................343 35. PEATÜKK. Kollane mootorratas ............................................356 36. PEATÜKK. Metsalised ja must Mercedes................................367 37. PEATÜKK. MIATi meetod .....................................................376 38. PEATÜKK. „Armas Tasku on tagasi!” .....................................386 39. PEATÜKK. Kuldne Kuramaa .................................................392 40. PEATÜKK. Liivakella hääl .....................................................402

408


mongoolia