Kutse tantsule
Luksus ja mood. Alūksne 546 Rokokoo 561 Õisu 596
Väimela 631
Kasutatud allikad ja kirjandus 662
Isikunimede register 684
Kohanimede register 697
Õisu mõisa tammeallee palistab paari kilomeetri pikkuselt Morna poolt mõisasse saabuvat teed. Foto: 2014
Viljandimaa pärl, Eestimaa üks kõige romantilisemaid mõisaid, mida nagu Koiva jõe oru maalilisi kaldaid tunti Liivimaa Šveitsina. Päikeselaik mõisaõuel ahvatleb ja ajendab heitma seljast murekoorma. Ümberringi valgete sammaste read, tõstab see silme ette mälupilte Andrea Palladio villadest ja kaarjatest kolonnaadidest Peetri katedraali ees Roomas. Mõis kui maailma naba, ühe mikrokosmose absoluutne kese, kus kõik neli aastaaega tõotavad kohtumist suure tundmatuga. Mõisamaja kõrvalt viib jalgvärav tänaseks pisut metsistunud parki, kust üksik uitaja võib mööda põlispuudega palistatud alleed alustada teekonda taamal sinerdava järveni. Mäerinnakult kõrgeid pargiterrasse pidi alla laskudes avaneb panoraam, mis jättis kunagi, kui Õisu oli veel noor, vabaks vaated tiigivööle ja Vidva oja looklevatele kallastele, kuni
jõuti ansambli kaugema piiri ja veskitammini, kuhu õhtu eel tuli karjakellade helinal lüpsile saabuv kari. Hing juba niidiga kaelas, jätkus teekond Põrgorgu, mille kõrgetesse liivakivikallastesse uuristatud koobastes olid endale varjupaiga leidnud nahkhiired ja metshaldjad ning kust pimeduse saabudes kostis öökulli tontjalt tumedaid hõikeid.
Ühel Johann Christoph Brotze akvarellil on Morna poolt Õisusse saabuvale võlvkaarega sillale jõudnud neljahobusetõld. Vaataja poole tagaküljega seisvad kõrvalhooned on kunstnik nihutanud üksteisest eemale, jättes härrastemaja kaarja frontooniga esifassaadi avatuks. Teise vaatekoha leidis Brotze hoone taga laiuvalt heinamaalt: esiplaanil tukub lehmakari, pargiterrasside kohal haarab pilk lossi, barokse kiivriga kellatorni, tihedalt üksteise kõrvale kogunenud punaste telliskivikatustega kõrvalhooneid, vasakul pool raamistavad pilti mustavad künnivaod ja paremal laialeheline metsatukk, kujundades õhtupäikeses idüllilise pildi ühest aegade horisondi taha vajunud elust.
Keskajal kuulus Õisu Karksi linnuselääni alla. 1585. aastal kinkis Poola kuningas Stefan Batory Karksi staarostkonna koos Ruhja ja Tarvastuga kunagisele Viljandi komtuurile, Võnnu, Ruhja ja Tarvastu staarostile Jürgen (Georg) von Fahrensbachile. 1622. aastal omandas siinsed Karksist eraldatud valdused Jesper Mattson Kruse
Õisu mõisasüda. Fragment
J. T. Güntheri 1860. aasta aluskaardilt, mida on täiendatud 1908. aastal. RA, EAA.3724.5.2768
Vaade Õisu mõisale õhtupoolselt küljelt 1800. aastal. Joonistus Johann Christoph Brotze käsikirjalisest teosest Sammlung verschiedener Liefländischer Monumente, Prospecte, Münzen, Wappen etc., VIII, lk 11. LUAB
(Cruus, Kruse, Kruus),1142 kes pärandas need edasi oma poegadele Johannile ja Lorenzile. Mõnedel andmetel rajati mõis samanimelise küla kohale.1143 Peremeest ennast nähti Õisu kandis harva, kuulusid ju Krusedele valdused Rootsis ja Soomes, lisaks veel Õisust vanem ja uhkem Karksi, mille tallidest varustati armeed lahinguratsudega. Uudismaadele 1694. aastal rajatud Õisu karjamõisas asusid majandushooned: üks kaksikrehi, aganaküün ja ait, hiljem ka laut ja veohärgade tall.1144 Tänasest keskusest asus toonane mõis kilomeetri jagu eemal, paigas, mida veel pool sajandit varem tunti Ümarkuusiku nime all.1145
Põhjasõjas langesid mõisahooned lausa kaks korda tuleroaks, loomad rekvireeriti, talupojad võeti soldatiks või jooksid laiali metsadesse, kus nad jõukudesse kogunesid. 1705. aastal oli Pärnu maakohtus arutuse all küsimus Õisu kupjast ja tema kaaslastest,
1142 Die Revision Livlands 1638: Estnisches Siedlungsgebiet II, hrsg. von Oleg Roslavlev, Hefte zur Landeskunde Estlands, Heft 4 (München, 1969), lk 68.
1143 RA, EAA.2525.127.567.
1144 Soom, Arnold (1954), Der Herrenhof in Estland im 17. Jahrhundert (Lund: Eesti Teaduslik Selts Rootsis), lk 48–49.
1145 Suuder, Olev (1979), Õisu mõisa ajalooline õiend, A111 (Tallinn). Käsikiri MKA arhiivis, ERA.T76.1.10312.
kes olid öö varjus talust tallu liikudes kogunud kokku röövlijõugu ning relvastatuna püsside, vikatite, kaigaste ja kirvestega nüpeldanud läbi 20 värbama saadetud soldatit. Kui viimased ka pealaest jalatallani läbi nüpeldatuna keeldusid oma kaptenit välja andmast, toppisid mehed kroonu riidekraami ja muu vara kaasa võetud viljakottidesse ning kihutasid sissetungijad mõisa piiridest välja. Edasi siirduti Paistu kirikumõisasse, kus märatsemine ja peksmine said vaatamata jumalasulase härdaile palveile lisa.1146 Vargused ja röövimised olid igapäevased; mida nõuga ei õnnestunud ära tassida, haarati kaasa jõuga, löödi kampa venelastega ja peeti jahti nii sakslastele kui ka rootsi sõduritele. Kulus aastaid, enne kui suudeti panna piir Soodomale ja Gomorrale, künda üles põllud ja ehitada üles uued hooned: elumaja, kaks aita, kaks rehehoonet ja neli loomalauta.1147
1744. aastal kinkis keisrinna Jelizaveta Petrovna Õisu ja sellest paarkümmend kilomeetrit Viljandi poole jääva Kurvitsa, mida hiljem tuntakse Heimtali mõisana, Balti laevastiku admirali Peter
1146 Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail 1700–1721: valimik dokumente; koostaja Viktor Fainštein (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960), lk 131–132. 1147 RA, EAA.567.3.112, l 5
Vaade Õisu mõisale 1794. aastal. Joonistus Johann Christoph Brotze käsikirjalisest teosest Sammlung verschiedener Liefländischer Monumente, Prospecte, Münzen, Wappen etc., VI, lk 113. LUAB
Admiral Peter von Sivers (1674–1740).
Lucas C. Pfnandzeiti õlimaal, 1755. Ida-Preisi Maakonnamuuseum Lüneburgis
Siversi (1674–1740)1148 lesele ja poegadele, kes olid pärast perepea surma näinud näguripäevi, mida keisrinna üritas nüüd lunastada.1149 Koos Õisu ja Heimtaliga tuli perekonnale üle ka neile kuuluv maja Kroonlinnas, tagastamata jäi aga pealinnas asunud palee, mis oli ühena toonastest uue põlvkonna luksuspaleedest kerkinud
1148 Perekonnanimi Sivers (Sievers, Sievert) oli väga laialt levinud PõhjaSaksamaal, kust pärinevad ka Siversite kaks Balti haru, mille identifitseerimine on genealoogilistes uurimustes tekitanud rohkesti erimeelsusi ja segadust. Tulevaste Õisu, Morna ja Heimtali Siversite esiisaks on peetud Skånes asunud Ystadi kaupmeest Peter Siversit (1633–1684). Vt Zur Geschichte der Ritterschaften von Livland und Oesel, lk 133. Teise arvamuse järgi asusid kaupmeheseisusest Siversid 17. sajandi keskpaiku Lübeckist Tallinnasse, vt GH: Livland, Bd. 1–2, hrsg. von Astaf von TranseheRoseneck (Görlitz: Verband des Livländischen Stammadels, Verlag für Sippenforschung und Wappenkunde C. A. Starke, 1929–1935), lk 285.
1149 Eckardt, Julius (1871), Jungrussisch und altlivländisch: Politische und culturgeschichtliche Aufsätze (Leipzig: Verlag von Duncker & Humblot), lk 328 jj.
linnasüdamesse juba tsaar Peeter I ajal. Peter Sivers oli sündinud Hamburgi külje all, toona Rootsi võimu alla kuulunud sadamalinnakeses Stades laevakapteni perekonnas.1150 16aastasena astus noormees mereväkke, kust ta saabus nii nagu mitmed teisedki ettevõtlikud mehed töö ja õnne otsinguil 1704. aastal Venemaale, kus järgnes kiire tõus mereväes ja osalemine riigile elutähtsas projektis – laevastiku ülesehitamisel. 1713. aastal saadeti Pjotr
Ivanovitš Revalisse inspekteerima sadamaehitisi, kus ta paistis, nagu sellest kirjutab Bergholz, silma Holsteini hertsogi auks korraldatud mereväeõppustel. Peeter I matustel kandis Sivers imperaatori sarga järel valitseja skeptrit. 1716. aastast arvati Peter Sivers koos laevastiku admirali ja Karjaküla mõisa omaniku Apraksiniga Balti aadli hulka,1151 saades õiguse ka oma suguvõsaliini rajamiseks.1152 1716. aastal juhatas
Sivers Püha Katariina nimelist 60 kahuriga sõjalaeva. Aasta hiljem läks talle üle 64 kahuriga varustatud fregati Moskva juhtimine.1153 Vene allikatesse on Peter jätnud endast mälestuse kui auahnest ja isepäisest mehest, kes, väsimata ennast kiitmast, sattus Apraksiniga vastuollu ja saadeti lõpuks Burchard Münnichi korraldusel asumisele talle Laadoga ääres kuulunud Hiitola valdustesse, kus teda tabasid üha uued saatuselöögid: maha põles kodumaja ja peagi tabas surm.
Noorena lahkusid manalateele ka Siversi kolm mereväes teeninud poega. Õisu võttis oma kätesse neljas, noorim poeg, 1716. aastal Tallinnas sündinud Friedrich Wilhelm von Sivers (1716–1781). Mehe esimene abikaasa, Kokora mõisas sündinud Lunetta Wilhelmine von Rehbinder (1729–1753) lahkus siitilmast nurgavoodis, jättes endast järele neli last, kellest kolm olid sündinud Hiitolas ja
1150 Höhnk, Helene (1913), „Nahrichten von der Verfahren und der Familie des russischen Admirals Peter von Sivers” – Zeitschrift der Gesellschaft für Schleswig-Holsteinische Geschichte, Bd. 43 (Kiel: Volbehr & Riegen), lk 272–285.
1151 RA, EAA.1674.2.182: Sievers von. In Grundlage des Geschlechtsregisters der Estl. Matrikelkomission und anderer Quellen zusammengestellt von Georges Baron Wrangell und Nicolai von Essen (Dorpat, 1926), l 3.
1152 DbBL, lk 288.
1153 Ден, Джон (1999), История Российского флота в царствование
(СанктПетербург: Историческая иллюстрация), lk 40 jj. John Deane teenis mereväes alates 1712. aastast, kus ta lühemate vahedega jäädvustas 10 aasta jooksul päeviku vormis olulisemaid Peeter I ettevõtmisi laevastiku rajamisel ja Balti merel aset leidnud merelahinguid (päevik avaldati esmakordselt trükis 18. sajandi lõpus).
Friedrich Wilhelm von Sivers (1716–1781). Tundmatu kunstniku õlimaal. EKM
Kuskovo. Pjotr Šeremetjevi (1713–1788) suveresidents Moskva lähistel. Foto: 2020
noorim Õisu lähistel Paistus, kus perekond, kuni oma maja veel ei olnud, oli leidnud peavarju pastoraadi katuse all. Pärast leseaastaid otsustas Friedrich Wilhelm võtta taas ette kosjatee, viies altari ette Eestimaa ühe rikkaima pruudi, Põltsamaa von Ficki tütretütre Anna von Schulze (1726–1788). Pulmad peetud, võis alustada uue mõisaansambli väljaehitamisega, mis võttis harvaesinevalt suurejoonelisena valdusesse kogu avara maastiku, kujundades sellest Palladio sõnu parafraseerides õitsva aia ja kunstipühamu.1154
Kõigepealt tuli paberile saada plaan, millele näitas põhikontuurid – kuhu ehitada maja ja kuhu rajada kõrvalhooned – omanik ise. Hupeli sõnul on siinse aadli seast võrsunud mehi, kes, olles pühendanud end kaunile ehituskunstile, jälgisid hoolikalt selle reegleid. Nende püstitatud hooned või vähemalt nendele endale kui ka teistele valmistatud joonised kõnelevad arenenud maitsest ja suurtest teadmistest. Paljude seesuguste seas võib mainida härra gènèral en chef Weimarni Kõo mõisast, Viljandimaa kreisikohtu assessorit, Rutikvere mõisnikku Pistohlkorsi ja hiljuti Õisus surnud maanõunik
Sieversit 1155
1154 Palladio, Andrea, I quattro libri dell'architettura. Libro II, cap. XII. Tsit. rmtst: Palladio, Andrea (1965), The Four Books of Architecture (New York: Dover Publications), lk 46. 1155 Hupel, August Wilhelm (1787), „Der in Lief und Ehstland zunehmende gute Geschmack – Bemerkungen über Ingermannland, als den Beträchstlichen Theil des jetzigen St. Peterburgschen Gouvernemts” – Nordische Miscellaneen, 13tes und 14tes Stück (Riga: Johann Friedrich Hartknoch), lk 497. Õisu mõisa omaniku Friedrich Wilhelm von Siversi kõrval pidas Hupel silmas Kõo mõisa omanikku Hans Heinrich von Weymarni ja Otto Friedrich von Pistohlkorsi Rutikvere mõisast.
Maja lõplikud joonised tegi nähtavasti keegi ehituskunstis kogenud arhitekt, kellega omanik arutas läbi iga väikseimagi detaili. Loodud tervik ajendab otsima paralleele samadel aastatel Severin Jenseni poolt ümber ehitatud Kuramaa hertsogite Rundāle palee ansambliga. Nii siin kui seal valmisid hooned ligikaudu samadel aastatel. Õisu härrastemaja ehitus läks lahti 1760. aastal. 1767. aastal oli maja katuse all.1156 Peahoone esise hobuserauakujulise õue vastasküljele kerkis 1762. aastaks kaarjas sammaste ja kõrgete võlvkeldritega viljaait, seejärel samas vormis sõiduhobuste tall ja tõllakuur ning 1777. aastal valitsejamaja. Kõigi hoonete katuseid ehtisid rauast daatumiga tuulelipud, mis õigupoolest annavadki teada nende ehitamise ajast. Riburada järgnesid teisedki kõrvalhooned: õlle ja viinaköök, sepikoda, tisleri töötuba. Paleetaguselt mäerinnakult laskusid järsud terrassid, nagu see oli tavaks Itaalia pargikunstis, kus asteastmelt sügavikku langevad tasapinnad pakkusid koha eksklusiivselt esoteerilisele elamusele. Kuubi, kera ja spiraalikujuliselt geomeetrilistesse vormidesse surutud puude ja põõsaste võrad kujundasid kosmose, milles descarteslik ettekujutusvõime sünnitas üha uusi monaade, haarates kaasa kogu olemasoleva maastiku, mille ümberkujundamisel ei säästnud omanik vahendeid ega vaeva. Eeskujuks Neevalinna hiigelpargid ja AntoineJoseph Dezallier
1156 Adolf Richters Baltische Verkehrs- und Adreßbücher, Band 3: Estland, lk 783.
Õisu mõisahoone. Ehitatud Friedrich Wilhelm von Siversi (1716–1781) ajal 1760. aastatel. Foto: 2015
Õisu mõisa kaar ehk kõvertall. Ehitatud 1762. Foto: 2015
Õisu mõisa talltõllakuuri puidust nikerdatud komposiitkapiteel. Foto: 2015