Page 1

HAKATUS EHK KUIDAS VIRUMAA ON TEGELIKULT KÕIGE EESTIM EESTI ÜLEÜLDSE

HAKATUS EHK KUIDAS VIRUMAA ON TEGELIKULT KÕIGE EESTIM EESTI ÜLEÜLDSE Virumaa on Eesti, on kõige eestim Eesti. On Eesti kuubis. Hüpermega, supermega Eesti. Siin, Virumaal on kõik, mis Eestiga seostub, hoopis suurem, hoopis kirglikum, hoopis vägevam kui kusagil mujal. Virumaa on Eesti mudel nii heas kui ka halvas. Virumaa on Eesti kontsentraat, mis väetatud nii põlisrahva higi ja verega kui ka külaliste kirglikkusega. Kaeme perra, kui ei usu. Et ei usu või? Tõestan kohe ära! Niisiis... • Kui mujal on künkad ja mäed looduse loodud, siis meie, virulased, teeme neid Ida-Virumaal ise – kaevandamisjääkidest. • Kui mujal volditakse paberist linnukesi ja kalakesi, siis meie, virulased, oleme paberist valmis ehitanud kogu Narva linna. • Kui mujal süüdatakse jaanipäevaks lõkkeid, siis meie, virulased, oleme põlema pistnud kogunisti terve mäe Kukrusel, nii et vaibumatu palang kestab juba pool sajandit. • Kui mujal liigutavad mustkunstnikud paigast maju ja sambaid, siis meil plaanivad looduskaitsjad paika nihutada sellesama senini põleva Kukruse tuhamäe. 10


MINU VIRUMAA

• Kui mujal aetakse jõuluks linnaplatsile kuusk püsti, siis meie, virulased, oleme Rakveres jõulukuuski teinud nii saekaatri tööjääkidest kui ka vanadest akendest ning seeläbi kuulsust kogunud. • Kui mujal seisavad jõulukuused ikka paigal, siis meie, virulased, oleme Sillamäe kultuurimajja meisterdanud sellise kuusejala, millele asetatud saalikõrgune kuusk hiigelsuure okkalise karussellina ringe teeb, aga Rakvere kuuse sisse panime enam kui tosin elektrimootorit. • Kui mujal ohitakse ja puhitakse ja hüütakse appi mõnd mujalt saabunud migranti või pagulast nähes, siis meie, virulased, oleme oma võõrad Narvas ja Sillamäel ammu omaks teinud, enam-vähem ka ära kodustanud, nii et Virumaad ei oskaks ilma slaavi keele ja slaavi kireta ette kujutadagi. Midagi olulist oleks puudu. • Kui mujal murtakse piike selle pärast, kas üksainumas muinaskangelase kuju – Tauno Kangro „Kalevipoeg“ – tohiks Tallinna lahes seista, siis meie, virulased, oleme püstitanud ausambaid nii Batmanile, Michael Jacksonile kui ka nõukogude aatomile, hulgast Kalevipoegadest rääkimata. Kalevipoegi on Virus monumentidena terve armaada! • Kui mujal voolab vesi kuivenduskraavidest tasapisi ojadesse, siis meie, virulased, suunasime oma kuivenduskraavi vee otse üle pankranniku veere alla kukkuma ja nüüd käiakse seda paika, Eesti kõrgeimat, 30meetrist Valaste (kunst)juga üle Eesti ja üle ilma vaatamas. • Kui mujal võib kaduma minna PIN-kood või rahakott, siis meie, virulased, suudame maa pealt ära kaotada kogunisti terve järve Porkunis, mis on viimase veerandsaja aasta 11


HAKATUS EHK KUIDAS VIRUMAA ON TEGELIKULT KÕIGE EESTIM EESTI ÜLEÜLDSE

12

jooksul vähemasti neli korda veest tilgatumaks jooksnud. Kui mujal kingitakse sünnipäevalapsele üks pisikene luuletus, siis meie, virulased, kinkisime lauluisa Kreutzwaldile tänutäheks loodu eest 14 tundi kestnud luulelise ülesaste, mille kestel kogu „Kalevipoja“ eepose otsast otsani avalikult ette lugesime. Kui mujal susatakse tikk vee sisse, et leek ära kustutada, siis veel veerand sajandi eest suutsime meie, virulased, Tapa kandis hoopis vee ühes ojas põlema panna. Kui mujal liiguvad pruudid oma tikk-kontsadel ja puhvkleitides maaliliselt väikeste sammudega ringi, siis meie, virulased, oleme Narva pruudijooksul pannud kuuskümmend pruuti võidu linnuseõue liduma ja vudima, nii et kleidid lendavad ja kahisevad, kontsad aga krabisevad ja murduvad. Kui mujal tehakse sporti ikka päevavalges ja maailmatuma tõsiselt, siis meie, virulased, ootame päikesekera loojumise ära ja hakkame alles siis, öö hakul, mööda Rakvere linna tänavaid tuhandete kaupa võistu silkama, kogudes ööjooksuga nii imetlust kui ka kuulsust. Kui mujal jäetakse ajahamba pureda mõni kuur või majakene, oskamata sellega midagi peale hakata, siis meie, virulased, oleme inimtühjana homset ootama jätnud kogunisti terve linna Viivikonnas, mis – oh imet küll – mida enam laguneb, seda enam ka kuulsust kogub. Kui mujal halatakse homoabielude seaduse vastuvõtmise pärast, siis meie, virulased, püstitasime oma homoerootilise, meeste embuse-lembuse skulptuuri juba 1967. aastal


MINU VIRUMAA

Kohtla-Järve kompartei maja ette, kus see senini seisab ja hüüdnime „Kaks kainet kaevurit“ kannab. Rakveresse kui kogu Eesti hüsteerik-heteroid hirmutava homofilmifestivali „Festheart“ paika on sellest homosambast vaid loogiline samm edasi. Kui mujal kirutakse ja peljatakse maa all elavaid mutte, siis meie, virulased, hoopis austame neid nii, et mutist on saanud maa-aluse Kohtla kaevanduspargi muuseumi armastatud maskott. Kui mujal pannakse panti maja või mõis, siis meie, virulased, panime panti Eesti suurima kiriku, Narva Aleksandri nimega pühakoja, kaotasime selle pankrotivarana, kogusime raha kokku, panime ka riigi rakkesse ja ostsime kiriku tagasi. Kui mujal luuletavad poeedid vaikselt omaette ja saavad viimaks salmi valmis, siis meie, virulased, panime Eesti 90. sünnipäevaks korraga luuletama 650 värsiseppa, kes lõid 6500 rida regilaulu, mille paremik rahvale nime „Viru regi“ all avalikult ette lauldi. Kui mujal otsitakse pidudele tantsuks ikka hulgi nägusamaid näitsikuid, siis meie, virulased, korraldasime hoopis maailma esimese ja ainsama meestetantsupeo, kus naised vaid pealt said vaadata, kuis mehed murul möllutasid.

Vaat selline maa on minu Virumaa! Kui Ameerikas oli Metsik Lääs, siis Eestis oli ja on Metsik Ida. Vaid tugevad teevad siin ilma. Kirjutangi nüüd sellest, kuis virulaseks sain. Ja mida ma selle teadmisega peale hakkasin. 13


HAKATUS EHK KUIDAS VIRUMAA ON TEGELIKULT KÕIGE EESTIM EESTI ÜLEÜLDSE

Ning sellest, kuis püüdsin mõne toimetamisega Virumaa palgejooni kujundada, elu elamisväärsemaks muuta, Virumaad vingemaks tuunida. Vahepaladeks on aga muhedad meenutused, lahedad juhtumused meie Virumaa monumentide elevust tekitavast elust, sest uskuge või mitte, enamik neist taiestest, mille lood siia kaante vahele mahutatud, on täiesti elavad. Kõik ongi kokku minu ja meie Virumaa, üks subjektiivne lähiajalugu läbi viimase kolmandiksajandi.

14


MINU VIRUMAA

KUIDAS MA RAKVERE LINNA TULIN, TEADMATA, ET SIIN TULEB VIRU VANNE ANDA Minu, Lõuna-Eesti ja veidi ka Läti juurtega tallinlase virulaseks saamine oli juhuslik ja planeerimata, aga samas ehk veidi ka saatuslik, sest see maa, kuhu oma armsa abikaasa Merikese kutsel sattusin, see Virumaa hakkas mind samamoodi lummama kui kutsujaks olnud Viru näitsik. Sain aru, siin pole aega oleskleda, Virumaa vajas tegusid, et tuhast tõusta.

Kahju, Ellen Niit, et Te ära surite. Nii jäigi mul Teile otsesõnu, silmast silma „suur tänu“ ütlemata. Tänu selle eest, et Te minust, ennast täis linnavurlest, oma luuletusega inimese tegite, mu matsiks ja virulaseks muutsite. „Viru vanne“ on legendaarse luuletuse nimi, mis ka selle raamatu alapealkirjale ainest andnud. „Kurat võtaks – see luuletus on minust.“ Nii karjatasin tõesti kunagi sisimas, kui ma sellest, et luuletus on tõesti ka minust, viimaks aru sain. See karjatamise hetk oli vist eelmise sajandi kaheksakümnendate keskpaigas. Ja siis karjatasin uuesti üheksakümnendate keskpaiku. Ja siis tuli nullindate keskpaiga karjatus, ehmatus, üllatus. 15


KUIDAS MA RAKVERE LINNA TULIN, TEADMATA, ET SIIN TULEB VIRU VANNE ANDA

Ellen, kogu aeg, läbi aja olete Te mind aina uuesti üllatuma pannud. Olen tänu Teile ja Teie „Viru vande“ luuletusele endast ka aina enam teada saanud. Olen mõistnud Teie sõnade abiga, et Viru vanne pole üksnes vandena igal päeval uus. Uus on ka teie luuletuse „Viru vanne“ sisu.

Hakatuseks ja meenutuseks läheme aga aastasse 1984. Ma ei teadnud Virumaast suurt midagi, olin just tulnud Tallinnast ja Tartust oma armsa abikaasa Merikese juurde Virumaale, Kadrinasse ja Rakverre elama. Sest õnneks mõistsin – see säravsilmne inglise filoloog, mu naine, pole küll ära teeninud säärast karistust, et elada koos kolme ajakirjanikuga ühes Tallinna korteris, kus meil olnuks kasutada üks toake. Mu ema ja isa – Milvi ja Rein – olid ju samuti, nagu nüüd minagi, ajakirjanikuameti pidajad. Ja see amet on teinekord üsnagi stressirohke. Samas ei sündinud otsus Tallinna mitte minna sugugi mu ema ja isa pärast või nende olemasolu tõttu. Asi oli lihtsalt ruumis, lihtlabases korteriruumis, mida sovetiajal sugugi piisavalt ei jätkunud. Nii, et oma tuba oleks ka oma luba. Ja piisavalt suur. Jah, mul oli tõesti võimalus Tallinna tööle minna. Mind lausa oodati pealinnas. Aga ma jätsin võimalikud ja paljudele ülimalt ihaldusväärsed töökohad Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis.

16


MINU VIRUMAA

Sest Virumaal ootas ju oma tuba ja oma luba. Oma naisest rääkimata. Ma pidasin seda pealinnakarjäärist tähtsamaks. Mind peeti selle otsuse peale iks üsnagi imelikuks. Totakaks, luuseriks või muidu kiiksuga inimeseks. Mõni peab senini. Kõik lähevad ju Tallinna. Kes pole Tallinnas, seda pole ju olemas. See on karm tõde. Korduvalt Virumaal kogetud, muuseas. Mina aga tulin tõesti puhtsüdamlikult pealinnast paistvate meepottide juurest Rakvere provintsilehte, mis kandis toona nime Punane Täht. Tulin veidi ka sellepärast, et Tallinn ja Tallinna meedia ei tundunud mulle sugugi ülimalt ihaldusväärne. Olin seda pealinna meediamaailma ema ja isa töö kõrvalt piisavalt ja ülipiisavalt proosaliselt näinud. Aga provints paistis põnev. Paistis metsik, natuke hirmutav paistis ka. Pealegi oli provintsis, täpsemalt öeldes Rakvere rajoonis Kadrinas elamispinda saada umbes 100 korda hõlpsam kui toonases sovetlikus ja korterikriisist läbi imbunud Tallinnas. Nii otsus langeski. Pakkisin oma kohvri Virumaal lahti. Eneselegi ootamatult selgus, et mul on siin, oma uues kodus oma asi ajada. Mina veel ei teadnud seda, Ellen Niit aga, näe, juba teadis. Oli suisa salmi sisse pannud, luuletuse loonud. „Viru vanne“ nimeks. Ajalugu räägib, et „Viru vande“ nimega luuletus ilmus esimest korda 1980. aasta 5. aprilli Rakvere rajooni rajoonilehes 17


KUIDAS MA RAKVERE LINNA TULIN, TEADMATA, ET SIIN TULEB VIRU VANNE ANDA

nimega Punane Täht. Nii uurisid mulle välja tublid Rakvere raamatukogunaised Lea Lehtmets ja Marju Saluste. Tükk aega tuulasid lehekaustades. Niisiis, luulekirjas seisab üks lugu: Üks poiss tuli Rakvere linna, et Viru vannet anda. Kuhu veel oleks võinud ta minna, et Viru vannet anda? Tõesti, kui ma 1984. aastal virulaseks hakkasin, ei teadnud ma seda salmi veel. Praegu, kolmkümmend kolm aastat hiljem tean aga sedagi, kui tähtis on „Viru vande“ lõpp. Üks poiss kõnnib Rakveret mööda, kuumad tõotusesõnad suus. Kas teab rahvas, kes kõnnib tast mööda – iga päev Viru vanne on uus... Aga läheme ikka riburada mööda luuletust edasi. Selles on suur uba ja vägev pauer sees. Kaeme perra! Ta mõtles: vale ja vargus. Ta mõtles: viinaving. Mugav ükskõiksus, hale argus. Ja tal valutas, valutas hing.

18


MINU VIRUMAA

Ta silmitses Linnamäe nõlva, rahnränk oli süda ta sees. Viru vannet andma ei kõlba Linnamäele üksainuke mees. On vähemalt kolme vaja, kelle meel on nii vaeva all, et veel kord üle halli aja seista hallika taeva all – ja vanduda: mina suudan! Ja lausuda: mina pean! Ja tõotada: mina muudan! Ja peaasi – ma tean, ma tean! Ja ütlen uuesti ümber, justkui regilaulus: Üks poiss kõnnib Rakveret mööda... On vähemalt kolme vaja...

Tõtt-öelda ei teadnud ma Virumaast Virumaale tulles tuhkagi. Olin tavaline enesekeskne pealinna vurle, kelle maailmapilt üsnagi pealinna poole kaldu. Vast just seepärast oligi mu tulek nii vahva ja põnev. Justkui maade avastamine, minu pisikene Kolumbuse retk, koos seiklustega, koos lahendamist vajavate pusledega alates 19


KUIDAS MA RAKVERE LINNA TULIN, TEADMATA, ET SIIN TULEB VIRU VANNE ANDA

Kadrinast, mu uuest kodupaigast. Näiteks selgus siin kohe esmatutvuse sobitamise ajal, et Rakvere ehitusfirma MEK (loe: mehhaniseeritud ehituskolonn) oli Kadrina kultuurimaja remontimas juba ei tea mitmendat aastat ja ikka mitte hakkama saamas. Sovetlik songerdus. Asja tegi eriti totraks veel see, et kadrinlased ise olid oma vägeva rahvamaja talgu korras 1930. aastal üheksa kuuga üles ehitanud, hoonet remontis riiklik firma aga ei tea juba mitmendat aastat. Haarasin oma vastses tööpaigas, rajoonilehes Punane Täht kohe sule pihku ja valmis mitmeosaline MEKi ja selle toonast ülemust Lembit Kaljuveed kiruv lugudesari, tänu millele... oh imet küll... Kadrina kultuurimaja ka kiirelt ära remonditi. Hiljem juba maavanemana tunnistas Kaljuvee mulle, et tegelikult olnud mu kurjast loost isegi kasu, sest see avanud mingite fondide uksed. Edasi Virumaad avastama, Kadrinale järgnes Rakvere ja siis juba mõni aeg edasi ka sammhaaval Ida-Virumaa. Salapärane, müstiline, hirmutav... Mida kauem ma Virumaal olin, seda enam mõistsin, kui palju olen võitnud tänu sellele, et jätsin pealinna paleuse ja kolisin provintsi. Hakkasin oma sees vurlest matsi kasvatama, saateks üks lugulaul ühest poisist, kes tuli Rakvere linna Viru vannet andma. Mitmel-setmel moel, nagu edaspidisest selgub.

20


MINU VIRUMAA

Üks praegune kogemus segatuna ühe eelmise sajandi lõpu mälestusega andis mulle aga hulga jõudu ja selgust just seda raamatut kirjutades. Andis terakese tarkust aru saamiseks, et vast polegi mu töömeheelu olnud pelgalt tühi tuuletallamine. Kui olin Virumaal veel noor ajakirjanikutsura, sattusin nimelt Iisakusse Ida-Virumaale. Seal, kolme tee ristil seisvas bussijaama hoones oli ka puhvet. Astusin sisse, ju vist korraks kohvi nolpsama. Ja mida ma nägin! Justkui pühamees istus külameeste puhvetilaua veeres legendaarne maa-ajakirjanik Olev Anton. Jah, just seesama Olev Anton, kelle ausad ja kirglikud külaelukirjeldused, hingekriipivad reportaažid olid rahvast nii Edasis kui ka Maalehes küll kuumalt vaidlema, küll pisarat poetama pannud. Jah, seesama Olev Anton, kelle vapustavalt realistlikule, lausa naturalistlikule näidendile „Laudalüürika“ pileti saamiseks murti uksi. Jah, just seesama Olev Anton, minu jaoks Ajakirjanik ülisuure algustähega, istus seal puhvetis külameeste seas laua taga. Aga asi ei olnud pelgalt laua taga istumises. Asi oli külameeste olemuses, kes korduvalt kostsid ja kostsid, et Anton olla üks „jummala normaalne mees“. Igast kogetud hetkest, kõigi külameeste jutust ja olemusest õhkus teade: see kirjamees, see Olev Anton on meile tähtis, see mees, see kirjamees Olev Anton on meie oma mees. Ta ongi meie maavillane pühamees, tore ajakirjanikusulega abimees. Nii võis aru saada sest seltskonnast, kust kostsid taas ja taas sõnad „jummala normaalne mees“. 21


KUIDAS MA RAKVERE LINNA TULIN, TEADMATA, ET SIIN TULEB VIRU VANNE ANDA

Vaatasin toona väikese kadedusega seda meestesumma, mille keskel „jummala normaalne mees“, omaksvõetud Olev Anton. Olin siis sajakordselt veendunud, et nii sooja, nii ülistavat suhtumist vaevalt et mina, vurle, kunagi ajakirjanikuna kogen. Edasi pidi aga ajaratas enam kui kolmkümmend tiiru tegema... Seisin nüüd Tudulinna külapoes, külamees astus sisse ja jäi mulle otsa vahtima. „Kuule, kas sina oled seesinane... Sikk või?“ Vastasin, et olen ikka. „Kuule, oledki tegelikult see Virumaa ajakirjanik Sikk või?“ Vastasin, et olen ikka. Külamees seiras mind veel pisut ja siis lausus kui kivi suure ohkega oma südamelt ära lükates: „Kuule, seesinane Sikk, sa oled ju üks jummala normaalne mees!“ Pikk paus ja tunnustav pilk. Tõesti – see „jummala normaalne mees“ on üldjuhul ülim tunnustus, mille osaliseks võid külaühiskonnas saada. Ja külamees, kes poekülastajate noogutuste saatel minu kohta sai ära sõnatud – „jummala normaalne mees“ –, jätkas oma juttu. Kuna kaasvestleja tunnustamine kui vestluse raskeim osa oli tal seljataga, läks külamehel jutt edasi hoopis lobedamalt. Ta rääkis mulle sellest, kuis me olla temaga kunagi Kuremäel kokku saanud ja tema olla seal vist miskit tööd teinud. Ja mina olnud tema lehte pannud, vist kogunisti koos fotoga ja vist peale tema arusaamade äratoomise ka mingil kombel juurde maininud, et tegemist olla tubli tööinimesega, või midagi umbes säärast. Nii külamehe jutust igatahes selgus. 22


MINU VIRUMAA

Ja mis kõige tähtsam, tuli nüüd! Külamees rääkis edasi, et ma olnud tema jutud ja vaated ilmaelule nii kenasti kirja pannud, et tänu sellele olla ta mitu ja päris tasuvat tööotsa saanud, sest mina olla ta kuulsaks teinud. Ja vaat sellepärast ollagi see Sikk „jummala normaalne mees“. Seda kõike kuulates tuligi mulle korraga meelde see kolme kümnendi tagune Olev Antoni lugu. Ja korraga sain aru, et vaja oli vaid veidi enam kui kolmkümmend aastat Virumaal toimetada, võõras Virumaa minu tuttavaks ja kalliks Virumaaks töötada, kui langeski osaks suur tunnustus olla „jummala normaalne mees“. Aitäh, külamees, jummala normaalne mees, kelle nime unustasin küsida! Aitäh, minu Virumaa!

23

Minu virumaa katkend  
Minu virumaa katkend