minu sünge

2017 Ma valmistun tööle minema; see postitus on olnud üleval juba kaheksa tundi. Juukseid lokitades värskendan Facebooki lehte. Seni 224 jagamist ja 875 laiki. Panen selga musta villase kostüümi ja värskendan uuesti lehte. Otsin diivani alt üles mustad madalad kingad, värskendan lehte. Kinnitan kuldse nimesildi reväärile, värskendan lehte. Iga korra ajal on arvud suuremad ja kommentaare rohkem.

Sa oled nii tugev.

Sa oled nii vapper.

Milline koletis võiks lapsele nii teha?

Otsin mobiilist üles viimase sõnumi, mille saatsin Strane’ile neli tundi tagasi: Kas sinuga on kõik korras? Ta pole ikka veel vastanud, pole seda isegi lugenud. Kirjutan uue – Olen olemas, kui soovid rääkida –, siis mõtlen järele, kustutan sõnumi ära ja saadan selle asemel sõnatu küsimärkide rea. Ootan paar minutit, proovin talle helistada, aga satun kõneposti. Pistan telefoni taskusse ja väljun korterist, lüües ukse enda järel pauguga kinni. Pole vaja nii kõvasti pingutada. Ta ise põhjustas selle jama. See on tema, mitte minu mure.

Tööle jõudnud, istun infolaua taha hotelli fuajee nurgas ja annan külastajatele nõu selle kohta, kuhu minna ja mida süüa.

Käes on aktiivse suvehooaja lõpp, mõned viimased turistid sõidavad veel läbi, et imetleda värviküllast leherüüd, enne kui Maine

10

Kate Elizabeth Russell

talveks sulgub. Vankumatu naeratusega, mis ei jõua päriselt mu silmadesse, reserveerin õhtusöögilaua paarikesele, kes tähistab esimest pulma-aastapäeva, ja organiseerin neile pudeli šampanjat tuppa selleks ajaks, kui nad naasevad – väga suuremeelne žest, mis teenib mulle kena jootraha. Seejärel tellin Lincolni linnaauto perele, kes soovib sõita lennujaama. Mees, kes ööbib hotellis iga kahe nädala tagant esmaspäeva ​​ õhtuti ärisõidul, toob kolm määrdunud särki ja tahab need juba homme keemilisest puhastusest tagasi saada. „Ma hoolitsen selle eest,“ luban talle.

Mees naeratab ja pilgutab mulle silma. „Sa oled parim, Vanessa.“ Lõunapausi ajal istun kontoris tühja laua taga, jõllitan mobiili ja söön eilselt toiduürituselt üle jäänud võileiba. Facebooki postituse kontrollimine on praegu kohustuslik. Ma ei suuda sõrmi peatada ega pilku ekraanilt lahti rebida: vaatan, kuidas laikide ja jagamiste arv kasvab. Seal on kümneid kommentaare à la Sa oled kartmatu, julge ikka tõtt rääkida, ma usun sind. Kui neid loen, märkan kolme liikuvat punkti – keegi paneb just sel hetkel arvamust kirja.

Siis ilmub nagu võluväel uus kommentaar, jõudu sooviv ja õlatuge pakkuv sõnum, mis viib mind selleni, et heidan mobiili üle laua ja viskan ülejäänud kuivanud võileiva prügikasti.

Olen juba valmis fuajeesse tagasi minema, kui telefon hakkab vibreerima: SISSETULEV KÕNE JACOB STRANE’ILT. Naeran vastates, tundes kergendust selle üle, et ta on elus, et ta helistab. „Kas kõik on korras?“ Hetke kuulen ainult surnud vaikust ja ma tardun, pilk kinni aknal, kust avaneb vaade Monumendi väljakule, sügisesele taluturule ja toiduveokitele. On oktoobri algus, küllane sügis: aeg, kui Portlandis on kõik otsekui L.L.Beani2 kataloogist – tavalised ümmargused kõrvitsad ja pudelkõrvitsad, kannud täis õunasiidrit.

2

L.L.Bean on Ameerika jaekaubandusettevõte, mille asutas 1912. aastal Leon Leonwood Bean.

Minu sünge Vanessa

11

Ruudulist flanellsärki ja niinimetatud pardisaapaid kandev naine astub üle platsi ja naeratab rinnal mõnulevale kandekotis beebile. „Strane?“ Ta ohkab raskelt. „Ma arvan, et sa nägid.“ „Jah,“ vastan ma. „Nägin.“ Ma ei küsi midagi, kuid Strane hakkab ise selgitusi jagama. Ta ütleb, et kool alustab siseuurimist ja ta valmistub halvimaks. Arvab, et ta sunnitakse kohalt tagasi astuma. Kahtleb, kas ta üldse võib kooliaasta lõpuni tööle jääda, võib-olla isegi mitte jõuluvaheajani. Tema hääl tekitab minus paraja šokiseisundi, nii et ma ei suuda õieti ta juttu jälgidagi. Viimati vestlesime mitu kuud tagasi, kui mind haaras isa infarktisurma järgne paanika ja ma ütlesin Strane’ile, et ei suuda enam vanaviisi jätkata. See oli samasugune äkiline moraalipuhang, mis tekib mul ikka ja jälle aastast aastasse, kui asjad lähevad untsu (kaotatud töökohad, lahkuminekud ja närvivapustused), justkui saaks heaks muutumine parandada tagasiulatuvalt kõik, mille olen hävitanud. „Aga kõike ju juba uuriti, kui ta oli alles su õpilane,“ ütlen ma. „Nad vaatavad asja teist korda läbi. Kõiki hakatakse uuesti küsitlema.“ „Kui toona jõuti otsusele, et sa ei teinud midagi valesti, miks siis nüüd tahetakse meelt muuta?“ „Kas sa oled viimasel ajal uudistele tähelepanu pööranud?“ küsib ta. „Me elame nüüd teistmoodi ajal.“ Tahan Strane’ile öelda, et ta on üleliia dramaatiline ja et kui ta on süütu, läheb kõik hästi, kuid ma tean, et tal on õigus. Viimase kuu jooksul on üks kampaania hoogu kogunud: laine, mille harjal naised paljastavad mehi kui ahistajaid ja kimbutajaid. Enamasti on sihikule võetud mehed tuntud näod – muusikud, poliitikud, filmistaarid –, kuid välja on toodud ka vähem kuulsate nimesid.

Pole vahet, mis taustaga süüdistatavad on, kõik nad käituvad ühte moodi. Esiteks eitavad kõike. Seejärel, kui saab selgeks, et süüdis-

12

Kate Elizabeth Russell

tuste kära ei vaibu, lahkuvad nad häbiga ametipostilt ja tulevad välja ebamäärase vabandusega, mis peaaegu et tunnistab üleastumist. Siis viimane samm: nad jäävad vait ja kaovad silmapiirilt. On olnud kummaline näha, kuidas seda päevast päeva juhtub – kuidas nende meeste elud niisama lihtsalt kokku kukuvad. „See asi peaks korda saama,“ ütlen ma. „Kõik, mis ta kirjutas, on ju vale.“ Telefonis hingab Strane sügavalt sisse, nii et õhk läbi hammaste vilistab. „Ma ei tea, kas ta valetab, vähemalt mitte tehniliselt.“ „Kuid sa vaevalt puudutasid teda. Selles postituses ütleb ta, et sa ründasid teda.“ „Rünnak!“ mühatab ta. „Rünnak võib olla mis tahes! No kui ründav võib olla see, kui sa haarad kellelgi randmest või tõukad teda õlast. See on mõttetu juriidiline termin.“ Vaatan aknast taluturgu: edasi-tagasi sõeluv rahvahulk, kogunev kajakaparv. Üks toitu müüv naine avab metallnõu; sellest pahvatab aurupilv, kui ta tõmbab välja kaks tamale’t3. „Tead, ta saatis mulle eelmisel nädalal sõnumi.“ Vaikus. „Saatis, jah?“ „Ta tahtis teada, kas ka mina tulen oma ülestunnistusega välja.

Ilmselt arvas ta, et on usutavam, kui minu kaasa tirib.“ Strane ei kosta midagi. „Ma ei reageerinud sõnumile. Selge see.“ „No jah,“ ütleb ta. „Muidugi.“ „Arvasin, et ta blufib. Arvasin, et ta ei julge.“ Kummardun, surun otsmiku vastu akent. „Kõik saab korda. Sa ju tead minu seisukohta.“ Nüüd alles hingab Strane välja. Kujutan ette kergendustunnet tema näol, naeratust, kortse silmanurkades. „Ainult seda mul ongi vaja kuulda,“ ütleb ta.

3

Maisitõlviku kestas või banaanilehes küpsetatud Mehhiko toit, täidiseks liha, puuvõi aedviljad, juustud.

Minu sünge Vanessa

13

Tagasi infolauas, avan Facebooki, toksin „Taylor Birch“ otsinguribale ja kohe täidab tema profiil ekraani. Kerin kontol läbi vähese avaliku sisu, mida olen aastaid uurinud: fotod ja eluloolised värskendused ning nüüd ülaosas ka postitus Strane’i kohta.

Numbrite arv tõuseb ikka veel – juba on 438 jagamist, rohkem kui 1800 laiki, lisaks uued kommentaarid, ikka sama sisuga.

See on nii inspireeriv.

Imetlen sinu tugevust.

Räägi ikka ja alati tõtt, Taylor. l

Kui ma Strane’i kohtasin, olin viisteist aastat vana; tema oli nelikümmend kaks, meie vahel oli peaaegu täiuslik vanusevahe – kolmkümmend aastat. Nii kirjeldasin seda toona – täiuslik. Mulle meeldis see matemaatika väga: kolm korda vanem kui mina. Kui lihtne oli ette kujutada, et tema sisse sobitub kolm mind: üks keerdus tema aju, teine südame ümber ning kolmas muutunud vedelikuks ja voolamas tema veenides.

Ta ütles, et Browickis tuleb aeg-ajalt ette õpetaja ja õpilase vahelisi armulugusid, kuid temal endal pole seda kunagi juhtunud, sest enne mind polnud tal kunagi selleks soovi. Ma olin esimene õpilane, kes pani talle selle mõtte pähe. Minus peitus midagi, mis oli seda riski väärt. Minus oli ahvatlust, mis teda ligi meelitas.

Asi polnud selles, kui noor ma olin, vähemalt mitte tema jaoks. Üle kõige armastas ta minu vaimulaadi. Ta ütles, et mul on geeniuse taseme emotsionaalne intelligentsus ja ma kirjutan nagu imelaps ning ta saab minuga rääkida, mind usaldada. Tema sõnul varjas end sügaval minu sees sünge salapära – samasugune, mida ta endaski nägi. Keegi polnud kunagi tema sünget poolt mõistnud, kuni ilmusin välja mina.

14

Kate Elizabeth Russell

„Mul on lihtsalt vedanud,“ ütles ta, „Viimaks ometi leidsin hingekaaslase ja ta on viieteistaastane.“ „Vedamisest rääkides,“ vastasin ma, „proovi olla viisteist ja leida hingekaaslane, kes on mingi vanamees.“ Ta kontrollis mu nägu, kui seda ütlesin, tahtes olla kindel, et ma teen nalja – muidugi ma tegin. Ma ei soovinud teha mingit pistmist omavanuste poistega, nende kõõma ja aknega – nad võisid julmad olla, lõigates meid, tüdrukuid, tükkideks ja hinnates meie kehaosi skaalal ühest kümneni. Mina polnud nende jaoks loodud. Mulle meeldis Strane’i keskealise mehe ettevaatlikkus, tema teosammuline kurameerimine. Ta võrdles mu juukseid vahtralehtede värviga, pistis mulle luuletusi pihku – Emily, Edna, Sylvia4. Ta õpetas mind nägema ennast nii, nagu ta ise mind nägi – leekivate juustega tüdruk, kellel on väge tuhast tõusta ja süüa teda nagu õhku5. Ta armastas mind nii väga, et mõnikord pärast seda, kui klassist lahkusin, istus ta mu toolile ja laskis peal vastu lauda vajuda, üritades sisse hingata seda, mis minust järele oli jäänud.

Kõik see juhtus juba enne seda, kui me suudlesime. Ta oli minuga väga ettevaatlik. Ta nägi kõvasti vaeva, et olla hea.

Lihtne on täpselt tuvastada, millal see kõik alguse sai: see hetk, kui astusin päikest täis klassi ja tundsin, kuidas tema pilk mind esimest korda neelas; kuid raske on teada, millal see lõppes, kui üldse lõppes. Arvan, et see lõppes, kui olin kahekümne kahe aastane, kui ta ütles, et tal on vaja end kokku võtta ning et ta ei saa elada inimväärset elu, kui ma olen tal käeulatuses. Kuid viimase kümne aasta jooksul oleme hilisõhtuti telefonis rääkinud, elanud minevikku uuesti läbi, osatades haava, millel me kumbki ei lase paraneda.

Ilmselt mõeldakse Ameerika naisluuletajaid Emily Dickensoni, Edna St. Vincent Millayd ja Sylvia Plathi.

5 Viide Sylvia Plathi luuletusele „Lady Lazarus” („I rise with my red hair, And I eat men like air”).

4

Minu sünge Vanessa

15

Eeldan, et olen see, kelle poole Strane pöördub kümne või viieteistkümne aasta pärast, kui keha hakkab teda alt vedama. Selline näib olevat selle armastusloo tõenäoline lõpp: ma viskan kõik kõrvale ning teen, mida vaja, truu nagu koer, kui tema muudkui võtab ja võtab ja võtab.