Minu pärnu katkend

MINU PÄRNU

SISSEJUHATUS

13

MINU PÄRNU

MINU PÄRNU

Kindlasti oleks seda raamatut lihtsam kirjutada, kui ma poleks 1972. aastal Sillutise tänaval Pärnu haiglas sündinud, vaid ostnud Pärnusse kümmekond aastat tagasi suvekodu ja asunud seda linna siis, süda peopesal, avastama. Siis oleks see tõesti lugu nüüdisaegsest suvituslinnast.

Minu tragöödia on see, et ma ei ole Pärnust kunagi nagu ära läinudki, ehkki e l a n u d pole ma seal üle kuu-paari aastas 1990. aastast peale. Sest just sel aastal läksin nagu paljud teisedki ülikooli. 17aastaselt. Siis õppima ja tööle, aga mitte Pärnusse.

Sel ajal ei olnudki Pärnus võimalik kõrgharidust saada.

Aga ma olen mentaalselt seal – kohati rohkem, kui ma kunagi Tartus või Tallinnas olen olnud. Ma pean ennast endiselt pärnakaks, ehkki elan Tallinnas 1994. aastast peale, ehkki ma tunnen vahel, nagu oleks Tallinn organism, mis kipub mind nagu võõrkeha välja sülgama. „Ah, sina ju kasvasid üles tenniseväljakute, parkide ja valgete sokkidega ega saagi maailmast aru saada,“ öeldi mulle kord Tartus Püssirohukeldri suitsuvine keskel. Õigusega. Ma olen korraliku (väike)kodanliku kasvatuse produkt.

14

MINU PÄRNU

„Pärnus poleks see võimalik,“ mõtlen ma vahel. Ebaesteetilist, ebaeetilist või muud sellist kohates. Pärnus on raamid paigas. Sotsiaalne kontroll. Kogukond. See ongi mulle nagu linnake ingli tiiva all. Nagu Pärnu linnavapil paistab.

Ehkki minu vanemad päevitavad taevastel plaažidel ja lapsepõlve kodumaja on suvekodu, mis ärkab ellu vaid loetud nädalatel aastas. Samas on see minu isiku ja isiksuse kõige tugevam baasvundament.

Ma armastan Pärnut lapseliku siiruse ja idealismiga, mis on kohati kriitikavaba. Nagu armastus vanemate vastu. Sest see, mida ma selle linna kohta tean ja mida selle vastu tunnen, on paljuski kõige tuntavamalt pärit just minu lapsepõlvest. See pesitseb nii sügaval seljaajus baastunnetes, et ma isegi ei teadvusta seda enam. Nii on see raamat olnud matk seljaajju.

Astun kesklinnas bussist maha ja näen Vovkat, Pärnu legendaarset pudelikorjajat. „Suitsu on, senti on?“ küsib ta. Süda läheb kohe soojaks. Vovka on oma lahutamatu kotiga kurseerinud Pärnu–Sindi liinil minu lapsepõlvest peale.

Nüüd on ta peast hall, aga kookus kehahoiak on muutumatu. „Tere, Pärnu,“ ütleks nagu Vovka köökus kuju. Flaksi Mati, Õnge Enn, Täti Mait, Pede Viki – kõik need legendaarsed tüübid tallavad juba taevaseid tänavaid. Mati sai vist mälestuspingigi. Ta olla teadnud Lenini teoseid peast. Kahes keeles.

Samas on nostalgia ju omane kõikidele turistidele ja suvitajatele. Ikka minnakse tagasi sinna, kus on midagi kogetud.

Olgu 30, 20 või kahe aasta eest.

15

MINU PÄRNU

Pärnu Rannahotelli kelnerid saavad igal suvel tellimusi taasavamisjärgse aja menüüst. 1993. aastast. „Tõesti, enam ei olegi?“ küsitakse hämmastunult. Kullakesed, te sõite seda šnitslit 20 aastat tagasi.

Ja see linn peab olema iga kord natuke vana, et luua see rõõmus äratundmine. Et inimene oleks neil magusmesistel õitsvate pärnadega suvistel alleedel, mis kummuvad su üle nagu katedraalide võlvid, õnnelik, tunneks hedonistlikku vabadust ja rõõmu suvest, merest ja päikesest.

Pärnu roll on olla korraga kirglik ja meelas nagu hetäär, samas alalhoidlik ja argine nagu tubli peremamsel. Valges põlles, ent sensuaalses aluspesus. Lõputu külalislahkuse ja sallivusega kõikide kummaliste suvevõõraste suhtes.

Pärnu, 2017 suvi

16

MINU PÄRNU

KUIDAS PÄRNUST EI SAANUD SOLGIAUK See minu 1970ndate ja 80ndate lapsepõlve Pärnu on massiturismiga ülerahvastatud tööliskuurort ja tööstuslinn, mis peaaegu olekski lõpetanud solgiauguna. Mitmel aastal minu lapsepõlves olid rannal ujumist keelavad sildid. See aga ei tähendanud, et me oleks lõpetanud suplemise.

Minu lapsepõlve Pärnus olid triibulistes pidžaamades suvitajad, kes parkides doominot tagusid ja hommikumantlites ringi patseerisid, taskurätid pähe seotud. (Vaadake „Suvitajate“ filmi.) Nagu oleks inimesed puhkuse esimesel päeval riietunud maikasse ja pidžaamasse ning alles kuurordist lahkudes lipsu ette pannud.

Sanatooriumides valitsesid valged kitlid, ravi ja meditsiin, sõnu wellness (ehk heaolu) ja spaa õppisime me hiljem ütlema.

Sanatooriumide nimed Rahu, Sõprus, Tervis, Estonia kõlasid nagu loosungid maiparaadil. Imelik oli kunstiklassis istudes vaadata, kuidas neoon-tulikiri „Rahu“ kõrghoonel läbi tühja pargi kumas.

Suvine Pärnu – see oli ja on lõpmatud järjekorrad restoranides ja kohvikutes. Rannahoone suvesöökla, suvepaviljonid Romantika ja Kaseke, kus ma mustade nõudega köökides tööja puhkelaagriga võitlesin. See on Rannapargi lõbustuspark suure ilmarattaga, ETKVLi aastalaadad Uulus ja linnas, muul, suvitajad ja meil majutuvad sugulased.

17

KUIDAS PÄRNUST EI SAANUD SOLGIAUK

Kui I maailmasõja järel päästis Pärnu kuurordina Waldhofi tselluloosivabriku õhkulaskmine, siis 1980ndatel tegi sama töö Nõukogude Liidu lagunemine ja tööstuse kokkuvarisemine. Waldhof, millest on järele jäänud meistrite ja tööliste majad Riia maantee ääres, oleks kogu lahe solgiks muutnud juba pool sajandit varem.

1990ndatel, kapitalismi alguses, jäid üksteise järel seisma ja lagunema jõeäärsed vabrikud, tekkisid puhastusseadmed ja rand hakkas võitlema sinilipu eest. Mitte et ma tunneks puudust kalakombinaadi lehast, aga kummaline on vaadata, kuidas suur kompleks, mis eksportsprotte tegi, on muutunud kivihunnikuteks. Ent jõgi, kus mu vend võis sõudetrennis olles aeruga rasvakihti laiali ajada, on puhtam.

Erinevalt mitmest Eesti kuurordist, nagu Narva-Jõesuu või Võsu, kus jäädi pikalt tõtt vaatama lagunenud monstersanatooriumidega, tõusis Pärnu fööniksina tuhast ja leidis üles välismaa turistid. See sündis ilmselt suures ja tihedas koostöös Soome sõpruslinnadega juba nõukogude ajast peale.

Lapsepõlvest pärineb minu armastus jäätise kui luksuskauba vastu. Selle järel seisti vähestes putkades pikalt, sest kuurortlinnas, kus „metsikud“ turistide hordid kõik fondid ja limiidid lõhki sõid ning osa toidust ja tarbekaubast pakkidega ka koju saatsid, polnud suvel jäätist peaaegu mitte kunagi saada. Me kihutasime oma linnaosa jäätiseputkade vahet, et tabada ära hetk, kui sinna on tulnud kast või kaks seda imelist maiust. Regatt, Koolijäätis, Eskimo, šokolaadiplombiir. Ülim luksus oli vahvlijäätis.

18

MINU PÄRNU

Seda sain ma lapsepõlves kaks korda. Ühel korral lastekaitsepäeval Vallikäärus, kust televisioon ülekande tegi ja kus onu Raivo pilti joonistas. Mul olid seljas lasteaia Muhu rahvariided ja me tulime treppidest käsikäes alla, lauldes „Olgu jääv meile päike“ nii eesti kui ka vene keeles. Päeval sai veel laevaga merel lõbusõitu teha, aga meie olime siis vanaema juures puid ladumas.

Külmade karastusjookidega oli samamoodi – minu teine pahe. Mulle tundus lapsena ülimalt peen istuda välikohvikus valges plasttoolis ja luristada läbi kõrre Pepsi-Colat. Sellises dermatiiniga üle löödud baaris, kus plingib värvimuusika ja urrab Tšehhi kohvimasin. Nagu „ENSV“ seriaalis. Õnneks ei tunne ma midagi kondiitritoodete vastu: vaarakud, Priidud, Aleksandri kook jms ei tekita minus tundeid.

1980ndatel tuli juba noorus ja vabadust täis suved FiESTade ja Baltoscandalitega, Pärnu Kommunistis/Postimehes lehetöö alustamine, Koidula pargi äärne kohvik Võit oma „pitsadega“, noorteklubi Vikerkaare kohvikus. Ajad, kus sai Genf 49, kodanike komiteede, kõnekoosolekute, noorteklubidega tegeletud. Kus Virumaal oli roheliste rattamatkal Pärnu värskelt rehabiliteeritud lipp rattal jms.

Rahareformi suvel, kui FiESTa oma viimaseid hingetõmbeid tegi, toimetasime vennaga Tartu Postimehe Pärnu Extrat Vallikäärus. Kujutate ette – kolm korda nädalas ilmuv üleriigilise lehe vaheleht. See oli võimalik vaid sel ajal. Kui kaks kontserni võitlesid maakonnalinnade pärast, kus lehed olid erastanud kohalikud.

19

KUIDAS PÄRNUST EI SAANUD SOLGIAUK

Tundsin end kui Koidula, kes pidi selle lehe algul kohati täis kirjutama. Nagu lõputu suvetöö. Kõik katsetused selles vallas, et Pärnus ilmuks kaks kohalikku lehte, osutusid juba mõned aastad hiljem läbi kukkunuks. Kas tasuta Linnalehel ikka on seal veel mõni ajakirjanik peale reklaamimüüja?

Siis tulid juba Liivimaa Kroonika ja suved Eesti Päevalehe korrespondendina, Esplanaadi tänavas uue kunsti muuseumi peal pidev tennisepallide potsumine ja Päikeseraadio kõrvus kõlamas.

1990ndatel toimunu on mulle siiani mõneti šokk. See vaikus, vaesus ja seisak. Aeg, millest ei taheta rääkida. Et mitte öelda kestev traumajärgne stress. Pärnu oli täis tühje lagunevaid maju. Ammende villa ja rannahoone seisid, mere ääres jäi valmis ehitamata pompoosne uus sanatoorium, mis hiljem lammutati ja sai Terviseparadiisi asukohaks. See oli vaikus enne uut tõusulainet.

Antagu mulle siin raamatus kirjapandu juures andeks minu subjektiivsus, sest just selline on minu Pärnu. Põigetega minevikku. Terve elu on mulle õpetatud ajakirjandustöös objektiivsust taotlema, olgu see raamat nüüd minu subjektiivsuse triumf.

Pärnust rääkivate inimeste pilk muutub alati kuidagi raugeks, unistavaks, suundub kaugusse. „Oo, Pärnu,“ öeldakse siis. Minu Pärnu on sellest oluliselt argisem. Nii argine, et ma ei teagi, kas see üldse on glamuurne kuurort.

20

MINU PÄRNU

Kuurordi olemus on mulle just see, mida ma uurin nagu hull teadlane mõnd haruldast taime. Lollaka püüdlikkusega. Üritan sellesse sobituda, aga see on nagu kostüüm, mis muutub paratamatult groteskseks maskiks. Aga mida võidi tunda omal ajal, vaadates neid hulle, kes riietusid triibulistesse kostüümidesse ja võtsid õhuvanne ja suplesid merevees? Kes siis tööd tegi?

Minu Pärnus lõhnavad kevaditi köökides meritindid, võtavad oma koha sisse turg augustikuiste küpsemislõhnadega, vimmad-kohad, männikud seentega, unustatud ja unustamata rannad, sügistormid ja elektrikatkestused, inimtühi peatänav hilissügisel, kuldsetesse lehtedesse uppunud pargid, väikeste puumajade korstendest tõusev suits, puuriidad, lumelabidad, katki külmunud torud, tuledes jääkarud ja suusarajad.

Kevaditi vee alla jääv Rannapark. Tühi rand.

Ma armastan mängida mõttega, et mis oleks siis, kui ma oleksin Pärnus vaid suvitaja. Hooajaline rändlind. Ja mul poleks mingit vajadust mõelda muruniitmisest, külalistest, maamaksust, maja põrandate olukorrast, lepingutest vee-, prügi- ja muude firmadega. Okste lõikamisest ja küttepuude varumisest.

Vaatan seda muutuvat linna hämmastuse (ja loodetavasti ka poolehoiuga) nagu vanemad oma teismelist last. Vahel tunnen ta ära, vahel tekitab ta võõristust.

Kõige sagedamini helistatakse mulle kui „pärnakale“ aga kolme küsimuse pärast. Esiteks uuritakse, kuhu sööma minna (tavaliselt vastatakse peale mu pikka juttu iseteadlikult, et 21

KUIDAS PÄRNUST EI SAANUD SOLGIAUK

aa, me siis läheme Steffanisse... kuigi ma pole seda m i t t e k u n a g i soovitanud). Teiseks tahetakse teada, mida hakata peale siis, kui teist päeva järjest on halb ilm. Pärnus on ju n i i v ä h e võimalusi ja hotell on ometi makstud? Ja veel: kust leida suvekorterisse koristajat, lapsehoidjat, ehitusmeest?

(Ma parem ei taha teada, miks kellelgi alati n i i palju koristajaid vaja on.)

Igaühel meist on oma Pärnu. Ma ei tea, kas minagi kohalik olen. Enam. Ehkki ma pean end selleks. Ehkki ma ei saa Pärnus perearsti pidada (olen proovinud) ega valida kohalikku omavalitsust (ei ole proovinud).

Aga terve mu elu on mu tegevused tõukunud ja tõmbunud ikka sellest linnast. Olen ma selle vastu võidelnud või mitte.

See on nagu eluaegne tingimusteta armastus. Tunne vanemate ja kodu vastu, mis on mõlema kadumisel linnale üle kandunud. Nagu oleks see üks ja seesama lõputu artikkel, mida ma terve elu olen kirjutanud. Armastuskiri Pärnule.

Sellepärast ongi sellest linnast neetult raske kirjutada. Ja sellepärast hoiatan ja palun vabandust osalt liiga ajalooliste peatükkide eest.

Samas olen ma oma iga-aastastel juunikuu fotodel – kui ma hakkan Pärnu poole samme seadma – ilmselgelt olekus, kus ma vajan seda. Hädasti! Tavaliselt olen näost hall või sinakasvalge, väsinud-tüdinud nagu kevadine kartuliidu.

Tahaks õhku, päikest, jalgrattaga sõita, metsa ja mere äärde, rahu ja vaikust. Ei taha kuulda äratuskella ega näha 22

MINU PÄRNU

korteriühistu koosoleku kuulutust. „Mida sa siin vahid, mine juba oma Pärnusse,“ õiendab meie kortermaja valvas kodanik minuga aknal, kui aiatoole kevadel välja tõstan.

Näed siis, aastast 1999 ühes majas ja ikka aetakse mind kaikaga sünnilinna. See tundub olevat ebaõiglane, et mul on kaks kodu. Tallinn sülgab mind välja. Kuigi võiks suve ju selle toreda mehikesega kõrvu autode vahel muruplatsil aiatoolidel veeta ja koos taevas tiirutavaid helikoptereid kiruda? Pole ka paha!

Kusjuures kurioosne on see, et mitte kunagi ei ole ma sügisel Tallinna naastes sellist nägu nagu kevadine idu, ikka pruun, puhanud ja rõõmus. Olgu ükskõik kui kehvade ilmadega suvi, Pärnus tundub alati olevat päikeseline. Või on seal selline ekstra soodne osoonikiht, et päike hästi peale hakkab? Merevesi on seal niigi madal ja soe nagu pesukausis juba esimeste soojade nädalavahetustega (muidugi õige tuulesuuna korral).

Pärnu on mulle nagu Muumimammale maalitud salaõunaaed seal üksikul majakasaarel. Mäletate, ta maalis seinale oma aia ja kadus tundideks sinna, kust keegi teda ei leidnud?

Tavaliselt tukkus ta seal sumedas kujuteldavas aias õunapuu all. Seinale maalitud õunapuu.

Mulle piisab kehvadel hetkedel end Pärnu randa manamisest. See on minu kujutluspildis inimtühi pilvealune päev ja rannal on üksik rannatool. Hallid lained ja soe tuul. Istun sinna toolile, vaatan merele, lähen vette. Vahel olen üksi, vahel kellegagi koos. Siis avan silmad ja juba ongi parem.

23

KUIDAS PÄRNUST EI SAANUD SOLGIAUK

„Nagunii tuled siia vanaduses tagasi,“ ütlevad kohalikud.

Tõesti? Äkki ma ikka ei tule. Na-nana-naaa. No see tool seal Tallinna naabrimehe kõrval aias...

Tegelikult mulle meeldib olla teel. Kahe linna vahel. Teel Pärnusse. Või Tallinnasse. See tähendab, et ma olen ühe linna selja taha jätnud. Ja teise pole veel jõudnud.

Ma häbenen vahel tunnistada, et ma just Pärnusse teel olen. Nimetan seda siis ümber nurga: „maale“ või „linnast ära“.

Pärnusse puhkama sõitmise tunnistamine oleks nagu liiga snooblik, et mitte ütelda labane. Kõik lähevad ju Pärnusse, aga see ei ole ju minu Pärnu. „Kuhu teie siis nädalavahetuseks ja suveks sõidate?“ küsivad vahel pooltuttavad. „Pärnusse,“ ütlen ma pisut häbenedes. Pärnu viimaste aastate stiil „suvi, tümm ja tüdrukud“... teate ju küll. No piinlik ju.

Siis ohatakse enesestmõistetavalt ja unistavalt. „Jaa, Pärnusse...“ „Ei, ei, ma olen sealt lihtsalt pärit,“ ruttan ma vabandama.

Et eristada end turistidest. Suvitajatest. Ma ei saa midagi teha, et minu vanemad ei märganud mõnes viisakas rehielamus metsade vahel kanda kinnitada ja et minu „maa“ ongi linn.

Niivõrd-kuivõrd linn. Äärelinn.

Maanteel tuleks Tallinn nagu poolele teele. Seal vemmeldab adrenaliin veres. Linnas on rusikas taskus. Töö. Kohustused.

Pingutus. Kool. Lasteaed. Kiirus. Natuke arusaamatud inimesed. Üritavad kõik hirmsasti keegi olla. Alati ei saagi aru, kes 24

MINU PÄRNU

või mis. Või lähed korra keskpäeval läbi Balti jaama, vaatad neid nägusid ja tunned, et pealinlikus ja elegantses mõttes on Tallinn... läbi kukkunud. Iga kord, kui ma Tallinnale taas uue võimaluse annan, kukub ta läbi. Haledalt. Eelkõige esteetilises mõttes. Aga ka käitumuslikus.

Linnaõhk ei tee vabaks, pigem kaotab see kohustuse olla väärikas. Olla viisakas. Pärnust ma seda ei arvaks. See on alati piisavalt väike, et sa vahele jääks. Sa tead, et kohtud nende inimestega kohe uuesti. See linn on väga vähe anonüümne. Siin on ka prükkaritel nimed ja lood ja aadressid. See on nagu küla, kus kõik kõigist kõike teavad ja oma koha sissekootud mustris sisse võtavad. Nemad teavad sinu lugu ja sina nende. See võib puua, aga ka toetada.

Pärnu on oma olemuselt väikekodanlik. Siia kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, koogikesed ja pisut saksik kõnepruuk. Pealelõunane tennis ja orkestrimuusika.

See on kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi, skaudiliikumise häll. Täieline Eesti vabariik.

Siis ma lähengi. Kuurortravi põhimõte ongi ju täielik keskkonnavahetus. Väljalülitus argipäevast. Tagasi tulles oled juba uus inimene ja vaatad oma elule uue pilguga.

Miks ma muidu triigin seda maanteed sügiseti Pärnus Sütevaka gümnaasiumis tunde andes. Iga nädal üks päev.

Minu päev. Ja naudin seda teelolekut. Edasi ja tagasi. Aga kumb on edasi ja kumb tagasi?

Kõik on veel ees... palju suvesid. Miks mitte siis Pärnus?

25