minu gruusia
Teiseks töö, mille varasem kogemus mul puudus, ning teadmine, et olengi esimene, kes neid ülesandeid seal maal meie esinduses täitma asub. Seega pole võimalust ka nõu küsida. Kolmas ja peamine – tütar, kes elas küll selleks ajaks enamasti teisel pool maakera, kuid kelle koduskäimised olid mu elu peasündmusteks. Nüüd tuleb ta küll koju, aga mind ju seal pole. Kas me suudame oma elu nii korraldada, et koduskäimised ühte langevad? Ja sõbrad? Kas me oleme sõbrad ka kauge maa tagant ja kui üksi üks inimene võõral maal ennast tunda võib? Tegelikult ajas asja segaseks veel teadmatus sellest, millest ma võiksin üleüldse puudust tundma hakata. Hingepõhjaski poleks arvanud, et Säästumarketist ja Coca-Cola Plazast.
Asja ei teinud sugugi paremaks minu kevadine eelvisiit Tbilisisse – seda väga mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu. Romantiliselt meelestatuna valisin esimese reisi ajaks oma tulevasele ajutisele kodumaale aprilli lõpu, olles kindel, et mind ootavad ees õitemeres kevad ja soe päike. Ebaõnnena võtsin juba Eestist kaasa viiruse, mis lennureisi ajal endast märku andes tekitas tunde, justkui kestaks lend vähemalt niisama kaua kui New Yorki. Tbilisi lennujaama elavaimad ajad langevad öötundidele, kell neli varahommikul kohale jõudes sattusin masside liikumise kõrghetke. Piirivalvur uuris hoolega mu passi, kuid Eesti kodanikul pole Gruusiasse sissesõiduks viisat vaja ja seda jäi ta pisut umbusklikult pärast mitmeid järelepärimisi ka uskuma. 11