Page 1

dagmar raudam

elu nagu mägitee


Autoriõigus: Dagmar Raudam ja Petrone Print OÜ, 2018 Toimetaja: Anneli Sihvart Epiloogide toimetaja: Epp Petrone Keel ja korrektuur: Riina Tobias Kaanekujundus ja makett: Anna Lauk Pildialbum: Dagmar Raudam, Reet Urbsoo, Toomas Lukk, Rein Nettan, Piret Kalda, Signe Poom, Diana Sillaots Küljendus: Aive Maasalu Trükk: Greif OÜ ISBN 978-9949-608-97-3

www.petroneprint.ee


sisukord

Saateks Eellugu Minek Esimene hommik Linn Lähme poodi Jama teenindusega Linnast välja Supra Pisut riigist Villa Saburtalos Külalised Minu juubel Gruusias Gruusia perekond Elene Bellinda Epiloog. ეპილოგი* Lisa. Gruusia tähestik* Epiloogi epiloog* Lõpetuseks

6 10 18 29 41 52 65 75 97 105 122 131 135 151 169 187 194 206 207 208

* Uus, 2018

5


sisukord

saateks

Alustasin „Minu Gruusia“ kirjutamist oktoobrikuises Tbilisis* ja lõpetan märtsikuises Tallinnas. Esimeste ridade aegu sättisin oma töölaua ülemisele terrassile, näoga Bidube ja ühtlasi päikeseloojangu poole. Vake küngastelt kostis tsikaadide lakkamatut saagimist ja pea kohal pakatasid viimseni küpsed viinamarjad. Samuel magas norinal laua all. Ümbruskonna aedadest kandus minuni ägedaid gruusiakeelseid diskussioone ja naabermajast pianiinopassaaže, mida äsja sisse kolinud naaber minu rõõmuks teinekord ka hommikuti melanhoolselt ja imelise kergusega ning – ilmselt varajaste tundidega arvestades – delikaatselt tempereeritult kuuldavale tõi.

* Gruusia kohanimed on jäetud niisuguseks, nagu need välisministeeriumis elavas keeles endistviisi kasutusel on, kuigi neid soovitatakse nüüd teistviisi tarvitada. Nii on raamatus kasutusel Tbilisi, mitte Thbilisi, Batumi, mitte Bathumi, Kahheetia, mitte Kahhethi jne.

6


minu gruusia

Pimeduse kukkudes võtsin kerge salli õlgadele ja jätkasin isemeisterdatud valgusallika paistel oma kirjatööd kuni magamaminekuni. Lõpetan raamatu aga hangede all ägavas Kalamajas, kus märtsikuine päike lumelahmakaid ja killerpurikaid katustelt murrab ning kajakad pikaleveninud talve kiuste Salme kultuuripalee katuselt kiljudes suve vääramatut tulekut ennustavad. Mereni on otse mööda tänavat vaid kümne minuti tee. Kultuuripaleest kostab koorilaulu ja puhkpilliorkestri harjutusi. Vaid üks asi on endiseks jäänud – ikka magab Samuel norisedes mu jalge ees. Tean, et Gruusias õitsevad juba tkemali-puud. Vahepeale on mahtunud palju ootamatuid lahkumisi, pettumusi ja vastamata küsimusi. Loodan, et see ei ole mõjutanud minu jutustuse tonaalsust; et see, mis mulle kõige armsam ja olulisem on ja oli, nendest sündmustest mõjutatud ei saanud.

Tahaksin paari sõnaga valgustada ka selle raamatukese kirjutamiseni jõudmise lugu. Lühikest sünnipäevapuhkust Eestis veetes vedelesin ühel septembrikuisel unisel hommikul Hiiumaal punapea Kadri elutoas kamina ees ja kurtsin oma kurba saatust: kuidas keegi ei taha kirjastada minu tõlkekatsetust itaalia noortekirjandusest, millest võiks kasvada tore suuremahuline sari eelpuberteetikutele. Põhjenduseks ennustatav müügiprobleem, kuna antud grupp ju enam raamatuid ei lugevat. Eks ta nii on jah. Kui ei ole 7


saateks

midagi lugeda, siis ei loeta, ja midagi ei ole lugeda, sest keegi ju ei loe. Mõnusalt sohval vedelev Kadri arvas, et võiksin proovida kirjastusega Petrone Print – et nemad on sellised ärksad ja noored ja tarmukad. Ta sundis mind KOHE helistama ja Epp võttis kohe ka reipalt toru, nii otseses kui kaudses mõttes. Sinna juurde mainis ta võimalust katsetada „Minu Gruusia“ kirjutamist. Mõned päevad hiljem avaldas Epp kahetsust, et ta ei ole pärast oma jõuvarude realistlikku hindamist praegu siiski valmis minu tõlkesarjaga tegelema. Aga ehk katsetaksin ma sellegipoolest „Minu Gruusiaga“? Jah – muudkui võta kätte ja kirjuta! Imelikud on nad seal Petrone kirjastuses... Tbilisisse naastes* hakkasin aga tagasi kerima armsaid sündmusi, lõhnu ja inimesi. Kes ja mis oleks jäädvustamist väärt? Tõepoolest, äkki tundus mullegi, et paari aastaga on ohtrasti kogunenud kõike seda, mis võiks isegi võhivõõrast huvitada. Lugejale võivad huvi pakkuda näiteks meie esinduse tööd ja tegemised sellel kaugel sõbralikul „naabermaal“. Diplomaatilise korpuse „glamuurne“ elu ja oluliste ühiskonnategelaste visiidid ning poliitilised telgitagused. Mikrokosmose, mida saatkond ju on, rõõmud ja intriigid, pidupäevad ja kaotused. Kodust eemal viibivate inimeste tõmbumised ja tõukumised, mis siin teravdatult kogu oma dramaatilises ilus elumustrisse värve loobivad. * Raamatu autor töötas Gruusias konsulaarsekretäri ja saatkonna raamatupidajana 2007. aasta augustist 2009. aasta 31. detsembrini. Ühtaegu tegeles ta ka kultuurivahetuse küsimustega, kuna kultuuriatašee ametikohta Tbilisis ei ole.

8


minu gruusia

Võiksin kirjutada romantilistest õhtutest sametise taeva all ja eelseisva paratamatu lahkumise valust tuikavast südamest ning ülespiitsutatud tunnetemöllust. Seda kõike armas lugeja siit raamatust siiski ei leia. Las neist asjust kirjutab keegi teine, minu südameasjad jäägu aga minu hinge hämarasse sooja sopikesse, kus ma neile vahel pai teen. Minu Gruusia sisaldab aga palju muud ja mitte sugugi vähem huvitavat – inimesi, päikest ja mägesid, rõõmu ja kurbust, veini ja issanda loomakesi. Kõik on siin nii nagu ikka, aga siiski teisiti.

Vaatepilt, mis minu tulevase magamistoa aknast 27. augusti varahommikul avaneb, lööb tummaks. Lillakasmustad viinamarjakobarad punakuldses koiduvalguses ning taevasse kõrguv küpressiteravik taamal sinetavate mägede taustal olid jäänud korterit tutvustavas meilis mainimata. Sügav kahtlus, mis pärast kurnavat lendu paanikaks oli kasvanud, leebub ja kasvab üle rõõmsaks erutuseks, mis enne talve õieti ei vaibugi.

9


eellugu

eellugu

Selgub, et Tbilisis polegi niisama lihtne sobivat korterit leida ning et naised ei käi Gruusias üksi kõrtsis söömas. Pärast arusaamist, et ministeerium on tõepoolest mu lähetuse Gruusiasse kinnitanud, olin elanud üles-alla lainetavas meeleolus õige mitmeid kuid. Rõõm uuest kogemusest kusagil, kus on kogu aeg soe (nii ma ekslikult arvasin), vaheldus kahtlustega. Ja neid oli oi kui palju. Esiteks oli Gruusia paraku maa, kus ma polnud kunagi varem käinud. Olid vaid ähmased mälestused Armeeniareisist sügaval nõukogude ajal, mis kujutasid endast peamiselt pildikesi veidrast sudust, mille alla Jerevan oli mattunud, kuumast lavašist, mida tee ääres müüdi, ning kargest õhust mägedes. Seega puudus isegi ettekujutus, millega mõtteis mängida. Tuleb tunnistada, et fotod ja kirjeldused, mida Gruusia kohta internetist leidsin, ei olnud hiljem kogetuga põrmugi vastavuses. 10


minu gruusia

Teiseks töö, mille varasem kogemus mul puudus, ning teadmine, et olengi esimene, kes neid ülesandeid seal maal meie esinduses täitma asub. Seega pole võimalust ka nõu küsida. Kolmas ja peamine – tütar, kes elas küll selleks ajaks enamasti teisel pool maakera, kuid kelle koduskäimised olid mu elu peasündmusteks. Nüüd tuleb ta küll koju, aga mind ju seal pole. Kas me suudame oma elu nii korraldada, et koduskäimised ühte langevad? Ja sõbrad? Kas me oleme sõbrad ka kauge maa tagant ja kui üksi üks inimene võõral maal ennast tunda võib? Tegelikult ajas asja segaseks veel teadmatus sellest, millest ma võiksin üleüldse puudust tundma hakata. Hingepõhjaski poleks arvanud, et Säästumarketist ja Coca-Cola Plazast.

Asja ei teinud sugugi paremaks minu kevadine eelvisiit Tbilisisse – seda väga mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu. Romantiliselt meelestatuna valisin esimese reisi ajaks oma tulevasele ajutisele kodumaale aprilli lõpu, olles kindel, et mind ootavad ees õitemeres kevad ja soe päike. Ebaõnnena võtsin juba Eestist kaasa viiruse, mis lennureisi ajal endast märku andes tekitas tunde, justkui kestaks lend vähemalt niisama kaua kui New Yorki. Tbilisi lennujaama elavaimad ajad langevad öötundidele, kell neli varahommikul kohale jõudes sattusin masside liikumise kõrghetke. Piirivalvur uuris hoolega mu passi, kuid Eesti kodanikul pole Gruusiasse sissesõiduks viisat vaja ja seda jäi ta pisut umbusklikult pärast mitmeid järelepärimisi ka uskuma. 11

Minu gruusia 2018 sisu lk 3 11  
Minu gruusia 2018 sisu lk 3 11