1. PEATÜKK
SITASITIKAS
Polnud võimalik, et Embla Villseid oli oma vanematega ühest ja samast liigist. Enne tema sündi oli midagi juhtunud – ta oli
selles kindel. Võib-olla geenimutatsioon, või siis olid planeedid ennast ritta seadnud ja kosmose tasakaalu sassi ajanud, nii et Embla sündis ühel või teisel moel teistsugusena. Ainult nii oli
võimalik ära seletada, kuidas ta võis olla suguluses nende kolme inimesega, kes elasid koos temaga aadressil Stormyrveien 21B.
Tema ema Karin teenis raha sel moel, et pidas väikestele ja keskmise suurusega firmadele loenguid motivatsioonist ja elurõõmust. Miks keegi tahtis selle eest maksta, oli mõistatus, sest ema pidas neidsamu loenguid tasuta kõigile, kellega ta juttu ajama sattus, tahtsid nad seda või mitte.
Embla isa Harald oli pikk ja sitke finantsnõustaja, kes kandis kodus alati erksavärvilisi jalgrattuririideid ja oli aasta ringi päevitunud. Tema arvates oleksid kõik pidanud sama palju väljas olema kui tema, eriti need, kellele ei meeldinud väljas olla. Kehva ilma ei ole olemas, ütles isa ikka, on ainult kehvad inimesed.
Emblal oli ka õde nimega Malene ja tema oli neist kõigist kõige hullem. Malene oli umbes nii täiuslik, nagu äsja kümnendasse klassi läinud tüdruk olla saab – käsipallivõistkonna parim mängija, sai igas aines häid hindeid ja oli samal ajal ka kooli kõige ilusam tüdruk. Malene oli nii populaarne, et tal olid vaenlased. Selle üle oli ta uhke, sest rääkis kogu aeg, et nemad armastavad teda palavamalt kui keegi teine.
Embla ei sarnanenud teiste perekond Villseidi liikmetega mitte millegi poolest. Kuigi ta oli nendega peaaegu kolmteist aastat koos elanud, polnud tal tekkinud erilist huvi vabas õhus sportimise ega keskmise suurusega firmade töötajate motiveerimise vastu ning ta ei olnud põrmugi populaarne. Tegelikult polnud tal kunagi ühtegi sõpra olnud.
See viimane ei olnud muide päris tõsi, sest enne suve oli tema klassis käinud Fernanda, kolm imelist kuud. Oli peaaegu uskumatu, kui sarnased nad olid, ja nad võisid tundide viisi rääkida vanade rokilaulude sõnadest ja arutada, milline kreeka mütoloogia jumal on parim ja milline klassikaaslane „Battle Royale’is” esimesena surma saaks. Fernandaga koos oli kõike toredam teha: õppida, uidata õhtul mööda tänavaid või hiilida raamatukogu saali, et suurelt ekraanilt õudusfilme vaadata. Klassis oli Fernandal kombeks lükata prillid oma teravat nina mööda üles ja sosistada samasuguseid inetusi, nagu Embla mõtles, ja siis naersid mõlemad tagareas salapäraselt.
Aga viimasel koolipäeval oli Fernanda tulnud lagedale kohutava uudisega. Ta pidi mõneks ajaks Põhja-Norrasse isa juurde elama kolima.
„Kool on ilma sinuta jama,” oli Embla öelnud.
Talle kippus nutt peale, aga teiste nähes ei nutnud ta kunagi.
Fernanda oli naeratanud ja langetanud oma leekivate silmade pilgu, nii et paistis ainult must silmalainer. Joon oli terav nagu nuga ja mõjus nii, et ta nägi teistest seitsmendikest palju vanem välja.
„Ma olen kindel, et sa saad paremini hakkama, kui ise arvad. Sinus on midagi erilist, Embla. Ma olen seda alati teadnud.”
Enne kui ta ära sõitis, kinkisid nad teineteisele sõbratalismanid – see oli Fernanda mõte – ja lubasid igavesti kontakti hoida.
Aga suvel oli Embla peagi tähele pannud, et sõnumid, mida nad teineteisele saatsid, jäid lühemaks ja harvemaks, kirjutamine võttis üha rohkem aega, kuni lõppes nädal aega tagasi sõnumiga „mis teed?”, mida Fernanda ei olnud ikka veel näinud. Embla ei pannud seda talle pahaks, küllap on uude kohta kolides alati palju uusi tegemisi. Siiski oli valus selle peale mõelda ja sellepärast püüdis ta sel suvel igasugust mõtlemist vältida.
Õnneks oli Emblal hulk hobisid, millega mõtteid peast välja ajada. Ükski asi ei tulnud tal eriti hästi välja, aga tihti läks olemine paremaks, kui ta istus üksinda kitarriga ja harjutas riffe ja akorde. Profipliiatsite komplekt, mille ta juunis ostis, oli samuti leidnud usinat kasutust. Seinal rippus mitu tumehalli kunstiteost – üks morbiidsem kui teine. Eesmärgiks oli ärgitada Malenet koledaid grimasse tegema ja teda vaimuhaigeks nimetama, ja suvevaheaja alguses oligi see tal mingil määral korda läinud. Nüüdseks oli šokiefekt pisut kahanenud ja tema joonistamishuvi niisamuti.
Niisiis istus Embla sel hommikul hoopis nina raamatus ja muusika kõrvaklappides ning püüdis pärismaailmast eralduda. Kui kell oli kümme minutit üheksa läbi, kostis muusikast siiski
üle isa hõige. Embla tõmbas ühe kuulari kõrvast välja, et uurida, milles küsimus on.
„... korraks alla? Ema ja mina tahame sinuga rääkida.”
„Jajah,” vastas ta ja kikerdas voodist välja nagu sääriksääsk.
Viimase aastaga oli ta pikaks kasvanud ja kühmu vajunud, ning tuhkblonde juukseid kõrva taha lükates mõtles ta järjekordselt, et peaks need mustaks värvima. Mustade juustega tunduks kuidagi õigem olla üksildane tüdruk ja kõiki vihata. Ta tõmbas selga kapuutsiga pusa, mille sisse oli võimalik end ära peita.
Embla ei hoolinud tegelikult sellistest tühistest asjadest. Ta teadis ka, et vanemad mõistaksid uue juuksevärvi hukka.
Kui ta kööki astus, oli hommikusöögilaud kaetud, aga mitte millegi söödavaga. Võileivamaterjali ja taldrikute asemel oli laud üle kuhjatud peo-pudipadiga. Kirevad pappmütsikesed, plasttopsid, kõrvitsapiltidega vimpliread ning rohelised ja mustad tühjad õhupallid.
Embla vaatas imestunult oma vanemaid, kes istusid salapäraselt naeratades laua taga. Mööda selgroogu jooksis alla väike judin: mis see ka ei oleks, on see kindlasti midagi ebameeldivat.
Viimaks tegi isa suu lahti.
„Täna on ju väga eriline päev.”
„On või?” vastas Embla. Ta silmitses skeptiliselt mürkroheliste serpentiinide rulli. „Mina arvasin, et halloween on oktoobrikuus?”
„Progümnaasium, Embla!” ütles ema oma kirgliku loenguhäälega. Ta tõstis oma sõnade ilmestamiseks käed ja hulk disainerikäevõrusid vajus klõbinal mööda käsivarsi alla nagu arvelaua nupud. „See kooliaste tähendab üleminekut lapsepõlvest täiskasvanute ellu, seda, mille kohta ma oma loengutes ütlen mission
of transition. See tähendab, et nüüd ootab sind väga eriline ülesanne – ülesanne muutuda. Selgusele jõuda, kes sa oled. Omandada uued vahendid eluraskustega toimetulekuks. Sa koged kindlasti kaotusi, niisiis on tähtis olla ette valmistatud. Ainult siis oled sa suuteline ennast jalule ajama ja päriseluga silmitsi seisma.”
Embla tõmbas käe närviliselt varrukasse, aga ei öelnud midagi.
Talle ei meeldinud, kui teda vägisi motiveeriti.
Sõna võttis isa.
„Igatahes me emaga mõtlesime natuke ja arvame, et doktor Brodtkorbi jutus on iva. Sul on vaja oma peast välja pääseda.”
„Spiraalikujuliste joogikõrte abiga?”
„Ära õelutse,” ütles ema. „Me otsustasime, et praegu kuluks sulle ära üks pidu. Ma tean, et see tuleb äkki, aga kuula: sa võid uute sõpradega tuttavaks saades nad kohe külla kutsuda. Tugev taktika, kohe härjal sarvist, straight to business. Sa kehtestad ennast alfaemasena, karja juhina. Täpselt nagu su õde. Näe, me tegime kutsed, mis sobivad sinu vahva isiksusega kokku ja puha.”
Ta ulatas rahulolevalt pundi musta värvi lehti, mida ehtisid lapsikud joonistused, mis kujutasid roosa lehviga surnupealuid.
Embla võttis kohkunult ülemise lehe ja hakkas lugema:
Sünnipäevapidu
Kas tuled minu peole? Ma saan varsti 13 ja korraldan nädalavahetusel kodus suure peo. SINA oled muidugi oodatud!
Kus: Hellerudtoppen, Stormyrveien 21B
Millal: reedel, 23. augustil
PS: Pidu tuleb spoooooky!
Embla hakkas otsast peale ja luges kutse veel kord läbi, aga tundis, et keha voolas midagi külma ja rusuvat täis. Ema ja isa proovisid kogu aeg tema ellu sekkuda, aga seekord olid nad läinud liiga kaugele. Kas nad mõtlesid tõesti, et Embla peaks korraldama peo napilt nädal aega pärast uude kooli minekut? Kas nad ei tundnud teda üldse?
„Te võite aias olla,” pani isa ette. „Või ... metsas!”
„Või keldritoas,” pistis ema vahele ja näpistas isa käsivarrest.
„Meie läheme igatahes jalust ära,” ütles isa naeratades. „See peaks sulle ju ometi meeldima. Mõtle, kui paljud teised kolmeteistaastased kargaksid rõõmust lakke, kui saaksid omapead pidu pidada.”
Embla tegi suu lahti, aga ei teadnud, mida öelda, nii et maigutas ainult rumalalt suud. Tema ei olnud mingi teine kolmeteistaastane, ta oli Embla. Millal nad sellest ükskord aru saavad?
Ema heitis isale mureliku pilgu.
„Sa ei saa kogu oma elu mööda seinaääri hiilida ja hoiduda mugavustsoonist väljumast,” ütles ta. „Pane need kutsed kotti ja vaata, kas leiad täna kedagi, kellele neid jagada, eks?”
„Kool algab alles homme,” vastas Embla automaatselt.
Kogu see jutuajamine ajas tal südame pahaks – see äkiline sekkumine tema seltsiellu ja need totakad Scooby Doo stiilis kaunistused, mis nad olid ostnud.
Ema tõusis kohe püsti ja läks külmiku juurde, kus ta toksas näpuga hiljuti ülesriputatud infokirja.
„Esmaspäeval kell 12.00. Tutvumispäev kaheksandale klassile.”
„Sinna ei pea minema.”
„SINA pead,” vastas isa nii järsult, et Embla võpatas. „Hea
küll, sa oled isemoodi, aga kui sa oled liiga isemoodi, siis ei ole enam tagasiteed, eks? Siis saab sinust hull. Nagu need, kes USA-s oma klassikaaslasi maha kõmmutavad!”
Embla hakkas naerma, aga ema nägu nähes jättis naeru katki. Nad ei teinud nalja.
„Kui sa ei püüa oma asotsiaalsest käitumismustrist vabaneda, siis peame sind sundima. Sa lähed täna kooli, tutvud uute inimestega ja kutsud nad reedeks külla. See on käsk.”
Embla meel oli pigimust, kui ta tund aega hiljem välisukse jalaga lahti lõi. Kuidas ta need kutsed jagatud saab, nii et teised teda täitsa lolliks ei pea? Ta võttis ühe kutse seljakotist pooleldi välja ja tõmbus seda vaadates kössi. Pidu tuleb spoooooky!
Üle sissesõidutee minnes jõudis ta otsusele. Ta ei kavatsegi kedagi päriselt kutsuda. Ta võib lihtsalt öelda, et keegi ei öelnud, et tuleb peole. See polekski üldse valetamine – kui ta kelleltki ei küsi, siis ei ütle keegi ju midagi. Mitte et ta kardaks, et äkki keegi võtabki kutse vastu; need, kes eelmises koolis temaga ühes klassis käisid, ei nõustuks tema sünnipäevale tulema isegi siis, kui ta neile noa kõrile paneks.
Embla vaatas tagasi maja poole ja veendus, et keegi ei jälgi teda aknast. Kui juba, siis juba: nüüd polegi ju vaja päriselt tutvumispäevale minna.
Niisiis ei läinudki Embla suure tee peale, vaid viskas kõik kutsed prügikasti ja hiilis tagasi garaaži, astus ettevaatlikult auto taga seisvale tööpingile ja ronis laetalade vahelt üles. Ta oli suvel seda peidupaika mitu korda kasutanud, kui talle enesearendamisjuttudega liiga palju pinda käidi, kui ta aeti õue, et ta natuke päikest saaks,
või kui Malene videoblogi tegi. Ajapikku oli sellest saanud päris
hubane lugemisnurgake, sest ta oli pannud taladele risti mõned lauad ja toonud siia padja, millele selga toetada. Nüüd seadis ta end mugavalt istuma, riputas koti jämeda naela otsa ning võttis välja kapsaks kulunud raamatukoguraamatu ja telefoni.
Kell oli pool kaksteist. Tal oli vaja istuda siin ainult paar tundi ja „Saladuslikust saarest” oli veel piisavalt palju lehekülgi lugemata.
Embla oli lugenud peaaegu kolm peatükki, kui kuulis välisukse mürtsatust. Ta tegi suu lahti ja hakkas hingama pikkade, ühtlaste, hääletute tõmmetega. Embla oli osav redutaja ning teadis, et parem on vaikselt hingata kui hinge kinni hoida. Kui isa tuleb jalgratast parandama, võib see ju võtta terve igaviku.
Õnneks tuli seekord garaaži ema. Veidi aja pärast sõitis auto kriginal õuekruusale ja õuest välja ning Embla võis uuesti raamatu kätte võtta ja järje üles otsida.
Natukese aja pärast segas jälle miski lugemist – seekord jämedahäälne sumin. Terve suve olid tema katusealust urgu tihti külastanud suured mustad mardikad ja nüüd tuli jälle üks. Äkki on neil läheduses pesa? Mardikatel on ju pesa? Putuka kere läikis lillakalt, kui ta laes rippuvast paljast lambipirnist mööda põikas ja Embla ette talale maandus.
See oli kummaline. Eelmisel nädalal oli üks mardikas maandunud täpselt samasse kohta. Kas see võis olla sama mardikas?
Embla pani raamatu enda ette maha ja vahtis mardikat.
„Tere,” ütles ta ja tundis end kohe tobedana.
Mardikas ei teinud temast väljagi. Tegi hoopis talal väikese hüppe ettepoole ja pani tiivad kokku. Nüüd oli ta päris lähedal.
Embla ei kartnud eriti putukaid, millegipärast tundus talle, et mida suuremad, seda vähem ebameeldivad nad on. Ta vahtis läikivmusta kerega mardikat, kes sibas edasi ja kompas Embla raamatut, mis oli lahti sellelt leheküljelt, kus lugemine oli pooleli jäänud. Mardikas viivitas hetke, tõstis siis ükshaaval koibi ja pööras Emblale selja.
Siis hakkas mardikas tähti ümber tõstma.
Embla oli harjunud, et sõnad, mida ta luges, võisid silme ees kokku sulada, kui ta väsinud oli, aga see oli midagi muud. T, mis oli olnud vasakus ülanurgas esimene täht, asus nüüd kahe järgmise tähe peal. Embla lihased tõmbusid pingule. Kas see toimub ikka päriselt? Kas ta näeb und?
Pärast paari tagakoivatõuget olid esimesed kolm sõna nüüd ainult märg trükivärviplärakas neljanda sõna ees, ja seal, kus need sõnad olid asunud, oli paber sama valge ja tühi nagu lehe serval.
Embla märkas, et tema käsi väriseb, ja tõstis käe tasakesi lakke, et see paigal püsiks. Mismoodi see küll võimalik on? Suutmata pilku ära pöörata, vaatas ta, kuidas mardikas töötas terve esimese rea läbi ja rullis ühe sõna teise järel kokku mustaks karvaseks palliks. Tähtedest sõnnikupalliks. Rea lõppu jõudes keeras ta ringi ja veeretas edasi. Embla vahtis hüpnotiseeritult, kuidas trükivärv leheküljelt kadus ja järele jäi valge paber.
Kui mardikas oli terve esimese lõigu kokku rullinud, jäi ta seisma.
Embla sai osaliselt tagasi kontrolli oma mõtete üle. Tal polnud ju põhjust karta. Mardikas oli suur, aga temaga võrreldes väike. Ta võis mardika eemale paisata, talade vahelt alla hüpata
ja pesuruumi uksest sisse söösta, enne kui mardikas jõuab ... jõuab õigupoolest mida?
Kuni ta seda plaani haudus, hakkas mardikas jälle liikuma.
Nüüd veeretas ta terve suure tähepalli tühja lõigu keskele ja tema jalgade alt ilmus nähtavale sõnade rida:
ole ettevaaTlik, embla! uuri välja, mis loom sa oleD
Embla oleks äärepealt karjatanud, aga suutis hädavaevu vait püsida.
Tema aju oli otsad andnud – see oli ainuvõimalik selgitus.
Jah, see oli lihtsalt lühisesse läinud ja hakanud keset päist päeva unenägusid ette mängima! Aga Embla tundis, et tema ümber on tegelikkus. Puidu ja mulla lõhn ja bensiinilõhn lekkivast paadimootorist garaaži nurgas, riiete puudutus ihul ja pinevusest pingul lõualihased. Üksikasjad, mida ta unes poleks tähele pannud. Ta pilgutas silmi ja nägi, et mardikas oli kirjutanud veel ühe lause:
sitAsitikad on ainult minu, mine nende järel, kui ära eksid
Selle lause esimese sõnaga oli raskusi ja ta pidi kolm korda lugema, enne kui aru sai. Sitasitikad. Ta oli kindel, et sitasitikas on mingisugune mardikas.
„Sina oled sitasitikas, eks? Saad sa mu jutust aru?”
Sitasitikas ei teinud kuulmagi, vaid veeretas edasi läikivat trükivärvipalli, mis oli jäänud väiksemaks kui enne. Embla ei jätnud jonni.
„Kust sa mu nime tead?”
Mardikas jäi korraks seisma ja liikus siis edasi. Lehele kleepus uus rida sõnu:
ma Tulen sinuga kohtuma, jäÄ seniks pürjerite juurde
Need sõnad olid arusaamatud. Kogu see olukord oli arusaamatu –kirjutavad mardikad, trükitud lehelt lahti tulevad tähed, kuidas see võimalik on? Mitte ükski inimene, keda ta tunneb, ei jää seda uskuma – see on igatahes kindel. Aga Emblal oli tunne, et sõnum on tähtis, tähtsam kui otsekohe välja selgitada, kuidas ja miks. Ta otsustas, et proovib selle pähe õppida.
ole ettevaaTlik, embla! uuri välja, mis loom sa oleD
sitAsitikad on ainult minu, mine nende järel, kui ära eksid ma Tulen sinuga kohtuma, jäÄ seniks pürjerite juurde
Ta ei saanud ikka veel suurt midagi aru ja eriti imelik oli viimane osa. Kes tuleb temaga kohtuma? Kas sitasitikas oli toonud sõnumi kelleltki teiselt? Ja kes need pürjerid küll on? Ta luges lõiku mitu korda, kuni oli kindel, et kõik jäi meelde.
Äkitselt läbis sitasitikat võbin ja ta avas kähku oma väikesed, peaaegu läbipaistvad tiivad. Ta laskis värvipalli lahti ja hakkas ebalevalt siia-sinna liikuma, nagu ei teaks enam, kus ta on. Siis, ette hoiatamata, tõusis ta lendu.
„Oota!”
Aga ühe silmapilguga oli sitasitikas talade vahelt alla laskunud ja garaažist kadunud. Embla jäi hämmeldunult istuma. Ta heitis
pilgu raamatule, et veel kord sõnumit lugeda, ja võpatas, kui
nägi, et tähed on oma endistel kohtadel tagasi.
Ta kortsutas kulmu. Kas ta oli seda kõike ette kujutanud?
Ta võttis raamatu kätte ja silitas esimest lõiku. Trükivärv oli kuiv. Ta pani raamatu kinni, tegi uuesti lahti ja otsis sama lehekülje üles. Tähed oli siledad ja harilikud nagu trükikiri ikka.
Peale kananaha, mis tal endiselt käsivartel oli, ei olnud tegelikult ühtegi jälge sellest, et Stormyrveienil oli äsja aset leidnud midagi maagilist.