mees 4

Kui inimeselt küsitakse, kes sa oled või millega tegeled, siis tihti defineeritakse ennast paari sõnaga läbi ameti, mida parasjagu peetakse. Ma olen torulukksepp, ma olen kodune kolme lapse ema, ma olen ülikõva finantsjuht. Kuid reaalselt ei saa torulukksepal, finantsjuhil või kodusel emal elu ainult oma ametiga piirduda. Okei, kodusel kolme lapse emal tegelikult saab küll. Ma tean seda oma kogemusest, kui kolme lapsega koduseks isaks jäin. Respekt kõikidele kodustele vanematele! Te teete ikka julma tööd.

Inimeste elus on rohkematki kui ainult töö. Siia sobituks pere, maailmavaated, hobid ja muu sarnane.

Mina näiteks defineerin ennast elurändurist optimistiks, kellele meeldib rääkida ja koguda lugusid nii enda kui teiste kogemustest. Juhtumusi ja lugusid on mul kõvasti. Igast ühest olen saanud kas või terakese inspiratsiooni või midagi õppinud. Mõned õppetunnid on tulnud läbi nalja, mõned läbi valu.

Just need läbi raskuste ja valu tulevad õppetunnid on olnud vähemalt minu elus üsna eredad.

Teadmine, et alguses pealtnäha negatiivne kogemus sisaldab alati kasulikku õppetundi, muudab selle automaatselt positiivseks. Nõnda ei saagi ma ennast kuidagi pessimistiks pidada. Võiks öelda, et minust on omamoodi ebaõnnestumiste fänn saanud, sest naudin isegi kõige hullemaid jamasid, teades, kui väärtuslikud need lõpuks mulle on.

Ma pean ennast hoolivaks elukaaslaseks, kes soovib kogu hingest oma kaasaga koos läbi elu rännata.

Koosrändamise juures on oluline märgata ühtset suhte arengu tempot. Kui üks hakkab eest ära kappama, utsitab ka teist järele jõudma või kui kumbki meist jõuab tupikusse oma toimetamistega, tuleb teine, võtab käest ja juhatab tagasi ühisele rajale. See on kuratlikult peen kunst ja kui sul on lapsed, siis nemad oskavad tihti fookust enda peale tõmmata. Õnneks on olnud minu meheks kujunemise teekonnal sügavaid õppetunde, tänu millele oskan märgata neid momente, kui suhe hakkab kahtlast kurssi võtma. Ega ma ei jäta sindki ilma nendest õppetundidest. Ja ma olen kolme armsa tüdrukutirtsu isa! Vot selle ameti üle olen ma eriti uhke! Papsiks olemine ja sellele pühendumine on mulle südameasi. Kahjuks oli mul endal lapsepõlves papsi armastusest üsna tugev puudus. Eks see on mulle suuresti selle poweri andnud, et oma laste jaoks kohal olla.

Ma soovin väga, et kõigil lastel oleks armastavad vanemad, kes nende jaoks olemas oleks, nendega tegeleks ja annaks ruumi, kui vaja. Lapsele tegelikult piisabki õnnelikuks lapsepõlveks vanematega koosveedetud ajast. Pole vaja teda meeletute mänguasja hunnikute alla matta või jalust ära ekraani ette rakendada. Mänguasjad ja nutividinad pakuvad kindlasti rõõmu ja ilma nendeta ka ei saaks, kuid see suhe peaks võrreldes vanemate kohaloluga olema kordades väiksem. Näen seda igapäevaselt enda laste pealt. Et ka teisi vanemaid inspireerida, hakkasin umbes aasta tagasi täiskohaga papsiks ja pidama meie pere toimetamistest blogi. Vaadates neid sadu tagasisidekirju ja tuhandeid positiivseid kommentaare sotsiaalmeedias, võin öelda, et minu missioon kannab vilja.