PROLOOG
Vaikus väreles paksu jääpinna kohal. Sätendavad lume kristallid tantsisklesid naise ümber, kes seal lamas, üksi keset jäist tühjust. Hingamine oli piinarikkalt piiksuv ja vaevumär gatav. Ta nägi ränka vaeva, et end teadvusel hoida. Nii nagu tal oli lapsena kombeks talveööl lamades kuulatada, kuulatas ta nüüdki. Kas on võimalik kuulda lume langemist? Kangelt tõstis ta käe, et kella vaadata. Klaas oli puruks, osu tid seisid paigal ja tähistasid hetke, kui kõik õhku lendas. Aga kompass oli uskumatul kombel terveks jäänud ja nüüd näitas kompassinõel põhjasuunda. Ylva peab sinna minema. Ta peab pääsema koju Norrasse. Jäine külm soonis selgroogu, sõrmi ja varbaid ei tundnud ta juba ammu ja keha vappus kontrollimatult. Näonahka kat sid väikesed külmavillid. Algul sügelesid need talumatult, kuid nüüd ta enam peaaegu ei märganudki neid, nägu tundus tuim, otsekui oleks see kadumas. Ylva sulges silmad, rasked helbed sulasid silmalaugudel, see leevendas pisut. Uni, mille vastu oli ta nii kaua võidelnud, võttis tasapisi võimust. See oli nagu pehme pleed ja tass kakaod kamina ees, nagu paljad, päikesesoojad kehad, mis on varju listel kaljudel teineteise ümber põimunud. Merevesi juustes, higipärlid laubal, päikesekreemi lõhn ja soolase mere maik. 9