KIKU Suvi oli täies hoos ning Mai tänaval õitsesid sirelid. Need lõhnasid nii tugevasti, et hiirelapsed, kes suvel enamiku ajast õues veetsid, olid sellest suurepärasest lõhnast pisut uimased. Nad istusid kirsipuu otsas ja jälgisid, kuidas kallur naabermaja hoovi suure hunniku kaminapuid kallutab. Korraga tundus Toomasele, et puuvirnas liigutab keegi. „Sul on liigsest sireliaroomist juba luulud,“ vastas Jane uimaselt. „Ei ole, seal on tõepoolest keegi,“ ütles Karl. „Lähme vaatame!“ Lähemale jõudes nägid nad, et puuhalgude vahel ukerdab üks hiir. See hiir ei olnud üldse nende moodi. Kui Mai tänava hiired olid kõik hallid, siis tema oli pruun ja valge kõhualusega. „Kes sa oled?“ küsis Karl. „Hiir.“ „Meie oleme hiired, aga sina oled hoopis teistsugune,“ ütles Jane. „Mina olen kaelushiir Kiku,“ seletas nende uus tuttav. „Nii vahva nimi!“
5