lottie brooks

KOLMAPÄEV, 2. AUGUST (SUVEVAHEAJA 19. PÄEV)

Molly on ära olnud ainult kakskümmend seitse ja pool tundi ning tundub, et kellelgi pole vähimatki aimu, kui väga ma ta järele igatsen. See on pisut selline tunne, nagu mult oleks sisikond välja rebitud, seda pesumasinas ringi käiatud ja siis mulle sisse tagasi topitud.

Minu vanematest on null abi. Eks kuna neil endil sõpru pole, ei tea nad tuhkagi sellest, mis tunne see on, kui su parim sõbrants kolib kaugele Austraaliasse. Nad ütlevad lihtsalt selliseid asju nagu: „Küll sa varsti leiad uusi sõpru, Lottie.“ Et nagu: kui vanaks nad mind peavad? Kolmeseks?

Ma ei käi ju kusagil eelkoolis, kus saab lihtsalt kelle­legi ligi karata ja öelda: „Hakkame koos liimima!“ ning siis liimipulka jagades hoobilt lähedaseks saada. Inimesed on ju õelad!

-7-

Siin on näide sellest, kuidas mu vanemad mind titena kohtlevad: me sõitsime just õhtusöögiks McDonald’sist läbi, et mul „tuju tõsta“, ja paps püüdis mulle Happy Meali tellida! No ausõna … mis tal küll arus oli?!

Mul õnnestus endale küll Big Maci eine välja kaubelda, aga nõme oli see, et see maitses jubedalt, oli kuiv ja jäi mulle kurku kinni. Mamps ütles, et võib-olla oli asi selles, et mu maitsemeeled hakkavad lõpuks ometi küpseks saama, aga tegelikult oli asi selles, et mu süda on murtud. Ma ei nautinud eriti isegi jäätisekokteili. See oli juba pisut sulanud selleks ajaks, kui me koju jõudsime, ning oli piimasem ja vähem jäätisene kui tavaliselt, tead küll? Siis ajasin oma lemmikule T-särgile magushaput kastet peale ja see oli nagu viimane piisk karikasse.

a

min

üleüldine hukatuse tunne

-8-

magushapu kaste

Igatahes, Molly naudib kängurumaal päikest ja surfipoisse ning mina otsustasin hakata päevikut kirju­tama ja siin see on. PARAMPARAA! Mul on siis vist nagu kellegagi selle pika, üksildase suve jooksul rääkida. Ma illustreerin seda ka, sest mulle meeldib väga koomikseid joonistada.

Vanemaks saades hakkan ma mõne ajalehe või ajakirja juures koomikseid joonistama. Kuna mul praegu nagunii MITTE MIDAGI MUUD TEHA pole, võin siis juba sama hästi ka natuke harjutada.

Siin on pilt minu perest.

Isa – tegeleb mingi igava arvutivärgiga, hakkab kiilaks jääma

Toby – Mina rõve ija ninanokk

Ema – töötab turunduses, täitsa tore, aga hull tolmuimemise järele!

(Märkus: me ei kõnni kõik alasti ringi. Riiete joonistamisele läheb lihtsalt NII kaua aega ja kui aus olla, siis ma ei viitsi.)

-9-

Vanemate kohta pole minu omad vist väga hullud – kui mitte arvestada seda, kuidas nad ekraaniaja pärast minu kallal 24/7 näägutavad! Aga mu pisike räpane seitsmeaastane vend on hoopis teine lugu.

Appi, kuidas see laps võib närvidele käia.

Mis tuletab mulle meelde … KUI SA SEDA LOED,

TOBY, SIIS TEA, ET TEGEMIST ON ERAOMANDIGA, JA SA VEEL SAAD MU KÄEST! Hmm … Mida veel endast rääkida?

Aa, ma pole sulle veel oma hamstritest rääkinud, ega? Siin nad on!

by

a Professor Barn Piiksuton

Karvapall Kolmas

Vabandust, ei oska hamstreid eriti joonistada!!!

- 10 -

Need tüübid on mul olnud umbes kaheksa kuud.

Nad elavad minu toas ja on pisut lärmakad, aga mul pole tegelikult selle vastu midagi, sest nad annavad suurepärast nõu. Mõnikord ma räägin neile, kui halb päev mul oli, ja nad jooksevad muudkui oma rattas edasi ja topivad põski toitu täis, öeldes nagu: „Ära muretse tühiste asjade pärast, tibuke. Maailmas toimub palju tähtsamaid asju!“, ja neil on täiesti õigus. Nad teevad mu enesetunde alati paremaks. Ära parem küsi, mis juhtus Karvapall Esimese ja Karvapall Teisega. Puhake rahus!

Nii et jah. Selline mu elu lühidalt kokku võttes siis on. Mind on selles suures, laias, hirmsas maa­ ilmas peaaegu täielikult hüljatud ja mõne nädala pärast pean ma minema põhikooli TÄIESTI ÜKSINDA. Ah jaa, mu nimi on Lottie Brooks. Ja ma elan Brightonis, Ühendkuningriigis mere ääres. Ja ma olen üksteist ja kolmveerand aastat vana. Seda sa tahad vist ka teada.

NELJAPÄEV, 12. AUGUST Sind kindlasti huvitab, miks mul on ainult üks sõber? Või siis ka mitte, sest paber tavaliselt ei tunne selliste asjade vastu huvi … Aga ma räägin sulle ikka, sest selleks sa siin ju oled, eks?

Kui ma olin nelja-aastane, siis pidin laisa silma raviks silmaklappi kandma. See täitsa meeldis mulle alguses. Teesklesin, et olen piraat, kes seilab seitsmel merel, otsides maha maetud aaret, ja hüüdsin end Kapten Krabisõraks, mis minu meelest oli päris naljakas.

Aga see kõik muutus, kui ma läksin algkooli.

Rääkisin paarile klassikaaslasele, et olen Kapten Krabisõrg, ja hüüdnimi jäi mulle külge.

Varsti tegid kõik minu kulul nalja. Alguses silma­ klapi, siis riiete, siis mu tedretähnide, siis selle pärast, kuidas ma räägin … Tundus, et ma ei tee kunagi midagi õigesti.

- 12 -

Koolis oli üks tüdruk Eliza, kellel olid iga päev täiuslikud punupatsid, ja tema oli kõige hullem.

Ta levitas mu kohta palju hirmsaid jutte.

Kapten Krabisõrg haiseb pissi järele!

Mitte ükski jutt ei pidanud isegi paika. Eliza mõtles kõik ise välja. (Mamps kinnitab, et ma käisin juba kahe ja poole aastaselt kenasti potil!)

Olin nii üksi ja segaduses. Miks ma kellelegi ei meeldinud? Miks mina pidin olema ainuke laps meie klassis, kellel oli silmaklapp? Ja kuidas Elizal ikkagi nii pagana ilusad patsid olla said?!

- 13 -

Siis tuli Molly meie kooli ja kõik muutus. Ma ei tea, mis ma oleksin temata teinud. Esimesel päeval potsatas ta oma Minni-hiire lõunasöögikarbiga minu kõrvale istuma, pakkus mulle juustukrõpse ning käskis Täiuslike Patsidega Elizal mind rahule jätta.

Molly oli nii vaimukas ja enesekindel, et ta oleks võinud olla sõber kellega iganes, aga ta valis minu.

Vaata, kui nunnud me siis olime.

tuJuus sud krõp

#armastusesimesestjuustukrõpsust Sellest hetkest peale olime lahutamatud

#BFFS4EVA! Aga nüüd on Molly läinud ja ma kardan nii väga, mida ma küll temata peale hakkan.

- 14 -

Vaata, kõigil teistel lastel on mingi oma teema – nad on näiteks lärmakad või sportlikud või jube ilusad. Aga mina? Mina lähen lihtsalt näost tuli­ punaseks iga kord, kui keegi minuga räägib.

Veedan suurema osa vabast ajast üksinda tobedaid koomikseid joonistades ja see pole just eriti lahe, ega? Mul on ka kõige igavamad kartulikoorepruunid juuksed maailma ajaloos. Kui aus olla, siis olen üsna kindel, et mu juuksed on süüdi suuremas osas mu probleemides. Ma teeksin mida iganes, et Mollyga juuksed ära vahetada. Tal on imeilusad punased lokid – aga naljakas on see, et tema vihkab oma juukseid ka! Ma ei tea. Võib-olla vihkame alati seda, mis meil on? Mamps ütleb, et ma olen ilus, aga vanemad ei ole ju objektiivsed. Ta ütleks seda ilmselt ka siis, kui ma oleksin kartul.

täna Küll sa näed kaunis välja!

Aitäh, mamps.

- 15 -

Nad võivad ju öelda, et leian endale varsti palju sõpru, aga mu vanemad ei mõista seda, et enamik inimesi ei taha kartuliga sõbrustada. No mida head on kartulitel pakkuda? Nojah, neist saab krõpse teha ja krõpsud on head … aga ma pole kindel, kas krõpsudega on tore vestelda.

OMG, kas sa nägid, kui nunnu Jack P. täna välja nägi?!

REEDE, 13. AUGUST WhatsAppi vestlus Mollyga: MINA: Hei, sõps. Ma niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii igatsen su järele! Kuidas sul seal läheb?

MOLLY: Ma igatsen sind veeeeeeeeeeeeeeel rohkem!! Siin on norm. Aga ma pole veel ühtegi nunnut surfarit näinud. Nad kõik näevad põhimõtteliselt samasugused välja nagu Inglismaal ☹ MINA: Nõme. Aga sa oled seal ainult ühe päeva olnud, nii et äkki nad on lihtsalt peidus?!

MOLLY: Ju vist. Siin on päris palav ka, kuigi siin peaks olema talv. Mul pole aimugi, miks mu vanemate meelest on hea mõte Austraalias elada, kui meie pere näeb välja nagu kamp punase parukaga piimapudeleid!

- 17 -

MINA: Just. Kas nad nahavähi ohule üldse ei mõelnud?!

MOLLY: Ilmselgelt mitte. Ma ilmselt suren lõpuks ära ja siis nad kahetsevad!

MINA: Jah, see oleks neile paras.

MOLLY: Oleks jah!

MINA: Aga pisut ekstreemne muidugi …

Ma igatseksin su järele, kui sa surnud oleksid!😪 MOLLY: Oiii, ma igatseksin ka su järele. Eks ma siis jätkan 50-faktorilise päikesekreemi pealelaksamist (vähemalt mõnda aega).

MINA: 👍 🙂

Olin arvanud, et Mollyga lobisemine teeb mul tuju paremaks, aga tundsin end hoopis kurvemana kui kunagi varem. Ma ei suuda uskuda, et tema ema ja isa mingi „hästi põneva uue töökoha pärast“ päriselt ka meie mõlema elu ära rikkusid.

- 18 -

PÄEVA MÕTE Miks vanemad oma isekaid karjääripüüdlusi alati tähtsamaks peavad kui oma laste sõprussuhteid?!

LAUPÄEV, 14. AUGUST 3.34

On käes suvevaheaja 22. päev ja ma olen ametlikult IGAVUSSE SUREMAS. No see on ehk kerge liialdus, aga ikkagi.

Huvitav, kas ka päriselt on võimalik igavusse surra?

Ilmselt küll.

R .I.PO.OKS

R LOTTIE B

2010–2021 TAST SURI PUH T IGAVUSES

ABSOLUUTSELT MITTE MIDAGI pole toimunud.

- 20 -

Täna pärastlõunal sõin kaks röstsaia Nutellaga ja järjest kuus Jaffa küpsist (anna andeks, mamps), siis hakkas mul paha ja ma vaatasin YouTube’ist kontuurimisõpetusi. Näo kontuurimine tundub jube pingutus, aga tulemus on muljetavaldav, kui sul on suur nina ja iga päev kaks tundi vaba aega. Paps õiendas, et ma olen liiga palju YouTube’is, sest selle peale pidavat mu ajurakud ära mädanema. Ma tõin välja, et Toby oli päev otsa Minecrafti mänginud ja et võib-olla see ei mõju talle ka hästi, ning paps ütles: „Toby on ainult pool tundi mänginud ja Minecraft on harivam kui meigiõpetusvideod, eriti kui võtta arvesse seda, et sul pole isegi lubatud ennast meikida!“ Toby oli tegelikult umbes seitse tundi iPadi kasutanud! Sa oleksid pidanud nägema, mis pilguga ta mind vaatas niipea, kui paps selja keeras.

Ülbe Ülbik Ülbikutemaalt - 21 -

Mina isiklikult arvan, et paps ei hinda oma vanemlikke võimeid eriti adekvaatselt ja talle endale kuluks ka pisut kontuurimist ära.

19.11 Sõin õhtuks Bologna pastat ja kastmes oli metsikult porgandit. No ma ei tea, see koosnes vist üheksakümne viie protsendi ulatuses porganditest. Miks peavad vanemad püüdma igale poole köögivilju toppida? Kui mamps mulle veel üks kord räägib, et kui porgandeid süüa, siis näeb pimedas, pistan vist ise pea vetsupotti ja tõmban vett peale. Ütlesin: „Mamps, kuula mind. Ma ei suuda seda süüa. See ei mõju mu tervislikule seisundile hästi.“ Minu meelest jättis keerulise väljendi kasutamine täitsa intelligentse mulje ja see oli parem, kui öelda „Ökk, RÕVE!“ nagu Toby, aga emal oli selline nägu peas, et ta puhkeb kohe nutma. Ma ei tea, mis talle viimasel ajal sisse on läinud, aga tundub, et ta on närvivapustuse äärel. No kuule, rahune maha. See on ainult õhtusöök.

Paps ütles: „Lottie, ära ole ebaviisakas. Su ema nägi palju vaeva, et seda maitsvat einet valmistada, ja - 22 -

vähim, mis sa teha saad, on istuda ja seda kenasti süüa.“ „Aga, paps, anna andeks. Ma lihtsalt ei suuda.

Mul läheb süda pahaks.“ „Nimeta üks hea põhjus, miks sa ei saa oma õhtusööki süüa, noor daam.“ „Noh, tegelikult ma otsustasin taimetoitlaseks hakata!“ Olen seda tõesti mõnda aega kaalunud, sest ma armastan loomi. Kuid põhihäda on selles, et taimetoitlased ei tohi peekonit süüa, mis tundub hirmus ebaõiglane, sest peekon on lihtsalt NII nämma!

Paps ütles: „Naljakas, arvestades seda, kui väga sa vihkad köögiviljade söömist.“ „See pole tõsi,“ ütlesin ma. „Mulle meeldivad friikad ja need on ka köögivili. Ja mulle meeldib tomatikaste. Nii et tänapäeval on päris lihtne taimetoitlane olla isegi siis, kui sulle köögiviljad ei meeldi! Nii palju asju on võimalik süüa.“ „Ah tõesti? Näiteks?“

- 23 -

„Ee, tomati-mozzarella-pitsat.“ Kui aus olla, siis ma võiksin täiesti vabalt kogu ülejäänud elu tomati-mozzarella-pitsast elada.

Igatahes, kõige olulisem asi, mis ma tahtsin sulle tänasest rääkida, on see, et ma tegin plaani.

Trummipõrin, palun!

Närid juba küüsi?

Ei? Nojah siis.

Siit see tuleb …

PLAAN: ma muudan end suvel ja minust saab uus Lottie! Enesekindlam ja värki, nii et saan põhikooli alustada ning olla hoobilt popp ja kõik imetlevad fännid jumaldavad mind!

- 24 -

LO T T I E B R O O K S I M U U T UM I N E juuksed d a v e l d Len ud?) ad triib m a d e l (he

Igast ihurakust õhkuv enesekindlus ad Imetlev fännid

ed Lahedad riid tada) (ei viitsi joonis

Ma lepiksin ka lihtsalt märkamatuks jäämisega, aga mul võiks ikka olla keegi, kellega koos lõunat süüa, nii et ma ei peaks oma võileibu võimalikult kiiresti suhu toppima ja siis ülejäänud vahetunni end vetsus peitma.

Kas keegi päriselt ka näeb minus muud kui kartulit, peenikesi jalgu ja täiesti olematut suhtlemisoskust?

Eks me näe.

PÜHAPÄEV, 15. AUGUST 17.22

Sellest ajast peale, kui minust sai kogemata taimetoitlane, on elu päris raske olnud.

Tänane päev algas halvasti. Ärkasin peekonilõhna peale. Paps praadis seda allkorrusel ja vehkis lõhna ajakirjaga mööda maja laiali. „Mmmmm, peekon!“ hüüdis ta muudkui. „Niiiii krõbe ja nämma!“ Mõnikord ma ei saa aru, kes meist siin on laps ja kes täiskasvanu.

Valasin endale kausitäie täisterahelbeid ja teesklesin, et naudin täiega nende söömist, sest ma ei tahtnud pakkuda papsile seda rahulolu ja lasta tal arvata, et ta on võitnud. „Mmmmm, täisterahelbed!“ ütlesin ma kõhtu hõõrudes. „Nii toitvad ja … pruunid.“ Aga ma ei veennud vist tegelikult kedagi – iseäranis pärast - 26 -

seda, kui ma ühe eriti kuiva suutäie kätte peaaegu lämbuma pidin.

Minu õnnetuseks jättis paps pisut järele jäänud peekonit köögikapile. Püüdsin seda eirata, aga see muudkui ahvatles mind. Ma ei suutnud vastu panna. Toppisin selle kiiresti kukli vahele, katsin ketšupiga ja hakkasin kogu kupatusest just hiiglaslikku ampsu võtma, kui paps külmkapi tagant välja kargas. Ta tabas mind otse teolt.

OH ISSAND, LOTTIE – EI! Pea meeles oma põhimõtteid!

GRR ... MIKS PÕHIMÕTTED PEAVAD NII NÕMEDAD OLEMA?!

Panin peekoniga kukli käest ja tänasin isa lahkelt muretsemast.

- 27 -

Ma ei andnud alla. Ei, see pole minu moodi. Ma ei kuku esimese takistuse peale. Rühkisin aina edasi. Õhtusöögi ajaks taipasin, et nende huulte lähedusse polnud tükikestki liha sattunud TERVE PÄEVA

JOOKSUL!*

! a a rr u H

ÜKS PÄEV TAIMETOITLASENA!

Suu

rep ä

ran e

!

* Kui mitte arvestada tõsiasja, et sõin pärastlõunal mõtle­ matult ära ühe õllevorstikese ... Ups. Aga kui palju ühes vorstikeses üldse liha on? Ma mõtlen, et äkki on tegemist lihtsalt salaamimaitselise lihaasendajaga?

Guugeldasin just. Need koosnevad 100% sealihast, nii et ilmselt on see taimetoitlasele kõige vähem sobiv toit. Pagan.

Aga nagu ma ütlen, see oli kogemata. Nii et: JEE! TUBLI MINA! - 28 -

18.45 Mul läks nii hästi. Ma olin enda üle nii uhke.

Siis rikkus mamps kõik ära, hüüdes trepist üles: „Lottie! Ma teen õhtuks kanapalasid ja friikaid.

Kas tahad, et keedan sulle pisut brokolit, sest sa ei saa ju kana süüa?“ Ma ei tahtnud ta elu keeruliseks teha, nii et ütlesin lihtsalt: „Ah, eks ma siis söön neid kanapalasid, kui sa neid juba tegid …“ „Pole hullu,“ vastas ta. „Ma pole neid veel tegema hakanud, nii et mul on väga lihtne sulle hoopis köögivilju keeta.“ „Noh, aga sul oleks kindlasti lihtsam meile kõigile õhtusöögiks ühte asja teha. Pole hullu.“ „See pole mingi vaev, ausõna. Ma ei tahaks, et sa minu pärast oma tõekspidamistest loobuksid.“ „Ee … ei … Ma võtan lihtsalt need kanapalad.“ Ma vannun, et kuulsin teda ja papsi naermas!

- 29 -

Nii et ma ei ole enam taimetoitlane. See pole tegelikult minu süü. No kuidas ma peaksin ühe päeva jooksul peekonist ja kanapaladest loobuma?

Ma ei ole ju kivist!

Proovin vist uuesti paari aasta pärast, kui mul on pisut rohkem tahtejõudu.

PÄEVA MÕTE Miks on nii palju häid toite lihast tehtud?

ESMASPÄEV, 16. AUGUST Hamstrid tekitavad minus süütunnet, et nii kehv taimetoitlane olen. Aga neil on lihtne kritiseerida.

Nad ei ole ju kunagi ühtegi suurt burksi ära söönud, ega?!

N AO LIH RV! MÕ

SA V A SEE JAD VA MN ID EID !

TEISIPÄEV, 17. AUGUST Pärast suurejoonelist PLAANI avalikustamist ei ole ma selle täitmiseks eriti midagi ette võtnud. Olen hoopis palju telkut vaadanud ja telefonis passinud.

Oot – see loeb. See on ju uurimistöö tegemine!

Mamps tuli just elutuppa ja ütles: „Mida sina siis täna ka teed?“ See ei olnud päriselt küsimus, pigem nagu süüdistus.

Siis ütles ta: „Kui sa just midagi ülitähtsat ei tee, siis äkki peaksid pisut värsket õhku hingama, näiteks aitad mul poes käia?“ Mõned vanemad teevad suvel oma lastega lahedaid, lõbusaid asju – näiteks käivad Alton Towersis* või Londonis muusikali vaatamas. Mille saan mina?

Toidupoes käimise! No kui palju värsket õhku ma mampsi meelest õigupoolest Tescos hingata saan?! * Suurbritannias asuv teemapark. – Siin ja edaspidi tõlkija märkus.

- 32 -

Seetõttu ütlesin: „Tegelikult ma teen küll üsna tähtsat asja. Mõtlen, et kuidas on minul Instagramis ainult kolmteist jälgijat, samas kui Kim Kardashianil on neid üle kahesaja miljoni.“ Seda on ju üle kolme korra rohkem kui elanikke terves meie riigis! Sürr värk. Võib-olla kui mul lubataks oma konto avalikuks teha, teeksin Kimile ära, aga praegu tundub, et pean jääma kahekohalise numbri juurde.

Mamps oigas. „Kui sa sealt Insta-asjast kohe ära ei tule, olen sunnitud su telefoni eBays müüki panema ja ostma sulle … Mis on nutitelefoni vastand? Tead küll, selline telefon, kus pole wifit ega äppe…“ Siis astus sisse paps ja ütles: „Ma tean: totutelefon!“

PÄEVA MÕTE Kas mina olen siin majas ainuke töötava ajuga inimene?

KOLMAPÄEV, 18. AUGUST Täna veeti mind välja, et „perega mõnusalt rannas aega veeta“, sest tuleb välja, et „jube kahju on nii ilusat päeva toas passimise peale raisata“.

Pimedas toas TikToki vaatamine pole ju ometi päeva raiskamine, ega?!

Minu meelest ei saa vanad inimesed tänapäeva lastest aru. Nad mäletavad ainult oma noorust, kui polnud YouTube’i ega KitKat Chunkyt ega … noh, tegelikult mitte midagi head, ja arvavad, et me kõik peaksime olema õues, onne ehitama ja köiega kiikuma. No kuulge, praegu pole enam 1980. aastad.

Lastele meeldib ekraaniaeg, selge? Tulge ajaga kaasa.

Mul polekski eriti midagi selle vastu, aga pool oma elust ei tee nad minust väljagi, aina kerivad Facebooki lehte ja jagavad „jube naljakaid“ meeme selle kohta, kui kohutav on olla lapsevanem.

Nad on lihtsalt NII silmakirjalikud.

- 34 -

HALLOO-HALLOO KAS KEEGI KUULEB MIND KA?!

APPI-APPI! MU KÄSI PÕLEB!

S! MÜRGITU SUREN!

- 35 -

NELJAPÄEV, 19. AUGUST Täna pärastlõunal olin oma toas ja tegelesin vaikselt oma asjadega, kui mamps pistis pea ukse vahelt sisse, ilma et ta oleks koputanud.

Nagu – ma oleksin võinud ju alasti olla! „Kuule!“ karjusin ma. „Mida ma pean tegema, et siin pisut privaatsust saada?“ „Ah, ma olen kõike juba näinud, Lottie,“ ütles ema.

Ta naeris. „Ma olen peaaegu kaksteist, MAMPS!“ „Okei, anna andeks, kullake. Järgmisel korral ma koputan. Igatahes, tulin lihtsalt korra ütlema, et kutsusin Livi külla, et ta sulle kooli alguse jaoks pisut nõu annaks. Tean, et sa muretsed pisut sinna sobitumise ja sõprade leidmise pärast.“ „Aaahh, mamps!“ oigasin ma.

- 36 -

(Et te teaksite, Liv on mu supermoodne kolmeteist­ aastane naaber.) „Oi, kullake, ma tean, et sulle ei meeldi, kui ma sekkun, aga uues koolis pole kerge alustada. Eriti kui sa oled häbelik.“ „MAMPS!“ No rohkem luuseri moodi ei oleks mind küll enam kirjeldada saanud. „Kõik läheb hästi! Liv on väga tore. Ta ütles, et aitab rõõmuga, ja ta on kümne minuti pärast siin.“ „MISASJA?!“ Ma ei suutnud uskuda, et ema oli põhimõtteliselt kõige lahedama inimese, keda ma tunnen, kümne minuti pärast meile kutsunud.

Viskasin kiire pilgu toale ja sattusin paanikasse – see nägi välja nagu kuueaastase oma. Mul olid kõik Sylvanian Family kujukesed ka veel väljas! (Et oleks selge – ma ei mängi enam nendega. Mulle lihtsalt meeldib, kui nad mul kummutil rivis seisavad,

- 37 -

okei?) Pühkisin kõik minema – beebijänkud lendasid lastetoast välja ja mulle hakkas silma tilluke sai pagarikojast. „Andke andeks!“ ütlesin ma, lükates need kõik voodi alla.

Mis veel? Mu voodikate – see on täis ükssarvikuid ja vikerkaari. Ma armastan ükssarvikuid ja vikerkaari, aga kas põhikooliõpilased neid ka armastavad?!

Ilmselt mitte.

sarvikud Kuule! Üks muide on praegu väga moes!