Lohutus

Kui Hirsch palatisse tagasi jõudis, oli seersant trööstitu ja kurnatud. “Vabandust,” pomises ta.

“Mul on kahju, et see sinuga juhtus,” tähendas Hirsch, leidmata sügavmõttelisemaid sõnu. Viimase poolaasta jooksul oli ta Brandlist pisut hoolima hakanud, aga nad polnud väga lähedased. Sõbralikud ja tögavad, pidasid üksteisest lugu. Aga naine oli tema ülemus.

“Sa väärid seletust.”

“See ei puutu minusse, seeru.”

Aga Hilary Brandl ei lasknud end takistada. “Käisin koos Brianiga keskkoolis, tunnen teda juba terve igaviku. Me käisime mõnda aega, aga siis viis elu meid lahku, nagu ikka, kuni ma kohtasin teda ühel kriminalistika konverentsil – ta töötab laboris, mitte politseis. Ühesõnaga, me hakkasime jälle käima.”

Ta silmitses Hirschi teraselt. “Ma ei tea, kuidas sinu ja Wendyga on, aga igas suhtes kujuneb välja oma rütm, eks? Või muster. Meil oli kombeks iga päev sõnumeid vahetada, eriti kuna ma töötan Redruthis ja ei näinud teda terve nädala.”

Brandl vangutas pead. Pilgutas niiskeid silmi. Hirsch sõnas: “Pole midagi, sa ei pea mulle rääkima.”

Ta vastas tuliselt: “Jeesus, Paul. Kellele siis veel?”

Hirsch sundis end suud pidama. Ta naeratas ja pigistas seersandi käsivart.

“Möödus kaks aastat. Paari nädala eest märkasin, et tema sõnumid on muutunud … hooletumaks?

Pealiskaudsemaks? Küsisin, kas midagi on valesti …” Ta turtsus naerda. “Sõnumiga muidugi. Tema kirjutas vastu, et on juba tükk aega kellegi teisega maganud ja tunneb, et temaga võiks neil olla tõeline suhe.”

Nagu teil poleks olnud suhe, mõtles Hirsch, aga ei öelnud midagi.

Brandl neelatas, sõnad jäid kurku kinni. “Teda isegi üllatas, et ma aru sain – tema arvas, et ta sõnumid on ikka samasugused.” Ta raputas pead. “Küllap sellepärast, et ta ei märka nüansse. Ta pole hea inimestetundja. Loodab, et kõik ütlevad talle, mida mõtlevad ja tunnevad. Siis saab ta nende jutust aru, aga ei mõista päriselt. Mitte emotsionaalsel tasandil. Ta on faktide ja arvude inimene.”

“Mul on kahju, seeru.”

“Teiste valu ei pruugi ta märgata, aga enda oma küll. Kui nüüd järele mõelda, seletas ta kogu aeg, kuidas kõik teda alt vedasid …” Ta vaikis. “Vabandust.”

“Südame puistamisest võib kasu olla.”

“See pole laiatarbekaup,” tähendas ta, hääles gramm terast. Ja siis: “Vabandust. Ma usaldan sind. Ja vabandust, et ma kogu aeg vabandan.”

Hirsch pigistas veel kord ta käsivart ja naine oli tänulik. “Brian on nutikas,” jätkas ta. “Olin tema kiiret taipu alati imetlenud. Aga nagu arvata võib, olen neljapäevast saadik pisut järele mõelnud.

Pealispinna all on ta väga sihikindel. Lausa halastamatu. Ta peab alati võitma, tal peab alati õigus olema. Ta teab alati kõiki tõenäosusi, riske ja tegureid. Tagasihoidlikkust pole temas muidugi põrmugi.”

Hirsch oli selliseid mehi ja naisi kohanud. Nad ei teinud ebaolulistest asjadest välja ja said tavaliselt oma tahtmist. Aga nad pidid ju millestki ilma jääma, kui rooside nuusutamiseks aega ei leidnud? Kas Brian Cottrell teadis seda enda kohta?

Ta märkas, et seersant silmitseb teda. “Hea, et temast lahti said, boss.”

Hilary Brandl raputas pead. “Tegin end eelmisel nädalal lolliks, kui teid omapead jätsin, aga ma pidin teda nägema ja sellest rääkima.”

“Pole probleemi,” sõnas Hirsch.

Seersant tõmbus voodil kössi. “Ma ütlesin talle, et oleme vähemalt sõbrad, me ju tunneme teineteist nii kaua, aga tema pidi selle üle järele mõtlema. Ta lausa hõõrus lõuga ja ütles, et see võiks võimalik olla, et tal on mõned sellised sõbrad, kellega ta iga kuue või kaheksa nädala tagant kohtub.” Brandl naeris. “See ütleb tema kohta midagi, eks? Ja siis ta teatas, et võib igal juhul paar sõna lobiseda, kui me peaksime kokku saama. Nii palju siis kahekümne viie aastasest tutvusest. Tundsin end nii rumalana ja kurvana, et tema jaoks polnudki midagi enamat.”

“See on tema, mitte sinu viga, boss.”

Seersant patsutas ta käeselga. “Tänan. Ja aitäh, et kuulasid.”

Nad istusid ja lasid halbadel tunnetel hääbuda, kuni tuli põetaja pärastlõunase teega ja nad lobisesid pisut tühistest asjadest ja elu läks edasi. Aga pärast, kui palatis jäi vaikseks, nägi Hirsch, et juhtunu jääb Hilary Brandlit närima. Ja kes võis seda talle süüks panna?

“Nüüd ma mõtlen, kas ta ei tahtnud teistele rääkida, et meie vahel on midagi? Ta ei tutvustanud mulle kunagi oma sõpru, ma ei näinud teda peaaegu iial pere seltsis.”

“Kui oled milleski nii sees, on vigu raske märgata,” tähendas Hirsch.

“Või veel. Nüüd saan aru, et ta polnud minu tundmaõppimisest eriti huvitatud.”

“Võib-olla ta lihtsalt ei oska.”

Naine raputas pead ja vaikis mõnda aega. “Ta on nägus, eks?”

“Pole minu maitse, seeru.” “... nägus ja taibukas. Küllap öeldi seda talle lapsest peale. Ja tulemuseks on enesega rahulolev koletis.”

“Minu meelest on hea, et temast lahti said.”

Brandl ohkas. “Sul võib õigus olla. Aga mõnest harjumusest on raske vabaneda.”

Hirsch mõtles oma isiklikele kogemustele. Ta oli enamiku oma ekstüdrukutega sõpradeks jäänud.

Muidugi mitte sotsiopaatide ja kirvemõrvaritega, aga ülejäänutega küll. “Seda kombinatsiooni tuleks vältida, boss. Enesekeskne, ei mõista inimesi, ei saa nende tunnetest aru. Sellised sõidavad sinust alati üle.”

Hilary Brandl saatis talle pisut haavunud pilgu. “Härra Kogenud.”

Hirsch naeratas kurvalt ning nad vaikisid ja meenutasid oma kirevat ajalugu.

11

“Märkasin, et su seksuaalne tegevus oli kuidagi eriti pingeline, konstaabel,” sõnas Wendy Street pühapäeva hommikul, nõjatudes küünarnukile ja silitades sõrmeotstega tasakesi Hirschi rinda. “Mitte et ma kurdaksin.”

Nad jagasid üht sõnatut mõtet, nii eelmisel õhtul kui ka nüüd, hommikul: jumal tänatud, et Hirsch on elus ja saab armastatud naisega seksida, mitte ei leba kusagil haiglas või surnukuuris.

Katie oli sõbra juures, nii et nad ei kiirustanud. Pärast, kui nad olid duši all käinud, riidesse pannud ja kamminud, päris Wendy: “Kas ma kuulen täna pärastlõunal su sulnist tenorit?”

Hirsch heitis endale naise riidekapipeeglis viimase pilgu ja vastas: “Pole naljakas.”

“Külm nukrus tiibu laotab …”

“Tõsiselt, see pole naljakas.”

“Hall sügislaul käib ringi orus, mäel …”

“Tõsiselt. Pea suu. Ma vihkan seda kuradi laulu.”

Wendy põimis käed selja tagant tema ümber ja toetas põse ta õlale. Hirsch taltus ja lasi tunnetel endast üle uhtuda. Ta kallutas pea tagasi ja hõõrus seda naise vastu. Kerges tuuleõhus lendles hõrk aroom: šampoon ja lõhnaseep.

“Ta muidugi ootab, et sa laulaksid.”

“Kes?” Wendy tõmbus pisut tagasi ja müksas teda põlvega reide. “Ära mängi lolli.”

“Olgu, olgu,” taandus Hirsch.

Nüüdseks ta juba teadis, kuidas Wendy mõtleb. See polnud armukade kirehoog, tal oli Clara Ogilvie kohta midagi öelda ja ta püüdis selleni jõuda. Hirsch ootas, Wendy sale kogu ta selga soojendamas.

Siis ütles naine: “Väike hoiatus. Rääkisin temaga reedel pärast kooli ja mulle jäi mulje, et ta on pettunud, et sa ei rääkinud talle haagiselamust leitud tüdruku kohta rohkem.”

Hirsch kujutles Redruthi keskkooli õpetajate tuba, kõik sagisid ringi, toppisid nädalalõpuks kodutöid seljakottidesse ja portfellidesse. Ta kujutles Clara Ogilvied, kes tundis … ärritust? Solvumist?

“Midagi ma talle rääkisin. Ma ei pea teda kõigega kurssi viima,” sõnas ta Wendy käte vahel ümber pöörates.

Naine kallutas pea tagasi ja vaatas tema poole üles. “Saan aru.” Ta toetas lauba õrnalt vastu mehe rinda ja tõstis jälle pilgu. “Clara meeldib mulle, aga ta on vahel … intensiivne.”

“Teisisõnu, teda ei maksa välja vihastada.”

Wendy mõtles järele. “Ma vist pole teda kunagi päris vihasena näinud. Aga mõnikord võib ta pisut mossitada.”

Hirsch oli seda näinud. “Tasub vältida.”

Nad istusid Wendy maja küljel verandal laua taga ning sõid suppi ja leiba. Üle Bitter Washi tee tulvas akendest terava nurga all talvist valgust. Hirsch tundis korraga, et maja on väga tühi. Tal avanes harva

võimalus Wendyga aega veeta, eriti mitu tundi järjest, ja eelmisel õhtul ning sel hommikul olid nad kahekesi maja üsna hästi täitnud, aga nüüd märkas ta Wendy tütre eemalolekut. Redruthis koolikaaslase juures pidžaamapeol. Ilma Katie kajavate sammudeta, kõrvaklappidest imbuva muusikata, tema naljade ja sooja tögamiseta näis maja õõnes. Wendy tundis seda ka. Ta oli tasane, peaaegu nagu ei teaks, mida endaga teha. Hirsch sirutas käe ja võttis ta sõrmed pihku.

Wendy naeratas ja üksildus hajus. Ta tühjendas teetassi ja ütles: “Hakkame siis minema.”

Hirsch tõusis koos temaga. “Kas su auto töötab?”

“Nagu uus.”

“Korjame Katie tee peal üles?”

Wendy suu kaardus mõruks naeratuseks. “Mu kalli tütre viimased sõnad olid eile, ma tsiteerin, “pidžaamapidu on pidžaamapidu, ema”.”

Hirsch muigas. Ta oli neil keldi muusika pärastlõunatel kaks korda käinud ja Katie oli mõlemal puhul … mitte just kivine, aga ta peas haudusid silmanähtavalt tumedad mõtted ja ta kannatas Hirschi kõrval, ta mürgine huumor pakitses väljapääsu otsides. Hirsch arvas, et kui ta tüdrukut julgustaks, ja Katie teda, võiksid nad kogu Kaledoonia Unelma kampa päris vaimukalt, kuigi mitte just meeldivalt tögada.

Wendy kuulmata muidugi – ehkki isegi Wendy ei pannud aeg-ajalt nöökimist pahaks. Vana torupillimängija oma avarates pükstes. Ja miks pidid kõik meesviiuldajad metsamehe habeme kasvatama?

Kell kaks sõitsid nad juba Barrieri maanteel lõunasse. Läbi Penhale’i – kriminaalpolitsei haagis oli lahkunud – ja viimaks Redruthi, et parkida Villakoti ette: see oli ruumikate verandadega 1870-ndate pubi, rohelise talukatuse ja beežikate seintega, mille iga kivi ääristasid peened mustad triibud. Nad läksid massiivsest puittrepist üles kulunud koosolekuruumi, kus peeti klubikokkutulekuid, pulmapidusid, ettevõtete jõululõunaid ja Probuse loenguid. Hirsch tõmbus pingule. Wendy märkas seda, kui nad sisse astusid, haakis end tema käevangu ja surus end mehe vastu. “Ole tugev, ole tubli.”

“Ma ei tea, kas mõlemat suudan,” lausus Hirsch.

“Aitäh, et minuga kaasa tulid. See läheb mulle korda.”

Nemad olid viimased. Mehed ja naised olid kogunenud toa ühte nurka lava ette, nad häälestasid viiuleid, sättisid mikrofone ja trummikomplekti paika ning seadsid jäiga seljatoega toole muusikute jaoks poolringi. Kirev seltskond sõpru, lapsi ja lähedasi istusid oodates tugitoolidel või nõjatusid küünarnukkidega lauakestele. Nad kõik jäid Hirschi nähes vaikseks ja muutusid valvsaks, teades, et ta oli juures, kui Andrew Eyre’i tulistati.

Ta noogutas publikule, pomises Wendyle “kivi kotti” ja seadis sammud tagaseina poole, nagu avalikel üritustel ikka. Üle toa sammudes vaatas ta üle õla, tundes endal naise pilku ja lugedes tema silmist: Tänan sind. Ja ma ei pea ju täiskasvanud mehel silma peal hoidma … Aga katsu võimalikult vähe peitu pugeda ja mossitada, eks? Hirsch peatus, naeratas ja tõstis pöidla.

Kui muusika mängima hakkas, jäi Hirsch unelema. Viis voolas temast läbi ja kandis ta kaasa, isegi need tüütu nasaalsed laulud. Talle meeldis mustreid ära tunda ja ette aimata, kuhu noodid edasi lähevad. Pärastlõunasel teepausil virgus ta oma mõtisklusest ja jalutas fotosid silmitsedes piki toa seinu: uhked oinad, traataia küljes rippuvad kotkasuled, Ulooloo ja Cappeedee taluhooned, aborigeenidest karjaajajad ja pilt pealkirjaga “Džinnivalmistajate särgid, Bundaleeri talu”.

Üks mees astus talle ootamatult ligi. “Pete Burroughs. Me kohtusime eelmisel korral.”

Paksuraamiliste prillide ja korraliku Ned Kelly habemega noor talunik. Ta mängis kitarri. “Muidugi, Pete, kuidas läheb?”

“Paremini kui Ayliffe’idel, seda kindlasti.”

Ta hääles kõlas trots. Hirsch üritas temast aru saada. Burroughs vaatas pisut väljakutsuvalt vastu.

“Kas sa tunned neid?”

Burroughs tundis, et oli osa sõnumist edasi andnud. Lahkuma pöördudes lisas ta ülejäänu: “Ma ei kiida nende tegu heaks, aga mulle meeldib, et nad hakkasid vastu.”

Ja läinud ta oligi. Kellele nad vastu hakkasid? Rohelistele? Ringkonnanõukogu keskkonnakaitseametnikele? Valitsusele? Politseile?

“Seal sa oledki.”

Hirsch võpatas, kui Clara Ogilvie selja tagant ligi astus, väike simbel kaenla all. “Clara.”

Naine haaras tal randmest. “Kas kõik on korras?”

Ogilvie oli päris kena omal kahvatul ja peenel moel, ja ta särises sotsiaalsest, emotsionaalsest ja intellektuaalsest energiast, just nagu Hirsch mäletas. Naise sõrmede puudutus näis ta randmel elektriline. See polnud päris kirg. Ega ka iha. Mingi teistsugune sisemine soojus.

“Elus ja terve,” kinnitas Hirsch jõuliselt.

Liiga jõuliselt. Naine märkas temas pinget. Ta lasi lahti ja astus sammu tagasi. “Väga hea.” Ta lisas jututeemat otsides: “Kas Lydia Jarmynist on uudiseid?” Ogilvie pilk oli läbitungiv – ta tundis endiselt, et tal on õigus kõike teada.

“Kahjuks mitte, Clara, vabandust.”

Naine torutas huuli, vaatas mujale, noogutas pettunult. “Loodame, et võimud teavad, mida teevad.”

“Jah.” “Lastehoolekanne on aeg-ajalt töö tegemata jätnud.”

“Seda küll.”

Ta asetas jälle käe Hirschi käsivarrele. “Kas hoiad mind kursis?”

“Jah.” “Väga hea,” kordas Clara ja võttis oma käe ära. Hirsch vaatas meeleheitlikult üle tema õla, aga kõik tunglesid laua ümber, pugisid võileibu ja kooke. Wendy lobises ühe vilepillimängijaga.

“Istu minu juurde,” pakkus Clara ja puudutas jälle ta kätt. “Kas toon sulle midagi süüa või juua?”

“Ei, aitäh,” vastas Hirsch ja järgnes talle ühe väiksema laua juurde, teades, et see venib pikale. Naise palged õhetasid. Need üritused erutavad teda, mõtles Hirsch. Tema elus peitub draama iga nurga taga.

Clara tõstis simbli eest ära. “Kas me kuuleme täna sinu ilusat häält?”

Hirsch niheles toolil. “Ma pole tegelikult …”

Naine tõstis sülle kandekoti. Sellel ilutses kiri “Clonmel Runi muusikafestival”. Hirsch mõtles, kust ta selle ostis, aga enne kui ta küsida jõudis, oli Ogilvie lauluraamatu välja õngitsenud. “Mõtlesin seda Emmylou Harrise laulu proovida, kui tahaksid duetti laulda.”

Hirsch piilus pealkirja: “Väike lind”. Ta köhatas ja lausus: “Vabandust, mu hääl on täna pisut roostes.”

Jälle see kerge kulmukortsutus. Mõeldes, et peaks seda kuidagi korvama ja suhteid siluma, lisas ta: “Aga see on hea laul. Mul oli kunagi CD.” ““Kogemata arm”. Mis sellest sai?”Hirsch kummardus lähemale. “Oled sa märganud, et raamatud ja CD-d jäävad läbikukkunud suhete murrangujoontele?”

Hirsch teadis, et see on risk. Wendy ütles, et Clara on vallaline. Aga ta oli varem abielus ja selle taga pidi olema mingi lugu.

Läkski õnneks. Naine säras äratundmisest. “Issand, jaa! Minu puhul raamatud. Lemmikraamatud.

Neid on lihtsalt liiga palju. Neid ei saa hästi tagasi küsida, selles asi ongi.”

“Minu jaoks oli see “Kogemata arm”. Ainult et mingit armu ei tuntud – ja see polnud kogemata. Ta lihtsalt jooksis minema, tagasi vaatamata.”

Veel üks kulmukortsutus, seekord segadusest. Ta teadis, et kõik ei saa alati tema naljadest aru. Kõik ei saanud üleüldse naljadest aru. Mõni võttis maailma alati sõna-sõnalt. “Enne seda oli Dire Straits. Ja enne seda …”

Nüüd Clara naeris. Hirschile meeldis, kuidas see kõlas.

Järgnenud vaikuses ütles naine: “Tundub, et sul läheb Wendyga päris hästi.”

Hirsch muutus ettevaatlikuks. “Jah.” “Tal ei ole ilmselt lihtne. Tema töö. Ema roll. Ja sinu töö.”

“Me saame hakkama.”

“Sul on pikad päevad.”

“Tõsi.” Hirsch viipas kotile, et teemat vahetada. “Kas sa festivalile lähed?”

“Tahaksin minna. Räägitakse, et see võib ära jääda.”

Keegi hüüdis: “Kohtadele, daamid ja härrad. Clara? On ta siin?”

“Sinuga oli tore,” sõnas Clara Ogilvie ja lipsas toolilt maha, graatsiliselt, tähelepanust meelitatuna, kergelt punastades. Nagu siiralt armunud tüdruk.