George Saunders
I Meie pulmapäeval olin mina nelikümmend kuus ja tema kaheksateist aastat vana. Nojah, eks ma tea, mida te mõtlete: eakam meesterahvas (mitte just kõhn, parajalt kiilaspäine, puuhammastega ja lonkab üht jalga) pruugib oma abielulist eesõigust, nõndaviisi õnnetut noorikut alandades ... Ent vale puha. Sest vaadake, täpipealt seda keeldusingi ma tegemast. Meie pulmaööl lompasin ma trepist üles, napsu- ja tantsupuna palgel, ning avastasin ta väljaehituna mingisse õrnõhukesse hilpu, mille mingi tädike oli talle selga sundinud, siidkaelus tema sisimate võdinatega kergelt kaasa võbelemas, – ega suutnud seda teha. Kõnetades teda tasakesi, puistasin südant: et tema on kaunis; mina vana, kole ja kässakas; et meie liit on pentsik, juured mitte armastuses, vaid tarviduses; et tema isa on vaene ja ema haige. Et ta viibib siin sel põhjusel. Et kõik on mulle väga hästi teada. Ning ma ütlesin, et ei julge tema puudutamisest unistadagi, kui näha on ometi tema hirm ja ... sõna, mida ma kasutasin, oli „vastumeelsus“. Tema kinnitas mulle, et ei tunne „vastumeelsust“, olgugi et ta nägu (õhetav ja ilus) luiskamise tõttu moondus. Ma panin talle ette hakata ... sõpradeks. Käituda välispidiselt kõigis asjades nii, nagu oleksime oma lepingu sisse õnnistanud. Tundku ta end muretult ja õnnelikult ja pürgigu ta minu kodu hubaseks muutmisele. Midagi enamat ma tema käest ei oota.
9