Liblikapoiss näidislk d

1

Kakskümmend kuus aastat varem.

Kagu-Ojamaa

E

ma tõstis viimast korda poja oma vasaku rinna juurde. Ta süda lapse tillukeste huulte ligidal lõi kõvasti, nagu teadnuks see, et ei saa enam mitte kunagi nii poisi lähedal olla. Nagu tahaks ta poissi igaveseks kujundada ema elujõu ja armastuse kindla rütmiga. Täna õhtul tuksus selle naise süda valjemini kui kõik teised südamed terves maailmas.

Silmad täitusid pisaratega. Naine tõmbas sügavalt, kuid katkendlikult hinge, et hoida tagasi pealetükkivat nuuksumist. Ta mõtles, kas kõik teised naised ka teavad, kui nad annavad oma lapsele viimast korda rinda. Või avastavad nad lihtsalt ühel päeval, et nüüd ongi kõik ja et laps on täielikult teisele toidule üle läinud.

Kas nad nutsid last taga? Või leidsid, et tore ongi, et nüüd on see möödas? Tema arvates oli see teadmine jälk. Aga nii ongi teadmisega. Kui oled kord sellest osa saanud, siis ei ole mugavasse teadmatusse enam võimalik tagasi pöörduda. Tõe otsimine on nagu käiksid pidevalt ringi, endal kivikene kinga sees. Niipea, kui teed vale sammu, on valus.

Poisike pani silmad kinni ja hakkas harjunult imema. Ta pani oma rasvavoltides, kahvatu, kergelt rusikasse tõmbunud väikese käe ema rinna peale. Käsi nägi välja tahtekindel, kuigi küüned olid õhukesed, peaaegu läbipaistvad. Ema pistis oma väikese sõrme poisi rusika sisse ja laps haaras sellest otsekohe kinni. Kõvasti.

Vastsündinul on palju lausa uskumatuid võimeid. Enne sünnitamist läbitud kursusel oli ämmaemand rääkinud, et teoreetiliselt võiks imikul lasta käte abil pesunööril rippuda, nii tugev on lapse Liblikapoiss

liblikapoiss.indd 7

7

11.08.2016 11:10:32

haardevõime. Ema oli muidugi teooriat praktikas järele proovinud, innukas teaduseharrastaja nagu ta oli. Ja nii oligi, asi täiesti töötas. Ise kaksteist nädalat vana, oli laps piiksugi tegemata viisteist sekundit nööril rippunud. Siis aga hakkas naisel kahju ja ta ei jätkanud seda eksperimenti.

Vaba käega mässis ta oma suure flanellsärgi siilu ümber poisikese jalgade. Ta nihutas end õlgade ja ülakeha abil ettevaatlikult voodis mugavalt vastu suurt patja. Kallutas pea tahapoole.

“Kas sa arvad, et teised ka teevad seda täna õhtul?”

Mees, kes istus veidi eemal laua taga, ei vastanud. Ta tõstis pilgu ja vaatas aknast välja metsaserva poole.

“Mis sa arvad?” jätkas naine natuke teravamal toonil.

Mees köhatas ja vaatas siis paluval pilgul naisele otsa.

“Ole pai, võta veel üks tablett. Mina olen võtnud kolm korda kakskümmend milligrammi, mulle tundub, et nüüd on mul kõik täitsa korras.”

“Palun vasta mu küsimusele, selle asemel, et siin seletada, kuidas sa ennast maha rahustad. Ma küsisin, mis sa arvad, mida teised teevad.”

“Ma ei tea. Ma arvan, et nii nagu lubatud. Täna on ju esimene õhtu, kui kõik sobib väga hästi. Ma arvan, et teevad. Nad peaksid tegema.”

“Ma tean. Aga ikkagi.”

Naine silitas hellalt poisi pehmeid juukseid. Pööris pealael oli vastupäeva, mis naist alati hämmastas, kuna see oli retsessiivne tunnus. Naise enda pööris oli päripäeva ja see oli dominantne tunnus. Poisi pööris peaks ju samuti olema päripäeva. Imelik. loodus ongi tõenäoliselt sellele väikesele olevusele juba vingerpussi mänginud.

“Ei tea ju kunagi, kuidas lood on,” jätkas naine. “Päris kindel ei saa olla. Keegi võibolla kahetseb toimunut. Või mis?”

Mees ei lausunud sõnagi. Ta ees laual olid mõned tööriistad, purgid ja igasugused värgid. Ta võttis ühe riideräbala ja hõõrus sellega vanale metallpurgile rasva. Siis hakkas ta rasva hõõruma 8

liblikapoiss.indd 8

Peter Stjernström

11.08.2016 11:10:32

väikesele kanderihmale. Selle oli ta meisterdanud suvila pööningult leitud vana seljakoti rihmast.

Suvila olid nad ostnud väga odavalt mõni aasta tagasi, kui majade ja suvilate hinnad olid järsult kukkunud pärast rahanduslikke reaktoripõlenguid, mis järgnesid “Musta Esmaspäeva” nimelisele börsikrahhile. Paljud majaomanikud ägasid kinnisvaramaksu all ja tuli ette sedagi, et madala turuväärtusega maja lihtsalt kingiti ära, et omanik pääseks maksust, mis omandiga kaasas käis.

Suvila oli vana lubjakivihoone Ojamaa kagunurga Bursi kihelkonnas. Maja endine omanik oli inimpelglik üksik sepp, kes oli sündinud millalgi üheksateistkümnenda sajandi lõpuaastatel. Ta oli elanud väga vanaks ja elas majas veel umbes veerand sajandit pärast seda, kui tema sepaoskuste järele nõudmist oli. Kui sepp suri, oli maja palju aastaid tühjana seisnud, sest ta sugulased pidasid kohta halvaks ja maja seisundit viletsaks, kuna selle lubjakiviseinad olid külmad ja vooderdamata. Oma suurte ruumide ja liiga suure, peaaegu põrandani ulatuva koldega oligi see pigem vana sepikoda kui suvila. Küll olid sees nii elekter kui isegi vesi, aga vanamees oli keeldunud kaevamast settekaevu, kuigi lähim naaber, kellel oli kopp, oli pakkunud, et ajab asja korda ilma mingit vastuteenet nõudmata. Vanamees eelistas ikka oma vajadusi välikäimlas rahuldada. Igal teisel laupäeval ilmus ta Bursi külasauna oma keha harima. Ta oli väga sõnaaher, aga alati sõbralik.

80-ndate aastate lõpus jõudsid pärijad siis kokkuleppele, et võtavad maakleri ja püüavad majalogust lahti saada. Ja nagu nad olidki arvanud, ei olnud see palju väärt. Kokkuhoitud raha ja väikese uurimisstipiga sai noorpaar osta unistuste suvila võileivahinna eest. Ühtki teist huvitatut polnud.

Et maja oli armetu, kui noored maja endale said, neid ei häirinud. Vastupidi, oli ju suurepärane kujundada suvila oma maitse järgi. Kuigi see tähendas ju lihtsalt seda, et nad koristasid maja korralikult ära, lupjasid seinad valgeks ja ostsid uued voodid.

Maja asus aeglase vooluga jõe lähedal paarkümmend meetrit tiheda metsa servast. Mets algas rannaniitude tagant kilomeetreid Liblikapoiss

liblikapoiss.indd 9

9

11.08.2016 11:10:32

pika kivise ja madala mere kaldal. Kui nad tahtnuksid kõndida mööda teravaid kive, võinuksid nad minna oma sada meetrit kaldast, ilma et vesi isegi keskkohani ulatunuks. Siis tulid aga augud ja hoovused. Must külm vesi.

Nad olid natuke harvendanud maja ja mere vahelist liivast metsa-ala. Nüüd oli suvilast kaunis merevaade. See oli nende Ojamaa, kaugel läänepoolsetest minigolfiväljakutest ja vesiliumägedest. Eraldatud, vaikne ja lähedal loodusele. Ainus halb asi oli see, et neil oli siin olemiseks vähe aega. Nad elasid intensiivset igapäevaelu Stockholmis nagu teisedki noored teadlased. Töö, vaba aeg ja perekonnaelu sulandusid täiesti imeliselt kokku. Nad olid leidnud elu mõtte.

“Too palun kott,” ütles naine. “Ma tahan vaadata, mis meil on.”

Mees tõusis laua tagant ja läks voodi juurde. Ta istus naise kõrvale voodiservale ja pani käe poisi paljale seljale. Tõmbas pöidlaga õlgade vahelt. Poiss oli soe, hakkab varsti higistama nagu ikka, kui oli natuke aega imenud. Mees avas väikese värvirõõmsa paberkoti ja näitas naisele selle sisu.

“Kas sa soolaseid konnakesi ei ostnudki? Sa tead ju, et need mulle meeldivad.”

“Ei olnud. Olid ainult need mustad ja kõvad, millel on suhkur peal. Sulle need ei meeldi.”

“Mina tahan just neid pruune ja kõvasid, millel on pulber peal. Mul on vaja ammooniumkloriidi!” lausus naine pettunult ja lükkas koti eemale.

Pinges olles tõmbas ta sügavasti hinge ega suutnud enam pisaraid tagasi hoida. Nutt vallutas kogu keha ja rinnakorv hakkas vappuma, nii et poiss kaotas nibu suust. Pettunult vahtisid lapse suured pupillid otse enda ette, siis pigistas ta silmad kinni ja hakkas karjuma.

“No-noo. No-noo.”

Mees võttis käe poisi seljalt ja pani selle naise põsele.

“No-noo. Kõik saab korda.”

Naine rahunes pisut. Poiss sai tagasi imemisasendisse.

10

liblikapoiss.indd 10

Peter Stjernström

11.08.2016 11:10:32

“Vaata, mis siin on,” ütles mees.

Ta võttis taskust ühe soolase ja ühe magusa kala ja limpsis aeglaselt ja metoodiliselt nende alumist külge. Siis vajutas ta need kokku, nii et need omavahel kleepusid.

“No-nii, kalamaiuse eri! Vähemalt natuke salmiaaksoola.”

Ta tõstis kalakommid vastu naise suud. Naine ajas end sirgu ja hammustas need keskelt pooleks.

“Mmm, kui hea,” ütles ta. Üle ta näo levis kerge naeratus. Ta pühkis nimetissõrme välimise küljega silme alt pisarad minema.

“Ma ei saa aru, miks nüüd on nii võimatu saada soolaseid konni. Hea küll, anna teine pool ka siis.”

Mees pistis ülejäänud kommi naise suhu ja saatis sinna ka natuke oma nimetissõrmest. Kui naine vastas tõrjuva kulmukortsutusega, tõmbas ta sõrme tagasi. Rohkem pahandust ta ei tahtnud, viimastel päevadel nad ei olnudki muud teinud kui tülitsenud ja nutnud. Iseenesest tahtsid nad ju sama asja, aga kumbki oli siiski olnud sunnitud oma tundeid teise peale tühjendama. Seada veendumus küsimuse alla oli üks nende teaduslikust kasvatusest. Kahtle kõiges, kuni jääb järele ainult üks tõene hüpotees. Järgi seda, kuni uued faktid paiskavad kaardid jälle segamini.

“Kas ta saab varsti söönuks?”

“Jah, selle rinnaga.”

“Hästi, ma tätoveerin enne viimast lonksu.”

“Nojah. Ma tean. Issand, kuidas ma seda vihkan.”

“Too ta nüüd siia. Ruttu.”

Mees jättis kommikoti voodiäärele, läks tagasi ja istus laua juurde. Ta võttis tätoveerimismasina ja kontrollis, et see töötab nagu vaja, proovides tätoveerida võitud kanderihma. Töötas küll, tinti tuli. Mees kirjutas sellele tahumatute kuid täiesti arusaadavate versaalidega lühikese armastustervituse ja lapse eesnime.

Ta pani masina käest ja võttis nüüd kätte väikese desinfektsioonivedelikuga täidetud pudeli. Ta valas vedelikku rohkelt oma peopessa ja hõõrus seda, kuni see täielikult oli lendunud. Siis vaatas Liblikapoiss

liblikapoiss.indd 11

11

11.08.2016 11:10:32

ta valvsalt aknast välja, nagu eeldaks ta mingit muutust ilmas või valguses. Aga kõik nägi välja nagu viimati, oli varasuvine õhtu, mil niiskus tantsiskles üle rannaniidu nagu looritatud muruneitsid.

Paremat ööd väikeseks ekskursiooniks ei saanudki olla.

“Nüüd magab,” ütles ema.

“Hästi, too ta siis siia,” lausus mees ja laotas lauale väikese helesinise tekikese.

“Ma ei tea, kas ma ikka saan hakkama. Ma lähen äkki välja korraks, kuni sa valmis saad?”

“Mis sa ajad, sa pead teda ju kinni hoidma. Mina saan hoida ainult masinat ja lappi. Mul on ainult kaks kätt.”

Naine tuli laua juurde, laps ühes ja kommikott teises käes. Ta pani magava poisi kõhuli sinise teki peale ja istus mehe kõrvale toolile.

“Hea küll, anna veel üks tablett. Kas tahad banaanikommi?” küsis naine.

“Jah.” Naine võttis kommikotist kaks kummibanaani ja limpsis nende alumist poolt. Vajutas nad kokku ja andis mehele.

“See on banaanikommi eri. Ma tean, kui väga sulle meeldib keemilise banaani maitse, see on luksus-pentüülatsetaat!”

Mees laskis kuuldavale naudinguhäälitsuse, kuid mõnulemiseks ei olnud aega. Nüüd oli tähtis hoiduda paanikast. Tuli hoida mõtted vaos. Süveneda kõige tähtsamasse. Ta andis naisele ühe tableti. Too neelas selle harjunult, kerge kuklanõksatusega alla, ilma et oleks olnud vaja vett peale juua.

Seejärel hakkas mees põhjalikult, aga väga ettevaatlikult poisi seljale hõõruma tuimestavat salvi, mille ta värvitust alumiiniumtuubist välja pigistas. Selle etiketil oli kirjas ainult naise käega kirjutatud poisi nimi. See oli naise enda retsept ja ta oli sellesse seganud õige palju nii adrenaliini kui ka lidokaiinisalvis prilokaiini, et mõjuaeg oleks pikk ja valu nii nõrk kui võimalik.

Kulus vaid mõni sekund, ja tuimestus hakkaks mõjuma enne möödapääsmatut.

12

liblikapoiss.indd 12

Peter Stjernström

11.08.2016 11:10:32

14

K

akskümmend üheksa aastat varem, sügisel. Riikliku Loodusajaloo Muuseumi keldris, entomoloogiaosakonna ruumides.

Kaks valget hiirt lebas selili, kumbki kinnitatud metallklambri külge, mis hoidis nende jalakesi lahus ja kõhud nähtaval. Süstida tuli mõlemaid, aga ainult ühele keedusoolalahust. Mõte oli, et neil oleks samad füüsilised eeldused ja et nad enne katset läbiksid samad protseduurid. Kumbki polnud kaksteist tundi saanud ei süüa ega juua.

Harjunud liigutusega torkas Pia kanüülid hiirte kõhtu ja süstis vedelikku. Mõlemale. Hiired lasksid kuuldavale lihtsalt ühe lühikese piuksu.

Marcus avas klambrid ja tõstis nad kiiresti kuklanahka pidi piklikesse võrepuuridesse. Ta oli seda teinud nii palju kordi, et tuli toime kahe hiire tõstmisega samaaegselt. Siis pani ta võreluugi peale. Kummalgi võrepuuril oli pikiküljel neli väikest väravat.

Nüüd pidi süst mõjuma hakkama ja hiired tutvusid uue ümbrusega. Nad nuusutasid ja jooksid ringi. Soolalahuse saanud hiir liikus normaalselt. Teine oli rahutu ja liikus edasi nõksudega.

Pia ja Marcus olid kohtunud juba aasta tagasi bioloogiaosakonna sissejuhatava nädala raames. Piale meeldis Marcuse tõsine olek ja loomulik sõbralikkus, Marcusele meeldis aga Pia ebatavaline kombinatsioon rõõmsameelsest soojusest ja kuivast asjalikkusest. Varsti olid nad lahutamatud. Kõik laboritööd tegid nad koos, õppisid koos pärast loenguid ja hilisõhtuti vaatasid nad läbi väikese videopoe kogu valiku tänu ühele kursusekaaslasele, kes

Liblikapoiss

liblikapoiss.indd 81

81

11.08.2016 11:10:34

poes lisaotsa tegi ja kes mitte alati ei ajanud juuksekarva lõhki kassettide ja videoboksi eest tasu küsides.

Pia oli hakanud õppima kohe pärast gümnaasiumi. Ta kasvuaeg vabakiriklikus perekonnas oli olnud hea, kuigi tal puudus kontakt jumalaga, mis tema arvates teistel pereliikmetel oli. Mõlemad väikeõed olid peaaegu ülemeelikuseni armunud Jeesusesse ja Jumalasse. Aga range nagu ta oli, oleks ta siiski hinnanud korrapärast elu ennustatavate rutiinide ja rituaalidega. Talle meeldis ka kogukonnas distsipliin ja hierarhia, alati oli selge, kes otsustab ja et armastus otsekui voolab ülevalt alla. Kui kogukonnas oli keegi, kes vajas erilist hoolt või armastust, oli see alati pastor või tema naine, kes seda pakkusid. Nemad võtsid vastutuse kui juhid, nad olid tõelised ligimesed ja head elumudelid. Varsti järgisid paljud nende eeskuju, inimest märgati ja ta elas hästi.

Mida ta ei tahtnud aga kuidagi aktsepteerida, oli see, et mitte keegi kogukonnas ei tundnud huvi teaduse vastu. Pigem tajus ta üsna selget vastuseisu. Teadus on ju ometi midagi jumalikku, mõtles tema. Kuhu sa ka ei vaataks, kõikjal on nii palju imesid.

Antibiootikumid, insuliin, veepuhastus, tuuleenergia ja nii edasi.

Asju, mis teda rõõmustasid ja erutasid, oli lõpmata palju. Ja seda kõike inimeste ja mitte jumalate pärast. Vahel oli lihtsalt vedanud, aga enamasti oli põhjuseks haridus, hüpoteesid ja raske töö. Pial oli siiani meeles eufooria, mille ta sai, kui õppis pärast paljusid marrastusi ja pisaraid jalgrattaga sõitma. Jalgratas on ju leiutis, mis pööras loodusseadused pahupidi ja viis inimese palju kiiremini edasi kui oma jalad. Palju kergemini kui joostes, ja ka kiiremini.

Sellest alates jäi ta kindlalt oma arvamuse juurde. Tema jaoks olid loodusteadused kategoorilised. Inimene, kes õppis neid tundma, sellele saab osaks parim elu. Neid reegleid juhtida, neid taltsutada. Võibolla selgub veel, et Jumal on olemas, aga võibolla ka mitte. Nii mõtles Pia. Marcus oli noorim laps kodanlikus perekonnas, kelle omandis oli korrus, mitte korter Stockholmi südalinnas Eriksbergsgatanil.

Ema oli koduperenaine ja isa Karolinskas professor. Esimesed 82

liblikapoiss.indd 82

Peter Stjernström

11.08.2016 11:10:34

kooliaastad käis ta samas kvartalis asuvas Whitlocki segakoolis.

Ta oli mingis mõttes erak, kes ei näinud muud maailma väljaspool oma kodutänavat ja suurt maja Falsterbos. Tolle puhkuseparadiisi oli perekond Groschinsky avastanud alles mõned aastad pärast seda, kui nad olid Rootsi elama asunud. See idülliline suvituslinn oli järsk kontrast Odessale Ukrainas, kust isapoolsed vanavanemad olid olnud sunnitud põgenema pärast eelmist sajandivahetust juutidest elanikkonna vastu suunatud järjest metsikumate pogrommide tõttu. Marcuse isa oli õpetatud ära kasutama Rootsi vabadust. Seda ta tegigi, nii et elas hektilist elu eri juhatustes ja seltsides. Kodus olles oli ta väga range ja nõudlik. Ta harrastas teatud korrektset kurjust. Aga ema oli sõbralik ja lahke, kuigi nõrganärviline. Tema retsidiivset rusutust raviti rohtudega, see ei olnud asi, mille pärast pidanuks muretsema, see oligi naisliini haigus, tavatses isa sageli kinnitada. Marcusel olid head geenid, ta oli enam-vähem teadusliku kallakuga, kuigi isa arvas, et ta võiks oma annet palju rohkem ära kasutada ja saada musterõpilaseks.

Kui kuulsusrikas kool, kus Marcus käis, oli ajavaimu arvestades juba liiga vanamoodne ja see kinni pandi, läks Marcus tavalisse kooli Östermalmil. Küll Östermalmil, aga siiski. Juba ainuüksi Humlegårdenist läbiminemine oli omaette seiklus. Tasapisi, kui ta Stockholmi Idaosa reaalkoolis loodusainete liini valis, kasvas maailm veelgi. Et temast pidi saama loodusteadlane, ei olnud muidugi mingi valik, see oli enesestmõistetavus. Kõigepealt oli perekonnas Nobeli auhinna võitja, seejärel siis valik, tavatses isa naljatada. Aga kui hinded võimaldasid ainult bioloogiat, mitte meditsiini, mida õppis vanem vend, arvas isa, et Marcus peab hakkama elu tõsiselt võtma. Ta viskas oma poja majast välja. Marcus oli sunnitud võtma õppelaenu ja otsima korteri. Teda ei pannud see imestama. Ebaõnne ja tunnustamise puudumisega oli ta harjunud. Kuid saabunud vabadus oli põnev ja peadpööritav. Ilma privileegideks maskeeritud surveta avanes ta ja ta võis saada, kelleks ise tahtis.

Liblikapoiss

liblikapoiss.indd 83

83

11.08.2016 11:10:34

Pia ja Marcus olid uhked, et kuulusid tudengite gruppi, kelle nende õpetaja oli pikaajalisest uurimisprojektist osavõtuks välja valinud. See oli päris ulatuslik uuring, mida oli vaja teha õpetaja teooriate tõestamiseks. Töö kestis mitu semestrit ja kulges paralleelselt tavalise õppetööga. Nad olid veendunud, et see projekt annab neile eelised, kui nad ise kunagi otsustavad alustada omaenda teadlasekarjääri. Vähemalt seda oli õppejõud korduvalt öelnud. Ta hindas tõepoolest noorte tööd. Nad said üha rohkem vastutust.

Nad töötasid kaua hiirelabürintide ehitamisel. Kuna konstruktsioonid olid väga mahukad, said nad loa paigutada süsteem kasutuseta seisvasse ruumi muuseumi keldris. Nad olid kasutanud tavalisi plastpuure ja ostnud palju meetreid painduvat reoveetoru, millest nad ehitasid käike ja mida said ühendada puuridest väljasaetud avauste külge. Kõik käigud stardi- ja finišipuuride vahel pidid olema hiirte seisukohalt täiesti etteaimamatud. Kui Pia ja Marcus saavad vahetada väljapääse ja nii muuta struktureeritud kombel hiirte teevalikut, võivad nad luua läbiviidud eksperimentidest saadud andmetel usaldusväärse andmebaasi. Ei tohtinud olla mingit võimalust, et tegemist on lihtsalt vedamise või õnneliku juhusega. Nad olid ehitamisele pühendanud õpetaja jälgimise all nädalaid.

Kui nad mõõtmistega alustasid, klappis kõik otsekohe. Eeltöö oli korralik ja nii nad ka jätkasid. Labor andis eri lahendusi, mille nad kandsid edasi keldrisse. Pia ja Marcus süstisid hiiri jooksval lindil ja viisid labürintides läbi arvukaid jooksmiskatseid.

Päeval, mil nad pidid läbi viima kahesajanda hiirtejooksu Dos 3:11-ga, sadas kui oavarrest ja oli lõikav tuul. Täna uurisid nad pärilikku alget. Kuidas käituvad need hiired, kelle vanematele oli samuti süstitud erilahust? Kas pärilik alge tugevneb? Kas tekkisid uued omadused olenevalt sellest, kui palju neile oli stressi tekitatud? Epigeneetika on huvitav valdkond. Et geene on võimalik väliste faktoritega mõjutada, oli uus ja murranguline. Erinevus pärilikkuse ja keskkonna vahel ei ole enam teravapiiriline. Oli 84

liblikapoiss.indd 84

Peter Stjernström

11.08.2016 11:10:34

tekkinud otsekui kaks hammasratast, mis teineteise taha haakusid ja tekitasid selliselt ülekande.

Vesi paiskus vastu võretatud keldriaknaid. Marcus ja Pia pidid põrandal sisse lülitama täiendavad soojapuhurid, et niiskus ja külm võrdlusandmeid ei mõjutaks. Õpetaja oli öelnud, et siin keldris peab alati olema kuueteist ja kaheksateist kraadi vahel. Pia ja Marcus said kiiresti selgeks, et kui panna selga korralik soe pesu ja fliispusa, siis saab jahedas ruumis veeta palju tunde. Tudengid, kes lobisesid kohvikus või tunglesid raamatukogus neil päevadel, kui ei olnud võimalik murul lamada ja päikest võtta, ei teadnudki, millest nad ilma jäävad. Kelder oli Teadus, suure T-ga.

Kohe, kui puuride neli ust avanesid, panid hiired minema.

See, kellel oli keres soolalahus, jooksis sisse kõige lähemast käigust. Kui ta selle lõppu jõudis, avastas ta, et seal on ainult suletud luuk. Hiir püüdis sellest läbi murda, aga midagi ei juhtunud. Hiir pidi piki kitsa käigu seinu taganema, mis nõudis pingutust ja võttis aega.

Hiir, kellele oli süstitud erilahust, liikus jõnkslikult, aga valis pealtnäha siiski käigu ilma mõtlemisajata. Hiir jooksis lihaskrampidele vaatamata mööda pikka käiku nii kiiresti, kui suutis. Aegajalt pidi ta seisma jääma ainult krampide tõttu oma väikeses kehas. Kui hiir lõpuks jõudis käigu lõppu, andis luuk järele kohe, kui loom nina selle vastu pani. Ava viis järgmisse puuri, kus ootas tasu: toit ja vesi.

Veelkord oli hiir Dos 3:11-ga leidnud õige tee juba esimesel katsel.

Liblikapoiss

liblikapoiss.indd 85

85

11.08.2016 11:10:34

43

P

utukate ja inimeste vereringesüsteemid on erinevad. Inimesed saavad suu ja nina kaudu hingates hapnikku, see kantakse edasi kopsudesse, mis rikastavad siis hapnikuga vere. Süda pumpab vere läbi kogu keha soonte.

Nii ei tööta putukate vereringe. Nende veri on värvitu, sest nad ei kasuta punast valku hemoglobiini hapniku saatmisel verre. Putukate veres ei olegi hapnikku. Neil on hapniku omastamiseks palju lihtsam süsteem. Nende poorid võtavad vastu hapniku ja siis purskab torukeste süsteem, mida nimetatakse õhusoonteks, hapniku otse organitesse. Kiiresti, vahetult ja minimaalsete kadudega. Selle süsteemi abil saavad mõnede putukaliikide lennulihased kogu loomariigi kõige parema hapnikutarbimise, mida ei ületa mitte ükski kõrgmäestikutreening maailmas.

Võibolla oli minevikus inimeste pooridel suurem tähtsus. Võibolla see tähtsus suureneb kunagi tulevikus uuesti. Kui inimesed saaksid oma poore niisama hästi kasutada kui putukad, saaksid nad väga võimsaks. Nagu kaasaegne kütusepihustamine mootoris endisaegse hakkiva karburaatori asemel.

Ei tea kunagi, milliseid mutatsioone edasine areng kaasa võib tuua! *** Suvi, kakskümmend seitse aastat varem.

Ray ees olid väljakutsed, millega saaksid hakkama vaid jumalad. Ta töötas pidevalt. Jooksis loengute ja labori vahet, käis ekspeditsioonidel ja linnas erinevatel “kohtumistel”. Kui ta vahel 236

liblikapoiss.indd 236

Peter Stjernström

11.08.2016 11:10:38

harva ka paigal sai istuda, siis läks ta katusealusesse töötuppa Loodusajaloo muuseumis. Seal kirjutas ta kirju, või istus ja mõtiskles.

Suur väljakutse oli tema jaoks panna aine tegelikult toimima.

Kas suu või päraku kaudu, veenisiseselt, nahaaluselt või transdermaalselt. Manustamise viisi valida oli raske. Kõik viitas sellele, et toimimiseks on vaja otsekontakti vereringega. Aga süstides oli äärmiselt raske õigesti doseerida. Üks asi oli seda teha väikeste ja kergete valgete hiirtega, aga hoopis teine lugu oli, kui katseobjekti kehamass on suurem. See lõppes sageli katastroofiga. Ideaalne oleks muidugi, kui kasutada salvi ja lasta kogu töö ära teha pooridel, tasakaalukalt ja metoodiliselt. Arvatavalt jääks tulemus liiga nõrk ja lokaalne. Aga kui mõelda, et ühel päeval saavad ikkagi olema imagoriiniplaastrid neile, kes soovivad oma intuitsiooni parandada!

Jäi üle ainult üks võimalus: jätkata uuringuid, uurida peenemalt. Varsti lahendab Ray selle küsimuse.

Kui ta elas Kobaras, oli ta täiesti kindlalt iga sekund asja sees.

Nii ööl kui ka päeval. Asi läheb kindlalt hästi, Ray tahtis, et ka kõik teised nii mõtleksid.

Ja mõtlesidki.

Kõik mehed peale Ray läksid Stocksundi ujuma.

Vesi oli kakskümmend kolm kraadi ja suvi oli lahe, nagu nad ütlesid. Nad olid võtnud kombeks pärast ujumist paadikuuris paar kena mahvi tõmmata. Kuigi Rayl oli harva aega paadisillal logeleda, innustas ta noormehi, et need mitte ainult ei kasutaks ära hetke, vaid astuksid ka sammu edasi ja naudiksid seda.

Let the Day seize you!

Kõik läheb veel hästi.

Marcus oli sel suvel päris palju ujumas käinud. Talle meeldis väga hõljuda kaalutuna leiges vees. Aga mis talle tegelikult meeldis, oli pärast ujumist keerata üks marihuaanapläru, toppida hästi tugevasti täis, või siis teha üks majesteetlik vesipiip.

Liblikapoiss

liblikapoiss.indd 237

237

11.08.2016 11:10:38

Pärast Marcuse edukat hiirtelabürindi ehitamist, sai talle Raylt osaks ülim usaldus, mida Kobaras üldse oli võimalik välja teenida. Juba talvel nimetati ta aednikuks ja ta vastutas koos Ulrikaga Rohelise pööningu eest. Nende ülesanne oli hoolitseda selle eest, et istikud areneksid, et pidevalt oleks küllalt taimi, mida larvid toiduks kasutasid, et mõned neist kogu aeg õitseksid, et monarhliblikatel oleks tegevust ja muidugi said nad suurepärase tasu kogu töö eest: saak ja selle haldamine. Marcus ja Ursula pidid varustama kogu maja kenade väikeste kotikestega, mis olid täis röstitud taimevarsi, lehti, õisi ja liblikatiibu. Ja neid kulus palju, kui arvestada juba seda, kui palju Marcus ise iga päev tõmbas. Õnn oli, et neil oli pööningul väga suur mitmel tasapinnal kasvandus ja nüüd juba ka paljutõotav uudismaa kalalaeva trümmis.

Marcus lamas selili, ulpides paadisilla kõrval. Teised noormehed olid sealsamas: Örjan, Kalle ja Jovo. Nad olid toredad kaaslased, nii vabad ja kenad, täpselt nagu Marcus isegi.

Paar kõrget pilve hõljus pärastlõunases taevas kiiresti mööda.

Marcuse ja Pia arvates oli elu Kobaras uskumatult tore. Nad andsid teineteisele ruumi ja sobisid hästi ka teistega. Nagu päris perekonnas, nagu üks perekond peaks olema. Kuigi Pia arvas, et Marcus veetis siiski liiga palju aega Rohelisel pööningul. Tegelikult pidas ta silmas seda, et Marcus suitsetab liiga palju. Aga nii Piia kui ka Marcus teadsid, kui oluline see töö on. Teisalt andis Marcus Piale vabadust teha seda, mida see kõige parema meelega teha tahtis. See tähendab, et ta sukeldus uurimistöösse ja hiireeksperimentide tulemustesse. Läks kohutavalt palju aega ja kulus palju katseid, et leida see õige imagoriinisubstants. Siin oli tähtis, et hiired jääksid ellu, et nad leiaksid tee just sellesse käiku, mis viis toidu juurde, mitte ei kukuks surnult maha kohe pärast süsti.

Praeguseks ajaks olid nad surma saatnud päris palju hiiri. Uute saamine ei olnudki nii lihtne, aga kõige raskem oli siiski kõigist hiirelaipadest vabanemine. Aga Ray oli muidugi ka sellele probleemile lahenduse leidnud. Ta heitis ikka nalja ja ütles, et labori-

238

liblikapoiss.indd 238

Peter Stjernström

11.08.2016 11:10:38

rotid said Upplandi Väsby pitsatäidises uue elu. Nad on kebabitaevas, hahahaa.

Ei, Marcus ei tülitsenud Piaga mitte kunagi. Tal oli hea meel, kui sai aeg-ajalt tema lähedal olla. Ta oli päike Marcuse elus. Ta oli nii tark, nii edasipürgiv. Kui Marcus nägi, et Pial läheb hästi, pani see tedagi ennast hästi tundma. Neid ootas ees suurepärane tulevik. Nii mõtlesid Marcus ja Pia ja nii mõtlesid ka teised paarid Kobaras. Elukaaslased.

Ja millise vesipiibuetenduse ta varsti saab.

Heldene aeg.

Tõusta, lennata, elada.

See ongi elu – tema imago. Õhtu on päästetud.

Ursula lamas suurel diivanil, jalad Pia süles. Aknad olid pärani lahti, et soe õhk ruumis saaks natukenegi ringi käia. Mõne meetri kaugusel asuval tele-ekraanil moondus tore teadlane parasjagu roheliseks monstrumiks, tohutuks hiiglaseks, kes purustas kõik, mis talle ette jäi. Heli oli tasase peal ja koletise jube möirgamine oli lihtsalt nõrk veniv ümin, mis ei suutnud päriselt segada õdusat meeleolu siin Kobara südames.

Pia masseeris tugevate liigutustega Ursula taldu. Ta vajutas mõni sekund pöialdega, vabastas siis haarde ja liikus paari sentimeetri võrra edasi. Ursula sirutas meeleliselt selga ja kaela, nii et juuksed langesid üle diivaniotsa.

“Oh, kui mõnus. Just nii,” ütles ta.

Naised Kobaras kuulasid hoolega teineteist. Kui kellelgi neist oli mingi vajadus, kas suur või väike, siis nad rääkisid sellest. Ja kui keegi ei olnud juba ammu ütelnud, mida tal vaja on, siis oli tunne, nagu oleks majas midagi puudu, tekkis nagu halb meeleolu. Hakati kohe üksteise käest küsima, kuidas elu läheb ja kas on võimalik kuidagi aidata. Avameelne abipalumine ja alaline valmisolek ligimest aidata sidus neid üksteisega. Nad olid lähedasemad kui kaksikõed. Sest nad jagasid midagi veel tähtsamat kui DNA. Nad jagasid inimkonna tulevikku.

Liblikapoiss

liblikapoiss.indd 239

239

11.08.2016 11:10:38