Sisukord
Sissejuhatus
Ülevaade meie liblikatest 4
Kuidas liblikad talvituvad? 6
Röövikute peite- ja hoiatusrüüd 8
Olulised mõisted 10
LOODUSVAATLUSED
Liblikate avastamine ja vaatlemine 12
Oma isiklik liblikakogu 16
Register
Liiginimestik 182
Lühiülevaade: kõige sagedamini esinevad röövikud 190
Pisiliblikad 18
Vaksiklased 30
Öölased 42
Surulased 56 Teisi ööliblikaid 66
Kireslased 96
Päevaliblikad 104
Ülevaade meie liblikatest
Küllap mõtleb pea igaüks liblikate puhul kohe päevaliblikatele, nagu näiteks koerliblikas, päevapaabusilm või pääsusaba. Kuid liblikate maailm on palju mitmekesisem.
Liblikad jagatakse laias laastus suur- ja pisiliblikateks. See jaotus on aga tänu uuematele uurimistulemustele tõsiselt segamini löödud. Nüüdseks on teada, et paljud siiani suurliblikate hulka liigitatud perekonnad, nagu näiteks mailased ja klaastiiblased, kuuluvad tegelikult kõige primitiivsemate liblikate hulka. Mis tähendab, et mõned suured kodumaised liblikad on tegelikult pisiliblikad! Et end värvide ja kujude mitmekesisusest mitte segadusse viia lasta, on hea teada kõige olulisemaid rühmade tunnuseid.
Päevaliblikad …
Päevaliblikad on küll kõige tuntumad liblikad, kuid oma ligikaudu 170 kodumaise liigiga ei kujuta nad endast kaugeltki mitte kõige suuremat rühma. Neid on lihtne ära tunda otstest paksenenud tundlate ja muidugi päevase eluviisi põhjal. Nende hulka kuuluvad teiste seas sinilibliklased, silmiklased, koerlibliklased , põualibliklased ja ratsulibliklased. Päevaliblikate hulka loetakse enamasti ka punnpealased.
Päevaliblikate röövikud on väga erineva kujuga ning vaid harva kaetud tiheda karvastikuga. Nukkude puhul on võimalik eristada rippnukke ja köidisnukke. Rippnukud kinnituvad võrgendi külge tagakeha tipus oleva konksukese abil, köidisnukud on kinnitatud aluspinna külge keha keskele vöö kombel kedratud võrguniidiga.
… ja teised suurliblikad
Ligikaudu 2000 kodumaise suurliblika hulka loetakse lisaks päevaliblikatele ka vaksiklased, öölased, surulased, tutlased , kedriklased , sirptiiblased , ebaöölased, paabusilmlased, kirilased ja kireslased. Vaksiklaste röövikud liiguvad eesmiste ebajalgade puudumise tõttu edasi silmatorkava „kassiküüru” abil, surulasi iseloomustab erakordselt hea lennuvõime ning tutlasi, kedriklasi, sirptiiblasi, ebaöölasi, paabusilmlaseid ja kirilasi hästiarenenud võrgendinäärmed. Enamus neist on öise eluviisiga ning ei satu tänu sellele ning oma silmapaistmatu värvuse tõttu meie vaatevälja. Sageli on aga varjevärvusega eestiibade all peidus erksavärvilised tagatiivad. Siin „ööliblikateks” nimetatud rühma kuulub ka rida liike, kes on kas osaliselt või eranditult päevase eluviisiga.
Pisiliblikad
Kodumaised liblikalised pole aga kaugeltki mitte kõik suurliblikad. Neile lisaks eksisteerib pea sama suur hulk pisiliblikate liike. Need on primitiivsed, valdavalt väga väikesed ja enamasti öise eluviisiga liblikad, keda meil tavaliselt nimetatakse koideks. Mõned neist on märkimisväärsed kahjurid, näiteks riidekoi või aidaleedik. Vaid vähestel liikidel on sedavõrd eriline toitumiskäitumine, mis taime ka tegelikult ohustab, näiteks toominga-võrgendikoi võrgud. Nende hulgas on ka imeliselt värvilisi liike, näiteks mähkurlane Olethreutes arcuella või täiesti veidraid olendeid, näiteks sulgtiiblased.
Vaksiklased lk 30–41
Öölased lk 42–55
Surulased lk 56–65
Teisi ööliblikaid lk 66–96 Kireslased lk 96–103
Admiral
Vanessa atalanta · Sugukond koerlibliklased
Eestiibadel punane vööt ja must valgelaiguline tipp; tagatiibade alakülg tumepruuni marmoreeringuga, tumeda 8kujulise joonisega.
Aastaringselt.
Siruulatus 50–60 mm. Röövikul 2 erinevat värviversiooni, esimene must kontrastsete kollaste küljelaikudega, teine hall või pruun üksikute selgelt piiritletud heledate laikudega.
Levik Eelkõige metsaservadel, puuviljaaedades ja asulates, kuid ka muudes elupaikades; kõikjal sage.
Tasub teada! Liblikat võib tihti näha mahalangenud puuviljadel, aga ka budleiadel. Tema röövik toitub KeskEuroopas pea eranditult harilikust kõrve -
Ohakaliblikas
Vanessa cardui · Sugukond koerlibliklased
Eestiibade tipud nagu admiralil, tiibade ülakülg aga kollakaspruun või roosa, tumedamate laikudega. Aastaringselt.
Siruulatus 45–60 mm. Röövik väga varieeruva värvusega, hallist ookerpruuni kuni tumepruunini, alati varustatud peente kollakate pikisuunaliste joontega.
Levik Peamiselt avatud ja kuivades elupaikades, nt teeservadel, kuivadel rohumaadel ja päikesepaistelistel tühermaadel, kuid leidub ka haritavatel maadel; üldiselt levinud.
nõgesest, Lõuna-Euroopas ka juudinõgese liikidest (Parietaria-liikidest). Emane muneb oma munad üksikult, eelistades päikese käes paiknevaid väiksemaid taimi. Röövikut on tänu iseloomulikule peidupaigale lihtne avastada (väike foto): ta närib ühte nõgeselehte leherootsu otsast, mille tulemusel see allapoole paindub ja omalaadseks telgiks kokku rullub. See liik talvitub liblikana, kuid meie aladel elab ta külma aja vaid harva üle.
Igal aastal lendavad üle Alpide kohale uued liblikad.
Tasub teada! Ohakaliblikas on, nagu ka admiral, selgelt rändliblikas. Ta talvitub samuti liblikana, kuid Alpidest põhja pool ja ilmselt isegi Vahemere piirkonnas talvel enamasti
hukkub, kuna need liblikad, erinevalt admiralist ja Nymphalis ’e liikidest, ei talvitu, vaid püsivad aktiivsetena. Seetõttu taastatakse populatsioonid igal aastal isenditest, kes on Põhja-Aafrikast üle Vahemere sisse rännanud. Esimesed liblikad jõuavad LõunaEuroopasse märtsi lõpus. Mõned neist lendavad otse edasi, teised aga toovad seal ilmale järgmise põlvkonna, mis tavaliselt ületab Alpid mais. Need isendid segunevad Kesk-Euroopas koorunud liblikatega ja hiljem võib järgneda veel üks või kaks põlvkonda. Alates juulist rändavad üksikud isendid uuesti lõunasse. Üksikult elav röövik areneb tavaliselt ohakatel, aga ka varsakapjadel, takjatel või nõgestel. Ta peidab end lõdvalt kookonisse keritud lehtede vahel. Nukkumine toimub tavaliselt peremeestaimest eemal.
Admiral imemas käärinud puuviljamahla
Ohakaliblikad
Päevapaabusilm
Aglias io · Sugukond koerlibliklased
Tänu ees ja tagatiibadel asuvatele tüüpilistele silmlaikudele eristuvad nad kõigist teistest liblikatest.
Aastaringselt.
Siruulatus 50–55 mm. Röövik must, arvukate valgete täppidega.
Levik Väga erinevates elupaikades; kõikjal sage.
Tasub teada! See liblikas toob aastas ilmale 2, vahel ka 3 põlvkonda. Klimaatiliselt ebasoodsamates piirkondades, näiteks mägimaastikel, aga vaid ühe. Röövikute toidutaimeks on meie aladel eranditult harilik kõrvenõges. Munad munetakse noorte taimede lehtede alaküljele. Noored röövikud katavad võrsed, kus nad toituvad, ühise võrgendiga. Alles eelviimases kestumisjärgus hargnevad nad pikkamööda laiali ning otsivad lõpuks varjulise paiga, kus nad end nt mõnel peenel oksal nukkumiseks kinnitavad. 2–3 nädala pärast koorub nukust valmis liblikas, kes varsti pärast
Koerliblikas
Aglias urticae · Sugukond koerlibliklased
Tiibade ülakülg kollakaspunane, siniste kuukujuliste servalaikudega, alakülg tagasihoidliku hele ja tumepruuni kirjaga.
Aastaringselt.
seda paljuneb või end mõnes kaitstud paigas (pööning, koobas, rebaseurg vms) talvekorterisse sätib. Talvine puhkeperiood kestab märtsi või aprillini; siis võib värskelt ärganud liblikaid näha esimestel kevadlilledel nektarit kogumas. Isased panevad seejärel paika omad piirid, kus nad paarituvad sinna munemiseks ilmuvate emastega.
Siruulatus 40–50 mm. Röövik tumehall, 2 sidrunkollase pikitriibuga selja keskel, lisaks kollased pikitriibud külgedel. Levik Avatud elupaikades, kõikjal väga sage. Tasub teada! Nii nagu päevapaabusilm, areneb ka koerliblikas eranditult kõrvenõgesel. Munemine toimub ainult päikese käes olevatel, värskelt lehtinud taimedel, erinev alt päev apaabusilmast aga eelistatult kuivades paikades. Emane kinnitab oma munad tihedate kobaratena, iga ühes umbes 50–200 muna, lehe ala küljele.
Röövikud elavad nagu päevapaabusilma omadki algul kobaras koos. Alles pärast teist kestumist, kui moodustunud on kollased pikitriibud, on neid lihtne sugulasliigi röövikutest eristada. 1. põlvkonna röövikud võivad nukkuda juba mai keskpaigas. Pärast lühikest nukuperioodi ilmuvad juba mai lõpus, juuni keskel uue põlvkonna esimesed liblikad. Uued liblikad munevad juunis ning alates juuli algusest, enamasti aga alles augustis alustab lendu 2. põlvkond. Peaaegu alati tõmbuvad nad natuke hiljem tagasi talvekorterisse (mis üsna sageli asub hoonetes); ainult erandjuhtudel paarituvad nad veel samal aastal ning toovad ilmale 3. liblikapõlvkonna.
Päevapaabusilm õiel (vasakul) ja munemas (paremal)
Koerliblikas
Kollatähnpajuliblikas
Nymphalis polychloros · Sugukond koerlibliklased
Tagatiibade ülaküljel eesserva keskel tume laik (sarnasel koerliblikal on terve tiivapool mustjaspruun).
Aastaringselt.
Siruulatus 50–55 mm. Röö vik hallikaspruun, tagasihoidlike kollakaspruunide pikitriipude ja kollakaspruunide okastega. Levik Metsaservadel, valgusrikastes metsades, põõsastega kaetud kuivadel rohumaadel, ka aedades ja puuviljaaedades; Kesk-Euroopas kõikjal arvukus tugevasti vähenenud, paljudest piirkondadest täiesti kadunud. Lõuna-Euroopas kohati veel üsna sage.
Tasub teada! Seda liblikat võib sageli näha õisi külastamas, nt pärast talvepausi õitsval raagremmelgal või hiljem laukapuul ja võililledel. Lisaks imeb ta aga ka meelsasti väljaimbuvat puumahla, vett veeloikudest või ka värsketelt väljaheidetelt. Röövikute toidutaimedeks on eelkõige erinevad paju-, papli- ja jalakaliigid, samuti ka viljapuud.
Leinaliblikas
Nymphalis antiopa · Sugukond koerlibliklased
Oma 55–75 mm siruulatusega silmatorkavalt suur, tiibade ülakülg tumepruun, siniste servalaikude ning kollase (pärast talvitumist valge) servisega. Aastaringselt. Röövik mustjaspruun, selja keskosas punane laigurida.
Levik Enamasti leht- ja okaspuumetsades, aga ka alleedel ja viljapuuaedades, hästi sobivad ka pisut märjemad kohad; KeskEuroopas üpris haruldaseks muutunud, kõige sagedamini esineb veel märgades ja jahedates piirkondades (nt mägimaastikud või Saksamaa põhjaosa).
Tasub teada! Need liblikad külastavad vaid harva õisi. Palju sagedamini võib neid kohata värskete puuvigastuste juures, hilissuvel ja sügisel ka mahalangenud puu viljadel. Röövikute toidutaimedeks on enamas ti raagremmelgad või kased. R öövikud ela vad kuni lõpuni üheskoos
Munad munetakse umbes 70–100 munast koosnevate tihedate kogumitena peente okste ümber. Röövikud elavad alguses koos ning alles viimases arengujärgus üksikutena. Liigi kadumise põhjuseks on põllumajanduses kasutatavad tõrjevahendid, aga ka metsamajanduses harrastatav põõsaste eemaldamine metsateedelt ja -servadest. §
ning võivad sealjuures toidutaime üksikud oksad täiesti paljaks närida.
Selle liigi arvukuse järsk vähenemine ei ole tõenäoliselt tingitud ainult keskkonnamuutustest. Olulist rolli mängivad selgelt ka spetsiifilised parasiidid (nt vastsekiinlased ja käguvaablased). Pärast seda, kui headel liblika-aastatel täheldati märgatavalt suurt parasiitide esinemist, vähenes liblikate populatsioon järgnevatel aastatel dramaatiliselt. Alles viimasel ajal on seda liiki taas rohkem märgata. Ilmselt on koos peremeesorganismide hulga vähenemisega paratamatult vähenenud ka parasiitide arvukus, ehkki ajalises nihkes. Seda nähtust, mida erialases kirjanduses nimetatakse „populatsioonilaineteks”, võib täheldada ka mõne teise kohaliku liblikaliigi juures. §
Vasakul: röövik, üleval: nukk
Kollatähnpajuliblikas
Leinaliblikas
tume laik