KURJUS SYDAMES

1 külm tuuleiil äratas kassaaparaadi taga tukastava Sven Bergsteni üles. Ta vaatas kolksuva poeukse ja sisse paiskuva lumehelveste pilve poole.

Vana ukse asemel oleks pidanud ammu olema uus, korraliku lukuga. Kui selleks vaid raha leiduks.

Sven läks teisele poole kassat ja ostukärusid ning võttis taskust võtmekimbu. Ta ohkas raskelt. Maantee oli tühi ja tänavalaternate valguses nägi ta, kuidas lumi tuiskab. Veel rohkem lund, kas sellel lõppu ei tulegi? Talv oli alanud oktoobris ja nüüd on aprill. Lumelükkamine oli talle sel talvel läinud maksma palju tuhandelisi. Ainult väljaminekud ja üha vähem sissetulekuid.

Sven vaatas käekella. See näitas alles pool viis, tegelikult oli sulgemiseni veel pool tundi aega. Tavaliselt oli ta selles asjas hoolas, aga mis tähtsust sel on? Nagunii ei tule ühtegi klienti.

On suur neljapäev, rahvas on kodus ja valmistub lihavõttepühadeks. Ja Bergsteni Toidukaubad pole enam külaelanike esimene valik. Praegu eelistavad inimesed ilmselgelt käia viieteistkümne kilomeetri kaugusel Nylandis ICA poes, kus on suurem valik ja odavamad hinnad. Inimestel pole enam mingit autunnet, mõtles Sven ja pistis võtme lukuauku. Aga siis meenus talle vaas kaseokstega, mille tema naine Lillemor oli päeval trepi peale pannud. Seepärast lükkas ta ukse lahti, kummardus vaevaliselt, et kaseoksi sisse tõsta, ning vaatas otse kahe läikiva silma sisse.

Sven võpatas nii ägedasti, et vaas kukkus käest maha.

Loom pani jooksu, kuid peatus ainult mõni meeter eemal ja vahtis teda. „Mis sa siin teed? Marss koju,” hurjutas ta ja kass kadus pimedusse. Neetud elukas, ehmatab või segaseks. „Kassiroju,” ütles ta valjusti.

— 7 —

Ta nentis, et vaas oli purunenud neljaks tükiks. Kui natuke veab, saab ta selle niimoodi kokku liimida, et Lillemor ei märkagi.

Sven korjas killud kokku ja pani ukse hoolikalt lukku. Vaasikillud peitis ta lihaleti taha karpi ja läks siis mööda kitsast koridori laadimisplatvormi poole.

Ta seisatas trepikoja kõrval väikese kontoriruumi ees. Seal oli kiri, avamata kiri, mille ta oli silma alt ära pannud. Ta võib selle lugemisega vabalt homseni oodata, kuid tundis ennast piisavalt hästi, teadmaks, et ei suudaks terve lihavõtteõhtusöögi aja mõelda muule kui sellele kirjale.

Sven paotas trepile viivat ust ja kuulatas. Poe peal oli neljatoaline korter, kus ta oli üles kasvanud ja kuhu ta elama jäi, kui oli ainsa pojana Bergsteni Toidukaubad vanematelt üle võtnud.

Lillemor tegeleb üleval õhtusöögiga ja vaevalt ta praegu alla tuleb.

Sven astus otsustaval sammul kontorisse, võttis kirjutuslaua sahtlist ümbriku ja rebis selle kiiresti lahti.

Pilk leidis viimase rea. Tähed valgusid kokku, silme ees virvendas. Ta oli seda kartnud, ent ometi lootnud, et teade on teistsugune. Täiendava laenu taotlus tagasi lükatud.

Ta tõmbas tooli kirjutuslaua alt välja ja vajus raskelt istuma.

Armas jumal. Aita mind, palus ta vaikselt. Mida nad nüüd peale hakkavad? Neil pole ühtegi palgalist, abiks on nende oma tütar Saga. Nad maksavad endale vaevu palka, ei luba endale mingeid reise ega ekstravagantseid kombeid. Nad on iga krooni näpu vahel veeretanud, ja ometi ei pea pood enam vastu. Kogu tema pärandus, tema elu, on käest libisemas.

Sven laskis lipsusõlme lõdvemaks ja tundis, kuidas meelekohtades tuikab. Pilk langes fotole kirjutuslaua kohal. Naeratav mees ja väike poiss, lühikesed traksidega püksid jalas.

Väike poiss oli tema ise, naeratav mees tema isa, poepidaja Lars — 8 —

Bergsten. Isa oli oma elutöö Sveni kätesse jätnud. Lootnud, et too suudab selle eest hoolitseda.

Kaks aastat veel, mõtles Sven. See on kõik, mida tal oleks vaja, temal ja Lillemoril. Kaks aastat veel, siis saavad nad pensionile minna ja anda pereettevõtte Sagale, kes on siis üheksateistkümneaastane. Loodetavasti leiab ta usaldusväärse mehe, kes aitab tal poodi pidada. Nii pereettevõtet kui ka suguseltsi mitut põlvkonda edasi kanda.

Kurku tõusis klomp ja Sven pures sõrmenukke, et mitte nutma puhkeda. Võta ennast kokku, mõtles ta ja sulges silmad. Ära nüüd murdu. On ime, et tal on õnnestunud seda nii kaua varjata, aga arvatavasti on üksnes aja küsimus, millal Lillemor taipab. Ja naine oleks ahastuses. Loomulikult selle olukorra pärast, kuid kõige rohkem sellepärast, et Sven on talle valetanud. Kõike endale hoidnud. Aga ta ajab selle asja korda.

Kuidagiviisi. „Mis sa siin pimedas istud?” küsis keegi ta selja taga.

Sven võpatas ja keeras ringi. Lillemor seisis ukselävel. Tema hallisegused õlgadeni ulatuvad juuksed olid seotud hobusesabasse, seetõttu nägi ta välja nagu noorpõlves, vanadel headel aegadel. „Söök on valmis,” ütles ta. „Tuled?”

Sven vaatas kella. „Aga ma pean ju Fridebosse Sagale järele minema.” „Ta on juba kodus, Hoffner tõi ta ära.” „Misasja? Kas ta käis siis jälle tallis?”

Lillemor patsutas teda põsele. „See oli temast ju kena, nüüd pole sul vaja selle hullu ilmaga sõita. Aja aga auto garaaži, enne kui toit ära jahtub.”

Sven torkas kirja paari kausta alla ja tõusis kähku püsti. Ta lõi vaaruma ja Lillemor haaras temast kinni. Ta vaatas mehele murelikult otsa.

— 9 —

„Sven, mis on? Sa oled nii kahvatu.”

Sven rehmas tõrjuvalt käega. „Ma olen vist lihtsalt väsinud.”

Ta tuletas naisele meelde, et nad mõlemad on üle kuuekümne. Väikesed hädad käivad ju asja juurde?

Garaaži poole minnes tõstis Sven käe, kaitseks otse silma tuiskavate torkivate lumehelveste eest. „Kena ja kena,” porises ta, pühkis Volvo tuuleklaasi harjaga puhtaks ja istus rooli taha. Ta vajutas nupule, garaaži uks kerkis üles ning ta ajas auto tasakesi sisse.

Lillemor ja tema polnud selles asjas, et Saga aitab Hoffneri võidusõiduhobuste eest hoolitseda, ühte meelt. Kui Saga ühel päeval koju tuli ja rääkis, et temalt küsiti, kas ta tahaks tallis abiks käia, hakkas Svenil sees keerama. Võidusõiduhobused on ettearvamatud loomad. Pealegi ei usalda ta ühtegi Hoffnerit, selle oli ta Sagale selgeks teinud. Saga ei teadnud vanast perekondadevahelisest vimmast midagi ega saanud muidugi aru, miks Sven kogu aeg Hoffneri vastu vaenulik on. Ta pidas Sveni lihtsalt ülihoolitsevaks isaks, aga uskugu seda pealegi. Sagal pole vaja midagi teada. Ainult siis, kui see täiesti hädavajalik on.

Sven nägi vaimusilmas oma isa nägu, tookord kui ta poja ees oma südant kergendas.

Me olime kamp, kellel oli kombeks pokkerit mängida. Ühel õhtul jõi John Hoffner mu laua alla ja ma panin kogu oma metsa mängu. Järgmisel päeval tuli ta paberitega. Mina ei mäletanud tollest õhtust midagi, aga olid tunnistajad, seega jäi üle ainult alla kirjutada. Ma ei tahtnud oma sõna murda. Ma olin loll, Sven. Loll ja juua täis. Pidin oma teo eest vastutama. Aga ülekohus ei seisa kotis, ja usu mind, ühel ilusal päeval Hoffnerid — 10 —

maksavad. Nende aeg tuleb. Võib-olla mitte minu eluajal, aga varem või hiljem. Pane mu sõnu tähele.

See-eest Lillemor teadis vanast perekondade vimmast kõike, kuid Sven oli palunud, et ta sellest Sagale ei räägiks. See ei tähendanud aga, et asi oleks kuidagi unustatud või andeks antud.

Sven oli isale lubanud, et ei unusta kunagi.

Kuidagimoodi saan ma selle metsa tagasi, mõtles ta. Hommik on õhtust targem.

Enne majja minekut keeras ta autoukse lukku ja veendus, et garaaži uks läks kinni. Silmanurgast nägi ta mingit liigutust, mis ta paigale naelutas.

Pimeduses seisis keegi.

Talle vahtis otsa valges maani kleidis naine, hallisegused mustad juuksed näo ees ripnemas.

Nõid, mõtles Sven.

Naine sirutas käed tema poole ja avas suu. Tema hääl kõlas nagu kähe väljahingamine. „Appi,” sosistas naine. „Tüdruk! Appi, tüdruk.”

2 annie ljung vaatas kõhna naist, kes istus kõige kaugemal toolil ja lehitses otsust hooldeasutusse paigutamise kohta.

Pesemata juuksesalgud ripnesid näo ees. Näritud lakkimata küüned. Kulunud määrdunud jope, batikpüksid. Nagu hernehirmutis, mõtles Annie.

Sinikas naise vasakul põsel oli pärast eelmist külastust kollakaks tõmbunud. Selgesti oli tunda õlle ja sigaretisuitsu lehka.

Naine näppis pabereid, tema üks jalg värises tooli vastas. „Rosenhem? On seal siis hea?” küsis ta silmi tõstmata.

— 11 —

„See on Rootsi parim võõrutushaigla haavatavatele naistele.

Kaugel maakohas, Hudiksvallist natuke eemal.”

Nüüd vaatas naine vargsi Anniele otsa. „Ja ta ei saa teada, kus ma olen?” „Ei saa, kui sa temaga ühendust ei võta. See asi on täiesti salastatud. Kellelgi pole õigust teada, kus sa oled.”

Naine langetas taas pilgu ja sikutas kampsunivarrukad üle käte. „Ma ei tea,” sõnas ta viivitamisi. „Tundub, nagu laseksin ma jalga.”

Ta on ikka veel mehe võimuses. Too juhib teda. „See on täiesti vabatahtlik,” lausus Annie. „Keegi ei saa sundida sind seal olema, kui sulle ei meeldi.”

Naine õõtsutas ülakeha edasi-tagasi, justkui äiutaks iseennast. Annie pani käe tema käsivarrele ja vaatas talle otsa. „Kas nüüd või mitte kunagi. Kasuta juhust.”

Kuula nüüd, palus Annie endamisi. Ütle jah. Enne kui ta su maha lööb. „Olgu,” ütles naine. „Ma sõidan. Aga pärast lihavõtteid,” lisas ta ja võttis endal ümbert kinni.

Annie surus käe vaistlikult rusikasse ja naeratas. „Hüva, helistame siis teisipäeval,” lausus ta ja tõusis. „Hoia ennast pühade ajal.”

Ta avas koridori viiva ukse ja jooksis otse ülemusele otsa.

Tord Hellman jõllitas teda ja mööda kiirustavat klienti. Annie juhatas naise koridori, vaatas, et uks tema järel lukku läheks, ja naasis ruumi, kus ootas Tord. „Taevas hoidku, mis see oli?” küsis mees. „See on klient, kellele ma Rosenhemis koha kinni panin. Ta oli nõus.”

Annie pressis end ülemusest mööda ja istus kirjutuslaua taha.

— 12 —

„Annie, sa tead, mida ma öelda tahan,” jätkas Tord. „Mida ta sinu kabinetis tegi? Sa tead väga hästi, et kõik külastajad võetakse vastu külastajate ruumis. Neid ei lasta kunagi läbi koridori. Meil on reeglid ühel põhjusel.” „Ta oli nõrk ja ma otsustasin, et pole hullu. Mul oli häireseade käepärast.”

Tord vangutas pead. „Annie, see asi pole sinu otsustada.

Need naised pole mingid tuvikesed. Nad on sõltlased ja kurjategijad. Nad võivad sul suitsupaki pärast kõri läbi lõigata. Niimoodi tehes panid sa meid kõiki ohtu.” „Muidugi, aga eelkõige on nad kuriteo ohvrid. Neile on osaks saanud asju, mis ...”

Tord tõstis käe. „See ei tohi enam kunagi korduda, said aru? Tead väga hästi, et peame raamlepingust kinni pidama.

Svanuddenis on vaba koht, ta võib minna juba homme.”

Annie pani käed rinnale risti. „Svanudden pole ainult naistele. Seal on hulk mehi, kes ...” „Ja Rosenhem on võõrutushaigla, kus on kõige suurem päevatasu.” „Jah, sest see on riigi parim võõrutushaigla väärkoheldud naistele. Ma lubasin talle Rosenhemi.”

Tord kehitas õlgu. „Pead ära muutma. Sest jääb Svanudden, ja jutul lõpp,” lausus ta. „Neil on väga head ravitulemused. Loe, siis saad aru.”

Annie langetas pilgu lauaplaadile. Ta teadis palju rohkem kui Tord. See on võõrutushaigla, mis asub viissada kilomeetrit põhja pool Kramforsi lähedal. Paigas, mille kohta ta teab kõike.

Kuhu ta oli tõotanud mitte iialgi naasta.

Tord astus tema juurde. „Annie, ära seda nii südamesse võta. Sa pühendud liiga palju igale juhtumile ja ma ei mõtle sellega midagi halba.” Ta kortsutas kulmu. „Kuidas sa tegelikult ennast tunned?”

— 13 —

„Mis mõttes?” „Noh, sa istud tihti omaette, ma ei tea, mis sa vabal ajal teed. Tegelikult ei tea ma sinust kuigi palju. Selge see, et hakkad mõtlema.”

Tord pani talle käe õlale. Ta oli nii lähedal, et Annie tundis tema lõhna. Segu higist ning millestki väga tuttavast leidis tee tema sisemusse. Süda hakkas rinnus raskesti ja kõvasti peksma.

Ta lükkas tooli kiiruga tahapoole ja tõusis järsult. „Sina mind ei puutu,” ütles ta.

Annie haaras jope ja koti ning tõttas tualetti. Pani ukse kinni ja vajus potile. Pulss kohises kõrvus, süda tagus. Ta painutas pea jalgade vahele ja püüdis rahulikult hingata. Sisse. Hoia kinni.

Ja välja. Võta ennast kokku. Sa oled ainult asendaja. Ära anna talle põhjust sinust lahti saada.

Ta otsis kotist purgi, raputas sealt kaks tabletti ja neelas veega alla. Tundis, kuidas südamepekslemine tasapisi järele annab.

Kui peapööritus üle läks, tõusis ta püsti ja keeras kraani.

Loputas külma veega nägu ja kaela. Vahtis ennast peeglist. „Võta ennast kokku,” ütles ta tasakesi iseendale.

Kotist kostis tuhm helin. Ta haaras telefoni ja vaatas ekraani.

Sven Bergsten, isa nõbu. Kõhus keeras. Teine helin. Kolmas.

Vastumeelselt võttis ta kõne vastu.

Sveni hääl oli pinev. „Annie, ära nüüd ehmata, aga sinu ema on siin. Ma leidsin ta õuest, ilma riieteta, külmunud ja segaduses.”

Annie surus lõuapärad kokku. Neetud Fridebo. „Kuidas temaga on?” „Minu meelest kaunis kehvasti. Kiirabi on tulekul,” jätkas Sven. „Sul pole vaja muretseda, aga ma arvasin, et sellest oleks abi, kui ta sinu häält kuuleb. Ta püüab midagi öelda, aga ma ei

— 14 —

saa hästi aru, mida ta silmas peab. Mul on telefon valjuhääldi peal, nii et võid nüüd rääkida.”

Annie tõmbas hinge. „Ema,” ütles ta. „Mina siin, Annie. Sinu tütar.”

Algul polnud midagi kuulda, siis kostis sosin. „Vaata ette ... päästa tüdruk.”

Annie sulges silmad. Ta ajab möödunu ja praeguse segi. Ära mine tema luuluga kaasa, see ajab teda veel rohkem segadusse. „Ema, kuula mind. Mind ei ähvarda mingi oht, sul pole vaja karta.”

Annie kuulis, kuidas Sven taustal rääkis, kuidas ta püüdis ema rahustada, enne kui temalt telefoni ära võttis. „Me panime talle mõne teki peale ja hoolitseme nüüd selle eest, et ta haiglasse jõuaks,” kinnitas ta. „Sa ei pea täna õhtul sõitma hakkama, aga minu arust oleks hea, kui sa saaksid homme hommikul tulla. Helista, kui teel oled, eks?”

Annie hammustas kõvasti huult, et mitte nutma hakata. See ei lähe mitte. Ma ei taha.

3 ehkki möödas oli terve ööpäev, püsis Birgitta Ljungi tontlik kuju endiselt Sveni võrkkestal. Ta istus Fridebo lähedal autos ja lõdises. Saga oli helistanud ja öelnud, et Birgittal pole suuremat häda midagi ja et ta on juba hooldekodus tagasi. Aga miks Saga siis juba välja ei tule? Tema vahetus lõppes kell viis, aga kell on juba veerand kuus. Ta teab väga hästi, et Annie tuleb, et nad kutsuvad ta õhtust sööma.

Lund hakkas jälle sadama. Väikesed lumehelbed tuuleklaasil, termomeeter nullis.

— 15 —

Sven pani kojamehed tööle ja vaatas Fridebo välisukse poole, kuid kedagi polnud näha.

Ta võttis mobiiltelefoni ja valis Saga numbri. Too vastas pärast neljandat signaali. „Ma ootan maja ees, kus sa oled?” küsis Sven. „Tallis. Ma saatsin sõnumi, kas sa ei saanud seda kätte?” „Ei. Ja mida sa seal teed, kui küsida tohib? Annie tuleb ju varsti, on sul see meelest läinud? Ma tulen sulle kohe järele.”

Sven ohkas valjusti ja pani mootori uuesti käima. Keeras vihase jõnksuga külavaheteele ja andis künkast üles sõites gaasi.

Hoffnerite taluõue jõudnud, põrnitses ta elumaja, helekollast kaheksatoalist villat, kus olid laes kristall-lühtrid ja igas toas tammeparkett.

Ta peatus täpselt talli ees, kuid jäi autosse istuma ja jättis mootori demonstratiivselt tööle. Sisse ei lähe ta eluilmaski.

Läbi kärbsemustast ja tolmust määrdunud väikese talliakna nägi ta, et seal liigub kellegi siluett. Tule nüüd, mõtles ta.

Möödus viis minutit, kümme.

Sven vaatas tüdinult taas elumaja poole. Majast lääne pool nägi ta ühes metsaäärses koplis liikumist. Kui poleks olnud väikeste pilvedena sõõrmetest tõusvat hingeauru, poleks Sven suurt noort pulli märganudki. Süsimust loom seisis paigal ja sulandus taamal oleva tumeda metsaga täiesti ühte. Looma silmad olid naelutatud autole ja Sven nägi, kuidas pulli ninasõõrmed võbelesid. Pulli nimi oli Zlatan, kuid kõik külaelanikud kutsusid teda Saatanaks, sest teati, et ta on tõeline kurivaim. Ettearvamatu ja ohtlik. Ründab kõike. Masinaid, puid, inimesi.

Sven judises ja vaatas uuesti talli poole. Möödus veel viis minutit. Kas ta peab sisse minema ja Saga ära tooma?

Mida isa ütleks, kui ta teda praegu näeks? Kas sa lubad Hoffneril oma tütart ära kasutada? Sven, sa pead oma sõna maksma panema.

— 16 —

Ta otsis telefoni ja pidi just uuesti helistama, kui talliuks avanes ning Saga jooksuga välja tuli. Ta hüppas kõrvalistmele ja tõmbas jope kapuutsi pähe. „Sõida ometi minema,” ütles ta ja vaatas külgaknast välja.

Sven keeras võtit ja sõitis künkast alla. „Kas juhtus midagi?” küsis ta.

Saga ei vastanud. „Sulle ikka maksti?”

Saga oli vait. „Kas sa raha said?” kordas Sven pisut kõvema häälega. „Hiljem saan,” pomises Saga.

Sven vahtis otse ette. „Sa ei tohi enam seal käia,” ütles ta. „Teen, mis tahan.” „Tegelikult ei ole sa veel kaheksateist täis,” jätkas Sven. „Seni otsustame meie, sinu vanemad, ja ma ei kavatse sellega nõus olla, et Hoffner laseb sul ilma rahata rügada.”

Nüüd vaatas Saga talle otsa. Tema silmad läikisid. „Aga ma tahan seal olla. Sa ei saa mind keelata.”

Saga keeras näo uuesti akna poole.

Sven sõitis garaaži ette ja jättis mootori seisma. „Ära ole kurb,” lausus ta. „See pole sinu süü. Sa saad ju aru, et nad kasutavad sind ära?” „Jäta järele. Sina mõtled ainult rahast, sa ei saa millestki aru!” Saga pooleldi karjus ja lükkas autoukse lahti. Ta jooksis välisukse poole ning Sven nägi, kuidas ta selle pauguga kinni lõi.

Ta istus edasi ja pigistas rooli. Milles asi seisab, mõtles ta.

Mis Sagal hakkas? Ta pole Sagat kunagi niisugusena näinud.

Tavaliselt ei tülitse nad kunagi.

Ei, mõtles Sven. Nüüd aitab. Ta keeras uuesti võtit ja tagurdas.

— 17 —

Tallis oli endiselt valge. Sven astus autost välja ja tundis talliust lahti tõmmates, kuidas suu kuivab ja pulss kaelal tuksleb. Johan Hoffner seisis vahekäigus ja lasi vett ämbrisse. Sven jättis ukse lahti ja läks tema poole. „Kurat võtaks, nüüd aitab,” lausus ta vihaselt. „Kas sul raasugi häbi ei ole?”

Johan Hoffner keeras kraani. „Mida sa silmas pead?”

Sven läks ligemale. „Tead väga hästi, Johan. Sa ei tohi enam Sagat niimoodi ära kasutada, nagu sinu pere minu peret kasutas. Ma olen küllalt kaua vait olnud, aga nüüd aitab.”

Hoffner pani ämbri maha. „Sven, millest sa räägid?” „Ma saan oma metsa tagasi.”

Johan vangutas pead. „Sven, see on ajalugu. Praegu on praegu. Sa ei saa mulle selle pärast turja karata, mida mu sugulased teinud on. Minul pole sellega midagi pistmist.“ Sven turtsatas. „No muidugi. See oli enne sinu aega. Aga ahnus on ikka tõesti päritav. Kõik teavad, et sa inimesi lumelükkamisega koorid. Ja keegi pole minu poest vist nii palju võlgu ostnud kui sina.”

Sven surus käed rusikasse. See sindrinahk lasi Sagal ilma rahata tööd teha. „Ja mis siis, kui külas teada saadakse, et sa noori tüdrukuid ära kasutad?” paiskus tal suust.

See kõlas halvemini, kui Sven mõelnud oli, aga paistis mõjuvat, sest Johan Hoffner läks näost tulipunaseks. „Ära räägi rumalusi, Sven,” ütles ta ja astus tema poole. „Mida sa tegelikult tahad?”

— 18 —

„Ma saan lõpuks oma metsa tagasi. On ka viimane aeg.”

Johan pani käe suu ette. „Noh?” sõnas Sven. „Saad ju aru küll, et ma ei saa nii paugupealt vastata. Vaja on rehkendada.” „Tee kähku,” sõnas Sven ja tundis, kuidas nägu õhetab.

Ta keeras kannapealt ringi ja läks auto juurde, pea püsti.

Käed värisesid, kui ta kodu poole sõitis. On see tõesti tõsi, mõtles ta. Kas nüüd saabki asi korda?

4 lumi piitsutas tuuleklaasi, tundus, nagu sõidaks valges tunnelis. Annie pani kojamehed kiiremini tööle ja võttis gaasi maha. Renditud autol olid all suverehvid ja ta polnud sellega arvestanud, et lumi veel maas on. Ta oli unustanud, kuidas olla võib. Pimedus. Külm.

Ta sõitis üle Sandöbro. Sealt lõuna pool paistis Högakusteni silla tulede kee. Jõe lõunakaldal oli tee valgustatud, ent siin valitses pimedus. Kased ja kuused olid lumega kaetud. Nad olid raskuse all kummargil nagu mäekuninga riigi sissekäik. Annie oli unustanud, kui ilus see on. Kuusemets ja tume vesi. Kruusateed ja suletud saeveskid. Ähmased näod ettetõmmatud kardinate taga. Talvekorterisse pandud autod. Põhjatu jõgi. Kümnete kilomeetrite viisi metsa, kuhu ära eksida.

Locknesse oli nüüd vähem kui kümme kilomeetrit. Pulss hakkas iga kilomeetriga kiiremini lööma. Ta keeras klaasi pisut alla ja lasi veidi külma õhku sisse, aga sellest polnud abi. Kõik tuli tagasi nagu slaidid. Telefonikõned. Mõnikord keset ööd.

Puruks löödud aken. Katki torgatud rattakummid. Kõrvus kajasid ema kunagised sõnad.

— 19 —

Annie, nii enam edasi ei saa. Sa ei või siia jääda. Nad ei jäta eluilmaski järele, kas sa siis aru ei saa? Pole oluline, Annie. Tõde ei huvita kedagi. Inimesed otsustavad, mis on tõsi, ja siis usuvad seda.

Nüüd on ta ikkagi teel tagasi. Kohta, kuhu oli tõotanud mitte iialgi naasta. Ka tookord, kolm aastat tagasi, oli Sven see, kes talle helistas, kui külas räägiti, kuidas Birgitta Ljung ülinapis seelikus ja avara dekolteega poes käis.

Birgitta isiksuse muutus, vihapursked ja häbitu käitumine said hiljem selgituse. Birgittat oli kõigest kuuekümne viie aastaselt tabanud frontotemporaalne dementsus.

Sven ja Lillemor olid aidanud nii hästi, kui said. Teinud kõik, et Anniel poleks vaja ilma äärmise hädavajaduseta koju Locknesse tulla.

Kodu. Tal on nüüd uus kodu. Korter, töö, elu kaugel sellest, mis oli kunagi olnud tema oma. Ta oli päev pärast gümnaasiumi lõpetamist Stockholmi kolinud. Sunnitud maha jätma kõik, mida armastas ja millest hoolis.

Ema, siis sa kaotasid mu, mõtles ta. Ja nüüd oled sa ise kadunud. Sa tõid mu ohvriks ja ma pole kunagi vastuseid saanud. Nad polnud juhtunust ainsatki korda rääkinud ja nüüd on liiga hilja. Lootusetult liiga hilja.

Annie pilgutas silmi ja võitles pealetikkuva nutuga. Ära mõtle sellele. Ta raputas pead ja püüdis vägisi mõelda praegusele, mitte minevikule.

Pärast Lugnviki keeras ta Bergsteni Toidukaupade ristmikul vasakule küla vahele. Ta möödus nüüdseks suletud põhikoolist. Pikk rida kaski jalgrattaparkla juures, kibuvitsapõõsad mööda pikiseina. Seal mängisid nad kunagi peitust ning Punaseid ja Valgeid Roose. Mängisid tundide viisi keksu ja hüppasid hüppenööriga, tagusid jalgpalli ja kiikusid. Ning siis kasvasid — 20 —

suureks, lõpetasid mängimise ning muutusid tõsisteks ja fantaasiavaesteks.

Kohe pärast koolimaja paremat kätt oli Fridebo. Valgesse lumme mähitud pruunikaspunane madal telliskivihoone.

Annie parkis auto peaukse ette, heitis pilgu tahavaatepeeglisse ja kohendas mütsi. Käsi kerkis tahtmatult kõrva all oleva armi juurde.

Ta küünitus kõrvalistmelt käekotti võtma. Tabletipurki polnud. Kas ta pakkis selle reisikotti?

Ei. Personali tualett. Küllap ta unustas selle sinna. Ja etiketil on tema nimi. Need on tal lihtsalt omamoodi kindlustuseks, nendeks vähesteks kordadeks, kui äng võimust võtab, aga mõeldes sellele, kui vähe Tord temast teab, võib tollele vabalt pähe tulla, et ta on ravimisõltlane. „Pagan võtaks,” ütles ta valjusti.

Nüüd märkas ta uksest väljumas kahte naist. Nad ei näinud teda, lihtsalt peatusid korraks, vahetasid paar sõna, enne kui kumbki oma auto juurde läks.

Annie vajus istmele ja ootas, kuni nad minema sõitsid, vaatas viimast korda tahavaatepeeglisse. Tõstis krae üles ja tuli autost välja.

Sinises hooldajarüüs punapäine naine tegi välisukse lukust lahti. „Tere,” ütles Annie ja ulatas käe. „Mina olen Annie, Birgitta Ljungi tütar.“ Hooldaja silmitses teda põgusalt pealaest jalatallani. „Ma tean, kes sa oled. Birgitta jäi just uuesti magama, aga tule sisse. Minu nimi on Pernilla.”

Ta sammus Annie ees mööda hämarat koridori. „Birgitta pidi ööseks haiglasse jääma, aga arsti jutu järgi on nüüd kõik näitajad korras. Talle anti rahusteid ja ta on peaaegu terve päeva maganud.”

— 21 —

„Miks teda kauemaks ei jäetud? Mis arst ütles? Kas ta saab terveks?” „Ta oli kõvasti alajahtunud, aga toibus kiiresti. Võid täitsa rahulik olla, midagi ohtlikku ei ole.” „Kena kuulda, aga ma tahaksin juhatajaga rääkida.” „Tal on täna vaba päev, suur reede ju,” lausus hooldaja ning peatus Birgitta toa ukse ees. „Tead sa, kuidas emal välja pääseda õnnestus?”

Hooldaja raputas pead. „Pole aimugi, ma polnud siis tööl,” vastas ta. „Mine nüüd ema juurde, kui midagi on, anna kella.” Ta naeratas ja eemaldus mööda koridori.

Annie lükkas ukse lahti. Birgitta lamas voodis teki all.

Käed rinnal risti. Küll ta on kõhnaks jäänud, mõtles Annie.

Ta istus voodi ette toolile ja võttis ema käe. See tundus habras ja kerge. Liigesed sinaka, peaaegu läbipaistva naha all näha.

Lühikeseks lõigatud küüned, pruunid vanadusplekid, kaks kuldsõrmust, mida Birgitta kunagi sõrmest ära ei võtnud.

Annie kummardus ettepoole. „Ema,” sosistas ta. „Ma olen Annie. Ma olen nüüd siin.”

Birgitta silmalaud võbelesid, kuid ta magas edasi. Hingamine oli nii pindmine, et seda oli vaevu kuulda.

Annie silitas ta kätt.

Rohkem surnud kui elus. Sven oli öelnud, et nõnda nägi ema välja, kui tema ta poe eest leidis, alajahtunud ja segaduses, ainult öösärgi väel. „Mida sa tegema läksid, ema?” küsis ta vaikselt.

Peast vilksatas läbi mõte emast külma käes ning ta pühkis pisara.

Mis siis, kui Sven poleks teda leidnud? Kui ta oleks surnuks külmunud. Birgitta oli ka varem ühe korra jalga lasknud, aga siis oli suvi.

— 22 —

Teisel korral oli Birgitta tualetis näo täiesti siniseks kukkunud. Kolmandal korral oli ta saanud kuseteede põletiku ja pärast pikka arupidamist tuli lõpuks välja, et Birgitta unustati pärast mingit väljasõitu õue. Juhataja ajas kähku kõik personalinappuse süüks.

Sven ja Lillemor olid olnud tema käepikenduseks ja iga kord oli ta kojusõitmisest pääsenud. Ta kaitses ennast sellega, et tema kohalolek teeb Birgitta nagunii rahutuks.

Annie pühkis pisara. Miks, mõtles ta. Miks sa mind alt vedasid? Oled sa kunagi kahetsenud, et mu eemale tõukasid?

Mõtlesid sa kordki selle peale, mis tunne minul oli? Või hoolisid sa ainult sellest, kuidas asi välja paistab?

Birgitta oigas ning Annie taipas, et pigistab kõvasti ema kätt.

Ta laskis käe lahti ja vaatas kella. Sven ja Lillemor ootavad. Ta kummardus Birgitta kõrva äärde. „Ema, ma tulen homme tagasi,” ütles ta kareda häälega.

5 sven bergsten avas ukse enne, kui Annie jõudis kella anda. „Tere tulemast.” ütles ta ja kallistas Anniet. „Kas sõit läks hästi?”

Annie noogutas. Sven oli niisugune nagu ikka, ainult juuksed olid viimase korraga võrreldes hõredamad ja püksid paistsid lohvakamad.

Lillemor ilmus Sveni selja taha. Ta tundus lühem, kui Annie mäletas. Kuuskümmend täis, kuid ei ainsatki kortsukest, põsed endiselt hästi ümarad.

Ta kallistas Anniet pikalt. „Küll on tore, et sa jälle siin oled, isegi kui põhjus on nii kurb.”

— 23 —

Sven aitas Anniel mantli seljast. „Oled sina alles kõhnaks jäänud,” hüüatas Lillemor. „Kas sa ei söö korralikult?”

Annie mässis kampsuni ümber keha. „Tööl on viimasel ajal natuke pingeline olnud,” ütles ta vabandavalt.

Lillemor vangutas paljutähendavalt pead. „Tule, sööme natuke ehtsat toitu,” ütles ta ja lükkas Annie enda ees trepist üles.

Väike köök oli täpselt samasugune, nagu Annie mäletas.

Midagi polnud muutunud, otsekui oleks aeg paigal seisnud.

Valged kapiuksed, valge köögilaud ja siniselilleliste istmepatjadega valged toolid. Ruuduline tapeet ja pelargoonid aknalaudadel. Isegi käokell oli seina peal alles.

Laual olid salvrätikud ja peened nõud. Seal olid kausid mitut sorti heeringa, munapoolikute, lihapallide ja kartulitega. „Võta seniks istet, Annie, ma kutsun Saga,” ütles Lillemor ja kadus. „Vett või lahjat õlut?” küsis Sven. „Vesi käib küll.”

Lillemor naasis, heledapäine seitsmeteistaastane kannul.

Annie naeratas talle. „Tere, Saga, pole ammu näinud.”

Saga vaatas ujedalt Anniele otsa ega paistnud kallistust tahtvat.

Lillemor lõi käed plaksuga kokku. „No mis sa ütled, Annie?” hüüatas ta. „Küll te olete ühte nägu.”

Jah, Lillemoril oli õigus. Saga Bergsten oli täiesti ilma meigita ja Bergstenide jooned olid selgesti näha. Heledad juuksed, kõrged põsesarnad, sügavsinised silmad ja lai kõrge laup. Nad

— 24 —

on sarnased, seda ei saa eitada. Kui nende vanusevahe poleks nii suur, võiks neid ilmselt õdedeks pidada. „Sa oled nüüd seitseteist, eks?” küsis Annie.

Saga tegi peaga kerge liigutuse. „Ta õpib majanduskallakuga klassis,” lausus Sven, kellest õhkus uhkust. „Ja aasta pärast lõpetab ta gümnaasiumi ja võtab siis meie käest poe üle.” Ta naeratas tütrele ning patsutas teda õlale. „Nii ta arvab, jah,” sõnas Lillemor naerdes Anniele. „Palun, hakkame nüüd sööma.”

Saga pöördus Lillemori poole. „Ma ei tule sööma, mul pole isu.” „Mis on, oled sa haige?” Lillemor pani käe Saga laubale. „Jah, sa tundud natuke tuline.” Ta silitas tütre selga.

Saga taganes esikusse. „Ma lähen ja heidan korraks pikali.” „Jah, kullake, mine ja puhka veidi. Ma tulen sind natukese aja pärast vaatama.”

Annie mõtles, et Lillemor on hoopis teistsugune kui Birgitta.

Saga oli ainuke laps nagu Anniegi ning Birgitta meelest olid Sven ja Lillemor kohelnud teda alati kui väikest printsessi. Ta oli Sagat pisikeseks hellitatud primadonnaks kutsunud. Võibolla oli selles omajagu tõtt, kuid Annie oleks hea meelega soovinud, et tema emas oleks olnud vähemalt natukenegi Lillemori emalikkust.

Nad võtsid istet. „Jah, saite vähemalt teineteisele tere öelda. Saga on ju omadega täitsa läbi, muudkui rügab tööd teha,” lausus Lillemor ja vangutas pead. „Ta töötab nii poes kui ka Fridebos ja on veel ka Hoffnerite võidusõiduhobuste juures abiks.” „Ah soo?” ütles Annie ja tundis, et punastab.

— 25 —

Lillemor lükkas ühe kausi tema poole. „Ole lahke, hakka nüüd pihta.”

Annie tõstis endale ette. „Räägi, kuidas Birgittaga on,” jätkas Lillemor.

Annie sõi suu tühjaks. „Ootamatult hästi, kui mõelda, et ta oli nii alajahtunud.

Aitäh veel kord, et tema eest hoolitsesite.” „Nii vastutustundetu nendest,” sõnas Lillemor. „Vana inimene, ta oleks ju võinud ära surra.” „Jah, asi ei tundu sugugi hea. Ma ei taipa, miks teda veel üheks ööks haiglasse ei jäetud.”

Lillemor vangutas pead. „Seal on vist veel hullem. Ajalehes kirjutatakse peaaegu iga päev. Kõik osakonnad on täis, täielik kaos.”

Nüüd ohkas Sven. „Saga ja Birgitta saavad kenasti kontakti, et sa teaksid,” ütles ta. „Kui Saga oleks tööl olnud, poleks seda eluilmaski juhtunud, seda võin ma kinnitada. Kuidas ta üldse välja sai?” „Selle kohta ei saanud ma mingit seletust. Juhatajat polnud täna kohal. Aga ma räägin temaga homme.”

Sven viivitas suutäiega. „Jääksid ehk tõesti natukeseks ajaks siia?” pani ta ette. „Ma pean pärast lihavõtteid tööl tagasi olema,” kostis Annie ja vaatas taldrikusse. Oma arust tundis ta, kuidas Sven ja Lillemor pilke vahetavad.

Nad sõid vaikides. „Küll oli hea,” lausus Annie. „Tore, võta veel!” Lillemor lükkas kartulikausi tema poole. „Siin on kõvasti lund,” ütles Annie natukese aja pärast. „Kas meie majaga on kõik korras?” „Oh jaa, pole probleemi. Ma keerasin radikad sisse. Ja Saga ütles Hoffnerile, et ta sinu maja sissesõidutee lahti lükkaks,” — 26 —

vastas Sven. „Jah, kahjuks on ainult tema traktor väiksema sahaga kui need, mis valla jaoks külateid lahti lükkavad. Arvata võib, et ta on selle talvega suurt raha teeninud.”

Johan Hoffner. Tema Johan. Kui palju aastaid nende viimasest kohtumisest möödas on? Kakskümmend? Ja nüüd teab Johan, et ta on kodus.

Ta köhatas. „Kuidas tal praegu läheb?”

Lillemor vangutas paljutähendavalt pead ja sõi suu tühjaks. „Ta ema Inger suri vähki, vist oma kolm aastat tagasi.

Isa suri vaid aasta hiljem. Johan võttis majapidamise üle, aga müüs lehmad peaaegu kohe maha. Nad panustavad nüüd ainult võidusõiduhobustele ja paistab, et neil läheb hästi, sest hiljuti ostsid nad tuttuue Mercedese.”

Annie tundis, kuidas rinnus pigistab. „Kes nemad?” „Johan võttis eelmisel aastal naise,” sõnas Lillemor.

Mida sina siis arvasid, Annie? Elu läheb edasi. Kõikidel, välja arvatud sina. „Ma polnud teda kunagi enne mõne naisega näinud, nii et teda peeti peaaegu, tead küll ...” muigas Lillemor. „Kas see on keegi siit kandist?” „Ei Torsåkerist. Meditsiiniõde. Töötab Fridebos. Ta nimi on Pernilla.”

Annie silme ette kerkis Fridebo punapäine hooldaja. Ka see on Johani naine? Kui Lillemor ütles, et Johan on abielus, oli Annie kujutlenud hoopis teistsugust naist. Naiselikumat. Niisugust nagu tema. „Aga lapsi neil veel pole,” jätkas Lillemor. „Jutud käivad, et midagi on viga, et nad ei saagi neid, aga need on ainult kõlakad.

Ja sina, Annie, ju tead, kuidas sihukeste asjadega on.”

Lillemor krimpsutas nägu.

— 27 —

„Nii läheb, kui inimene liiga ahne on,” sõnas Sven vaikselt. „Mõnda karistab jumal kohe, nagu minu isa harilikult ütles.”

Lillemor pani käe Sveni käele. „Vähki ja lastetust on ümberringi palju,” sõnas ta. „Ma arvan, et tolle Tšernobõli pärast.” „Jah, meil vedas imeliselt, et Saga saime,” lausus Sven. „Ta on tõeline väike ime.” Ta vaatas Lillemorile õrnalt otsa.

Lillemor rääkis viimaseid külauudiseid, jutustas tööpuudusest, sellest, kes ära on kolinud, ja pastorist, kellel tekkisid probleemid südamega ja kes ameti nooremale talendile üle annab.

Annie kuulas ainult ühe kõrvaga. Tema mõtted viibisid endiselt Johani ja tema naise juures. Ta tahtis täpsemalt küsida, kuid ei leidnud õigeid sõnu.

Aeg läks. Käokell seinal lõi kaheksa. „Kuidas oleks tassi kohviga pärast sööki?” pakkus Sven. „Aitäh, aga kell on juba palju ja ma olen päris väsinud,” ütles Annie. „Tänan söögi eest, kullakesed.” Ta tõusis. „Tervitage Sagat, loodan, et ta saab terveks.” „Oot,” hüüatas Sven ja läks külmkapi juurde.

Ta võttis ühe koti ja andis Anniele. „Natuke Norrlandi hommikusööki, juhuks kui sa pole jõudnud poes käia,” lausus ta.

Annie vaatas kotti. Piim, võipakk ja saiapäts. Ta puhkes naerma. „Sul on õigus, selle peale ma ei mõelnudki. Aitäh, kulla Sven.”

Ta embas Sveni ja tundis, kuidas too teda patsutab. „Nagu öeldud, panin ma hommikul radikad sisse, aga päris soe seal kindlasti ei ole, maja oli ju nii maha jahtunud. Pead vist kaks tekki peale võtma.” „Küll saab hakkama, ma olen nii väsinud, et võiksin püstijalu magada,” ütles Annie.

— 28 —

Lillemor kallistas teda. „Tore, et sa siin oled, mis siis, et ainult mõne päeva,” ütles ta. „Kui sul seal majas üksinda igavaks läheb, oled siia oodatud.”

6 külavahetee oli täiesti pime. Tänavalaternad enam ei põlenud ja Annie lülitas täistuled sisse. Kruusatee oli hiljuti lahti aetud ja liivatatud, ometi tundis ta maja juurde viivast künkast üles sõites, et rattad libisevad ohtlikult. Lockne asub orus. Läbi küla lookleb pikk kruusatee, see viib mööda vanast põhikoolist, nõlvakust üles spordiväljaku juurde ja edasi üle künkaharja, kus tee hargneb ja kust võib keerata Saltvikeni poole, see on põlvest põlve edasi pärandatud suvilatega ääristatud Ångermanälveni suudmelaht.

Peaaegu maja juurde jõudnud, nägi Annie traktori esitulesid.

Süda hakkas kiiremini lööma ning maja poole tigudes hoidis ta roolist kõvemini kinni. Tee polnud nende mõlema jaoks piisavalt lai ning traktor tagurdas ja jäi kaugemal seisma, et Annie saaks sissesõiduteele keerata.

Ta tuli autost välja, tõstis kaitseks ereda valguse eest käe silme ette, kuid teadis juba, kes see on. Traktori uks avanes ja juht ronis välja. Paks jope ja kõrvadega müts. Tuttav kõnnak.

Süda peksis kiiremini. Pea vastu, Annie. Hinga. „Tere, Johan,” ütles ta.

Johan peatus. Need helesinised silmad. Ühes põses naerulohk. „Tere,” vastas mees lõpuks. Ta niisutas keelega alahuult.

Anniest uhkas üle mälestus esimesest suudlusest. Johani pehmed ebalevad huuled. Ettevaatlikult kokku puutuvad keeleotsad.

Sinu kord. Ütle midagi.

— 29 —

„Pole ammu näinud,” ütles ta ja neelatas. „Aitäh sulle, et tee lahti ajasid,” jätkas ta. „Ma poleks eluilmaski arvanud, et siin veel nii palju lund on. Kui palju ma võlgnen?” „Sa ei võlgne midagi,” ütles Johan tõsiselt. „Vähemalt mitte lumelükkamise eest, selle on Sven oma hooleks võtnud.”

Võlgned. Kurk kipitas. Annie oli seda pilku ükskord varem näinud. Hulk aega tagasi. „Hüva,” ütles ta ja taganes.

Johan hingas sisse, justkui tahaks veel midagi öelda, kuid keeras siis ringi, läks traktori juurde tagasi ja ronis uuesti juhiistmele.

Annie nägi, kuidas ta nõlvakust üles sõitis ja künkaharjal ära keeras. Pisarad kipitasid laugude taga ning ta hammustas ennast kõvasti põsest. „Keri põrgusse,” ütles ta valjusti.

Ta võttis autost kohvri ja toidukoti. Sven oli jätnud köögiaknale lambi põlema, aga maja ülejäänud pimedad aknad vahtisid talle vastu. Ta läks kiiresti madalast trepist üles ja tõmbas eeskoja ukse lahti.

Talle lõi vastu tolmu, puidu ja külma õhu lõhn. Värisevate kätega leidis ta sisemise ukse võtme. Lukk jukerdas algul natuke, ent läks siis lahti.

Ta astus esikusse, pani kohvri maha ja keeras ukse enda järel lukku. Viskas kingad jalast, suundus kööki ja pani toidukoti külmkappi. Läks siis tagasi, tõi kohvri ja tõttas halliks värvitud trepist üles teisele korrusele.

Ta seisatas oma vana toa ukse ees, ent läks siis otse edasi Birgitta ja Åke endisesse magamistuppa.

Seal oli veel külmem kui allkorrusel. Toas oli kahhelahi, aga ta ei julgenud enne magamaminekut tuld alla teha.

— 30 —

Ta pani öölambi põlema ja vajus voodiservale, lükkas päevateki kõrvale ning surus näo vastu padjapüüri. See oli jahe ja lõhnas ikka veel nõrgalt lavendli järele. Ta jättis kampsuni selga, kuid võttis püksid jalast ja puges teki alla, tõmbas selle lõuani ja keeras ennast sinna sisse nagu kookonisse. Õues oli tuul. Ta sulges silmad. Leviv soojus pani seinad naksuma. Laest kostis mingit krabinat. Kui ta väiksena vahel kuulis, kuidas hiired seina vahel jooksevad, hüüdis ta isa. Too tuli ja põrutas vastu seina ning siis jäi vaikseks. Seejärel istus isa tema voodiserval seni, kuni ta magama jäi.

Isa, miks sa surid? Ma ju vajan sind.

Nüüd tulid pisarad. Tilkusid padjale.

Kui ainult saaks aega tagasi keerata, mõtles ta. Sinnamaani, kui kõik oli nii, nagu peab. Enne kui kõik kildudeks lendas.

Enne kui kõik oli tema süü.

7 kui annie silmad avas, ei mäletanud ta algul, kus ta on.

Tuba oli jääkülm, ninaots tundus külmunud. Maja. Lockne.

Ta kobas öökapilt telefoni. Ta oli kaua maganud, kell oli juba üheksa.

Vastutahtsi ajas ta ennast istukile ja tõmbas voodi ette visatud teksased lõdisedes jalga. Läks siis vannituppa, loputas jaheda veega nägu ja pesi hambad puhtaks. Kaasavõetud hambapastatuub hakkab tühjaks saama. Ta peab toitu ostma ja uued rohud muretsema, aga Bergsteni Toidukaupades retseptiravimeid ei väljastata. Selleks peab ta viis kilomeetrit põhja poole Nylandi sõitma. On esimene ülestõusmispüha, aga kui natuke veab, on seal apteek lahti.

— 31 —

Ta lippas trepist alla. Kraadiklaas köögiaknal näitas kolm kraadi alla nulli ning ta keeras radiaatorid nii põhja, kui sai.

Esikus kastis olid vana ajaleht ja kaks puuhalgu. Seal oli ka tikutops, aga see oli tühi. Järelikult tuleb osta rohtu, puid ja tikke.

Jope ja müts tal on. Ülemisest kummutisahtlist leidis ta ühe isa vana tuttmütsi ja naeratas endamisi. See oli too tumesinine, mida Åke ainult sellepärast jonnakalt kandis, et Birgitta seda ei sallinud. Ta võttis mütsi, hoidis seda nina all ja hingas sisse, kuid müts ei lõhnanud enam isa järele, ainult puidu ja lavendli järele. Ohates pani ta mütsi kummutisahtlisse tagasi ja läks õue auto juurde.

Päike oli jõudnud tuuleklaasilt härmatise ära sulatada, kuid auto oli külm ega tahtnud käima minna, ta pidi kolm korda proovima, enne kui mootor tööle hakkas. Aeglaselt sõitis ta nõlvakust alla, möödus viltuvajunud küünidest ja jändrikest puudest, millelt oli lapsena õunu näpanud, sõitis mööda pooleldi lahtisest jõest, mille kohal oli uduviir.

Bergsteni Toidupoe juures ristteel keeras ta vasakule, 334. teele. Maantee oli soolatatud ja lumest puhas ning sõit Nylandi läks ladusalt.

Annie keeras parklasse ja jättis mootori seisma. Apteek oli endiselt vana koha peal otse ICA poe kõrval.

Ta istus natuke aega autos ja vaatas üksikuid möödujaid.

Välisukse ees ajasid juttu vanem naine ja rulaatoriga vanem mees. Üks naine võttis nurga peal olevast pangaautomaadist raha. Kui vähegi veab, saab Annie oma ostud teha nii, et teda ära ei tunta.

Pilk maas, tuli ta autost välja. Ta surus maha aje jope kapuuts pähe jätta ja leppis sellega, et sikutas mütsi natuke sügavamalt silmile.

— 32 —

Ta alustas ICAst. Poes oli suhteliselt vähe inimesi ja nimekirjas olevate kaupade leidmiseks ei kulunud palju minuteid. Seeeest leidis ta kassa juurest mõne poti luuderohuga ja mingi teise hallikasvalgete lehtedega taimega. Need oleksid Åke hauakivi taustal ilusad.

Ta pani kaubad autosse ja läks edasi apteeki. Seal istus pingil ainult üks vanem mees ja ootas.

Annie võttis järjekorranumbri, kuid ta kutsuti kohe leti juurde. Ta sai oma rohu, maksis ja keeras ringi, et lahkuda, samal hetkel tuli uksest sisse noor lapsevankriga naine.

Pruunid värvimata juuksed. Tedretähed. Naerulohud.

Täpselt samasugune nagu ikka. Helena Sundin. Tema ainuke eakaaslasest sõber Locknes. Tema parim sõbranna, kes oli talle kõik. Enne kui kõik vastu taevast lendas.

Helena vaatas teda üllatunult. „Annie?” hüüatas ta. „Tere, Helena,” lausus Annie ravimipakendit jopetaskusse libistades.

Helena seisis mõne sekundi nagu kivikuju, siis kallistas Anniet pikalt. „See oled tõepoolest sina,” pomises ta. „Mis sa siin teed?” „Ema lasi Fridebost jalga,” vastas Annie vaikselt. „Kui Sven Bergsten poleks teda leidnud, oleks ta võinud surnuks külmuda.” „Uhh, kui kole. Ja sina oled ju nii kaugel,” lausus Helena. „Sa elad endiselt Stockholmis, eks?”

Annie noogutas ja vaatas vankris olevat last. „Ja kes meil siis siin on?” „See on Ture, ta saab varsti aastaseks. Meil on Hilma ka, tema on neli. Ta on issiga kodus.” „Oled sa abielus?”

— 33 —

„Kihlatud.” Helene tõstis vasaku käe ja näitas valgest kullast sõrmust, millel oli keskel väike teemant. „Oskad sa arvata, kellega?” „Henrik Jönssoniga?” pakkus Annie. Helena oli terve põhikooli- ja gümnaasiumiaja olnud armunud ühte ja samasse kutti.

Helena puhkes naerma. „Ta andis viimaks alla. Visadus viib sihile.” „Soovin õnne,” ütles Annie. „Kas te elate siin, Nylandis?” „Sandslånis,” vastas Helena. „Me saime Henriku vanaisa maja endale, selle suure ja valge, kui sa mäletad.”

Annie kinnitas, et mäletab. See oli ilus talu suure küüniga, hobusekoplid ulatusid peaaegu majani. Helena lapsepõlveunistus oli alati olnud talus elada, pere luua. Millest tema ise unistanud oli? „Miks sa endast elumärki andnud pole?” küsis Helena.

Annie pilgutas silmi. Kas mina oleksin pidanud endast elumärki andma? Mina olin see, keda sunniti siit lahkuma. „Sa sõitsid USAsse,” vastas ta. „Ja sina hankisid endale salastatud numbri,” andis Helena vastu. Maad võttis vaikus. Järjekorranumbrimasin tegi piiksu. „Anna andeks,” lausus Helena, „aga ma olen sinust puudust tundnud.”

Annie naeratas. „Ja mina sinust.”

Järjekorranumbrimasin tegi uuesti piiksu ja Helena vaatas oma numbrit. „Minu kord.” „Ja mina pean minema,” sõnas Annie. „Tore oli sind näha.

Häid lihavõttepühi ja tervita Henrikut.”

Helena pani käe tema käsivarrele. „Kui kauaks sa siia jääd?” „Ainult homseni.”

— 34 —

„Kas sa ei saaks täna meile õhtust sööma tulla? Nii tore oleks. Henrik on tõeline meisterkokk, et sa teaksid.” Helena kallutas pea viltu, nagu tal kombeks oli, kui tahtis, et keegi tema tahtmist teeks.

Annie tundis, kuidas terve keha vibreerib. Ta pigistas taskus olevat pakendit. Peas kajas ema hääl. Annie, mis inimesed ütlevad?

See on kõigest õhtusöök, mõtles Annie. Ja tal on oma auto, ta võib koju sõita siis, kui tahab. „Hästi, ma tulen hea meelega,” vastas ta.

Helena nägu lõi särama. „Imetore. Ootame sind seitsme paiku.”

8 gunnar edholm avas silmad. Silmamunad valutasid ja keel kleepus kurgulakke. Ta pööras aeglaselt pead. Kellraadio näitas pool üksteist. Kõht korises. Paganama kange kusehäda oli ka.

Ta lükkas teki pealt ära ja tõusis vaevaliselt istukile, küünitus põrandalt sokke võtma, tõmbas voodiotsal rippunud kampsuni selga ja püksid jalga. Tuikus trepist alla tualetti, toetus õlaga vastu seina. Uriin oli roostekarva, ta pööras pilgu ära ja nägi määrdunud peeglis oma punetavaid silmi. Juuksed turris, habe ajamata. Kerstin oleks teda niisugusena nähes nutnud.

Ta tõmbas vett ja läks kööki. Poiss istus köögilaua taga aluspükste väel, õe sulejope seljas. Ahi oli sisse lülitatud, uks lahti. „Aga Joel, mida põrgut,” hüüatas Gunnar. Ta astus kahe kiire sammuga üle köögi ja lülitas ahju välja. „Mis ma selle kohta öelnud olen? Arvad sa, et ma olen rahast tehtud vä?”

Oimukohad tukslesid. Ta avas külmkapi ja võttis ühe õlle.

— 35 —

”Aga selle jaoks on alati raha.”

Gunnar pani külmkapi ukse kinni. Katta seisis ukselävel.

Mustaks värvitud juuksed ripnesid näo ees nagu narmastega kardin. „Pea mokk maas,” sisistas Gunnar ja pani õllepurgi köögikapile niisuguse kolksuga, et õlu välja pritsis.

Plika tuli, tegi külmkapi lahti ja valas suure klaasitäie kokakoolat. „Kas sa nimetad seda hommikusöögiks?” küsis Gunnar ja vaatas talle ainiti otsa. Tüdruk tühjendas klaasi ühe sõõmuga ja valas uuesti täis. „Pea nüüd kinni,” sõnas Gunnar ja võttis tal pudeli käest. „Aga õlu on hommikusöök, ah?” Katta vaatas talle trotslikult otsa. „Oled sa vaadanud, mihuke sa välja näed, ah? Nagu kolkunud õlts.”

Ja kuidas sa ise välja näed, mõtles Gunnar ning jõllitas vastu. Silmaalused mustaks võõbatud, kulmud žiletiga kriipsuks aetud. Riides käib ka nagu pisike hoor. Lapsena oli plika olnud nii armas, kuid nüüd oli ta enda täielikult ära rikkunud.

Mõlemad käsivarred tätoveeritud. Ilmselt paneb mitu korda nädalas poppi. Aga ta on tark, koolis on ta alati kergesti läbi saanud. Pärast Kerstini surma oli kõik viltu kiskunud. Mingisugune kuramuse mäss või mis pagan see nüüd on. Ta oli vihane, et Kerstin kätte võttis ja ära suri ning tema kogu kupatusega üksi jättis.

Katta mobiiltelefon tegi kõlksu. Ta võttis selle taskust välja ja läks esikusse. Gunnar järgnes talle, rebis tal telefoni käest ja luges.

Nüüd on asi korras. Uffe Katta haaras telefoni oma kätte. „Keri kuradile.” „Kes on Uffe?” küsis Gunnar. „Mis asi on korras?”

— 36 —

„Pole sinu kuradi asi.” „Miks sa niimoodi ninasse kargad? Mul on nii kuramuse kõrini ...”

Joel trummeldas sõrmedega vastu oimukohta. „Isal on kõrini, isal on kõrini. Meist kõrini, meist kõrini.”

Katta jäi demonstratiivselt venna kõrvale seisma. „Ja meil on sinust kõrini, isa,” ütles ta. „Pea oma suu kinni!” röögatas Gunnar. „Pea ise suu kinni.” Katta näitas talle keskmist sõrme ja jooksis trepist üles. Tema toa uks sulgus pauguga. „Millal mina uue mobiiltelefoni saan?” küsis Joel. „Ära naaksu. Tead küll, mis ma öelnud olen. Meil pole raha.” „Aga Kattal on ju ...” alustas Joel. „Jah, aga kurat teab, kust ta selle sai. Mina seda küll ei ostnud.”

Gunnar ohkas ja tõmbas ühe köögisahtli lahti. Ei ühtegi karpi huuletubakat. Kurat võtaks. „Kui läheks täna kalale?” küsis Joel. „Praegu mitte. Võib-olla pärastpoole. Mul on huuletubakas otsas. Võta roller ja mine poodi.” „Aga ma tahan kalale minna.” „Kuuled sa, mis ma ütlen? Praegu ei saa. Pärastpoole.”

Gunnar haaras peast kinni. „Annad ausõna?” Joel plaksutas silmi ja naksutas kergelt sõrmi. „Võib-olla. Ju paistab,” ütles Gunnar, ehkki teadis, et vastuseks sellest ei piisa.

Poiss jäi vait. Hakkas siis pihta. Sõrmusesõrm, nimetissõrm, väike sõrm, pöial. Gunnar nimetas seda näpuvalsiks. Algus oli alati niisugune.

— 37 —