Page 1

EESSÕNA. Kuninganna on surnud, elagu kuninganna!

5

EESSÕNA

KUNINGANNA ON SURNUD, ELAGU KUNINGANNA!

M

õned klišeed, kui neid üha korrata, saavad meedia vahendusel üldtuntuks, kaotades samas ajaloolises tõelevastavuses. Niisamuti kui Kreeka ei ole ainult – ja seegi on vaieldav – „demokraatia sünniriik” ega riik, kus sai alguse ja lõi õitsele niinimetatud diktaatorlik kord, ei ole ka Prantsusmaa ainult inimõiguste ja revolutsiooni maa, vaid ka riik, kus arenes, kaheksa sajandi jooksul teisenedes ja lihvitumaks muutudes, harmooniline monarhistlik süsteem. Prantsusmaa armastab seda tänapäevalgi meenutada ega jäta kasutamata ühtki võimalust näidata välja oma seotust kuningavõimuga ja vaimustust sellest. Kaasa arvatud – ja see on küll liig! – meie suurima vastase, Inglismaa suhtes, kelle valitsejate väiksemgi juubelipidustus, pulm või ristsed tekitavad sellist vaimustust, mis tundub kummaline riigi puhul, kus kaks sajandit tagasi kuningal pea maha raiuti. Kui asi ei ole just vastupidi, et prantslased püüavad sel viisil lunastada


EESSÕNA. Kuninganna on surnud, elagu kuninganna!

6

oma esivanemate kuritegu, tervitades üle La Manche’i väina elavate naabrite monarhistliku süsteemi püsimist … Need enam või vähem teadvustatud ja aktsepteeritud monarhistlikud tunded tulenevad kahtlemata puhtalt sümboolsest, nostalgilisest ja ajaloolisest korraldusest, aga need kõnelevad omal kombel ka sügava kahtluse perioodist, millest prantsuse hing on läbi imbunud. Mõistmata õieti, kuhu ollakse teel, rahustavad meie kaasmaalased end mõttega, et nad teavad, kust nad tulevad. See nähtus väljendub mitmeti. Joovastus, mida tekitavad siiani Versailles, Loire’i oru lossid ja kindral de Gaulle’i, vabariikliku absoluutse monarhi valitsusaeg. Või Stéphane Berni ja Franck Ferrand’i juhitud audiovisuaalsete saadete suurepärased kuulaja-vaatajanumbrid, nagu ka arvukad lood monarhia voorustest üdini vabariiklikes ajakirjades ja ajalehtedes. Ja miks mitte lisada siia veel Jean-Christian Petitfilsi, Jean des Cars’i ja Simone Bertière’i kuninglike dünastiate ja kroonitud peade elulugude ümberlükkamatu müügiedu raamatupoodides? 2014. aastal avaldas ajaloolaste kollektiiv Patrice Gueniffey juhtimisel teose „Kuningate viimased päevad”, mida saatis samuti märkimisväärne kirjastamisedu. Raamatu eessõnas jutustas Napoleonist inspireeritud biograaf neist kõige vägevama, Louis XIV näitel („Mina lahkun, aga riik jääb igavesti kestma”), kuivõrd Prantsusmaa monarhid muretsesid viimse hingetõmbeni võimu edasiandmise pärast. Ja milline kuninglik, peaaegu usuriitusega võrreldav „suremisoskus” oli loodud. Saali õigus kohustab1, väga keeruline olnuks luua samasugust teost Prantsusmaa kuningannade viimaste päevade kohta: „liiliad ei hääbu”, nagu ütleb üks keskajast pärit aforism. Ja kuigi paljud kuningannad said võimule, siis vähesed valitsesid. Mõned neist olid vähemalt osavad nõuandjad – kui mitte enamat. Mõnda neist abikaasa teinekord isegi kuulas (Marie-Antoinette, Eugénie de Montijo, Caterina de’ Medici), teisi seevastu mitte väga 1

Naised Prantsusmaa kuningriigis ei valitse (tlk).


EESSÕNA. Kuninganna on surnud, elagu kuninganna!

7

(Joséphine de Beauharnais, Marguerite de Valois, kes sõdis koguni omaenda abikaasa Henri IV-ga!). Mujal ja teistel ajastutel oli kõik teisiti. Just sel põhjusel tundus põnev, jutustades mitme maa kahekümne suure valitsejanna elu viimastest hetkedest, maalida naisterahva kõrgeima võimu fresko, mis hõlmaks perioodi antiikajast 20. sajandini. Mõne valitsejanna traagilisel saatusel olid teinekord koguni arvestatavad tagajärjed: eelistades pigem surma minna, kui alistuda Octavianusele (tulevasele Augustusele), aitas Kleopatra näiteks kaugel Euroopa piiridest kaasa Rooma impeeriumi, esimese maailmariigi juurdumisele. Õhutades oma abikaasat, Serbia kuningat Aleksandarit sõlmima liitu Austriaga, kiirendas Draga Obrenović mitte ainult iseenda hukku ja mõrva, vaid ka selle dünastia hääbumist, mille nime ta kandis, avades tee aastakümne kestnud kriisidele, mis lõppesid I maailmasõja puhkemisega. Raamatu koostamisel püüdsime säilitada tasakaalu sajandite vahel. Ehkki uusaeg oli naiste kuningavõimu kuldajastu selliste erakordsete isiksustega nagu Caterina de’ Medici, Katariina II, Austria Maria Theresia ja Rootsi Kristiina – kes olid samas tõelised „riiginaised”, suutes valitseda otse või siis toetudes peaministri või nupuka nõuniku suurele tarkusele (Mazarin, Potjomkin, Kaunitz, Oxenstierna …) –, suutsid ka antiik-, kesk- ja kaasaja mitmed kuningannad jätta endast jälje Euroopa ajalukku. Pidasime silmas veel teistki tasakaalu: riikidevahelist. Kuna sünnijärgne rahvus – nagu teinekord isegi usk – ei ole määravad trooniletõusul (šotlanna Mary Stuart oli Prantsusmaa kuninganna, sakslanna Alix von Hessen-Darmstadt Venemaa tsaarinna, hispaanlanna Eugenia de Montijo prantslaste keisrinna ja Charlotte’ist, belglaste kuninga tütrest, sai Austria ertshertsoginna, hiljem aga Mehhiko keisrinna!), näib olevat põhjendatud jutustada saatustest, mis on saanud alguse või leidnud lõpu Londonis, Sankt-Peterburgis, Viinis, Roomas ja Belgradis, aga ka Niiluse kallastel, Austraasia metsade keskel, Ipatjevi maja keldris


8

EESSÕNA. Kuninganna on surnud, elagu kuninganna!

Jekaterinburgis või Pariisis Conciergerie niiskete müüride vahel. Ajalugu on teinekord ühtaegu nii geograafiatund kui ka reis ajas. Või veelgi enam? Praegu, kus peetakse heaks tooniks kiidelda oma segaverelisusega ja riigipiiride kaotamisega, on kindlasti kohane meenutada vana riigikorra salongide ja õukondade ülimalt rahvusvahelist seltskonda, kus Euroopa idee ei olnud tühi sõnakõlks ega abstraktsioon. Kuigi see evis täiesti teist mõõdet kui halduslik, bürokraatlik ja majanduslik Euroopa, mida püütakse meie vanal kontinendil juba kolmveerand sajandit kujundada. Et elustada need väikesed lood, millest sündis suur, soovisime rikkalikke, täpseid ja teaduslikult laitmatuid tekste, ent samas ilmekaid, isikupäraseid, mõistetavaid. Seetõttu palusime appi paar suleseppa, keda teatud intellektuaalid vahel eiravad ja halvustavad ettekäändel, et neil on jultumust ühendada sisu ja vorm, eruditsioon ja stiil. Mõne loo autorid on spetsialistid, kelle tööd hinnatakse väga; teised lihtsalt ajalookirjanikud ja žurnalistid, kelle kirglikkus rikastab nende kirjatööd samavõrd kui nende mõtted ja vaade tänapäeva maailmale. Ajalugu on traagiline, nagu õpetas meile Raymond Aron. Ja inimene, nagu ütles Hobbes, „on inimesele hunt”. Naisterahvale samuti, kui ta on võimul … Vägivalda on kroonitud naised kogenud isegi ülearu. Kahekümnes loos leidub mõrvarlikke piinamisstseene (Brunhilde), enesetappe (Kleopatra), mõrvu (Sissi, Draga Obrenović), ematapmisi (Agrippina), pea maharaiumisi (Mary Stuart, Marie-Antoinette), kohtupidamiseta hukkamisi (viimane tsaarinna). On see ehk asjade õiglane pööre? Meenutagem, et mõrvade vallas avanes nii Agrippinal kui ka Katariina II-l võimalus oma oskusi näidata … Lisaks neile ja nende traagilistele lõppudele, kuidas saanuks me jätta käsitlemata niisama suurt huvi pakkuvate naiste viimseid hetki, mis ei möödunud noahoopide või giljotiini all; need naised ei olnud vähem imetlusväärsed,


EESSÕNA. Kuninganna on surnud, elagu kuninganna!

9

seistes oma elu loojangutunnil, ühtaegu intiimsel ja avalikul, silmitsi surmaga? Või kuidas olnuks võimalik jääda tundetuks nende kuningannade suhtes, kes, olles kõrvaldatud võimult vanuse, väsimuse, hulluse või poliitiliste sündmuste tõttu, lõpetasid oma elu kurvas eraldatuses või vangistuses (Victoria, Eugénie, Akvitaania Aliénor …)? Või kuidas saanuks me mööda minna neist omamoodi lummavatest valitsejannadest, kes oma ülendavas usus ja sageli eeskujulikus – mõnikord lõputus – võitluses haigusega soovisid endast tulevastele põlvedele jälje maha jätta (Caterina de’ Medici, Austria Anna, Katariina Suur …)? Otsekui eksisteeriksid viimsel teekonnal kuningavõimule ainuomased sündsusreeglid, mis asetavad kroonitud pead väljapoole mis tahes tavalisust. Jah, isegi siis, kui nende viimased päevad olid tavalised, ei olnud kuningannad kunagi „tavalised”. Mary Stuart valis oma deviisiks „Minu lõpp on minu algus” tükk aega enne tapalavale astumist. Ei valgustusajastu saabumine, ei progressi tagasihoidmatu kulg, ei massiline ega masside demokratiseerimine ole suutnud lõppu teha kuningavõimu põhimõttele. Ühe püsiva traditsiooni sümbol on ehtinud sobival võimalusel isegi kaasaja autoreid. Kuigi mitte ilma sisult ja olemuselt loomuvastaste tagajärgedeta. Hüvasti salapära, saladused ja mahavaikimised, mis ümbritsesid kunagi kuningavõimu. Möödas on aeg, mil rahva teadmised oma monarhidest pärinesid õpetlikest kroonikatest, teinekord isegi postuumselt. Esmalt jäid valitsejannadest vaid mälestused (arhiivid, miniatuurid, trükitud teosed), siis kujutis (portreed), seejärel valitud kõigud igapäevaseat elust (päevikud alates Suurest sajandist, pressiväljaanded), seejärel tõi 19. sajand esile keha (fotograafia) ning 20. avastas reaalajas tegelikkuse koos sellele järgnenud häälekõla (raadio) ning isiksusega (televisioon). Tänapäeval on meil õigus igale pisiasjale printsesside ja kuningannade elus, armastustes ja surmas ning nii mõnigi kord on nad asetatud samale pulgale näitleja või sportla-


10

EESSÕNA. Kuninganna on surnud, elagu kuninganna!

sega. Milline peadpööritav kontrast Agrippina ja Brunhilde lahkumise vahel, mida on kasinalt kajastanud kroonikud, ja Lady Diana surma vahel, mida võis jälgida sisuliselt reaalajas kommunikatsiooniettevõtete vahendusel, kelle ainus mure oli edastada üha kiiremini ja üha suuremas mahus rahvale nagu Moolokile pühamast pühamat „informatsiooni”! Kas sellistel tingimustel on kuninglikele isikutele jäänud veel mõni vahend eristuda ja evida samasugust aurat nagu esiemadel? Kindlasti. Mitte midagi ei ole alates 16. sajandist muutnud selle nime vääriliste kuningannade jaoks ja selle kinnituseks on Elizabeth I, keda Stefan Zweig on tsiteerinud oma Mary Stuarti eluloos: „Meie, teised valitsejad, oleme nagu tribüünil eksponeeritud kogu maailma pilkudele ja uudishimule. Meie rõivastel märgatakse iga pisimat plekki, meie tegevuses pannakse kiiresti tähele vähimatki nõrkust ja sellepärast peame eriliselt jälgima, et meie tegevus oleks alati õiglane ja väärikas.” Jean-Christophe BUISSON ja Jean SÉVILLIA


I. Purunenud unistus

11

1

PURUNENUD UNISTUS Kleopatra Aleksandria, 30. aasta august eKr

Pierre Renucci

Maailma ajaloo legendaarne stseen, Kleopatra surm, kujutab endast üht poliitilis-sentimentaalset müüti, mille peaosas on võimukas ja nõiduslik Egiptuse kuninganna kellegi Marcus Antoniuse kõrval, kes on jäänud tema võlude kütkesse ja armujoogi mõju alla. Kinol on selles kindlasti oma roll, eriti pärast seda, kui neid kehastas Mankiewiczi juhtimisel üks teine kohutav paar, Richard Burton ja Elizabeth Taylor. Ent müüt selle etümoloogilises tähenduses – vale – on tunduvalt vanem, sest see sai alguse propagandast, mida levitas Antoniuse võitja Octavianus, üks säravaim poliitik, kellest sai Rooma esimene keiser Augustuse nime all. Tegelikkus erineb sellest tugevalt. Kleopatra oli kuninganna, kes sõltus Rooma isandatest ja nende omavahelistest tülidest. Caesaris, hiljem Marcus Antoniuses leidis Kleopatra kaks vägevat kaitsjat, kes tegid Egiptusest privilegeeritud liitlase, kuni Octavianus tema valitsemisele ja dünastiale lõpu tegi.


12

I. Purunenud unistus

Et lõppu mõista, tuleb meenutada algust. Kui Kleopatra 51. aastal eKr pani pähe krooni, oli Lagiidide1 Egiptus viimane neist suurtest hellenistlikest kuningriikidest, millele Aleksander Suur oli oma üürikesel valitsusajal aluse pannud. Ent algusest peale sisemistest kriisidest raputatud dünastia ja kogu Egiptuse kuningriik oleksid ammu ilma Rooma kaitseta hävinud, kui viimase huvides ei oleks olnud selle kestmine. Kleopatra võinuks väga kiiresti kaduda. 51 eKr troonile tõusnud Kleopatra tõukasid õde Arsinoe ja vend Ptolemaios XIII 49. aastal eKr troonilt, kuid järgmisel aastal sai ta peaaegu juhuslikult uuesti võimule tänu Caesari sekkumisele. Tõesti, jälitades Pompeiust, keda ta oli võitnud äsja Pharsalose all, maabus Caesar Aleksandrias, kus põgenik oli lootnud pelgupaika leida. Leidis ta sealt aga üksnes surma, sest noore Ptolemaios XIII nõunikel oli kange rutt tal pea maha võtta, et meeldida uuele Rooma isandale. Valearvestus. Caesar otsustas kasutada võimalust, et korraldada Egiptuse protektoraat endale sobivalt ümber, ja seega sundis ta esmalt Ptolemaiost ja Kleopatrat ära leppima. Ptolemaiose klann keeldus ja alustas sõda, mille Caesar võitis lõplikult 47. aasta märtsis eKr. Nüüd jäi ainult ametisse panna kuulekas Egiptuse valitseja. Kleopatra sobis selleks suurepäraselt, tingimusel, et ta vabaneb võistlevast perekonnast. Ptolemaios XIII oli surma saanud lahingus, Caesaril oli seega vaja vaid Arsinoe Rooma saata ja korraldada vastavalt tavale verinoore Ptolemaios XIV abiellumine õega. Võim kuulus seega Kleopatrale, aga kolme Egiptusse jäänud leegioni valve all. Caesar lahkus Egiptusest juulis 47 eKr, jättes tõenäoliselt raseda kuninganna sünnitama2. 1

2

Egiptuse hellenistliku kuningriigi lõi Ptolemaios, üks Aleksander Suure väejuhte. Ptolemaois I isa oli Lagos, millest tuleb ka nimi „Lagiidid”. Räägitakse ka Lagiidide dünastiast või „Ptolemaioste” Egiptusest. Caesarioniks nimetatud lapse isa ja sünniaasta üle vaieldakse siiani.


I. Purunenud unistus

13

46. aasta suvel eKr sõitis noor naine oma suverääni ja armukese kutsel Rooma. Ametliku visiidi programmis oli kaasa elada Caesari neljakordsele triumfile Gallia, Pontose, Numiidia ja loomulikult Egiptuse üle. Kleopatral avanes võimalus näha endast rahva pilgete saatel möödumas võiduvankreid ahelais valitsejatega: seal olid Vercingetorix, napilt nelja-aastane Juba II1, kes esindas oma enesetapu teinud isa, ja muidugi õde Arsinoe. Nii et Egiptus kutsuti Rooma, et ta saaks imetleda omaenda langust. Nimeline kuninganna ja kukutatud kuninganna, Kleopatra ja Arsinoe, olid seal oma võitja tahtel, neist ühe oli Caesar krooninud, teise aheldanud. Mõlemad kehastasid oma alistatud maad. Kohutav õppetund Kleopatrale, näha oma põlatud õde teise poolt alandatuna! Viisteist aastat hiljem oli sel pildil sõjavankris värisevast Arsinoest kindlasti oluline roll tema viimases otsuses. Caesari tapmine 15. märtsil 44 eKr sundis Kleopatrat pagema Urbs’ist, kus tema julgeolek oli ohus. Kuningannale algas ebakindel periood: uus kodusõda roomlastega oleks jätnud talle kindlasti enam tegutsemisvabadust, aga selle tulemus võis seada ohtu Egiptuse poliitilise staatuse. 43 eKr said Cassiusest ja Brutusest vabariikliku väe eesotsas Idamaa valitsejad, välja arvatud Egiptuses, kuhu nad ei jõudnud oma jalga tõsta. Nende sõbrad said seevastu Läänes lüüa. Pärast arvukaid kokkupõrkeid kindlustas Antonius2 Lääne üle valitsemise koos liitlase Octavianusega, kellega ta meelsamini ei oleks tegemist teinud. Octavianus oli Caesari õetütre poeg, kelle Caesar oli üleüldiseks üllatuseks testamendiga lapsendanud. Vaevalt 19-aastane noor mees osutus ka üliandekaks ja arvestatavaks poliitikuks. Koos Lepidusega moodustasid Antonius ja Octavianus liidu, mida 1 2

Mauritaania kuningas.

Marcus Antonius oli üks Caesari asemikest, seejärel esimene asehaldur, täpsemalt Gallias ja kodusõja ajal Pompeiusega. 44 eKr oli ta konsul ja võttis pärast Caesari tapmist valitsemise üle.


14

I. Purunenud unistus

nimetati „teiseks triumviraadiks”1. Nüüd jäi veel vabariiklased purustada. Seda tehti Philippi2 lahingus, mille keisririigi pooldajad võitsid oktoobris 42 eKr, kuid selle võidu tõeline autor oli Antonius. Triumviraadi osapooled jagasid omavahel kohe riigi valitsemise ära. Octavianus sai Hispaania ja Lepidius Aafrika3. Antonius, kelle prestiiž ületas tema liitlaste oma, võttis ülejäänu. Itaaliat ei jagatud. Ajutisena loodud triumviraat kestis kümme aastat, kuid jõudude vahekord, mis oli algul väga soodne Antoniusele, muutus tasapisi soodsaks Octavianusele. Juba 40. aasta lõpul eKr sai ta Brundisiumi (Brindisi) leppega terve Lääne enda võimu alla. Üksnes Itaalia säilitas oma teoreetilise kondomiiniumi staatuse. Lepete kinnitamiseks abiellus Antonius Octavianuse õe Octaviaga. Neli aastat hiljem, 36 eKr, kukutanud Lepiduse, liitis Caesari adoptiivpoeg Aafrika oma valdustega. Sellega oli triumviraat muutunud duumviraadiks, mis jättis kaks titaani teineteise kõrvale ja peagi teineteisega vastakuti. Duell Antoniuse ja Octavianuse vahel Idamaade triumvir Antonius otsustas teha oma riikides ümberkorraldusi, toetudes neist kõige rikkamale: Egiptusele. Tal oli kaks valikut: annekteerida riik või säilitada see sõltuva riigina, see tähendab liitlasena. Rooma eelistas sageli teist varianti, mis oli vähem konfliktne ja vähem kulukas. Lisaks oli vaja leplikku ja tõhusat monarhi. Kleopatra oli tark kuninganna, kes teadis, et tema ainus võimalus kroon ja mõjuvõim säilitada tähendab Rooma lojaalset teenimist. 1

2

3

Eristamaks seda esimesest triumviraadist, kuhu kuulusid Caesar, Pompeius ja Crassus. Asus Kreekas, mitte kaugel tänasest Kavála linnast Egeuse mere põhjarannikul. Kaks Aafrika rannikuala provintsi, mis ulatusid ribana Alžeeria idaosast Liibüa lääneossa.


VI. Hukatud kuninganna

104

6

HUKATUD KUNINGANNA Mary Stuart Fotheringay, 8. veebruar 1587

Didier LE FUR

Juba neli sajandit on tema süüdimõistmine, piinamine ja hukkamine inspireerinud arvukalt kunstnikke ja kirjanikke. Üürikest aega Prantsusmaa kuninganna ja Šotimaa kuninga ema, oli ta uhke oma katoliku usu üle, millest ta ei nõustunud lahti ütlema oma viimse hingetõmbeni. Mary Stuarti pea löödi maha viimase Tudori, Elizabeth I korraldusel, sest viimane kartis šotlanna poolehoidjate ülestõusu, et toetada oma „valitsejannat”, keda oli juba aastaid Inglismaal vangis hoitud. Peale kahe sihikindla ja ambitsioonika naise rivaliteedi omas kaht nõbu vastandav konflikt vaieldamatult geopoliitilist mõõdet ususõdadest räsitud ja diplomaatiliste ümberkorralduste aegses Euroopas. François II naise surmaminek oli väärikas ja kangelaslik; tema viimsed tunnid õudsed ja traagilised. Olles veetnud terve juulikuu oma toas, valdavalt lamades, sest reuma tõttu oli tal raske liikuda, nõustus Mary Stuart 16.


VI. Hukatud kuninganna

105

augustil 1586. aastal osalema hirvejahil. Oli varane pärastlõuna. Ümbritsetud käputäiest teenijatest ja paarikümnest relvastatud mehest, ratsutas ta kõige ees, kui Inglise kuninganna rõivaid kandvad sõdurid ta väikese salga peatasid. Teenijad tehti kohe relvituks ja Šotimaa kuningannal, kes oli hobuselt maha tulnud, maha istunud ja protestis talle osaks saanud solvangu üle, kästi jõhkralt sadulasse tagasi istuda. Kui ta teenijaskond läks tagasi Chartleysse, kus Mary Stuart oli juba ligi kakskümmend kuud elanud, viidi tema ise tugeva eskordi saatel Tixalli lossi, mis asus paar miili Chartleyst eemal. Mõned kodakondsed tulid talle järele, kuid mitte sekretärid Gilbert Curle ja Claude Nau. Nemad olid viidud Londoni Towerisse ja pistetud üksikkongi. Just äsja oli ilmsiks tulnud Šotimaa kuningannale ustava Anthony Babingtoni juhitud vandenõu, mille sihiks oli kuninganna vangistusest vabastada ja tõsta ta Inglismaa troonile, kui Elizabeth I on tapetud. Babington ja tema kaassüüdlased võeti kinni ning Mary Stuartit kahtlustati tema julgustamises. Vastuoluline saatus Kaotanud nädal pärast sündi 1542. aasta detsembris oma isa James V ja kuulutatud seejärel kohe Šotimaa kuningannaks, pidi ta kuus aastat hiljem lahkuma oma kuningriigist seda laastavate rahutuste tõttu. Ta oli leidnud pelgupaiga Prantsusmaal Henri II õukonnas. 1557. aastal oli ta abiellunud kuninga vanima poja François de Valois’ga. Saanud 1559. aastal Prantsusmaa kuningannaks, avaldas ta pärast oma abikaasa lühikeseks jäänud valitsusaega soovi pöörduda 1561. aastal tagasi oma riiki. Naasmine oli osutunud arvatust raskemaks. Senjööride omavahelised võitlused, reformatsiooni edenemine, Elizabeth I toetus protestantidele sihiga annekteerida Šotimaa Inglise krooni alla olid tema jõude kahandanud. Mary Stuarti teine abielu tulihingelise katoliik-


106

VI. Hukatud kuninganna

lase lord Darnleyga ehk Henry Stuartiga 1565. aastal ei olnud olukorda parandanud. Henry mõrvamine veebruaris 1567 ja sellele järgnenud kuninganna uus abiellumine sama aasta maikuus James Hepburniga, keda peeti Darnley mõrvariks, oli üksnes pingeid süvendanud ja meelepaha tema vastu kasvatanud. 1567. aasta juunis võtsid vastased Mary Stuarti kinni ja pistsid ta Loch Levenisse, kus ta sunniti troonist loobuma oma aasta varem sündinud poja Jamesi kasuks. Ehkki kuningannal õnnestus vangistusest põgeneda, võitlus ei raugenud. 1568. aastal toimus Langside’i lahing: valus kaotus Mary Stuartile, kes purupaljana nõustus vastu võtma Elizabeth I mõned kuud tagasi lubatud abi. Elizabeth oli andnud lubaduse aidata tal relvade jõul troon tagasi saada. Mary Stuart ei kahelnud oma nõos – nende mõlema esiisa oli Henry VII – ja ületas piiri, et see toetus kätte saada. Kuid Elizabeth I ei pidanud sõna ning Šotimaa kuninganna võeti kinni ja vangistati, jätmata lootust, et vangistaja võiks ta vabastada. Inglise püünis oli töötanud imeliselt. Kõik tema ema vastased kuulutasid James Stuarti kohe Šotimaa kuningaks. Elizabeth I nimetas Jamesi oma seadusjärgseks pärijaks, kui ta peaks surema lasteta. Henry VIII tütar ei olnud suutnud mitte üksnes oma katoliku rivaali kõrvaldada ja omandada kontrolli Šotimaa kuningriigi üle, vaid ka tagada, et tema pärijaks on mees, kelle soontes voolab sama veri ja tänu kellele säilib Inglismaal reformitud usk, sest laps oli pidanud usku vahetama. Edu oli täielik. Mary Stuarti vangistus ei tähendanud vangikongi sulgemist. Kuninganna pidi elama range valve all, samas ei olnud elutingimused erinevates lossides, kuhu ta elama pandi, kunagi Šotimaa kuninganna, Prantsusmaa leskkuninganna ja Inglismaa troonipärija väärilised. Mitmel korral, kas Elizabeth I vastaste tegevuse või Mary Stuarti Rooma, Hispaania ja Prantsusmaa liitlaste abiga, oli tahetud teda vabastada ja tõugata tema nõbu troonilt, ent edutult. Viimane katse oli tehtud 1583. aastal ja selle sepitsejaks oli Hispaania Felipe II.


290

XVII. Viimase tsaarinna kannatuste rada

17

VIIMASE TSAARINNA KANNATUSTE RADA Aleksandra Fjodorovna Jekaterinburg, 17. juuli 1918

Irina de CHIKOFF

Sündinud luteri usku saksa printsessina, abiellus Alix von Hessen-Darmstadt 1894. aastal tsaar Nikolai II-ga, võttes enne seda veel vastu õigeusu. Venemaa sõtta astumine Saksamaa vastu ja Raspuntini mõju, mida peeti hukatuslikuks, andsid alust tugevaks kriitikaks ja salasepitsusteks, kuid Aleksandra Fjodorovna pidas sellele vastu, pöörates isegi Vene avaliku arvamuse endale soodsaks sellega, et võttis Petrogradiks ümber nimetatud Sankt-Peterburgi keisripaleedes kõhklemata vastu ning hoolitses kümnete haavatud soldatite eest. Kui tsaaririik 1917. aastal kukutati, algas langenud tsaari ja nende laste kõrval tema okkaline teekond. See kestis kuid, mille jooksul tal tuli tunda saada vangistust, viibida sisepaguluses ja olla lahus lähedastest. Kuni Tšekaa, Nõukogude poliitiline politsei, ta koos teiste Romanovite pere liikmetega ühe Jekaterinburgi maja keldris,Uurali mägede jalamil 1918. aasta 17. juulil hukkas.


XVII. Viimase tsaarinna kannatuste rada

291

16. juuli 1918. Pikutades oma õlgkollase toa sohval, silmitseb Aleksandra Fjodorovna tualettlaual väikest Cold kreemi toosi. Sellel on kirillitsas kehtetuks muutunud kiri: Tema Majesteedi keisrikoja apteek. Väike toos on tühi, kuid tsaarinna ei ole raatsinud seda ära visata. Ta võtab selle kätte, keerutab käes nagu kristallkuuli. Ja minevik kerkib tema silme ette. Nagu võluväel. Alix näeb end taas Krimmis valge päevavarju all ning Nickyt, kes tuleb oma venna Mihhailiga kaelakuti parajasti suplemast. Suurvürstitarid, kõik üleni valges, mängivad punakaspruuni spanjeliga. Aleksei istub tema kõrval oma väikesel toolil, madruseülikond seljas. Nii kahvatu. Nii ilus. Alix sulgeb silmad, et sellest ammusest kadunud õnne pildist kinni hoida, kuid armsad näod on juba haihtunud. Tsaarinnat läbib tahtmatu värin. Ingel läheneb. Ta teab seda, ehkki ta hellitab veel tibatillukest lootust. Ta on pikka aega tahtnud uskuda, et vaprad rüütlid tulevad neid vabastama. Alles hiljaaegu oli saabunud kaks kirja – koos piima, koore ja munadega, mille Novotihvinski kloostri noviits hommikuti Ipatjevi maja vangidele tõi –, millele oli alla kirjutanud ohvitser, kes oli valmis andma keisripere eest oma elu, kuid pärast seda ei olnud midagi juhtunud. Päevad kulgesid aeglaselt, just nagu aeg liivakellas. Aleksandra Fjodorovna ei väljunud enam peaaegu üldse oma toast, mille kõik aknad olid lubjaga üle võõbatud. Ta ei näinud enam isegi puude latvu, aga ta harjus ära selle eluga udus nagu pilve sees, kaugel, hästi kaugel väljas tõmblevast maailmast. Keisririiki oli haaranud tapmishullus. Alix oli alati arvanud, et venelased on hämara hingega lapsed, aga praegu ei lõhkunud nad enam lihtsalt mänguasju, nad hävitasid omaenda riiki. Igal hommikul palvetades anus tsaarinna Jumalat, et ta päästaks Venemaa. Ta tänas Jumalat selle eest, et Ta oli lubanud nende perel pärast pikka lahusolekukuud jälle kokku saada, siis kui Olga, Tatjana, Anastassia ja Baby, tema päike,


292

XVII. Viimase tsaarinna kannatuste rada

tema piin, olid jäänud Tobolskisse ning tema oli sõitnud koos Nicky ja Mariaga Jekaterinburgi. Milline piin see oli talle olnud! Aga ta ei saanud ju keisrit üksinda jätta. Nad ei teadnud, kuhu Moskvast saadetud komissar kavatseb Nicky viia. Ent Aleksei ei kannatanud parajasti transportimist, sest ta oli end ära löönud ja tal oli jälle veritsushoog! Veel tänagi kuulis ta teda nutmas ja hüüdmas, samal ajal kui õed püüdsid teda rahustada. Kasvataja Pierre Gilliard oli tõotanud talle, et ta ei luba kellelgi perroonile hüvasti jätma tulla. Kus Gilik nüüd oli? Kus oli Elisabeth, tema õde? Süütunne Alix, kes oli sel ajal kaksteist, oli kohtunud Nikolaiga Ella pulmas suurvürst Sergei Aleksandrovitšiga, keiser Aleksander III noorema vennaga. Kaks noort inimest olid tundnud kohe vastastikust tõmmet. Aga keiser ja tema naine Maria Fjodorovna ei olnud tahtnud, et saksa printsessist saaks tulevane tsaarinna. Nad ei saanud kihluda enne, kui alles 1894. aastal, kui tsaari tervis oli halvenenud. Pulmad olid toimunud sama aasta 26. novembril, ainult mõned nädalat pärast Aleksander III surma. Siis oli terrorist tapnud suurvürst Sergei Aleksandrovitši. Nagu omal ajal Nikolai vanaisa, Aleksander II. Nagu väga paljud ministrid ja auväärsed isikud. Rahulolematus oli kasvanud, kuid Aleksandra Fjodorovna ei olnud siis veel tajunud, et see ähvardas ka tema maailma. Ta oli sünnitanud abikaasale neli tütart ja ihanud meeleheitlikult sünnitada pärijat. Ta oli otsinud abi igasuguste maagide ja ravitsejate juurest. Ta oli käinud palverännakutel, lootuses, et Jumal täidab ta soovi. Lõpuks 1904. aastal oli sündinud Aleksei! Milline õnn!

Kuningannade viimased päevad näidislk d