1. pe A tükk
Karjed kutsusid teda. Helid läbistasid piikidena õhtuse Oslo kesklinna muid hääli, ühtlast automüra akna taga, kusagil valjenevat ja vaibuvat sireeni, kirikukelli, mis olid just siinsamas lähedal lööma hakanud. Ta käis süüa otsimas peamiselt õhtuti, vahel ka enne päikesetõusu. Nina vastu määrdunud linoleumi köögipõrandal. Ta registreeris ja jaotas lõhnad välgukiirusel kolme kategooriasse: söödav, ohtlik või ellujäämiseks ebaoluline. Halli tuha hapukas lehk. Vere imal suhkrumaitse vatitordil. Kibe õllelehk Ringnesi märgiga pudelikorgi all. Tühjast metallhülsist, kuhu oleks mahtunud üheksamillimeetrise ja kaheksateistmillimeetrise läbimõõduga tinakuul, mida püstoli järgi, milleks see loodud oli, kutsuti ka lihtsalt Malakoviks, immitses väävli, lämmastiku ja süsinikdioksiidi gaasimolekule. Suits, mis kerkis ikka veel hõõguvast kullakarva filtri ja musta Vene riigikotka vapiga sigaretist. Tubakas on söödav. Ja siis: alkoholi, naha, rasva ja asfaldi hais. King. Ta nuusutas seda. Tegi kindlaks, et see pole nii kergesti manustatav kui kapis olev tagi, mis haises bensiini ja selle looma roiskumise järele, millest see tehtud oli. Närilise aju keskendus nüüd sellele, kuidas tungida läbi ees lebava asja. Ta oli proovinud mõlemalt poolt. Üritanud litsuda oma kahekümne viie sentimeetri pikkust ja tublisti alla poolekilost keha sellest mööda, kuid asjata. Takistus lebas küljeli, selg vastu seina, ja tõkestas augu, mis viis pesasse, kus ootasid tema kaheksa vastsündinud, pimedat ja karvadeta poega, kes karjusid üha valjemini ta nisade järele. Lihamäest tulvas soola, higi ja vere haisu.
See oli inimene. Veel elav inimene: roti teravad kõrvad tabasid läbi poegade näljakarjete aeglaseid südamelööke.
Ta kartis, kuid tal polnud valikut. Poegade toitmine oli olulisem kui kõik ohud, kogu pingutus, kõik muud instinktid. Nii et ta jäi seisma, nina püsti, oodates, et äkki langeb lahendus talle sülle. Kirikukellad lõid nüüd inimese südamega samas taktis. Üks löök, kaks, kolm, neli ...
Ta paljastas oma närilisehambad.
Juuli. Raisk. Et ma ainult juulis ei sureks. Kuulen ma tõesti kirikukellasid või oli neis neetud kuulides hallutsinogeene? Okei, ongi kõik. Ja mis vahet seal on? Siin või seal? Praegu või kunagi hiljem. Kas ma tõesti ei vääri rohkemat kui surma juulis? Mingi kuradi linnulaulu, pudeliklirina ja Akerselvalt kostva naeru saatel? Kas ma tõesti ei vääri rohkemat kui lebada siin, nakkust täis narkourkas, üks üleliigne auk kehas, kust voolavad välja sekundid, elu, mälestuskillud sellest, mis on mind siia toonud? Neist suurtest ja väikestest asjadest, juhuslikest ja poolenisti valitud asjadest: kas see olengi mina, kas nüüd ongi kõik, on see minu elu? Mul olid ju plaanid, kas polnud? Ja nüüd on neist saanud kott tuhka, puändita nali, mis on nii lühike, et jõuaksin selle jutustada enne, kui see neetud kell löömise lõpetab. Säraküünlad, raisk! Keegi ei rääkinud mulle, et suremine on nii valus. Isa, kuuled sa mind? Ära mine veel ära. Kuula, nali kõlab nii, minu nimi on Gusto. Ma sain üheksateist. Sa olid halb mees, kes nikkus halba naist, ja üheksa kuud hiljem vupsasin mina välja ja mind saadeti kasuperekonda enne, kui jõudsin öelda „isa!”. Sigatsesin seal, kuidas suutsin, nemad aga mässisid mu veel tihedamalt hoolitsustekki ja küsisid, mida ma vajan, et maha rahuneda. Mingit jäätist näiteks? Kurat, nad ei saanud aru, et sinu- ja minusugused tuleb otsekohe maha lasta, hävitada nagu parasiidid, et me levitame nakkusi ja allakäiku ning paljuneme nagu rotid kui aga mahti saame. Ise on süüdi. Kuid ka nemad tahavad midagi. Kõik tahavad midagi. Olin kolmteist, kui nägin esimest korda võõrasema pilgus seda, mida ta tahtis.
„Sa oled nii ilus, Gusto,” ütles ta. Ta oli tulnud vannituppa, mille ukse olin ma lahti jätnud, ja ma olnud jätnud vee lahti keeramata,
et heli teda ei hoiataks. Ta seisis seal üks sekund liiga kaua, enne kui väljus. Ja ma naersin, sest nüüd ma teadsin. See ongi minu anne, isa, ma näen, mida inimesed tahavad. On see sinult päritud, olid sa samasugune? Kui ta väljunud oli, silmitsesin end suurest vannitoapeeglist. Ta ei olnud esimene, kes oli seda öelnud – et ma olin ilus. Olin arenenum kui teised poisid. Pikk, sale ning juba laiaõlgne ja musklis. Juuksed nii süsimustad, et need läikisid, nagu oleks valgus neilt tagasi peegeldunud. Kõrged põsesarnad. Lai, sirge lõug. Suur ahne suu, kuid täidlaste huultega, nagu tüdrukul. Pruun sile nahk. Pruunid, peaaegu mustad silmad. Pruunrott, oli üks poiss mind klassis kutsunud. Didrik oli vist ta nimi? Igal juhul pidi temast saama kontsertpianist. Olin saanud viisteist ja ta ütles seda klassis valju häälega. „Etskae, Pruunrott ei suuda isegi korralikult lugeda.”
Mina vaid naersin ja teadsin muidugi, miks ta seda ütles. Mida ta tahtis. Kamilla, kellesse ta salaja armunud oli, polnud pooltki nii salaja minusse armunud. Olin klassipeol natuke ta kampsunialust kombanud. Mida polnud palju. Olin seda paarile poisile maininud ning ju oli Didrik seda kuulnud ja võtnud nõuks mind välja puksida. Mitte et mind siseringi kuulumine eriti huvitanud oleks, kuid väljapuksimine on väljapuksimine. Nii et ma läksin Tutu juurde MC klubisse. Ma olin juba koolis natuke nende kanepit müünud ja seletasin, et mind peab austama, muidu ma ei saa oma tööd korralikult teha. Tutu lubas, et küll ta Didrikuga sotid selgeks teeb. Didrik keeldus hiljem seletamast, kuidas oli tal õnnestunud jätta kaks sõrme poiste vetsu ukse vahele, ja ta ei kutsunud mind enam kunagi Pruunrotiks. Ja otse loomulikult ei saanud temast kunagi kontsertpianisti. Raisk, kuidas tulitab! Ma ei vaja tröösti, isa, ma vajan süstalt. Kõige viimast, siis lahkun ma siitilmast vaikselt ja rahulikult, ma luban. Jälle need kirikukellad. Isa?
2. pe A tükk
Oslo lennujaamas Gardermoenis oli juba peaaegu kesköö, kui Bangkokist Oslosse saabuv SK-459 keeras oma ettenäidatud kohale väravas 46. Lennuki kapten Tord Schultz pidurdas ja Airbus 340
mootor seiskus, seejärel keeras ta kinni kütusetoite. Reaktiivmootori metalne huile langes läbi helisageduste muhedaks mürinaks ja vaibus siis. Tord jättis automaatselt kellaaja meelde. Kolm minutit ja nelikümmend sekundit maandumisest. Kaksteist minutit graafikust ees. Nad asusid koos esimese ohvitseriga mootori seiskamise ja parkimise kontrollkaarti läbi vaatama, kuna lennuk pidi ööseks lennujaama jääma. Koos varustusega. Ta lehitses lennuraamatut. September 2011. Bangkokis oli endiselt vihmahooaeg ja tavapärane niiske palavus, nii et ta oli taga igatsenud koduseid esimesi jahedaid sügisõhtuid. Septembrikuist Oslot. Paremat paika pole maailmas olemas. Ta kandis ankeeti andmed kütusevaru kohta. Kütuse arvepidamine. Oli ette tulnud juhuseid, kus ta pidi selle kohta aru andma. Pärast lendu Amsterdami või Madridi, kui ta oli lennanud kiiremini kui majanduslikult mõistlik, saatnud nii tuhandeid kroone kütust korstnasse. Lõpuks oli pilootide juht ta vaibale kutsunud.
„Mida jõudma?” oli too röögatanud. „Sul ei olnud ühtegi reisijat, kes oleks pidanud edasilennule jõudma!”
„Maailma täpseim lennufirma,” oli Tord Schultz reklaami tsiteerides pomisenud.
„Maailma majanduslikult kõige rohkem perses lennufirma. Ja see on kogu sinu seletus?”
Tord Schultz oli õlgu kehitanud. Ta polnud ju saanud öelda, kuidas asjad tegelikult olid, et ta oli kütuseluugid valla päästnud, kuna oli ise hiljaks jäämas. Lennule, millele ta ise oli määratud, Bergenisse, Trondheimi või Stavangeri. Et just tema ja mitte mõni teine piloot pidi kindlasti selle otsa lendama.
Ta oli liiga vana selleks, et nad temaga peale kärkimise ja paukumise midagi ette said võtta. Ta oli vältinud olulisi vigu, ametiühing hoolitses ta eest ja vaid mõne aasta pärast on ta jõudnud kahe viieni, saanud viiskümmend viis, ja jääb pensionile. Tord Schultz ohkas. Vaid paar aastat oligi jäänud, et vigu parandada, nii et ta ei pea lõpetama kui maailma majanduslikult kõige rohkem perses lendur.
Tord allkirjastas kontrollkaardi, tõusis ja väljus kabiinist, et demonstreerida reisijatele oma päevitunud lendurinäos lendurihammaste valget pärlikeed. Naeratust, mis pidi neile näitama, et ta
on Turvalisus Ise. Lendur. Ametinimetus, mis oli ta kunagi teiste silmis tähtsaks teinud. Ta oli näinud, kuidas inimesed, nii mehed kui ka naised, nii vanad kui ka noored, teda kohe teise pilguga olid vaadanud, niipea, kui ta oli maininud võlusõna „piloot”, kuidas nad olid avastanud karisma, elegantselt hoolimatu, poisikeseliku sarmi, kuid ka lennukikapteni külma täpsuse ja teovõime, mis trotsis füüsikaseadusi ja tavainimeste kaasasündinud hirme, ning vaimse üleoleku ja julguse. Kuid see oli olnud ammu. Nüüd vaatasid nad teda nagu bussijuhti, kes ta ka oli, ning küsisid, millised on kõige odavamad piletid Las Palmasesse ja miks oli Lufthansal jalgadele rohkem ruumi.
Kurat neid võtaks. Kuradile kõik.
Tord Schultz jäi seisma väljakäigu juurde stjuardesside kõrvale, ajas selja sirgu ja naeratas, hääldas oma „welcome back, miss” mahlases Texase ameerika keeles, mille oli omandanud Sheppardi lennukoolis. Talle vastati tunnustava naeratusega. Olid olnud ajad, kui see naeratus oleks taganud peaaegu-kokkuleppe ootesaalis kohtumiseks. Ja oli seda ka teinud. Kaplinnast Altani. Naised. Selles oligi olnud kogu häda. Ja lahendus. Naised. Üha rohkem naisi. Uusi naisi. Ja praegu? Juuksepiir taandus vormimütsi all. Kuid rätsepa õmmeldud vormirõivastus tõstis endiselt esile ta pikakasvulise ja laiaõlgse kuju. Selle oligi ta süüks toonud, kui polnud lennukoolis jälituslennukite erialale sisse saanud, lõpetades transpordilendurina Herculesel, turskel taevasel tööhobusel. Ta oli kodustele öelnud, et ta selg oli olnud paar sentimeetrit liiga pikk, et Starfighteri, F-5 ja F-16 kabiinid diskvalifitseerisid kõik peale kääbuste. Tõde oli aga see, et ta polnud tihedas konkurentsis edasi pääsenud. Keha oli olnud vormis. Oli alati olnud vormis. Keha oli ainus, mida ta tollest ajast peale oli suutnud korras hoida, mis ei olnud koost lagunenud, käest pudenenud. Nagu juhtus abieludega. Perekonnaga. Sõpradega. Kuidas see kõik oli aset leidnud? Kus ta oli, kui see sündis? Ilmselt Kaplinna hotellitoas või Altas, kokaiin ninas, et kompenseerida potentsi tapvaid baarijooke ja suguti surutud kellessegi not-welcome-back-missi, et kompenseerida kõike seda, mida ta polnud ega milleks kunagi saanud.
Tordi pilk langes mehele, kes talle vahekäiku pidi lähenes. Ta kõndis, pea kummargil, kõrgudes sellest hoolimata üle teiste reisijate. Ta oli sihvakas ja laiaõlgne nagu Tord isegi. Lühikeseks pügatud heledad juuksed turritasid peas nagu hari. Ta oli Tordist noorem, nägi norraka moodi välja, kuid oli vaevalt koju saabuv turist, pigem tundus rohkem välismaal töötava ja elava norrakana oma mõõduka, peaaegu hallikalt pruuni jumega, mis oli omane valgenahalistele, kes olid viibinud kauemat aega Aasia edelaosas. Kahtlemata rätsepa õmmeldud pruun linane ülikond andis tunnistust kvaliteedist, tõsidusest. Võib-olla ärimees. Kelle äri ei õitse eriti, kuna ta reisis turistiklassis. Kuid Tordi pilk polnud mehel peatunud ei tema pikkuse ega pintsaku pärast. Arm. See ulatus vasakust suunurgast peaaegu kõrvani, nagu sirbikujuline naeratus. Groteskne ja põnevalt dramaatiline.
„See you.”
Tord Schultz võpatas, kuid ei jõudnud tervitusele vastata enne, kui mees temast juba möödunud oli ja lennukist väljus. Hääl oli olnud kähe ja kare ja ka punetavad silmad andsid tunnistust sellest, et reisija oli äsja ärganud.
Lennuk oli tühi. Furgoon töötajatega, kes pidid õhusõidukit koristama, seisis juba rajal, kui meeskond üheskoos pardalt maha astus. Tord Schultz täheldas, et jässakas venelane väljus furgoonist esimesena ja ta nägi, kuidas too trepist üles kiirustas, kollases turvavestis, firma logo seljal. Solox.
See you.
Tord Schultzi aju kordas sõnu, kui ta koridori pidi suletud ala poole sammus.
„Kas sul ei olnud selle peal mingi kott?” küsis stjuardess, osutades Tordi Samsonite’i rataskohvrile. Talle ei meenunud naise nimi. Mia? Maja? Igal juhul oli ta naist kunagi eelmisel sajandil ühes vahepeatuses keppinud. Või kas ikka oli?
„Ei,” ütles Tord Schultz.
See you. Kas nagu „kohtumiseni”? Või nagu „ma näen, et sa vaatad mind”?
Nad möödusid suletud ala sissekäigu ees olevast õhukesest
seinast, mille tagant oleks teoreetiliselt võinud välja karata tollikontroll. Üheksakümne üheksal juhul sajast oli tool õhukese seina taga tühi. Ja teda polnud kunagi nende kolmekümne aasta jooksul, kui ta lennufirmas töötanud oli, kinni peetud ja läbi otsitud.
See you.
Nagu „küllap me veel näeme”. Ja „ma näen sind läbi”.
Tord Schultz sisenes kiirustades suletud ala uksest.
Sergei Ivanov hoolitses nagu tavaliselt selle eest, et ta väljuks furgoonist esimesena, kui see Airbusi juures bituumenil kinni pidas, ja kihutas trepist üles tühja lennukisse. Ta võttis tolmuimeja kabiini kaasa ja lukustas enda järel ukse. Ta pani kätte kummikindad, tõmbas need kuni tätoveeringuteni üles, kergitas tolmuimeja kaant ja avas kapteni kapi. Tõstis sealt välja väikese Samsonite’i koti, tegi luku lahti, võttis ära põhjas oleva metallist kaane ja kontrollis, kas seal ikka oli neli telliskivilaadset ühekilost pakki. Siis surus ta pauna tolmuimejasse, vooliku ja suure tolmukoti vahele, mille oli just tühjendanud. Lõi kaane klõpsuga kinni, tegi kabiini ukse lukust lahti ja käivitas tolmuimeja. Töö oli paari sekundiga tehtud. Kui nad olid kabiini ära koristanud, lonkisid nad lennukist välja, heitsid helesinised prügikotid Daihatsu pagasiruumi ja sõitsid tagasi puhketuppa. Lennuvälja öise sulgemiseni oli jäänud vaid paar saabuvat ja väljuvat lendu. Ivanov kiikas üle õla Jenny, vahetuse ülema poole. Tema pilk libises üle arvutiekraani, mis näitas saabumis- ja väljumisaegu. Ei ühtegi hilinemist.
„Ma võtan Bergeni 28-ndas,” ütles Sergei oma kange vene aktsendiga. Kuid ta vähemalt rääkis kohalikku keelt, erinevalt kaasmaalastest, keda ta tundis ja kes olid elanud Norras kümme aastat, kuid piirdusid ikka veel inglise keelega. Kui Sergei siia peaaegu kaks aastat tagasi toodi, oli onu talle selgeks teinud norra keele õppimise vajaduse, lohutades teda sellega, et Sergei võis olla pärinud temalt keeleande.
„28-ks on mul juba mehed olemas,” ütles Jenny. „Oota, kuni Trondheim tuleb 22-se.”
„Ma võtan Bergeni,” ütles Sergei. „Nick võib võtta Trondheimi.”
Jenny vaatas teda pika pilguga. „Kuidas soovid. Aga ära end lõhki tööta, Sergei.”
Sergei võttis seina ääres oleval pingil istet. Nõjatus ettevaatlikult seljatoele. Nahk seljal tiivakontide vahel, kus norra tätoveerija oli oma tööd teinud, tundus endiselt hell. Ta tätoveeris joonise järgi, mille Tagili vangla tätoveerija Imre oli Sergeile saatnud, ja tööd oli veel kõvasti, enne kui see valmis oli. Sergei mõtles onu leitnantidele Andreile ja Peterile. Nende kahe Altai kasaka kahvatusinakad jooned nahal rääkisid dramaatilisest, vägitegusid täis elust. Kuid ka Sergeil oli üks mehetegu seljataga. Tapmine. Tegu oli tühise mõrvaga, kuid see oli juba ingli kujul nõela ja tindiga nahasse torgitud. Võib-olla ootab teda ees uus tapmine. Suur tapmine. Kui hädavajalik osutub hädavajalikuks, oli onu öelnud ja palunud tal valmis olla, vaimselt valmis, noaga löömist harjutada. Tuleb üks mees, oli ta öelnud. Ei olnud kindel, et ta tuleb, kuid see oli võimalik.
Võimalik.
Sergei Ivanov vaatas oma käsi. Ta oli jätnud kummikindad kätte. Oli muidugi õnnelik juhus, et nende tööriided ei lasknud tal jätta pakkidele sõrmejälgi, juhuks kui ühel päeval peaks midagi viltu minema. Käed ei värisenud. Nad olid seda nii kaua teinud, et ta pidi end aeg-ajalt korrale kutsuma, endale riski meelde tuletama. Ta lootis, et käed on sama rahulikud, kui tuli toime panna – to što nužno –, mida vaja. Kui temast saab selle juba tellitud tätoveeringu väärikas kandja. Ta manas endale veel kord silma ette pildi, kuidas ta kodus Tagilis särgi lahti nööbib, kõigi teiste urkade silme all, ja näitab neile oma uut ihupilti. Ilma, et peaks sõnagi lisama. Piisab, kui nende silmist paistab, et ta pole enam väike Sergei. Ta oli oma õhtupalvuses nädalaid soovinud, et mees juba kord tuleks. Et hädavajalik osutuks hädavajalikuks.
Raadiosaatjas ragises teade minna koristama Bergeni lennukit.
Sergei tõusis. Haigutas.
Protseduur kabiinis oli veel lihtsam.
Tolmuimeja lahti. Kott tüürimehe kappi.
Teel lennukist välja kohtusid nad siseneva meeskonnaga. Sergei
vältis tüürimehe pilku. Vaatas maha ja pani vaid tähele, et tol oli sama tüüpi ratastel kohver nagu Schultzil. Samsonite Aspire GRT. Samasugust punast värvi. Ilma selle peale käiva punase kotita. Nad ei teadnud üksteise kohta midagi, ei seda, mis põhjustel nad sellega seotud olid, ega perekonda või tausta. Ainus, mis sidus Sergeid, Schultzi ja noort tüürimeest, oli nende Taist ostetud registreerimata telefonide numbrid, millega nad saaksid sõnumeid saata, kui graafikus tuli ette muudatus. Sergei kahtles, kas Schultz ja tüürimees teineteisest midagi teadsid. Andrei järgis hoolega põhimõtet, et kogu info oleks vajaduspõhine. Sellepärast ei teadnud ka Sergei, mis pakkidest edasi sai. Kuid ta võis arvata. Sest kohas, kus riigisiseselt lennult Oslost Bergenisse tulnud tüürimees lennujaama kinniselt alalt avatud alale läks, puudus toll ja igasugune turvakontroll. Tüürimees võttis koti kaasa Bergeni hotelli, kus meeskond ööbis. Ettevaatlik koputus hotelliuksele keset ööd ja neli kilo heroiini käis käest kätte. Kuigi uus narkots violiin oli heroiini hinda veidi alla surunud, maksis viiendik tänaval ikka vähemalt 250 krooni. Gramm tuhandese rahatähe. Kui arvestada, et juba segatud ainet veel segati, tegi see kokku kaheksa miljonit krooni. Pea võttis tal arve hästi. Piisavalt, et mõista oma alatasustatust. Kuid ta teadis ka, et väärib suuremat kasumit, kui oli hädavajalikuga hakkama saanud. Ja selle palga eest võiks ta paari aasta pärast endale Tagilis maja osta, leida kena Siberi kallima, lubada võib-olla vanematel sisse kolida, kui nood vanaks jäävad.
Sergei Ivanov tundis, kuidas tätoveering õlakontide vahel sügeles.
Otsekui oleks ka nahk põnevusega järge oodanud.
3. pe A tükk
Linases pintsakus mees väljus Oslo keskraudteejaamas lennujaamarongist. Ta veendus, et tema vanas kodulinnas oli olnud soe ja päikesepaisteline päev, õhk oli endiselt mahe ja hellitav. Ta kandis käes peaaegu koomiliselt väikest riidest kohvrit ja väljus
kiirel, nõtkel sammul jaama lõunapoolsest uksest. Väljas tagus Oslo süda – mida mõne arvates linnal polnud – rahulikult. Öö rütmis. Ringteel keerlevad vähesed autod saadeti üksteise järel itta, Stockholmi ja Trondheimi poole, põhja, teistesse linnaosadesse või läände Drammenisse või Kristiansandi. Nii suuruse kui ka kuju poolest meenutas liiklussõlm brontosaurust, väljasurevat hiiglast, kes kaob peagi, asendatuna elamute ja kontorihoonetega Oslo uues nooblis piirkonnas, kus asus linna uhkus, uus ooperiteater. Mees peatus ja vaatas valget jäämäge liiklussõlme ja fjordi vahel. See oli jõudnud juba terves maailmas arhitektuuriauhindu võita. Inimesed tulid kõikjalt siia, et kõndida valgel Itaalia marmorist katusel, mis langes otse vette. Valgus hoone suurtes akendes oli sama hele kui kuupaiste, mis neile langes.
Oli see vast alles iluduskuur, mõtles mees.
Ta ei pidanud mitte silmas tulevikulubadusi uuest linnaosast, vaid minevikus olnut. Sest siin oli asunud Oslo lasketiir, narkarite pärusmaa, ja selle lobudiku õhukese seina taga olid need linna kadunud lapsed end süstinud ja kaifi nautinud. Nende ja teadmatuses, heasoovlike, sotsiaaldemokraatidest vanemate vahel oli olnud vaid õhuke sein. Iluduskuur, mõtles ta. Nüüd saavad nad kaunis ümbruses otseteed põrgusse kerida.
Ajast, kui ta oli siin viimati seisnud, oli möödas kolm aastat. Kõik oli uus. Ja midagi polnud muutunud.
Nüüd olid nad koha sisse võtnud raudteejaama ja kiirtee vahele jääval rohuribal, mis ei olnud palju muud kui vaid teepeenar. Olles samasuguse laksu all nagu toonagi. Lebades selili, silmad kinni, otsekui oleks päike liiga ere, kükitades, otsides veresoont, mis ei olnud veel puruks torgitud, või seistes, kummargil ja põlved vetrumas, tüüpilises narkari kehaasendis, seljakott seljas, teadmata, kas jääda või minna. Samad näod. Mitte samad elavad surnud nagu tookord, kui ta ise oli siin käinud, muidugi, nood olid ammu päriselt hinge heitnud. Kuid samasugused näod.
Teel Tollbugata poole nägi ta neid veel rohkem. Kuna see oli seotud tema naasmise põhjusega, üritas ta mingit ülevaadet saada. Proovis hinnata, kas neid oli rohkem või vähem. Pani tähele, et
Platal käis jälle äri. See väike valgete joontega maalitud ruut keset asfalti, Jernbanetorgeti lääneserval, oli olnud Oslo Taiwan, narkovabakaubandustsoon, mis pidi andma võimuorganitele teatud ülevaate toimuvast ja aitama võib-olla püüda kinni noored esmaostjad. Kuid sedamööda, kuidas poe maht suurenes ja Plata paljastas Oslo tegeliku näo Euroopa kõige hullema heroiinilinnana, sai kohast sulaselge turistide tõmbenumber. Heroiini müük ja üledooside statistika olid ammu olnud pealinna häbiplekk, kuid vähemalt mitte nii nähtav kui Plata. Ajalehed ja televisioon toitsid ülejäänud riiki piltidega purjus noorsoost, päise päeva ajal kesklinna täitvatest zombidest. Süü aeti poliitikute kaela. Parempoolse valitsuse ajal raevutsesid vasakpoolsed. „Liiga vähe rehabilitatsiooniprogramme.” „Vanglakaristused toodavad uusi tarvitajaid.” „Uus klassiühiskond tekitab kampasid ja soodustab narkoringlust sisserännanute grupeeringutes.” Kui vasakpoolsed valitsesid, raevutsesid parempoolsed. „Politseist jääb puudu.” „Asüülitaotlejatel on liiga lihtne maale pääseda.” „Vanglas on seitsmest kümme sisserännanud.”
Nende kahe äärmuse vahel kõikudes langetas linnavalitsus lõpuks möödapääsmatu otsuse: ennast säästa. Jama kinni mätsida.
Plata sulgeda.
Linases ülikonnas mees nägi ülal trepil seismas punases Arsenali särgis noormeest, kelle ees tammusid kannatamatult järjekorras neli inimest. Arsenali mängija pea käis küljelt küljele nagu kanal. Nelja teise pead olid liikumatud, nemad põrnitsesid üksisilmi poissi Arsenali särgis. Parv. Müüja trepil ootas, et neid oleks piisavalt palju, et parv saaks täis, võib-olla oli see viis, võib-olla kuus inimest. Siis võtab ta tellimuste eest tasu ja viib nad sinna, kus on narkots. Nurga taha või tagahoovi, kus ootas tema käsilane. Lihtne põhimõte: see, kelle käes oli narkots, ei puutunud kokku rahaga ja see, kelle käes raha, narkotsiga. See raskendas politsei tööd hankida käegakatsutavaid tõendeid narkoäri kohta. Ometigi jäi linases ülikonnas mees mõttesse, sest see, mis ta nägi, oli vanaaegne meetod, kaheksa- ja üheksakümnendatest. Sedamööda, kuidas politsei tänavamüüjate tabamisest loobunud oli,
olid müüjad sellistest põhjalikest rutiinidest ja parve kogumisest lahti öelnud, ajades otse äri nendega, kes kohale ilmusid, raha ühes ja uimastid teises käes. Kas politsei oli hakanud jälle diilereid tänavalt püüdma?
Ratturirõivais mees veeres lähemale, kiiver peas, oranžid prillid ees ja eredates toonides puhevil särk seljas. Liibuvate lühikeste pükste all paisusid musklid ja sõiduvahend tundus olevat kallis. Sellepärast ta vist võttiski selle kaasa, kui koos ülejäänud parvega
Arsenali mängijale maja nurga taha järgnes. Kõik oli uus. Mitte midagi polnud muutunud. Kuid neid oli vähem, kas polnud?
Libud Skippergata nurgal kõnetasid teda viletsas inglise keeles –hey baby!, wait a minute, handsome!, kuid ta raputas vastuseks vaid pead. Tundus, nagu oleks kuuldus tema vooruslikkusest või siis rahatusest liikunud kiiremini kui ta ise, tüdrukud eespool tänaval ei näidanud tema vastu üles mingit huvi. Tema ajal olid Oslo lõbunaised kandnud praktilist rõivastust, teksasid ja tuulepluusi. Neid oli olnud vähe, turgu valitsesid müüjad. Kuid nüüd oli konkurents ägedam, seelikud lühemad, kontsad kõrgemad ja sääri katsid võrksukad. Aafrika naised näisid juba külmetavat. Oodake vaid, kuni detsember kätte jõuab, mõtles ta.
Ta sisenes Kvadraturenisse, mis oli olnud Oslo esimene keskus, kuid oli nüüd asfaldist ja kivist kõrb veerandsajale tuhandele töösipelgale mõeldud kontorihoonega, need kihutasid koju, kui kell oli neli või viis, jättes linnaosa öötöölistele. Ajal, kui kuningas Christian IV selle renessansi korrapäraste geomeetriliste ideaalide järgi kandiliste kvartalitega linnaosa lõi, hoidsid tulekahjud Kvadratureni elanikkonna kontrolli all. Rahvasuu rääkis, et igal liigaasta ööl võis siin leida leekides inimesi läbi majade jooksmas, kuulda nende karjeid ning näha, kuidas nad ära põlesid ja õhku haihtusid, jättes asfaldile õhukese tuhakihi. Kui see kätte saada ja ära süüa enne, kui tuul selle minema puhub, ei põle maja, milles sa elad, kunagi ära. Tuleohutuse tagamiseks ehitas Christian IV tookordse vaese Oslo standardi kohta laiad tänavad. Lisaks püstitati majad ebanorralikust materjalist – telliskividest. Ja just niisuguse telliskiviseina äärt pidi kõndides möödus ta ühe baari avatud uksest.