Kui tahad

1 See ei ole mina. Mina ei seisa niimoodi metsas puu taga. Puu­ lehed pudenevad. On neljakümne neljas nädal, need on viimased lehed. Ma arvasin, et ma jooksen otse edasi. Aga ma möödusin kogu aeg sellest samast närtsinud sõnajalgadega laukast. Ma jooksin vasakule ja siis vasakule ja jälle edasi hulk aega, või oli see pare­ male ja siis veel paremale. Ma panin seda tähele, see oli enne villi tekkimist. Nüüd on päike madalamale vajunud ja ma ei ole üksi. Rajal seisab keegi naine. Ta sobrab taskus, ta kannab peapaela. Dressi­ pluus on ümber piha seotud. Ta pistab midagi suhu, siis vaatab otse siiapoole. Tema mälumislihased liiguvad. Aga ta ei ole mind märganud, sest nüüd libiseb ta pilk üles puuvõrade poole, ta ajab pea lausa kuklasse. Ta jääb niimoodi seisma, võib-olla on seal üleval midagi. Ta suudab selles asendis mäluda. Ma tõstan pea, et järele vaadata, aga kõigi nende kõverate okste kohal on vaid sinine taevas. Kuu on tõusnud, õige vara. Kui ma pea langetan, liigub naine jälle edasi. Dressipluus õõt­ sub ühele ja teisele poole. Ma teen lühidalt, ma ei tea, mida teha. Olen suures metsas ära eksinud. Ma ei tea metsadest kuigi palju, ma ei ole rõõmus loodus­laps. Seda ütlesid teised üleeile kohvilauas. Aga siin ma olen, Jüütimaa hiiglaste all, niinimetatud jooksukingades. 5

* Mul õnnestub jõuda mingisuguse pöördekohani, ümber puu ja rajale tagasi. Ma valin naisele vastupidise suuna. Mõne aja pärast jaguneb rada kolmeks, ma valin parempoolse tee, suurest lagen­ dikust mööda, edasi kuusemetsa. Siin puhkan veidi ühel kivi­ rahnul. Naine ilmub vasakult nii äkitselt, et mu suust pääseb mingi häälitsus, raske puhatus. Mu õlg võpatab. Me noogutame sõnagi lausumata, ta jookseb tee keskel rohu sees, roobaste vahel. Sellepärast ma teda ei kuulnudki. See, mis juhtus, ei olnud mu õlale hea. Ära kasuta sõna ei nii tihti. Ma lähen nüüd seda teed, mida mööda me mõlemad tulime, et naisega mitte uuesti kokku sattuda. Aga juba lagedal kohal ei tea ma, mida teha. Mingi röövlind hõljub kõrgel õhus ja tiirleb puulatvade kohal. Ma otsustan minna põiki üle lagendiku, võibolla on teisel pool mingi läbipääs, ma kahlan läbi rohu. See on kõrge ja tihe, aga ma jõuan edasi. Aga lagendik on suurem, kui ma arvasin. Ma peatun poolel teel üksiku puu juures, ma vaatan ringi. Aga palju näha ei ole. Aga, aga, aga. Üks jooksuking paistab puu alumise oksa alt, see on tema jala otsas.

2 Ta on Aarsist, ta töötab riidepoes, ainult ajutiselt. Ta eksis ära alles pärastlõunal. Nagu ma juba märganud olen, puudub siin mobiili­ levi. Ta žestikuleerib tublisti, ta käed on lühikesed ja kandilised. „Igavene jamps,” ütleb ta. Me seisame ikka veel keset lagendikku, vaatame ringi, kumbki ise suunas. Me ei maini seda, et ta istus selle puu all. Hakkab hämarduma, kõrge rohi lainetab kahvatukollase varjundeis. Sinna, kust mina tulin, on jäänud ähmane jälg, aga tema oma ma ei näe. „Ma tulin lennujaamataksoga. Tähendab, viimase otsa siia. Detsembriks olen ma aasta otsa jooksnud,” ütleb ta. Kui ta ütleb jah, ütleb ta jeh. Ma vaatan ta peapaela, ta puu­ dutab seda. „See on mu kasupoja oma, ta on skaut.” Siis tekib vestlusse paus. Ta on ilmselt kingapaela liiga pin­ gule tõmmanud, ta kummardub ja laseb selle lõdvemaks. Tal on piha ümber mingisugune vöö, kummalgi küljel veepudel, ta tõuseb jälle püstiasendisse ja teeb lahti ühe pudeli, joob, kui­ vatab suud. „Kas tahad lonksu? Võta.” Ta ulatab pudeli minu poole, ma keeldun. Ta võtab ise veel ühe lonksu, siis paneb pudeli vöö külge tagasi. „Ma arvan, et kõige parem on sinnapoole minna,” ütleb ta, käsi sirutatud suunda, kus peaks olema ida, igal juhul laskub päike allapoole umbes vastassuunas. 7

* Me läheme pakutud suunas üle lagendiku. Meie varjud on pikad, minu oma natuke pikem kui tema oma. Aga tema on keskelt laiem, seda ka veepudelite ja kõlkuva dressipluusi tõttu. Tema küljest kostab rütmilist kõlksumist, kindlasti mingi tõmblukk. Siis ta äärepealt komistab millegi otsa rohus, kiljatab valjusti, see paneb ka mind karjatama. Ta saab tasakaalu uuesti tagasi, me seisame ja toibume veidi aega. „Ehmatasid, hahaa,” ütleb ta, enne kui me edasi läheme. Teisel pool lagendikku on metsatee lai ja kruusaga kaetud. Ta päästab dressipluusi puusadelt lahti ja paneb selga, tõmblukk tõrgub. Ma kasutan ooteaega selleks, et sokki ümber keerata, ma tirin seda, naine toob kuuldavale ridamisi rütmilisi häälitsusi. „Aiah, aiah.” Aga siis lõpuks õnnestub tal pluus selga saada ja me hakkame minema. Ta noogutab mu jala poole. „Kas sul on villid? Siis on isegi parem sokid jalast ära võtta,” ütleb ta ja mina raputan pead, see jääb tal tähelepanuta, ta ikkagi jätkab: „Olgu, võib-olla mitte kohe siinsamas. Ikka kummalisi asju kallavad nad metsarajale.” Kui miski põõsastes või võsas krabistab, siis ei saa me seda kuulda. Kruusakivid ragisevad ja klobisevad meie jalge all. Me mõlemad kõnnime kergelt vaarudes, tema üks käsivars pooleldi minu poole sirutatud, ta kõrgendab häält: „Hullem kui kiviraidur Jens Vejmandil selles laulus, see võiks mu teine nimi olla. Vaata nendega ette.” Me astume paarist suuremast kivist mööda, nüüd võtab ta põgusalt minu käsivarrest kinni, siis laseb lahti ja jääb korraks seisma. „Mis su nimi siis on?” 8

„Roar.” „Roer?” „Jah, a-ga,” ütlen ma ja naine seisatab ja noogutab paar korda. „Väga eripärane. Jeh,” ütleb ta. Siis läheme edasi.

3 Ma ei kõnni selle peapaelaga naise kõrval kiiresti tihenevas häma­ ruses asja eest, teist taga. Neis Ardeni linnast pärit kingades, ma ostsin need üleeile. Need olid Spordi ja Parfümeeria ees traatkorvis, ainult see üks paar. Kahjuks kahes eri suuruses, seda ma kiiruga ei märganud. Müüja tuli lapiga välja, ta pühkis traatkorvi üle. Ma läksin tema järel poodi sisse, kingad käes, need olid kokku seo­ tud, ta lõikas need lahti. Poe ühel aknal oli poodium, sellel istus väike koer, ta vaatas mind pikalt ja pööras siis ära. Ma maksin kaardiga. Võttis kaua aega, enne kui makse läbi läks, me seisime ja ootasime. Müüja voltis lapi kokku, see oli kollane. Ma ei olnud kunagi varem näinud, et keegi lappi kokku voldiks. Ta voltis selle kokku nagu liniku, silus veel sirgeks. Ma läksin ära, kingad kotis, kõndisin tänavatel ringi. Seal oleks pidanud olema pagar. Ma läksin jaamahoonesse, sest tänav lõppes ära. Kaks noort plastpudeliga meest vaatasid üles ja suitsetasid siis edasi. Perroonil näitas silt, et järgmise rongini on nelikümmend minutit aega, see rong läks põhja poole. Ma liikusin hoones ringi, õhk oli kibekülm. Müüja lonkis väikese koeraga mööda kõnniteed, nüüd oli kutsal keep sel­ jas. Müüja laskis koeral midagi pingi alt nuuskida, samal ajal ta seisis ja uuris oma peopesa. Kui ma liginesin, tõstis ta pea ja vaatas mulle otsa, erilise ilmeta. Ma valmistusin tervitama. Aga enne kui sellest asja sai, suunas ta tähelepanu uuesti peopesale. Jaama vastas oli kinnisvaramaakler. Ma vaatasin majade fotosid aknal, lugesin iga teksti, summasid ja finantseerimis­ soovitusi. Ma olin auto juures viimane, päike oli jätnud parklale hõõguvoranži jälje. 10

4 Pimedus puude all on tihe, kumbki meist ei kommenteeri seda. Aga me oleme veidi sammu kiirendanud, see toob minu puhul kaasa teatava ebamugavuse. Ma püüan villivalu vähendada sel­ lega, et hoian parema jala kergelt kange ja vibutan väikse kaarega iga sammu juures, aga ma hoian tempot. „Sa peaksid tõesti need nüüd jalast ära võtma, siin on ju pehme,” ütleb ta. Jälle kostab tema küljest lakkamatult seda kilksumist. Ma aru­ tan, kas ta ise seda märkab, muidu liigume rajal täitsa hääletult. „Kui kaua sa jooksnud oled?” küsib ta. „Võib-olla pool tundi.” „Okei. Et siin praegu.” „Jah.” „Aga muidu?” „Ma ei ole varem eriti jooksnud. Või asjade järele muidugi olen.” „Selge see.” Tal on kerge järsk naer, väljahingamine väga lühikese ö järel. „Siis on ju õige tubli, kui suudad pool tundi järjest joosta,” ütleb ta. „Võib-olla oli see ainult veerand tundi.” „Nojah, aga asi seegi,” ütleb ta. Õnneks ei hargne rada kuskil. Aga see läheb kitsamaks ja sel­ lest saab neli suurt astmekivi väikses vulisevas ojas. Tema läheb 11

ees, ma märkan ta reie tagaküljel helkurriba. Kui ta ojast üle on jõudnud, pöörab ta ringi ja ootab hetke, siis läheme kõrvuti edasi. „Kas sul on muidu auto kuskil?” küsib ta. „Ei, kahjuks mitte.” „Kuidas sa siis siia tulid?” „Mind pandi maha.” „Et siis autost?” „Jah.” „Kus see oli?” „Ühe tee ääres. Üks rada tuli siiapoole.” „Kas seal oli kaks sellist punast posti?” „Vist mitte. Ma ei pannud tähele.” „Siis ei olnud see seal, kust mina tulin. Nojah. Nagunii üks­ kõik.” Me kõnnime tükk aega sõnagi lausumata. Valgus kaob järsult. Viimaks ei näe me peaaegu enam sõrmegi suhu pista, seda ei saa kuidagi mainimata jätta. „Jah, ma ei tea,” ütlen ma. „Võib-olla saame seda kasutada,” ütleb ta ja tuhnib taskus, lüli­ tab mobiili sisse ja hoiab meie ees, see kiirgab abitut sinist kuma. „Võib-olla on sinu oma parem,” ütleb ta. „Mul sai tühjaks.” „Jajah, siis ma parem säästan enda oma.” Ta paneb mobiili taskusse tagasi. Me jääme seisma. Miski vuh­ vatab võsast üles ja möödub õhus põigiti meie eest, see on nagu väike puri.

5 Mu kand kirvendab, nüüd näen ma iseennast läbi pimeduse ülalt­ poolt. Eile seisin ma krundiriba servas, ma vaatasin üle fjordi, majakeses pandi kohvi üles. Vesi oli üleni rohekas. Veidi eemal õõtsus üks joll, selles istus keegi, see keegi aina lehvitas. Ma sei­ sin kaua ja vaatasin, ma vaatasin ka ringi ja selja taha, ei näinud kedagi teist, viimaks lehvitasin talle vastu. Siis sai kohvi, ma jõin seda mingis ülendunud seisundis, oli ka rummipalle, pärast kohvi mindi kambakesi vee äärde, ja see keegi osutus kaheks õllekastiks ja riidetükiks. Teised rääkisid vabadusest, mis tekib sellise jolliga ringi liikudes, või veel parem, haagiselamuga, võiks lihtsalt sõita teadmata kuhu ja ööbida ükskõik missugusel Kanada puhke­platsil, vaatega mägede ja hanede suunas. Istuda ja nii-öelda kudeda. Valekilpkonn lõkke kohal, poolpeen maksapasteet. Siis oli aeg asuda päevakorra järgmise punkti juurde, me läksime koos majja tagasi. Päike paistis läbi klaaside, tolmukübemed hõljusid, mul on piinlik seda öelda, ma uurisin oma nägu teelusikalt.

6 „Kui vana sa siis oled?” küsib ta ühtäkki. „Nelikümmend kaheksa.” „Siis sa oled minust kümme aastat vanem. See on hea aeg jooksmist alustada, kõige parem on seda teha enne, kui viis­ kümmend täis saad,” ütleb ta ja teeb mingi manöövri, võib-olla järsu ülakehapöörde, igal juhul tabab ta mind otse rinnakorvi alla. „Oi, vabandust, palun väga vabandust,” ütleb ta. „Ega siin ei näe ju mitte midagi,” ütlen ma, kui jälle hingata saan, mul on nüüd kurk kuiv, ma kahetsen, et enne seda veelonksu vastu ei võtnud. „Ja veel su jalg, anna andeks.” Selle peale pole suurt midagi öelda, nii et me ei ütle rohkem midagi. „Naljakas, pimedusega harjub ikkagi ära,” ütleb ta veidi hiljem. Ma noogutan. Mulle tundub, et ma noogutan õige palju ja pea­ legi üsna mõttetult, aga kahtlemata on võimalik aimata puude erinevaid piirjooni. Mõned tüved otsekui kiirgavad valkjalt. Võibolla on need kased. „Mis seal on?” küsib ta. „Kus?” „Seal. Nende puude juures.” „Seal vasakul?” „Kas sa ei näe? See on kandiline. Ma arvan, et me peaksime sinna minema,” ütleb ta ja liigub rajast eemale ja ma lähen talle 14

järele. Igast küljest nähvib miski, mul on kõndides mõlemad käed ette sirutatud. Meie all ragiseb ja krabiseb, ma komistan äärepealt millegi otsa. „Kas kõik on korras?” hõikab ta peatumata. „Jah, ainult üks juurikas.” „Misasi?” „Pole tähtis,” hõikan ma vastu, aga siis jääb vaikseks, nüüd on ta seisma jäänud. „Just täpselt seda ma mõtlesin,” ütleb ta, kui ma tema juurde jõuan. „See on varjualune. Mu kasupoeg on sellises ööbinud, Korsøri ligidal.” Ma ei tea, mida ma peaksin ütlema. Üks ninasõõre vilistab, küllap minu enda oma. „Ma vähemasti arvan, et see oli Korsør. Sjællandil. Otse silla juures,” ütleb ta.

7 Varjualuses uurib ta mu villi, valgustab seda oma mobiiliga. „See näeb halb välja. Päris halb.” Ta sikutab veel veidi mu sokki, midagi jääb selle külge, ta on muidu küll väga ettevaatlik. „Ma tean ühte niiditrikki, aga kahjuks on juba liiga hilja, sa oled liiga kaua sellega ringi käinud.” „Ma arvan, et see peab lihtsalt veidi õhku saama.” „Sellest on saanud verivill, nagu me seda nimetame. See on pealegi vilets akrüülsokk,” ütleb ta ja tuhnib oma taskus. „Sa pead midagi kinga sisse lisaks panema, kui me edasi läheme. Et see ei loksuks. Kas tahad tüki närimiskummi?” „Aitäh.” „Ma suren janust. Kas sina ka? Või noh, suren,” ütleb ta. Me oleme ühel meelel, et see on väga kindel ja hästi ehitatud varjualune. Roikaid on tihedalt, ja lisaks on ühel küljel lisasein, nii et saab täiesti varjus olla. Me oleme sellel küljel, mõlemad nõjatume vastu tagaseina ja mälume pilkases pimeduses ägedalt. „See oli õnnelik õnnetus,” ütleb ta. Ta riided krabisevad, kui ta end liigutab. Selle krabina ja mälu­ mise taustal kostab väljast puulatvade nõrka kohinat. Nüüd hak­ kab ta oma nurka läbi otsima, ta patsutab ümberringi, siis lülitab ta mobiili jälle sisse, roomab ringi ja valgustab kõiki soppe. Tema suust kostab hüüatus. „Vaata.” 16

Tagaservas lae all on väike eend, peaaegu riiul. Sinna on litsu­ tud pungil kilekott. Ta tõuseb kiiresti poolpüsti ja haarab kotist, tõmbab selle välja ja keerab tagurpidi. Sisu maandub hääletult, selgub, et seal on kolm tekki ja üksik seemiskinnas. „See on mingi hoidla, mul oligi selline tunne,” ütleb ta. Tekid lehkavad määndunud heina järele. Kinnas on täiesti jäik. „Sina võiksid selle võtta,” ütleb ta. „Siis võtan mina teise. Vii­ mase võime kordamööda peale võtta.” „Ei, võta sina kaks,” ütlen ma. „Minu meelest peaksime seda kordamööda kasutama. Me ei tohiks kumbki külmetada.” „Minul ei ole külm.” „Aga sul hakkab. Me kasutame seda kordamööda,” ütleb ta ja võtab kaks tekki, ulatab need mulle ja võtab ise viimase. Me seame end jälle tagaseina äärde varju, ta laseb mobiilitule ära. „Meil on ilmaga ikka vedanud,” ütleb ta. „Veel nädal tagasi oli öökülma.” „Oli või?” „Mhmh. Sellepärast ongi kõik lehed maha langenud. Ja mui­ dugi tormi pärast ka.” „Ahah.” „Nii et sellega on ka meil vedanud. Et nüüd on jälle nii vaikne ja soe. Võiks olla hullem ja palju külmem. Ma panen nüüd oma nätsu seina külge,” ütleb ta. Tühi kilekott on minu jalgade juures. Ma kuulen seda, kui üht jalga sirutan. Siis kostab ainult korraks kauge huige, kindlasti on see öökull. Ma ootan, et naine huiget kommenteeriks, aga ta ei ütle midagi. Meie hingetõmbeid on kuulda ainult siis, kui üks meist puhinal sisse või raskelt välja hingab. Mu kurk on kare. Ma püüan välja mõelda, kui palju ma olen hommikust peale joonud. Mitte kuigi palju. Ta küüned on vist üsna pikad, ta on hakanud 17

nendega laudpõrandal trummeldama. Alul ühe, siis teise käega. Nüüd läheb ta üle uuele rütmile, à la „Šampanjagalopp”, käed töötavad sünkroonselt. Ma rapsan jalaga, kilekott liigub. Viimaks ta lõpetab, ta hingab pahinal läbi nina välja. „Oi, küll ma olen näljane,” ütleb ta. „Kas sina ei ole?” „Ma olen pigem janune.” „Kas sul üldse juua kaasas ei olnud?” „Mkmm.” „Hmm.” Ta ohkab. See paneb ka minu ohkama. Minu ohe on tema omast valjem, see ei olnud nii mõeldud. „Pumm-pumm,” ütleb ta. Siis kuulen, et ta tõuseb uude asendisse, ta liigub ukseava poole, ta figuur terendab ähmaselt pimeduse taustal. „Ma lähen tualetti, või kuidas peaks ütlema.” Ma taban end tegemast mitmesuguseid hääli suulae ja hammas­ tega, kui ma üksi istun, sellal kui tema metsa all ringi sahistab. Midagi suurt raksatab tema all. Aga ilmselt ei saa ta viga, sest veidi aja pärast seisab ta jälle ukseavas ja valgustab mind. „Kas sa võiksid mulle vedelikuvöö anda? See on sealsamas. Seal.” Ma saan pudelitega vöö kätte, see ei kaalu midagi. „Ja siis hoia seda ja näita mulle valgust,” ütleb ta ja ulatab mulle oma mobiili, ta saab vöö paika ja pusib seda kinni panna. „Mäletad, et me läksime üle oja? Ma toon sealt natuke vett.” „Kas see ei ole veidi riskantne?” „Ma arvan, et seda võib juua küll. Mu meelest peaksime vähe­ masti proovima.” „Aga minu meelest ei tohiks sa hakata tagasi minema.” „See ei ole kaugel. Ma tean täpselt, kus see on.” „Me olime seal ju üsna ammu.” „Aga meil on vaja vett saada, sul on ju endal samuti janu.” 18

„Mina saan hakkama.” „Aga mina vist ei saa.” „Siis saan mina võib-olla midagi tuua.” „Kustkohast? Sina oma villiga küll ei saa minna. Ja ma olen siin liiga rahutu, ma olen varsti tagasi, hei,” ütleb ta ja tormab pimedusse, helid hääbuvad vähehaaval, viimaks kostab kauge vaikne praksatus, habras oksaraag, seejärel vaid kerge suhin.